Teoreetilises plaanis on virgastav, et Madis Mihkels edestas Pariisi olümpial meeste maanteesõidus viie sekundiga Wout van Aerti, kes juhtis kolme etapi järel Vuelta velotuuri. Praktilises plaanis on aga jahmatav, et kuigi Eestis on juba pikki aastaid näha, kuidas maanteesõit on naiste seas üha populaarsem, polnud meil naistest kedagi, kes Pariisi asfaldil stardijoone lähedalegi saanuks, samal ajal kui Afganistani rattureid oli stardis koguni kaks.
Afganistanis on teatavasti võimul Talibani valitsus, kes on naiste spordi ära keelanud. Eestis võib sportida iga naine, kes tahab, ja kus tahab ja kui palju tahab.
Muidugi ei treeni need kaks Afganistani ratturit, õed Fariba ja Yulduz Hashimi (fotol vasakul), Afganistanis. Fariba, kes sai Pariisis grupisõidus 78 lõpetaja seas 75. koha (+11.24), esindab profitiimi WCC, nagu ka grupisõidus katkestanud, kuid eraldistardist sõidus 35 osaleja seas 26. koha saanud õde Yulduz. Nii võib ju öelda, et pole nad mingid Afganistani ratturid, ent teisalt saab küsida: kus on samaväärsetes maanteesõidunaiskondades Eesti ratturid?
Samuti võib väita, et Hashimide kohad pole ju midagi märkimisväärset. Ega ole tõesti. Ent see ei võta maha küsimust, miks ei olnud Pariisis stardis ainsatki Eesti naisratturit, mis on ju veelgi haledam läbikukkumine kui see, et Afganistani ratturid jäid protokolli lõppu – ehkki mitte kõige viimasteks.
Loomulikult tuleb siin süüvida protsessi, kuidas keegi olümpiale üldse kvalifitseerus. Sealt selgub, et Hashimi-õed said individuaalse kutse. Eesti häda on see, et me kuulume Euroopasse, kus on kõva rattasõidu tase ning suurvõistlustele kvalifitseeruda seetõttu väga raske. Ent vaatame siis UCI kvoodiränkingut. Naiste maantee grupisõidus leiame 11.-20. kohta jagamas ka sellised riigid, nagu Usbekistan ja LAV – nemad said starti saata kaks ratturit. 21.-45. kohta jagavad teiste hulgas Soome, Tai, Ruanda, Mauritius, Alžeeria ja Namiibia – pole just teada-tuntud kõvad maanteesõiduriigid. Aga kõik said grupisõidus välja panna ühe sportlase. Eesti ainuke kvalifitseerumiskoht maanteerattavõistlusteks tuli meeste grupisõidus.
Olgu nende afgaanidega, kuidas on – fakt on see, et Afganistani naised olid maanteesõidus olümpial, Eesti naised mitte –, ent kõnekas tõsiasi meie rattasõidu tagasihoidliku taseme kohta võrreldes lähinaabritega on ka see, et kui Eestist sai lisaks Mihkelsile Pariisis stardiõiguse ka maastikurattur Janika Lõiv, siis näiteks Leedust oli Pariisis neli, Lätist kuus, sõdivast Ukrainst viis ja Soomest kolm ratturit. Kahe ratturiga olid teiste hulgas olümpial esindatud sellised riigid, nagu Surinam, Namiibia, Mongoolia, Eritrea ja Costa Rica.
Küsimus on selles, mis saab edasi. Rein Taaramäe ilmselt peagi loobub. Janika Lõiv on juba aastaid tagasi saavutanud oma võimete lae. Nii jääbki Eesti rattaspordi au ja eksistents rahvusvahelisel areenil minu Rahinge järve äärse lõigu kange konkurendi Madis Mihkelsi kanda.
Foto 1: Afghanistani rattur Fariba Hashimi (paremal) Pariisi olümpial naiste maanteesõidus jooksikute pundis. Jooksikuid veab neutraalne sportlane Hanna Tserakh. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Afghanistani ratturid õed Fariba ja Yulduz Hashimi Pariisi olümpial enne naiste maanteesõidu starti. Foto autor: IMAGO / SW Pix / Scanpix
Foto 3: Fariba Hashimi Pariisi olümpial naiste maanteesõidus grupi eesotsas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 4: UCI president David Lappartient kätleb Pariisi olümpial autasustamistseremoonia eel Fariba Hashimiga. Foto autor: Reuters/Scanpix
94 Kommentaarid:
Kas Eesti kaotab sellest midagi, et meil pole sobiva tasemega naisrattureid? Ütleme ausalt. Kui ainult naised võidavad ainsana olümpial medali siis see on väga piinlik meestele. Nii oli see Tokyos. Seega rattasõidus seda häbi taluda ei tule. Mis on kokkuvõttes väga hea. Pealegi mehed teevad Eestis rohkem sporti kui naised. Naistelt rattasõidus medalit loota on seetõttu juba ideena utoopia. Oleme ausad. Me vaatame ju naiste olümpiamedaleid nagu vaimse hälbega invasportlaste paraolümpiamedaleid. Tunnistame, on ju nii! Kas paramedalistid on meil samaväärsed kangelased kui nö pärismedalistid? No kus kurat. Meil on see spordi haip väga vildakas. Sellise haibi pealt on hea, et meil on diskgolfis tegija olemas.
Maga korralikult välja ja tõuse hommikul hiljem, kui kirjutada tahad. Eestis on naistelt (naiselt) kaks rattasõidu kulda OM-ilt. Mis siis, et trekilt. Diskgolf, no mis see veel on...........
10:55 millest sa räägid, NL medalid on puhtalt NL poolt välja treenitud. Läbi õnne saime 1992 selle trekikulla Eestile, selle baas on laotud 100% NL-s. Polnud peale Eesti keha seal midagi muud. Need ajad on ammu möödas. Järelkasvu pole siiani. Ära nii vara üles tõuse enne siia blogisse astumist.
09:45: Me vaatame ju naiste olümpiamedaleid nagu vaimse hälbega invasportlaste paraolümpiamedaleid.
Ei ole üldse nõus. Jah, meeste medalid on kahtlemata saavutatud kõvemas konkurentsis, aga naiste medaleid nii alla hinnata on ka ikka liig, mis liig. Kui Differt oleks pronksi ära toonud, kas me siis mõelnuks, et see pole ikka õige medal, parem, kui selle toonuks Novosjolov või Priinits?!
Olümpia rattasõitudega käib kaasas üks igavene kombineerimine ja sobitamine. Õigemini sobivuse otsimine. Pole tugevaid naisi, kes olümpiatrassidel tegusid teeks ja polnud ka Mihkelsist asja, nagu näha oli. Kui trass on sobiv, pole meeskonda. Kui mehi on rohkem, pole lõpujalaga nahaali.
Evenepoel näitas, mida tähendab olla tugev rattamees - pani kinni nii ITT kui ka maantee grupisõidu, ja viimast sõitis nii, et asjas grupi ees tempot tehes jooksikuid taga kui ka pani ise eest ajama. Sama hullumeelse taktikaga, nagu Pullerits rahvasõitudel!
Olümpiale kibelevad naised ja mehed - tehke kõigepealt Padrele Rahingel pähe, siis minge Pariisi või LA olümpiale!
Mis asja. Tunnistame, et naiste spordis hindame ainult seksikust. Meeste sport on see tõeline, sest nii oli vanas Kreekas ja seda on meile koolis karmide hinnetega sisse tambitud. Kuigi Keres oli kõva mees on ikka nii, et spordist rääkides ei pea enamik fänne Kerest sportlaseks. On selge vahe. Eestlane näeb sportlasena ainult meest ja alal kus tuleb lihastega võimsalt tööd rabada. Igasugused kohtunike poolt hinnatavad alad ei ole meie jaoks õige sport vaid hobi. Paradigma muutub siis kui viimane nõukaajal põhihariduse mees on surnud.
Mis sa pröökad, 13:35. Naised kaalus 80 kilo kanti, tõstsid sirgetele kätele 120 kg, mis on triibuliha peal sirgunud eesti mehe täismass. Puhas sport. Kui panna sind Imane Khelifiga ringi, siis sa alles näeksid, kuidas ta sind deseksualiseerib.
Keegi seda 120 kilost imet oma silmaga ka nägi või ainult vahendate siin miskit tv ilupilti? Oli siis miskit selles pruuni lumememme soorituses ka vaadata kui kangil on mõlemal pool 3 ketast? Meeste sooritusega nagu väga ei ole mõtet võrreldagi, isegi 60 kilosed mehed suudavad sirgetele kätele rohkem ajada.
Ja üle120 läks ülesse rebides.
Treenib inimene, sportlane, mitte riik. Riigikord ei määra siin midagi, igal ajastul on omad tingimused, aga inimesed on samad meie eesti inimesed. Ei maksa neid solvata. Tahaks teada, mida kostaks selle peale Jaak Uudmäe. Et täna pole rattasõidus tegijaid, no mis teha?? Polegi midagi teha, ainult vinguda, solvata vanu tugevaid tegijaid ja oodata kuni ilmub kuskilt Kiku sarnane tegija.
Alles oli probleem et miks tšainikuid olümpiale saadetakse, oluline on saata potsensiaalseid medaliste või sinna lähedale. Minul spordihuvilisena on piinlik lõpuprotokollist lugeda viimaselt realt EST.
Muideks, kas me jäime kuskil protokollis viimaseks või viimast kohta jagama? My Relander, Nabi? 4-paat jäi eel-eelviimaseks.
4-paat ei jäänud ju, võitsid B-finaali
Enamasti on naiste medalit oluliselt lihtsam saada kui meeste medalit. Need riigid, kes selle on läbi hammustanud, siis seda ka teevad. On see jalgpall nagu on või korvpall, aga kui Eesti käsipalli naised treeniksid sama suure kandepinnaga nagu meeste koss ja jalka, siis oleksid nad ilmselt OMil medalisats. Drell, Kotsar, Kullamäe jne, kui nad oleks naised ja mängiksid käsipalli, siis ma väidan, et nad oleksid medali tasemel. Andmed põhinevad kõhutundel ja kogemusel :).
Võtke ette kõik mõõdetavad alad. Eraldistardi rattasõidu eestikad, MM jne, ujumine, kergejõustik, tõstmine. Kõhutunde pealt ütlen, et 20s mees kaotab 1 mehele vähem, kui 20s naine esimesele naisele. Võtke kasvõi OMi naiste maastikuratas. Naiste tase on olematu ju. Meeste MTB 20s koht kaotas võitjale 4:33, naiste 20s 9:31, kusjuures distants kestis ajaliselt sama kaua 1:26.02 naistel ja meeste võitja kulutas raja läbimiseks 1:26.22. Mehed läbisid teatavasti veidi pikema maa. Võtke ette suvaline Eesti rahvajooks, nädalavahetusel on tulemas Tallinnas suur triatlon, võtke protokollid ette ja vaadake, 90-95% juhtudel on muster teada. Kui Eesti tahab medaleid saada, siis tuleb panustada naistele, tänasel hetkel enamus aladel on naiste konkurents olematu võrreldes meestega.
Võtke lahti kergejõustiku Eesti rekordid. Valisin suvaliselt maratonijooksu, meeste 100. koht kaotab võitjale ca 25 minutit. Naiste sajas kaotab naiste parimale ca 54 minutit. Oleks sajas mees naine, oleks ta edetabelis TOP 20 seas, mitte ei peaks olema 100 koha peal nagu praegu.
OMI ratta eraldistart, naiste 20s koht kaotab võitjale 3:25, meeste 20s kaotas võitjale 2:16.
Ma lihtsalt ei viitsi otsida rohkem infot, sest kõik mis ma ette võtan, tõestab seda, et enamasti (mitte alati) on naiste tase olematu võrreldes meestega. Tõestagu naised vastupidist, et nende elu pole lihtsam. Kui oled veel füüsiliselt kena ka, siis saad sponsoreid, tänapäeva sotsiaalmeedia aitab jne. Paljud ilusad tüdrukud eksisteerivad spordimaailmas vaid seetõttu, et nad on kenad ja saavad mõistliku vaevaga keskpäraseid tulemusi. Kui mees näeb mõistlikult vaeva, siis on ta Tartu jooksumaratonil stardis, mujale peale ei pääse :)
Lõpetuseks. Kui PP oleks naine, siis oleks ta oma 800m margigaumbes 50s kõigi aegade edetabelis 10 sekundilise kaotusega rekordi omanikule. Meeste tabelis kaotas 100 koht 8 sekundit, naistes 13. Endine seitsmevõistleja, Priidu lemmik Grit Šadeiko on ligi 13 sekundilise kaotusega 80+ kohal. Meeste tabel läks 100 koha peal lukku ajaga 1:53.03. Kumb on siis kõvem spordimees/naine 800m jooksus, Pullerits või Šadeiko? Ühel on parem koht edetabelis, teisel väiksem kaotus võitjale (isegi kaotus% peaks olema PP kasuks, ei viitsinud välja arvutada).
Mängu huvides tegin siiski statistika ära.
Mehed 800m
Eesti rekord - Urmet Uusorg - 1:45.87
Priit Pullerits 1:55.9 (kaotus 10.03 sekundit, kaotusprotsent 9.47%)
Naised 800m
Eesti rekord - Raissa Ruus - 2:02.1
Grit Šadeiko 2:14.98 (kaotus 12.88 sekundit, kaotusprotsent 10,55%)
Šadeiko kõigi aegade edetabelis 95 kohal. Pulleritsu tabelisse ei mahu.
See kõik ei päde. Mehe-naise füsioloogia eripära reeglid ei lase. Ega siis naise jaoks ei ole füüsiline pingutus kergem mehe omast, kui tema mõõdetav tulemus on mehe omast madalam. Ja muide meeste auhinnarahad on alati üldiselt suuremad kui naistel. Pea igal spordialal.
Viimasega sa tõestad, et kui peale PP oleks ka Uusorg naine, siis ta oleks kõvem sporditsikk kui PP.
Kui nad oleks tolles finaalis saanud kõrge kolmanda koha, siis oleks nad, jah, jäänud päris viimaseks.
See oligi mu kirjatüki mõte, et kõik need, kes ajavad võrdsust taga, siis tehku seda, aga õiglastel alustel. Saate ju kõik aru, et naiste ja meeste võrdne arv maanterattas on ju idiootsus ja räigelt mehi diskrimineeriv. Auhinnarahasid las saab parim naine ja vahel ka vaid parim mees, kui teine koht kaotab juba liiga palju võitjale, siis ta auhinnaraha ei saa. Nii saakski tekitada ausa olukorra, kus vahel jooksuvõistlusel saavad auhinnaraha 6 parimat meest ja parim naine, sest paremuselt teine naine kaotas võitjale rohkem, kui paremuselt kuues mees. Mis see füsiloogia asjasse puutub, kui võrdled naist naisega ja meest mehega? Meeste auhinnarahad peavadki olema enamus aladel suuremad. sest kui meie naised teeks sama palju kossutrenni nagu mehed, siis ma ei välistaks OMi medait naiste kossus. Naised lihtsalt ei tee trenni ja saavad auhindasid OLULISELT lihtsamalt kui mehed, enamus aladel nii on. On erandeid, aga valdav muster just selline ongi. Jutu mõte on selles, et kui nüüd nullist alustada, siis naisel on oluliselt lihtsam jooksuvõistlustel 1000 euri teenida, kui mehel. Oletame, et meeste võitja saab 3000 euri ja naiste võitja 1000 euri mingil maratoni jooksus. Naiste võitja kaotab naiste maailmarekordile 10% ja saab tonni, see mees, kes kaotab 9% meeste maailmarekordile on edetabelis 8-s ja ei saa midagi. Kellel siis ikkagi lihtsam on? Ja kui oled tegija naine saad pappi kindlalt. Sydney McLaughling-Levron ei ole kindlasti vaesem kui Karsten Warholm. Nad ongi võrdsed, nii tasemelt kui ka rahaliselt. Aga sellised näited on pigem erandid. Naised saavad spordis auhindasid kätte palju lihtsamalt kui mehed.
Aitäh arvutuste eest, lp 19:01, kuid ei saa jätta lisamata, et 2.14 jooksin ma 1) juba 10. klassi poisina 2) absoluutselt ilma igasuguse jooksutrennita 3) 150-meetrisel siseringil. Kusjuures, kurioosne lugu, ajasin ringide lugemise sassi ning spurtisin liiga vara, nii et pidin viimase 150 m jooksma peale liiga varakult tehtud lõpuspurti.
Aga teeme ühe arvutuse veel, tõestamaks, et naised saavad sageli liiga lihtsalt kõike. Eelmise arvutusega tõestasin, et PP on kõvem 800m jooksja kui Šadeiko. Teeme sama testi, aga ärme võrdle neid rekordeid Eesti rekordidtega, vaid 2024 hooaja parimate tulemustega.
Mehed 800m
Emmanuel WANYONYI - 1:41.19
Priit Pullerits 1:55.9 (kaotus 14.71 sekundit, kaotusprotsent 14.54%)
Naised 800m
Keely HODGKINSON - 1:54.61
Grit Šadeiko 2:14.98 (kaotus 20.37 sekundit, kaotusprotsent 17.77%)
Urmet Uusorg kaotab oma rekordiga ca 4 sekundit 2024 hooaja parimale. Ja Eesti rekordinaine kaotab 8 sekundit parimale naisele 2024 edetabeli järgi. Ei ole vaja arvutama hakatagi, kui tõdeda, et Eesti naised on kehvad. Kui maailmas üleüldiselt on naised kehvemad kui mehed just konkurentsitiheduse osas, siis Eesti naised on veel ekstra kehvad.
Mehed on kõvemad kui naised.
Amatöör Pullerits on 800m jooksus kõvem kui profisporti teinud Šadeiko (mis oli ka üks tema aladest).
Kunagi oli kogukonnas kehakultuurlane Kägu. Kägu analüüsid on kukepiss teie, 22:25, analüüside kõrval.
Ja see veel ei ole kõik
Võtame nüüd Šadeiko õpilase OMi soorituse ette ning võrdleme neid maailma hooaja tippmarkidega.
Ukraina tüdruku hooaja tippmark 2.10
Pihela OMi sooritus 1.83 - vahe 14.75%
Itaalia poisi hooaja tippmark 2:37
Johannes Erm 2.08 - vahe 13.95%
Tõsi, maailmarekordite võrdluses Erm küll kaotaks, aga ei saa ära unustada, et üks on kümnevõistleja ja teine ei ole.
Eesti naiste rekord (196cm) kaotab maailmarekordile (210cm) 7.14%
Eesti meeste rekord (230cm) kaotab maailmarekordile (245cm) 6.52%
Seitsmevõistluse maailmarekord on 7291 punkti
Šadeiko Eesti rekord on 6280 punkti (terve karjääri sai põhimõtteliselt kõikidele tiitlivõistlustele peale). Kaotusprotsent 16.10
Kümevõistluse maailmarekord on 9126 punkti
Noole rekord 8815, koatusprotsent 3.53.
Kui Šadeiko hoiab EESTI REKORDIGA maailmarekordile kaotusprotsenti 16.10 juures, siis meeste konkurentsis sama tulemus ehk siis Eesti rekord oleks 7861 punkti.
Antud võrdluses võrdub Eesti naiste rekord Eesti meeste 26 kohaga. Just täpselt 26 kümnevõistlejat Eestis on kõvemad olnud kui Grit Šadeiko.
Ok, kui arvate, et siis panid naised dopingut. Ok, võtame käesoleva aasta hooaja tippmargid Thiam 6880 ja Neugebauer 8961, siis Šadeiko kaotab oma Eesti rekordiga 9.55%, sama kaotusprotsendiga teeks mees 8200punkti kümnevõistluses. Kes sa oled Eestis 8200punktiga? Kõigi aegade 12nes. Aga naistest saad olla Eesti rekordiomanik, vat nii, see ongi Eesti naiste ja meeste vahe. Tundke meestele kaasa.
No kurat! Ühes on mehi raske lüüa - kõrguskusemises!
Suur tänu, 22:56, kõigi asjalike andmepõhiste kommentaaride eest. Väga konkreetne ja veenev lähenemine teemale ning huvitavad tulemused!
22:56 väga asjalik lähenemine, tõstan kaabu! Siiski olles 100% jutuga nõus tahan ma naiste kaitseks öelda seda, et naiste viljad asuvad madalamal ja neid on kergem noppida. Vaja on ainult tahtmist ja visadust. Samas sport on atleetlike aladega eelkõige oma olemuselt meeste teema. Liiga palju ego ja liiga vähe naiselikkust. No see lumememme kujuga olümpiavõitja naisterahvas tõstmises kes 120+ kg kätele ajas., appi! Me ju ei taha tegelikult selliseid naisi. Ma ei tea Eesti päritolu sponsorit, kes on nõus sellist sportlast toetama peale ta oma elukaaslase või lähisugulaste.
Pullerits esitab õigeid küsimusi ja vastab ka õigesti
Priit, täna on võimalus kaeda teistmoodi spordi kulisside taha:
https://elektriteater.ee/filmid/life-is-not-a-competition-but-im-winning/
Kui medalit soovid, siis tuleb olla sellisteks naisteks valmis. Tuleb toetada ja riiklikul tasandil.
17:07 Riigikord määrab selle, et kas sportlastel on piisav materiaaltehniline baas enda teostamiseks. NL ajal see materiaaltehniline baas millegipärast naisterattaspordis toimis, Eesti ajal ei toimi. Siin ongi riigi käsi mängus. Eesti riik ei suuda tagada naiste rattaspordi arengut. NL on ajalooline paratamatus ja kui kedagi see tähelühend solvab, siis inimesed on lihtsalt väga erinevad. Sportlased ei ole mingid lillelapsed kes ajalooliste tõsiasjade peale solvuvad.
100% nõus, et naisi sporti vaja. Ma näiteks ootasin väga OMil Boli ja Mclauglini duelli. Kurb on see, et selliseid meestega võrdväärseid staare on nii vähe. Mind lihtsalt ajab nii närvi, eeotsas Johanna Talihärmaga, kes OMil mingi kuradi juraga tegeles. Nüüd on isegi see probleem, et kaameramehi on rohkem mehi ja naisi peaks rohkem olema. See jõuga naiste surumine sporti, see on jama. Öelgu siis need naised kõva häälega välja, et hoolimata sellest, et oleme kehvemad ja meil palju lihtsam võistluseid võita ja meie konkrents on hõre soovime ikka OMil naisi starti saata sama palju kui mehi. Need naised lendavad nii julmalt peale nende kvootidega, et suisa halb hakkab. Nad ei anna omale aru, et isegi kui rattavõistlustel kuus esimest meest saavad kamba peale näiteks 20000 euri, siis kui ainult naiste võitja saab pappi, siis võib vabalt olla nii, et see naine pidi raha saamiseks vähem vaeva (trenni, pühendumist jne) nägema, kui esimesena rahata jäänud mees. See samune Šadeiko näide, saab Eesti rekordi eest näiteks pappi, samas on meil Risto Lillemets, kes ei pruugi olla tasemelt kehvem ja ilmselt ei ole vähem vaeva näinud, et tippu jõuda, aga tema ei saa mitte midagi - sest - ta on mees. Ta ei pääse OMile, ta ei oma Eesti rekordit, ta ei saa käia tiitlivõistlustel, ta on eikeegi. Pole need mehed nii egoistid midagi, Johanna Talihärm on iseteadja, kes teab kuidas treenida (kuid tulemust ei tule) ja treenerid ei kõlba ja teab kuidas sookvoodid käima peavad, seisab sportlaste eest jne. Sry, ma loodan, et ta hooaeg läheb luhta.
Härra Pullerits võiks hoopis selle Talihärma ette võtta. Nii nõrka MMi 4 koha sportlast pole ka ilmselt kaua nähtud. See oli tema jaoks kui taeva kingitus. Samas läheb sellest 4. kohast õhku täis ja nõuab meestega võrdseid õiguseid. Mingu Norra ja hakaku meeslaskesuusatajaks, siis näeb mis elu on :)
See on ka huvitav, et igasugused naistekaitsjad on olemas, aga kes mehi kaitseb? Vaadatakse pealt kuidas Leedu kossukoondis OMilt kõrvale jäi, kuidas ja nauditakse kuidas mõni neiu breiktantsus püherdab maas :). On spordimehi, kes tahavad OMile saada, selle nimel roppu vaeva näinud ja siis tulevad mingid naised, kes lihtsalt püherdavad, kuna võidulootust polnud. Kui sellise mentaliteediga OMile võistlema pääseb, siis on ikka jama lugu küll.
Johanna on süsteemi toode. Kena Audentese kasvandik. Midagi ei ole teha kui lihtsalt midagi jääb puudu, et medalit saada, võistkonna nõrgim lüli ka statistika järgi. Lihtsalt meie pink ongi selline lühike ja MM medalile jõudmiseks sellest ei piisa. Mis me ikka nutame, vähemalt suusatajatel on kena keha mitte mingi lumememme talje.
Võtan seekord ette rattasõidu, hakkaub antud teemaga paremini. Üks teema on see, et naiste konkurents on hõredam, teine teema on see, et eriti Eesti naised on igal alal Eesti meestest kehvemad. See teema tuleb ajakirjanduses üles võtta ja uurida, miks just Eesti naised nii kehvad on.
Pariisi OMi ratta eraldistart, distants nii meestel kui ka naistel 32.4km
Eestikatel meeste distants 29.8 ja naistel 19.4 (miks?). Vastus lihtne, naised nõrgad. Maailmas suudavad meestega sama distantsi sõita ja eestikatel ei suuda?
Võtame mängu keskmised kiirused. Ilmaolud võivad küll rolli mängida, aga täna ma ei tea kelle kasuks need olid, tean seda, et OMi meeste eraldistart ei olnud kõige toredamas ilmas.
Meeste võitja OMil
Evenepoel, keskmine kiirus 53.7km/h
Eestikad pani kinni Taaramäe 49.05km/h, kaotas 7.2% kiiruses
Austraalia neiu võitis OMil kiirusega 49,05km/h
Sander võitis eestikad (lühemal distantsil) kiirusega 44.37km/h, kaotas 10.5%
Ehk siis Eesti naine sõitis lühema distantsi ja kaotas hoolimata sellest protsentuaalselt rohkem kui mees.
Kui Laura Lizette Sanderi kaotusprotsent konverteerida meeste konkurentsi, siis teeks see kiiruseks 48.6km/h ehk siis eesti meistrivõistlustel saanuks ta 6. koha.
Ehk siis kui viis esimest meest saavad pappi ja kuues mees ja Sander kulla eest poleks saanud, oleks seis võrdne olnud. Ärge unustage, et ma endiselt võrdlen mehi meestega ja naisi naistega.
Eesti naiste tase on enamus aladel katastroofiline.
Meeste konkurentsis 10 koha saanud Evar Saul on tasemelt võrdne pronksi saanud naisega. Naine sai pronksi ja nänni, härra Saul sai osalemisrõõmu :).
Kas sa tõesti võrdled Pariisi trassi eestikatega?!
15:08 aus on võrdlus siis kui tood välja ka sportivate meeste ja naiste suhtarvu. Naiste suhtarv on väga kasin võrreldes meestega. Seetõttu on edukate naiste arv oluliselt väiksem, sest väiksema absoluutse konkurentsi tõttu ei pingutata nii palju kui peavad mehed konkurentidega võrreldes pingutama. Puudub korrektne stiimul edasi arenemiseks. Ja mis on selle pingutamise mõte. Enamik ei saa sellest miskit. Osad talendid solkis dr Kindral ära. Motilaks on arusaadavalt mitmeteks põlvedeks rikutud. Eesti riigis lihtsalt ei peeta naissportlasi inimesteks. See on nokk kinni saba lahti olukord, kahjuks.
See ongi õige, kui suhtarvu järgi asju võtta, aga miks siis OMil sama suhtarvu me ei kasuta???
Kas ma võrdlesin trassi? Süvene natukene.
15:43 Suhtarvu ei kasutata põhjusel, et naiste aladel on Eestil lihtsam pildile saada ja tsinovnikutel pole ju vahet, kes selle medali toovad. Kui medal tuleb on rahvas rahul ja tsinovnikutel pole mingit muret. Mured algavad siis kui naised neile pandud ootusi ei täida. Meeste puhul aga antakse alati kõik andeks, öeldakse, et me olemegi väike riik ja üldse on suur ime kui siia mingi medal tuleb.
Lp 15:08, väga hea ja asjalik võrdlus, igati mõistlikel alustel tehtud - tõepoolest!
15:38 küsib suhtarvu kohta. Mu meelest ei mängi sportivate isendite arv rolli. Kui palju on Eestis kettaheitjaid võrreldes pikamaajooksjatega? Vähe. Ometi on meil kettas Kanter, Tammert, medalist napilt ilma jäänud Israel ja... mis ta nimi nüüd oligi, kes Rios neljandaks jäi (mis näitab, et neljas koht kaob unustusse)? Ahjaa, Kupper! Kus on pikamaajooksu neljandad kohad? Näete, 15:38, kui edukas saab olla, kuigi harrastajate suhtarv on väike!
Teie väidate, et kasina harrastajate arvu tõttu peab edukate arv olema ka väike... Võib olla vastupidi: mida vähem alal harrastajaid, seda kergem edukas olla. Stiimul võib vastupidiselt teie väidetule olla just see, et vähe osalejaid, kergem tippu jõuda.
Eestlase genotüüp on turjakas mees seega ikka kettaheites palju kergem tippu jõuda. Enamus maailma rahvastikust kõhnad väikesed inimesed kes jooksu peale paremad kui meie. Sööd kõvasti käid jõukas ja viskad 63m. Aga katsu 10km 29min joosta. Seal peab juba geneetiline soodumus olema. Nii talent mehi nagu Pullerits on Eestis vähe kes ilma trennita kõike teevad
Loed ainult ühte osa. Öeldid siin kah, et väike konkurents Eestis teeb laisaks ja ei suudeta ennast realiseerida. Väike konkurents Eestis tekitab kiire tagasilöögi. Kanteri fenomen avaldus tublide vanemate tugeval toetusel. Enamikel selline tugi puudub ja peab leppima karmi loodusliku valikuga.
Pulleritsu kaal võib olla seal 80 kg juures, pigem alla, närb on. Kas ta on võimeline rebima 120 kg nagu tugevamad naised? Vaevalt.
Priidu viimane lause ongi väga õige, naistel ongi lihtsam tippu jõuda. Nad saavad nii lihtsalt eduelamust ja see omakorda motiveerib. "Kolm korda" käin trennis ja juba auhinnad tulevad. Epp Mäe on üles kasvanud ju sisuliselt ilma konkurentsita. Kui ta alustas oli ka rahvusvaheline maadlus ju olematu. Naiste maadlus alana on noor, kes viitsis tõsiselt tegeleda, see ka tulemust tegi. Nüüd ei olegi see Mäe ju paljukehvem kui kunagi varem, lihtsalt ala areneb. Enam ei võida igaüks, kes tõsiselt trenni teeb. Pakun täna, et enamus aladel saab naistest tulla Eesti meistriks, kes käivad lapsest peale 5x nädalas tõsiselt trennis. Palju on meil naisaerutajaid, kes nii on teinud eluaastatel 7-22 . Keegi on nii teinud ja ei ole saanud medalit? Eluski ei usu seda. Aga neid on ropult, kes meetsest kossu mänginud vanuses 7-22 ja ei ole medalil, kuid on 5x nädalas tõsiselt trenni teinud.
Eestikate eraldistardi kuues naine oli just Ringvaates hiljuti ja rääkis, kuidas ta läks iga päev sõitma sama pikka distantsi nagu mehed Tour de France`l. Daam pole enam esimeses nooruses. Siililegi selge, et sellised harrastajad meeste konkurentsis kuue sekka ju ei tule.
Antud hetkel pole teemaks isegi mitte see, et miks naised on kehvemad kui mehed. Aga miks just Eesti naiste seis nii kehva on? Spordiajakirjandus on ära uinutatud süsteemiväliste tulemustega, et nagu Eesti naiste seis on hea. Kui nii võtta siis ongi. Meil on vehklejad, hiljuti veel 2 tipptennisisti, Kelly Sildaru, EneliJefimova, TOP 10s maailmas ka Tuuli Tomingas.
Mis Eesti naiste puhul silma torkab, on see, et enamus on saanud suhteliselt noorelt eduelamuse, kes seda ei saa, see paneb pillid kotti.
Šmigun, juba väga noorena oli väga hea (aga tema ma olemuselt on niikunii "spordimees")
Kontaveit, Kanepi, Epp Mäe, Kelly Sildaru, Eneli Jefimova, kõik nad ju verinoorelt tulemusi teinud.
Vehklejad, esimesed medalid on tulnud kõik suhteliselt noorena.
Mehi on meil küll ja veel, kes on raasinud ja kannatanud ja oma aja ära oodanud. Kes meil sellised naised on?
Erki Nool tegi esimese tõsise tulemuse alles 25 aastaselt. Kanter hakkas võitma ka hiljem. Ehk siis spordimeeste sisu, isegi kui ei võida kohe noorte medaleid, siis mässan ja möllan ja ootan oma aega.
Rasmus Mägi õde oli noorena ju ka väga hea, miskipärast Rasmus jäi pildile. Grit Šadeiko sai ju ka juunioride EM kulla, ta õeraas oli ju MMil napilt ühe punniga neljas ja sellest piisas, et spordist kaduda.
Väga hästi võtavad Eesti naiste seisu kokku võrkpallinaised. Materjali nagu oleks, kui viitsiks/tahaks tööd teha, aga ei taheta ja ega seda ei saa neile isiklikul tasandil ka pahaks panna. Välja mängima minna ei taheta, sest raha saamiseks tuleb liiga palju vaeva näha. Nad ootavad Johanna Talihärma, kes nõuaks naistele võrdväärsed palgad meestega :) ? Eesti naised ju ei viitsi pingutada liiga palju raha nimel. Sõelale jäävad vaid need, kes saavad verinoorena premeeritud. Sageli ka põhjus, et spordiala noor ja konkurents hõre. nt, Sildaru, Epp Mäe, Kristin Tattar. Kergejõustiklased - Kaire Leibak, Karmen Bruus. Tiitlivõistlustel saanud kõrgeid kohti. Isegi Ksenija Balta ju noorest peale ainult võitis ja võitis.
Küsimus suurele ringile, kes Eesti naistest on näidanud suurt "spordimehe" sisu, kes pole verinoorena noorte tiitlivõistlustelt medaleid võitnud, kes on oma aja ära oodanud vähemalt 25nda eluaastani?
Lõpetuseks paar sportlast.
Tõnu Endreksonil on kokku 11 tiitlivõistluse medalit, neist esimese sai ta aastal 2005. 26 aastaselt!
Gerd Kanteril kokku 12 tiitlivõistluse medalit, neist esimene samuti aastal 2005 ja 26 aastaselt.
Erki Nool 9 medalit, neist esimene 26 aastaselt.
Palun nimetage taasiseseisvunud Eestis mõni naine, kes pole noorte klassis möllanud (Eestis see ilmselt polegi nii võimalik - see juba näitab naiste taset), kuid on oma aja ära oodanud ja siis jõudnud maailma eliiti, MMil, OMil näiteks 10 sisse tulnud.
Mul endal hetkel pea tühi :)
Eesti spordiajakirjandus, Eesti naised tuleb ette võtta nüüd ja kohe!
Johanna Talihärm võtku noorte tüdrukute grupp ja andku kuuma, keegi teda ei takista!
Kas mitte Differt pole "oma ära oodanud"? Mis muidugi on debiilne kriteerium.
Differt on hea pakkumine. Selles mõttes pole debiilne, et sellised näited näitavad tõelist sisu.
Vehklemine on muidugi veidi naljakas ala. Olümpiale ei pääse parimad. Kui võistkonnana peale ei saa, siis peale ei saagi. Peale OMi oli ju teistel vigastused ja lapsed, üks oli ka veteran - Embrich, kes ei pruugi olla täna kehvem kui Differt. Embrich treenib ka noori, on väärikas eas ja saab EMil kulla, eks see räägib juba mõndagi vehklemise olemusest. Pigem Differt kasutas selle augu ära. Aga tubli on ta ikkagi. Samas on ka Novosjolov ju 2x maailmameister. Nii et sama ala seest leian koheselt sulle tõestuse, et mees on kõvem kui naine :). Novosjolovi MM kullad ju mõlemad 30+ vanuses.
Minu jaoks on Eesti naistest seni "õiged" naissportlased olnud oma olemuselt ja suhtumiselt. Erika Salumäe, Kristina Šmigun, korvpallur Merike Anderson. Neil oli õige suhtumine ja tegid sporti ka 30+ vanuseni ja said ka tulemusi. Eks neid naisi on mõni ilmselt veel, aga üldpildis on Eesti naiste seis ikka katastroofiliselt kehv. Vaatasin OMi väga palju ja paljusid alasid. Maailmas on ikka väga palju häid naisi.
OMil Eesti mehi poole rohkem stardis kui Eesti naisi, OMil oli naisi ja mehi pooleks.
Võistkonnaaladel Eesti OMile ei pääsenud, aga
Eeesti korvpallis ei kannata meeste ja naiste taset võrrelda.
Isegi jalgpallis suudavad naised veelgi suuremalt kaotada kui mehed :)
Käsipallis ei saa naised satsi kokkugi.
Võrkpallis on mehed paremad kui naised.
Mis numbreid veel vaja välja tuua, et saaksite aru, et Eesti naiste spordi seis on katastroofiline!?
Aga tegelikult kas ongi vaja naiste sporti? Ilu alad olgu iluuisk ja võimlemine. Võrkpall ka. Milleks naiste jalgpall ja korvpall ? Mõttetu. Või naiste kahevõistlus suusk ja tornihüpped.
Mis nt Kaia Parvel häda on, et ta ei pääse teie idiootsesse õige naissportlase nimistusse, kus on Anderson?
Jalgpalli osas eksid. 2023. aastal Eesti naiste koondis 13 peetud mängus lõi 24 väravat ja lasi endale lüüa 23 väravat. Eesti meest koondis 12 peetud mängus lõi 5 väravat ja lasi endale lüüa 25 väravat. Vaadates, et kui palju raha Eestis meeste jalgpallis ringleb ja palju seda on naiste jalgpallis, siis tulemuse mõttes oleks kõik meesjalgpallurid väärt munade mahalõikamist. Kuid kuna neil niikuinii neid pole, siis ei saa seda teha.
Äärmiselt huvitavad ja sisukad tähelepanekud, lp 18:15! Väga värskendav lugemine! Suur aitäh!
Tekkis selline mõte, et nii mõnedki meie naistipud on tulnud seal, kus ala noor. Kaija Parve. Erika Salumäe. Kelly Sildaru. Epp Mäe. Kristin Tattar. Nad kõik jõudsid tippu siis, kui neil aladel oli veel vähe harrastajaid.
See on õige ja eelpool hea kommentaatori veenvalt ära põhjendatud, et naiste spordi tase on Eestis palju kehvem kui meestel, v.a vist ainult vehklemine ja hiljuti ka tennis. Teisalt olen päri, et kas peab seda traagiliselt võtma. Tõesti, milleks meile tippsport? Tippsport on kokkuvõttes ikkagi sandistav. Kes teist, mehed, tahaks endale naist, kel 40-aastaselt põlved läbi ja selg haige ning mis kõik veel?...
Õige Pullerits , ei taha
Olen ka mina nõus, et sport ongi loomupäraselt rohkem meestele, kui naistele ja selles polegi traagikat. Traagika on siis, kui Johana Talihärma sugused tulevad võrdsust nõudma. See on okei, et eraldistardi eestikatel on stardis 5 naist ja 25 meest, aga sel juhul pole okei, kui mõni naine julgeb kobiseda, et miks meeste auhinnarahad on suuremad. Miks on mehi OMil rohkem kui naisi jne jne jne.
Ma oleks väga rõõmus, kui naistemaadlust polekski olemas, ma vaatakski naiste võrkpalli, naiste rannavollet, naiste kergejõustikku, las olla iluvõimlemine, ujumine, sportvõimlemine, vettehüpped, kujundujumine jne. Tänasel hetkel soovivad naised (mitte kõik) hõlptulu. Võrdseid kvoote OMil ja samaväärseid palkasid. Võtame kasvõi Sildarud, me ei tea tegelikult sisu, aga kuri kahtlus on küll, et Henri Sildaru pole kehvem mees kui Kelly Sildaru, lihtsalt ühel tegelasel on medalid ja raha, teisel pole midagi. Aga Kelly käib mööda ilma ja taob rindu, et täiskasvanud naine ja oma vara jne. Eks juriidiliselt tal õigus ongi. Aga seda ei näe keegi, kuidas Risto Lillemetsad ja Henri Sildarud peksa saavad. Kui naised sama palju tööd teeksid ja tulemust ei tuleks, siis ma ei jõuaks seda Talihärma kiunumist ära kuulata.
Kui võistkonnaspordist rääkida, siis vist eesti naised teevad meestele suhkamit. 4-paat oli, saadeti meesveteranid puhkama, kui liigutav! Naisvehklejate kuldne võistkond lõhuti intriigide tõttu, kuid too teenis Eestit hästi. Naised on kõvemad või millist tipptasemel võistkonda me veel silmas peame. Kurling?
Miks võrrelda mudaliiga võistkondi, nagu Kullamäe, Kotsari jt kivipalli veel nõrgemate naistega. Võrku võiks ju isegi võrrelda, kuid nad ei ole ka midagi võitnud, peale tiitlivõistlustele saamisele. Seis on nad üldiselt.
Või võtame individuaali veelkord ja positiivse hüppe tipp-tasemele - ujumise. Kes on teie arvates potentsiaalikam, kas Zirk või Jefmova? Ma arvan, Zirk tegi oma tipu ära.
Jane Trepp, Triin Aljand, Marika Võsu, Heidi Rohi, Jane Salumäe 25+
Mainiks lihtsalt fakti, et enne Tokyot tõi naistest viimati Eestile medali Kristina Šmigun-Vähi ja see oli ka 2010. Nii, et mingist naiste ülemvõimust spordis on natukene palju rääkida. Kui välja arvata iga kümne aastat tagant toimuv hetkeline välgatus on Olümpial Eesti lippu kõrgel hoidnud ikka meessoos esindajad.
Nojah, Pariis sattus selliseks, kus meie naised on kirkamad, piinlik.
Andke andeks, need eelnevalt arutelud on kindlasti huvitavad (nende teostaja on vähemalt protsendiarvutuse omandanud) kuid sisult mõttetud ja jaburad.
Spordis (eriti tippspordis) ei ole tegelikult tähtis, kas keegi jookseb 100m 10 sekundiga (36 km/h) või 11 sekundiga -- autoga (ning isegi Tartu rendirattaga) saab 100 m läbida igal juhul kiiremini ja väiksema vaevaga. Maratonis on 2 tundi nii öelda unelmate piir aga olgem ausad, Bolti renditõuksiga on see distants umbes sama ajaga igaühel läbitav. See, kas sportlane tõstab pea kohale 120 kg või 220 kg pole samuti igapäevaelus oluline -- Pärnus tõsteti paar päeva tagasi 1200 tonni (1,2 miljonit kg) kaaluv sild jõe kohale. Toodi kohale piisava võimsusega mehhanismid ja asi tehtud, inimese füüsiline võimekus polnud seal oluline. Küll olid aga olulised inimese intellektuaalsed võimed -- nii vastavate masinate konstrueerimisel kui ka sillaehituse organiseerimisel. Ja ka see sillatõstmine meelitas kohale üsna mitusada huvilist.
Spordist ja eriti tippspordist otsime ma peaasjalikult emotsiooni ja põnevust -- et kas võidab sportlane A või B või C või hoopis keegi teine. Tippspordis ei ole tulemus ette määratud, vähemalt olümpiafinaalis on kõik võimalik, ka favoriidid võivad eksida, komistada ja samas enne starti mitte nii tähelepanu keskmes olnud sportlased sähvatada. Sest stardis on kõik ühel joonel, tulemus selgub finišis.
Väide, et naised peavad justkui vähem trenni tegema või oleks konkurents nõrgem, on võhiklikud. Kui Eesti meeste sporti võrrelda maailmatasemel naiste omaga, leiab ka üsna kõnekaid fakte...
10 km jooks:
* Pariisi OM triatloni naiste võitja Cassandre BEAUGRAND läbis triatloni sees 10 km Pariisi tänavatel ajaga 32:42
* Pariisi OM meeste triatloni võitja Alex Yee läbis sama distantsi ajaga 29:47
* Eesti 2024 meeste hooaja edatabelis staadionil oleks Cassandre tulemus 5. Indrek Tobrelutsu (kes ei ole mitte jooksja vaid 40+ aastane laskesuusatreener) järel, Alex oleks piisava varuga esimene.
* 10 km maanteejooksus oleks ALEX jätkuvalt esimene, Cassandre kolmas.
* Kõikide aegade Eesti meeste 10km maanteejooksu edetabelis oleks Alex oma Pariisi OM triatloni tulemusega 6. ja Cassandre 75.
Me räägime siis siin Eesti meeste jooksu edetabelist võrdluses maailma tipptriatleetidega, kes enne jooksu on juba läbinud 1,5 km ujudes ja 40 km ratta seljas. Mis järeldusi me saame siit teha Eesti pikamaajooksu (ja spordi üldiselt) kohta? Aitavad need järeldused meid kuhugi?
Naiste spordist veel -- minu jaoks oli üks põnevamaid hetk Pariisi OM-l naiste korvpalli finaali lõpp. Jah, võrreldes eelmisel päeva toimunud meeste finaaliga oli mängupilt veidi teine kuid põnevust jagus kuhjaga. Ja see viimase sekundi dramaatiline kaugvise, mis läks korvi ja oleks viinud mängu lisaajale kui vaid prantsuse mängija ei oleks viske hetkel mõned sentimeetrid kolmepunkti joonele astunud. Või Šveitsi naiste rannavolle poolfinaal, mis läks käest matšpallil...
Viimase kommentaari täienduseks võiks lisada uue "klikkepüüdva" pealkirja variandi mõnele järgmisele Priidu sissekandele: Eesti meeste pikamaajooksu tase jääb alla isegi naistriatleetidele.
Jõudu keskealisele ja vanematele wannabedele nii naabri võitmisel rahvaspordiüritustel kui ka algajatele statistikutele nende esimeste analüüside teostamisel. Kui muud ei ole, siis lõbus ja naljakas on ikka.
10:51 räägib tõtt ja paneb sama palju ka puusse.
Jah, me tahame spordist emotsioone. Mis kuradi emotsioone sa saad, kui Eesti naiste eraldistardist on rajal 9 naist ja neist vaid 1-2 on enam-vähem tasemel?
Antud arutluses on kaks teemat.
1) Naiste konkurents on hõredam nii rahvusvaheliselt kui ka Eestis!
2) Eesti naised jäävad maailma tipust oluliselt rohkem maha kui mehed!
Kas see on hea või halb, mis annab emotsiooni, see on hoopis, hoopis teine teema.
Ka minule meeldib hullult naiste sport, just nendel aladel, kus on taset ja mis pakub ka emotsiooni, mainisin ka varem, et ootasin väga naiste 400m tõkkejooksu finaali. Minu jaoks olid seal kõik kriteeriumid täidetud.
1) Ala tase on maailma tipp, ka võrreldav meestega.
2) Sel alal on kaks väga säravat isiksust, kelle pärast sporti vaadatakse.
3) See ala sobib naistele ja on ka visuaalselt kõik kaunis.
Kui naised suudavad täita ülal olevad kriteeriumid, siis ongi äge!
See, et naiste konkurents on hõredam kui meestel, seda on lihtne tõestada. Jah, on alasid, kus nii ei ole, aga 90% juhtudel on, need üksikud näited naiste kasuks ei muuda suurt pilti. Võtke OMil ette kõik mõõdetavad alad ja vaadake, mitu% kaotas 3 koht võitjale, 10-s 20s jne. Muster on selge, mehed on tihedamalt koos. Eriti hea näide oli naiste MTB, ajaliselt kestis distants sama kaua. Meie Lõiv sai 9+ minutilise kaotusega TOP 20 sisse, mees pidi selleks kaotama 4+ minutit. Selliseid näiteid leiab 90% juhtumitest.
OMil oli osalejatest naisi ja mehi sisuliselt pooleks. Seega, mingitel riikidel on koondises naisi rohkem kui mehi, meil Eestis nii ei ole. Tuleb välja, et totalitaarsed riigid, seal on mehed enamasti ning lääneriikides on palju naisi. Kui Eesti naised oleks maailma tipu naistele lähemal, kui Eesti mehed maailma tipu meestele, siis oleks olümpiakoondises ju rohkem naisi. Juba aastakümneid jagatakse naistele medaleid ka korvpallis, jalgpallis, käsipallis, võrkpallis jne. Mingite riikide naised peavad need ju võitma. Küsimus on selles, miks Eesti kossukoondis on aeg-ajalt EMile pääsenud ja naised ei ole. Võrgunaised on, ühe korra küll korraldajatena, aga siiski, mehed on seda rohkem suutnud. Mehed ka rannavoles tõsiselt püüdsid OM piletit, aga kus Eesti naiste paar? Läti naised panid ju vingelt. Läti naiste koss on ka vingel tasemel. Skandinaavia naiste jalkast ja käsipallist ma ei räägigi.
...
...
Ajakirjanduses teema, et mida teha, et Eesti saaks OMilt medali. Väga lihtne, kuna naiste konkurents on hõredam, sest see "ala" alles areneb ja võimalik, et 50 aasta pärast on meeste ja naiste konkurentsitihedus ühtlasem (siiski usun, et meeste kasuks, sest see on meestele loomuomasem). Eesti naised on oluliselt kehvemad kui Eesti mehed. Seega tuleb panustada Eesti naiste spordile niši aladel ja medalid tuleksid.
Uskuge mind, ma elaksin sama põnevalt naiste seitsmevõistlusele kaasa, kui seal osaleks kolm Eesti naist, kes teeksid 6400-6600 punkti.
Nägin ka mina OMil palju põnevaid naiste alasid ja see oligi äge. Äge on siis kui on konkurentsitihedus ja on taset. Vaatasin ka mina Rivo Vesiku hoolealuste poolfinaali ja oli nii äge ja nii valus, emotsiooni, taset, kõike oli. Minule ei paku emotsiooni Eesti naiste võrkpalliliiga, kui seal on ülekaalulised mängijad. Minule ei paku emotsiooni murdmaasuusatamise naiste sõidud, kui naiste 20s koht kaotab mehele oluliselt rohkem kui 20s mees parimale mehele. Seal puudub ju põnevus.
Miks meie võrkpallinaised ei taha piiri taha minna ja miks skandinaavia naispallimängijad tahavad kõrgel tasemel sportida?
Ma oleks siiralt väga õnnelik, kui Johanna Talihärm võtaks naiste pundi kokku, treeniks tüdrukuid ja viiks nad OMile ja tooks sealt medaleid. Ma ei saa aru, mis neid takistab? Aga kvootidega seda lahendada tugevamate meeste arvelt, see on lollus.
Eesti spordi taset rahvusvahelises konkurentsis saab kõige lihtsamalt tõsta naiste arvelt. Raha polegi sporti nii palju juurde vaja. Selle asemel, et Talihärm oma kvooditeooriat keset suve Pariisis ajab, selle asemel treeningu noori tüdrukuid. Eesti sugune väikeriik peab panustama teatud aladele, kui tahab tõsiselt sporti teha ning soovib, et spordialal oleks ka raha. Selline käsipalli ja kossunaiste vindumine, kes sellest võidab, kes saab sellest emotsiooni? Ka Eesti mehed ei saa kõiki pallimänge viljeleda võrdselt. Rivo Vesik tahab ju nii väga rannavolle asja Eestis teha, ta on tõestanud end nii sportlasena kui ka treenerina, miks ometi juba ei looda talle tingimusi. Suunake raha sinna ja võtke mõne teise spordiala rahastus nulli. Sellelt alalt oleks lootus saada medaleid, emotsioone.
Kui fuktsionaalne lugemisoskus puudub, siis ongi elus keeruline :)
Te jooksete oma arutlustega rappa. Teeme selgeks kas tähtsam on emotsioon või medal. Väga tobe on kuulata emotsionaalset Tiislerit suvamaa sportlastele kaasaelamas. No kui asi nii ühte väravasse aetakse siis peaks olema alati konkureeriv kisakõri teisemaa ja kolmandamaa sportlastele, et asi oleks tasakaalus ja emotsiooni jätkuks kõikidele huvigruppidele. Medal on konkreetne asi aga selle lävend libiseb meil järjest enam käest ja tsinovnikud ei saa oma osaga medalitootmise võrrandis lihtsalt hakkama. Seega pühime kenasti oma suud puhtaks ja tegeleme selle poolega millega meil on võimalik toimetada. Eelkõige siis meediakajastus nn LIVE versioon. Esimene asi on, et kajastus ei tohi vaatamist ja kaasaelamist kuidagi häirida mitteaktuaalsete faktide tsunaamiga. Kui on põnev olukord siis tuleb ainult keskenduda tolle olukorra otsestele faktidele mis paistavad näiteks staadionil olevale reporterile tema vaatenurgast kuid pole telepildi kaudu nähtavad meile. Ajalooliste faktide ja kollaste sidemete presenteerimiseks las jäävad a'la Pulleritsu blogid. See ei ole kunagi nii oluline, et peab rääkima otseülekandes isegi kui paar sekundit on kerge sündmuste põud. Kui lõppeb ära see ajaloo heietamine suudetakse sündmus ise põnevaks selgitada reaalajas toimuvaga siis võib sport minna veel kellegile nii korda, et temast saab ka tulevane medalist. Teame kõik, et vana karu tantsima ei õpeta. Seega esimese asjana on vaja teha otseülekannetes korralik vereuuendus ja vanad gurud saata lugupeetud Mati Talviku moodi arhiiviriiulite vahele sobivaid lugusid kokku monteerima.
Igasugustele isehakanud statistikute üks näide Pariisist:
Meeste 400 m kompleksujumises võitis Leon Marchand kulla pea kuue sekundiga järgnevate ees. Sele taseme ujumises on see n.ö. "kalendriga mõõdetav" edu. Kohad 2 kuni 4 mahtusid 23 sajandiksekundi sisse.
Priidu "lemmikalal", jalgpallis, hävisid brasiillased oma koduväljakul 2014.a. MM-l Saksamaale 1:7. Mängupildi järgi oleks võinud sakslased ilmselt sama palju veel lüüa suutnud aga polnud enam mõtet ja võis end finaaliks säästa. Aga see üks Eesti koondise mõõtu häving ei tähendanud, et Brasiilia olekski nii palju Saksamaast halvem.
Teisel Priidu "lemmikalal", lasksuusatamises, oleksid 2024.a. MM-l Eesti naised pigem varasema statistika ja tulemuste alusel veidi pidanud muretsema, kas nad ringiga sisse ei saa kuid rajal olid nad pikka aega liidrid, lõpetades viimaks 4. kohaga. Igasuguse pikema ja lühema statistika alusel vaieldamatu valitsejariik Norra oli lõpuks 10. kohal, kaotades Eestile üle 20 min. Kas nüüd võiks arvata, et ka samal MM-l mitmeid medaleid võitnud Norra naised tegelikult ei oska suusatada ja peaksid Eestisse õppima tulema?
Mida ma öelda tahan -- ei ole võitja mure, palju ja kuidas ülejäänud kaotavad ja palju neid stardis on. Võitja on see, kes on esimesena finišis. Kõikvõimalikud oleksid ei loe.
Igasuguseid (kaotus)protsente võivad arvutada statistikud, ajakirjanikud ja muud huvilised kuid reaalses elus ei tähenda need enamasti midagi. Jah, vähemalt üks lähimineviku tuntud treener on igasuguseid protsente maininud kuid nii see treener kui tema mõnedki õpilased lõpetasid oma karjääri häbistatud valemängijatena...
Norrakad kaotasid siiski üle 2 min, vabandust näpuka pärast
Ilma emotsioonita on medal vaid tükk metalli ja rida protokollis, mis peatselt unustusse (arhiivi) kaob.
Kas keegi mäletab, keda ja kui palju Erika Salumäe Barcelona finaalis võitis või näiteks seda, milline Barcelona medal välja nägi?
Me mäletame seda, kui Erika peale finišit käed tõstis, seda, kuidas talle pjedestaalil medal kaela pandi ja kuidas lipp valetpidi masti tõmmati. See on emotsioon, mida me mäletame. Kuivi fakte mäletavad vähesed.
Seega emotsioon on oluline, kui sellega kaasneb ka medal, siis võib emotsioon suurem olla kuid tegelikult mäletame me sooritusega kaasnevat emotsiooni, mitte medalit või numbrilist tulemust.
Karta on jah, et sportlasele teeb sportimise huvitavaks miski muu, kui mõne kretiini kaotusprotsendiarvutus.
Kuna siin on Johanna Talihärmi korduvalt mainitud, aga olin sel ajal tõenäoliselt Hiiumaal puhkusel ja teadlikul meediadieedil, siis kas mõni mees oleks nii lahke ning võtaks mulle ja küllap nii mõnele teisele ka kokku, mis liini Talihärm ajama on hakanud?
Ilmselgelt, mõned ei saa teemast aru ja ei oska protokolle vaadata, statistikat analüüsida. Muidugi leiab meeste maailmas ka näiteid, mil saadakse teiselt tappa kalendriga. Kogu küsimus on suures pildis. Suur pilti tekib siis, kui võtan kõik mõõdetavad alad kokku ja teen statistika, lihtsalt ei viitsi nii. Sõnum, mida soov edasi anda on see, mis ta oli. Ebareaalne, kuidas inimesed ei saa teemale pihta. Ei huvita need numbrid mindki sedasi.
Tõsiselt, Priit -- sa ikka oma naiselt enne abiellumist arstitöendit küsisid, et tal neljakümneselt põlved ei valuutaks ja kas sa oma tütrele samas toonis ka maailma seletad???
Neljakümneseid selja ja põlvevalu käes kannatajaid (ka mehi) on kordi rohkem kui endisi tippsportlasi -- peaks nüüd siis justkui lahutama hakkama????
Seda minagi...
Mingit erilist teemat ei olnudki. Talihärm osales Pariisis mingi sportlaskomisjoni liikmena. Roald Juhanson tegi temaga oma meelelahtusliku saate jaoks ühe lõigu. Seal ta siis rääkis, et mida ja kuidas ta asjatab. Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et kui ta karjääri ei lõpetanud, kas siis ei peaks põhja ladumine uueks hooajaks käima. Kuidas nii saab tilulilulga ettevalmistusperioodil tegeleda. Eestis ei sobi talle ükski treener ja siis ajab mingit jonni, tulemustes on sageli viimane. Jah, tal olid tervisehädad, aga äkki olekski vaja päris treenerit? No ja seal saates siis oli see teema, et oleks ikka mehi ja naisi võrdselt ja ta selle üle nii õnnelik ja nüüd nad üritavad ka seda teed minna, et ka abipersonalis oleks mehi ja naisi võrdselt. Kuna saatejuht oli Roald ja kaamera taga ka mees, siis Roald ütles seepeale, et ma siis ei tohikski tegelikult siin olla ju (läheb kvoot lõhki), sõnastust ei mäleta, aga selline teema oli.
Mulle lihtsalt vastukarva see värk, et üks naine on nii iseteadlik, selle tulemusena on ta etappidel viimane, selle tulemusena peavad tõsiselt sporti tahtvad mehed omi kohti naistele loovutama jne. Mulle lihtsalt ei passi see mõtteviis. Selle asemel, et uueks hooajaks valmistuda, on tal pinnuks silmas see, et OMil on kolm meeskohtunikku rohkem, kui naist. Ma reaalselt ei kujuta ette, kui Kristjan Ilves käiks keset suve Pariisis ringi ja oleks tõsiselt mures, et kujundujumises on naisteülekaal ilmne ja siis selliselt valmistutakse uueks hooajaks :) ?
Puhtalt isiklik teema :)
13:10 Liiga karm oled. See kriitika on eelkõige Roaldi ebaprofessionaalsuse kapsaaeda oma loo kokkupanemisel. PM meediamaja tekitas lihtsalt spinni, et oleks intriigi. Kogu tõde on proosalisem ja siin kenasti lahti rullitud - https://om.postimees.ee/8067541/pm-pariisis-mida-teeb-eesti-tipptalisportlane-suveolumpial «Tulin just trennist!» ütles Johanna Talihärm, kui jutt liikus põhitegevuse, laskesuusatamise peale.
«Eks ma ikka teen siin trenni. Ma naudin väga trenni tegemist. Mulle väga-väga meeldib, et keegi ei pea mul kupjana järgi käima. Lähen hommikul hea meelega uksest välja ja teen iga päev trenni,» jätkas ta.
Kaasas on isegi rullsuusad. «Siin on kõrval väga suur park,» viitas Talihärm üsna Pariisi südames asuva kongressihoone lähistel asuvale alale.
«Käin jooksmas, rullitamas, jõusaalis. See moodustabki juba väga suur osa suusataja suvisest treeningust. Ega ma ei planeerinud praeguseks perioodiks ka kõige raskemat treeningplokki.»
Üheski varasemas kokkuvõttes pole olnud kõiki alasid . On olnud vaid mitmed "analüüsid", kus statistiline analüüs on tehtud suvaliste algandmete pealt. Ja lõppkokkuvõttes jõutud oodatult tulemuseni, mis ammu teada -- suvalisi lähteandmeid analüüsides saame suvalisi tulemusi. Ei õigeid, ega valesid, lihtsalt suvalisi. Kes vähegi analüüsi õppinud, saavad aru.
13:10, ei istu ka mulle see naiskvootide teema sugugi. Kõige vähem istuvad need, kes selle eest sõgedalt võitlevad.
Võtame 800 meetri jooksu. Naiste hulgas tuldi olümpiavõitjaks tulemusega, mis jääb selgelt alla minu isiklikule rekordile. Jah, see tulemus on kättesaamatu kõigile, kes siin sõna võtavad ja kes üldse sõnavõtjaist jooksuradadel liiguvad, aga olgem ausad: Hodgkinsoni 1.56,7 oli ikka suhteliselt aeglane jooks. Võin ju vaadata, et tore on, jooksin omal ajal kiiremini, aga kui paljud teist tahaksid vabatahtlikult vaadata minu 1.55,9 tasemel jooksu? Mitte keegi. Sest pole midagi vaadata. Aga meeste 800 m finaal! Oh sa poiss, oli see alles kimamine! Seal ikka nägid, kuidas mehed lendasid rajal. Seal oli, mida vaadata - ja mõelda, kuidas on nii kiiresti üldse võimalik joosta, sest isegi 14 sekundit aegalsem aeg võttis omal ajal hingetuks.
Ja siis arvavad mõned naistegelinskid, et naisi peaks vägisi rohkem võistlustele tooma ja saatma?! Milleks?
No eks me talvel näe, mis trenni ta seal Pariisis tegi.
Statistikahuvilistele. Eesti naised on medaleid võitnud ja häid kohti saanud küll. Viimane OM tõestas sama, et sähvatus võib naistelt tulla ja tuligi, koondise parim on Differt.
Seekordne kriteerium TOP 10
Eesti naisi OMil 8, neist 2 said koha TOP10s, 25%.
Eesti mehi OMil 17 (arvutuses 13, sõudjad said siiski 1 koha TOP10) ehk siis 13st 7 (üle 50%)
Arvutus läheb karmimaks kui võtta aluseks esitosin TOP12
Naiste saldo 25% - 8st 2
Meeste saldo 69% 13st 9
Meestest ei mahtunud OMil esitosinasse Mihkels, Rammo, Kaljulaid, Jürisson.
Naistest ei mahtunud OMil esitosinasse Pärnat, Pihela, Kuuba, Relander, Puusta, Lõiv.
Mis siit järledub, et isegi need, kes OMile peale said, siis omakorda nendest olid Eesti mehed tummisema sisuga kui naised. Kujutate ette, vaid 4 Eesti meessportlast, kes OMile said, ei pääsenud esitosinasse.
Sageli Kontaveidi ja Sildaru ning Tattari saavutused uinutavad ja jätavad mulje, et ainult meie naised tassivad Eesti sporti.
Statistika on selleks, et inimesed ei ajaks hülgemöla ning nende arvamused ei põhineks tunnetel.
1) OM koondise parim – Eesti naine
2) Keskmine Eesti meeste tase parem kui naistel.
Jään ootama seda päeva, seda ala, mil just teises punktis Eesti naised ületavad Eesti mehi. Seda on meie üksikud naised tõestanud, et nad suudavad olla maailma parimad. Täna hoiavad Eesti lippu meestest kõrgemal naisvehklejad ning ka naislaskesuusatajad. Konkurentsitiheduse ning taseme osas ma oma peas rohkemate aladeni ei jõudnudki :)
Pariisi OM koondise parim oli naine, samas arvestuses olid meie naised meestest üle ka Tokyos ja ka viimasel kahel taliolümpial, Sildaru ja Alusalu. Nii et neli OMi järjest naised meestele pähe teinud.
Veendunud protsendiarvutajatele veel mõtlemisainet:
* 1920 aasta Antverpeni olümpial (104 aastat tagasi) võitis Jüri Lossmann maratonis ajaga 2:32:49 hõbeda. See on senini Eesti meeste edetabeli 100. aeg.
* 2002 aasta EM-l (22 aastat tagasi) võitis Pavel Loskutov hõbeda ajaga 2:13:18. Paveli isiklik samuti 2002 aastast on 2:08:53 -- see tulemus on vaid 18% parem kui Lossmanni 1920 aastal joostud aeg.
* Jane Salumäe, kes nooruses oli ujuja ja alles vanemas eas hakkas jooksjaks, Eesti naiste maratoni tippmark on 2:27. Eesti kõigi aegade meeste edetabelis annab see ~50. koha.
Mida me siis siit järeldame?
* Et Eesti pikamaajooks on 100 aasta jooksul arenenud vaid 18% ?
* Et Eesti pikamaajooks on viimase 22 aasta jooksul taandarenenud 3% (Loskutovi 2022 aasta 2:08:53 vs. Leonid Latsepovi 2024 aasta 2:13:38)?
* Kõik üle 2:28 maratoni jooksvad eesti mehed on miskid mõttetud mehed, kellest isegi eesti naine kiiremini jookseb? Minge parem koju ja hakake diivanisportlasteks või mängige disckgolfi...
Jefimova pidi küll trennide vahel pukama/reaalselt magama. Laskesuusatamine ja ujumine siis nii erinevat liiki vastupidavusalad?
Ma käin ka tööl, Pullerits käib ka, jõuame ka iga päev mingi rattatiiru või siis jooksutiiru teha :) Kas mitte just juulis ei peaks korralikku põhja laduma ja trennide vahel ei peaks puhkama? No andekas sportlane ta siis, kui 3 nädalat enne tänast algavat suvebiatloni MMi saab nädal aega kuskil Pariisis tiluliluga tegeleda. Tuuli Tomigas samal ajal osales eestikatel takistusjooksus, Ermits käis keskmäestikus, Talihärm käis Pariisis :).
Kui sa ei saanud aru, mis sõnumit tuua üritati, siis polegi mõtet edasi arutada :).
Aga kusjuures ilma naljata, pikamajooks ongi Eestis ju taandarenenud :).
Ma üritasin ikka keskenduda viimasele 30-35le aastale, mil Eesti lipu all taas võisteldakse. Enne seda olid teised ajad. Enne seda oligi meestealasid oluliselt rokem kui naistealasid. Viimane OM oli ju täiesti võrdne naiste ja meeste osalus, seetõttu see teema tekkiski.
Aga kas üle 2:28 jooksev mees polegi siis sportlasena mõttetu mees? Rahvasportlasena on lugu teine. Me räägime siin tippspordist. Kurat, isegi Pulleritsu rekord on kõvem, kui täna võidetakse OM kulda naiste samal alal.
Sifan hassani võiduaeg oli 2:22.55, kui keegi tahab olla Pulleritsuga sama kõva mees ja napilt tänast OMi võitjat võita, siis peaks ta jooksma umbes 2:20. Rahvasportlasena ongi kõva mees, kes selle aja ära jookseb, reaalses maailmas ei saa Nurme ka OMile peale.
Vastan sulle, et kõik mehed, kes jooksevad üle 2:28 maratoni on SPORTLASENA mõttetud mehed. Küll mitte aga rahvaspportlastena ja inimestena. Au ja kiitus, et nii tervise eest hoolitsevad ja hobiga tegelevad.
Vähe rappaläinud pealkirja kommentaariumis arenes õnneks põnevam arutelu. No ma ei tea - võta kasvõi "Kas Afganistani naiste vehklemisoskus jääb Eesti omale alla?" - oleks positiivne pealkiri ja positiivsusest on meil hullult puudu. Probleem on selles et Eesti sportlased peavad oma aastaeelarve kokkusaamisel läbi halli (või isegi tumehalli )kivi pressima. Veel rohkem naised. Võime nõustuda, et tippsport ongi ainult eriti motiveeritutele ja tulemusi ettenäidanutele - paljud vist veel mäletavad omaaegsete murdmaasuusatajate medalite tagajärjel tervet koondist poputanud ressursivoolust. Ja miks? Sest raha keerleb suurte rahvusvaheliste firmade taskus - kellel on pärismaalastest poogen ja spordilembesed (ning vähegi võimekamad ) kohalikud firmad on juba ribadeks toetussoovidega kulutatud. Pealegi võivad nad karta oma maine määrimist. Nii et kriunumise asemel - vali omale lemmik sportlane, toeta teda, kuula tema muresid, aita arengule kaasa ja rõõmusta koos temaga.
Ma sain suurepäraselt aru sellest, millist sõnumit üritati tuua. Justnimelt üritati.
Teades veidike statistikast ja andmeanalüüsist ning ka tippspordist üritan näidata, et sobivaid algandmeid valides võib analüüsi ja statistikaga tõestada mida iganes.
See, et mehed kiiruse ja jõu aladel on absoluutnumbrites kiiremad ja tugevamad kui naised, tuleneb inimese füsioloogiast, mitte konkurentsist ega harrastajate arvust.
Pulleritsu isiklik võib olla kiirem kui naiste olümpiafinaali aeg aga Pullerits on mees ja ei saa naiste olümpiafinaalis võistelda. See võrdlus on sisult samaväärne kui maratonidistantsil inimene vs. jalgratas vs. auto. Kui sellisele võrdlusele miskeid järeldusi üles ehitada, siis on see puhas jama või parimal juhul lihtsameelne meelelahutus.
Jah, naiste karjäärid jäävad tihti lühemaks kui meestel -- erinevalt meestest on lapse saamine sportlaskarjääri keskel naistele oluliselt suurema mõjuga kui meestele -- see tuleb samuti loodusest.
Veel kord -- seetõttu ei ole naiste spordis tippu jõudmine ja seal püsimine kuidagi vähem vaevanõudev ega lihtsam kuigi mõned endast heal arvamusel olevad vanemas keskeas wannabed sedasi arvata võivad. Jõudu selleks, meil on vaba maa ja igaüks võib arvata seda mida tahab.
Andres P see jutt on sul ju iduettevõtlusest. Enamus läheb aia taha ja 1-2 peavad siis selle positiivse emotsiooni ära tooma. Sellise loogika saad toetada ainult oma sugulasi. Siis jääb raha Sitsiilia peretraditsioonide järgi perekonda. Kasvab põlvkondade vaheline sidusus.
Meie seas on üks tõsiuskne teadlane, kes tahab, et kommentaariumis keegi esineks analüüsiga, mis läbiks rahvusvahelise teadusajakirja peer review. Seda on palju tahta. Kui võtta siin sõnavõtmiseks selline kriteerium, siis kogu blogi ajaloo jooksul oleks siin ilmunud vaid kol-neli kommentaari, sest analüüside tegemine ja review protsess võtaks pikalt aega. Öelge ausalt, kas te sellist blogi tahaksite?
Mina ütlen küll suure ja siira tänu sellele mehele, kes on siin esitanud hulga andmeid, neid võrrelnud, teinud järeldusi ning veenvalt argumenteerinud. Tõsiteadlane, kes harjunud peer review'dega, ütleb muidugi, et see kõik on jama ja meelelahutus. Selline suhtumine on ebaõiglaselt karm. Mulle on küll senine argumentatsioon ja arutelu väga meeldinud, ütleks, et üks sisukamaid kommentaariume viimastest aastatest, võrdluseks vahepeale debiilse käo-maaniaga ikka nagu päev ja öö. Siit on paljudel, sh Talihärmil, palju mõtteainet, mida kaasa võtta, enne kui midagi (nt kvoote) nõudma hakata.
Pseudostatistikult palju nõuda, saavutagu enne Kägu loba tase.
Mingi konsensus on nüüd või, võtame naised spordirahastusest välja?
Kas Paša oli puhas?
Vanad peerud armastavad statistiliste händikäpi vanusekoefitsentidega ka tõestada, et nad on noortest kõvemad ja noored mehed on tossikesed ehk meie naistega samal tasemel. 1 1 olukorras saavad nad loomulikult nii, et tolmab aga targutava tänu statistikale surmatunnini. Loevad siiaki ainult töötle.ata faktid 1 1 vastu võrreldes. Numbrimaagia on meelelahutus kergeusklike üle nalja viskamiseks. Naistel on rasva ja lihase kasvu vahel paratamatu seos. Seetõttu läheb iga analüüs mehe ja naise vahe lihtsalt metsa. Statkal pole vahet kas jooksevad koerad, hobused, mehed või naised. Põnev on ikka.
👍😎
Kui võrrelda naise kaotust naisele ja mehe kaotust mehele, siis nmis seos siin on füsioloogiaga? Kui 20nes naine kaotab parimale naisele rohkem kui 20s mees parimale meheke, siis ongi ji 20s mees tugevam. Kus krt te tulete siin füsioloogia peale?
Siin tulevad kahjuks nii mitmedki mõttetute asjade peale. Peaasi et saaks põhisõnumit ignoreerida.
Pullerits kirjutab asja aga rohkem peaks kriitikat olema.
Ignoreerivad jah
Kohe näha, et mõned pole koolis matemaatikat ja füüsikat õppinud. Rasv on ballast ja selle edasiviimine vajab energiat. Meestel on seetõttu lihase ja ballasti suhe parem kui naistel. Naistel nimetatakse seda ballasti viisakalt "raskeks kondiks". See tõmbab efektiivsusnäitajad võrreldes ideaalsemate keha parameetritega tegelastest alla ja konkurentsist automaatselt välja. Teisisõnu on vaja naistespordis rohkem ka talenti või suure nuiaga karmi issit kes sirguvat naist näljutab ja pisarate tekitamise abil raskuatest üle aitab. See värk on naistel karmim kui meestel. Seetõttu on ülekohtune nende tulemusi sama protsendimääraga võrrelda kui meeste puhul.
Uus teema küll juba peal, aga siiski...
Täna toimus Tallinnas täispikk triatlon.
Naiste 10. koht kaotas NAISTE võitjale 58 minutit.
Meeste 45. koht kaotas MEESTE võitjale 57 minutit.
Naiste kolmas, parima eestlasena oli Relika Toome - sai väikese nänni ja värki ning kuulsuse, sai ajalehte :). Toome kaotas parimale naisele üle 18 minuti. Meeste konkurentsis sai Rait Läänemets 7. koha ja kaotas üle 12 minuti. Kahjuks, Rait Läänemets läks koju tühjade pihkudega :)
Postita kommentaar
<< Esileht