Jaanus Laidvee: Trondheimi MMi rajal käis sõit nagu kartulivagude vahel

Jaanus Laidvee, kes osales möödunud nädalal Trondheimis suusaalade MMil, räägib pärast eilset rajaga tutvumist, mis mulje see talle jättis:

Trondheimi MMil oli ikka äge rada. 8,3-kilomeetrine ring koosnes umbes viie- ja ligi 3,5-kilomeetrisest osast. Viiene osa (fotol vasakul) oli raskem. Aga seda, et Trondheimi rada oleks üliraske, ma öelda ei saa.

Sõitsin raja esmaspäeval läbi matkatempoga – 26,2 km vabatehnikas 1:52.13ga (fotol paremal). Rahulikult sõites on muidugi keeruline raja raskust hinnata, sest kui sõita matkatempoga Tehvandi tõusu, ei võta see ka hinge seest välja. Aga kui sõita Tehvandi tõusu rahulikult ja siin Trondheimis viiese ringi algust rahulikust, siis siin jäi mul pulss madalamaks.

Tehvandi tõus on karmim – nii pikka ja nii järsku tõusu siin 8,3-kilomeetrisel ringil pole. Seda ütles mulle ka Alvar Johannes Alev, kes sai 50 km sõidus 19. koha (all vasakpoolsel fotol paremal koos Laidveega). Tema hinnangul on Trondheimi rada raskuselt võrreldav Holmenkolleni rajaga, kuid mõlemad jäävad ses suhtes alla Lillehammeri rajale.

See-eest on Trondheimi rada küllalt tehniline, päris palju kurve vasakule-paremale, üles-alla.

Naiste 50 km sõidus oli näha, et see polnud üldse kvaliteetne rada. Rada oli nii pehme, et tavaliselt MK-etappi sellisel ei korraldataks. Pühapäevale järgneval ööl tulid miinuskraadid. Kui esmaspäeval sõitma läksin, oli õhutemperatuur umbes pluss üks kraadi, aga lumi püsis miinuses. Vastu hommikut oli rajamasin lihtsamast, kolmekilomeetrisest osast üle käinud, aga viiekilomeetrisest osast (fotol all paremal) mitte.

Naiste sõidu ajal nägime, millised vaalud rajale tekkisid, ja need külmusid järgneva ööga ära. Nii et tänane sõit oli mul nagu kartulivagude vahel, kui natuke liialdada. Tõusud olid eriti rohkete vaaludega. Laugematel ja allamäge kohtadel olid samuti vaalud, aga mitte nii hullud, nagu tõusudel – sain hakkama. Kogu rada oli täna jäine.

Kõige hullem oli farmiosa, mis asuski sisuliselt farmi territooriumil (fotol vasakul). See on see osa, kuhu, nagu laupäeval sai telepildis näha, lasti tohutu rahvamass vaatama. Pühapäeval oli seal juba märgatavalt vähem inimesi, ka mitmed eestlased pidid pühapäeva lõuna ajal lahkuma, samuti oli ilm siis võrreldes meeste sõiduga kehvem, tibutas vihma. Täna hakkas seal farmiosas päikese käes lumi sulama.

Seal on korralik kõrguste vahe ja rada vonkleb nagu uss edasi-tagasi (fotol paremal). See on ka hästi tehniline osa: saad laskudes korraliku kiiruse sisse, all on kurv enam-vähem tagasikeeramisega. Alev ütles mulle, et tema suurim kiirus oli seal 75,3 km/h. Kui rada on poolpehme ja laskumise lõpus on kurv, siis see muutub eriti pehmeks ja seal püsti jääda nõuab häid tehnilisi oskusi.

Täna nägin juba kaugelt, milline rada oli, ja kuna teadsin, mis kiirusega sealt ässad alla tulid, siis sahatasin. Ega jäise lume peal sahatamine kerge ole, suusk ikka libiseb hästi (fotol vasakul). Algul ajasin jalad harki, hoidsin tasakaalu, sahatasin mingi aja ära ja kui nägin, et edasi on natuke parem ja vaalusid vähem, võtsin serva, sest serv oli öösel kõvaks külmunud ja servast polnud nädalavahetuse võistluste ajal eriti palju lastud. Seal oli pinnas siledam.

Kujutan ette, et kui peaks sealt täiskiirusega laskuma, oled täiesti pinges, mistõttu ei puhka ka laskudes, sest pead kogu aeg olukorda kontrolli all hoidma. Nõudlik rada igal juhul. Täiskiirusel sõites pead väga tehniline ja suuskade valitsemisel osav olema. 

Seal, kus Martin Nyenget viimasel ringil staadionile laskumise lõpus kukkus, vaatasin, et mis seal keerulist, enam-vähem sirge koht, aga kui kerge vasakkurvi keskel on ühes kohas pehme lumesupp ja suusk satub sinna ning kiirus on 50-60 km/h, siis vajub suusk läbi või tõmbab korraks kinni ja tasakaal on kohe kõvasti häiritud. Lõpus on jalad juba pehmed ka ja sa ei oota, et selline asi juhtub, sa ei ole selleks valmis. (Fotol ülal paremal ja all vasakul osa suusastaadionist esmaspäeval.)

Staadionikurvi enne finišisirget tuled samuti hea hooga alla. See oli täna heas korras, masin oli üle käinud. Aga päike hakkas siiski peale paistma ja kohati vajus suusk läbi. Võis juhtuda, et tugijalg vajus 5-10 sentimeetrit allapoole. Kui tulla sinna pehmesse kurvi suure hooga, nagu tulid naised oma sõidu lõpus, siis see osa oli tõepoolest tricky. Kõik aerutasid seal, ja ma ei mõtle seda pahas mõttes – sa peadki seal sügavas lumes sumpama. Naised lükkasid oma sõidus mitmes kohas paaristõugetega, nad lihtsalt ei saanud uisutada paksus lumesupis: suusanina läheb muidu lumme ja jääb kinni ning kukudki kõhuli.

Naiste sõidu ajal ei olnud raja kvaliteet MK-raja kvaliteedi vääriline. Kas sellise ilmaga oleks saanud teha kõvema raja ja kas korraldajad mängisid Therese Johaugile eeliseid kätte? Mitmest suust oli kuulda, et kuna Johaug on kerge, jätsid nad raja piisavalt soolatamata või jätsid mõned kohad üldse soolatamata, et kergetel oleks eelis, aga kas see ka nii oli, seda ma ei tea. 

Fotod 1 ja 6: Meeste 50 km sõit Trondheimi MMil. Fotode autor: AP/Scanpix
Ülejäänud fotod Trondheimi MMilt ja sealsetest suusaradadest Jaanus Laidvee arhiivist.
Küsimus: kellega koos on Laidvee viimasel pildil?