Pullerits: Kuidas ma nägin maailma suurimat džiipi

Saadaolev info ei olnud just julgustav. Väideti, et kergesti võid eksida ja üleüldse on asjad rasked, isegi keerulised.

Nii suundusime abikaasaga Colorado jõe ääres raudtee-alusest tulvavee tunnelist läbi Gold Bari ehk laias laastus Kuldse liivasiilu kanjonisse (fotodel plal) hoiakuga, et näis, mis saab. Esimesed inimesed tulid vastu juba kümne minuti pärast. Need olid mees ja naine, kes olid enne meid Potash Roadi äärsest parklast minutit viis varem teele asunud. Nad ütlesid, et olid näinud raja lähedal lumelammast, bighorn sheepi, ja kuna neil oli kaasas koer, siis oli tekkinud hirm, mis võib saada koera ja lumelamba kokkupõrkest, seda enam, et Gold Bari kanjon (fotodel all) on tuntud kohana, kus lumelambad liiguvad sageli oma väikeste järeltulijatega.

Tegelikult polnud Jeep Trailil ehk Džiibirajal esialgu hullu midagi. Jah, rada pidevalt tõusis (fotol all). Jah, rada oli enamasti ebatasane nagu kogu siinne maastik. Jah, päikse eest polnud varju peaaegu kusagilt leida. Kuid rada oli tähistatud lisaks cairnidele ka heledale liivakivile tõmmatud roheliste laiade jutikestega. Ilma nendeta oleks tõesti kerge rada kaotada. 

Aga umbes kahe kilomeetri järel olukord muutus (fotodel all). Järsku ootas ees peaaegu püstloodis tõus, kust tuli üles saamiseks kasutada käte abi. Saime hakkama. Siis siksakitas rada järsust, lahtise pinnasega nõlvast üles, kuni tuli järgmine, veelgi hullem koht: taas käte abi nõudev tõus väga kitsas kohas, mille all polnud aga tasast maad, vaid järsak, kust alla sadades oleks ränk trauma, võib-olla midagi hullematki kindel. Kuid saime ka sealt üles.

 Edasi läks lihtsamaks. Tuli matkata üle liivakivivälja ja siis punasel pinnasel, mida kaunistasid tihedalt rohelised taimepuhmad (fotol ülal), ning ühtäkki hakkaski paistma Jeep Arch, Džiibikaar. See on tõepoolest maasturi kujuga tekkinud hiiglaslik avaus liivakiviseina sisse. Laiust 20 meetrit. Selle all oli meil hea lõunasöök korraldada.

Shafer trail