Pullerits: Valus aruandlus: mille taha jäi loodetud tulemus Tallinna maratonil?
Avasin Tallinna maratoni lõpuprotokolli 50. koha kandis. Lasin sealt silmadega ettepoole. Taavi Raudsaar... Grete Gaim, kes kord Tartu teatemaratonil mind taga ajas, aga tulutult... Aivar Ridamäe, kes, kui mälu alt ei vea, kuulus kunagi Andrus Ansipi turvatiimi... Joonatan Kama, kes elab minuga samas majas... Siis tulid juba kohad kolmandas kümnes. Libistasin silmad 50. kohast allapoole: enamik nimesid ei ütelnud mitte midagi (seega, tehke veel tööd ja nähke vaeva, et nimi sitkete maratonisõitjate seas kinnistuks). Ja siis... kohal number 75 Jaanus Laidvee.
Jaanus, kaotasid sinu ees 74. kohal lõpetanud Lauri Tikule 40 sekundit – aga tühja nendest sekunditest! Räägi parem, kuhu need minutid jäid! Võitjale kaotasid ju ligi poole tunniga. Need jäid viimase kahe ja poole nädala haiguse perioodi. Kogu see aeg on olnud pooltõbine olek, väike palavik, vahepeal mitte. Hullu ei ole pannud.
Enne võistlusi palavikku pole olnud ja olen saanud enam-vähem tervena starti minna, aga kui sul on sõidu ajal nohu ja kurk kipitab ja üle kahe nädala on olnud temperatuur pluss-miinus 37 kraadi ringis, mõjutab see organismi töövõimet. Kaks-kolm tundi rahulikult Kõrvemaa metsades sõita pole mingi probleem, aga kui hakkad panema, lööd pulsi üles, ei taha organism sellises olukorras töötada.
Läksin Tallinna maratonil siiski panema. Kahel esimesel võistlusel Alutagusel oli käsipidur peal, aga tuli välja, et nüüd jätkuvalt ka. Pingutasin 13 kilomeetrit 95 protsendiga, kuid pärast teist joogipunkti sain selgelt aru, et rohkem ei ole mõtet – see läheb enda vägistamiseks.
Ajakirjaniku ülesanne on nii pika vastuse järel sõnastada lühidalt öeldu tuum ja siis küsida sellele kinnitust, mida nüüd teengi: kui haigust poleks olnud, siis oleksid Tallinna maratoni kinni pannud?
Ma usun küll.
No kas just kinni, aga märgatavalt eespool oleksin küll olnud, paarkümmend-kolmkümmend kohta kindlasti. Pärast 13. kilomeetrit võtsin peaaegu trenni tempo. Näiteks teise ringi algul läksin suvalise kiirusega. (Lingitud video autor Taavi Kaiv.) Sest kui sa ikkagi pingutada ei jõua, nii nagu terve organism jõuab – ma ju tunnen ennast –, on tempo hoopis teine.
Alati, kui tulemused ei vasta ootustele, tuleb teha korralik analüüs. Miks on asjad sel hooajal nii untsu läinud?
Ja kes on haiguses süüdi?
Lapsed ja koolikorraldus.
Pane siis lapsed talveks koduõppele!
Asi on selles, et haiged lapsed lastakse kooli, minu terved lapsed lähevad ka kooli, segunevad seal haigete lastega ja spordimees jääbki haigeks sellepärast. Võib-olla tuleks haridusminister Kallasel asju natuke ümber mõelda.
Kahe eelmise maratoni kohta Alutagusel rääkisid, et midagi ei juhtunud. Kas Tallinna maratonil ka mitte midagi märkimisväärset ei toimunud – peale sinu käigu väljavõtmise, mis oli ilmselt selle võistluse suurim sündmus? Ma usun ka, jah, et oli.
Ega midagi muud erilist juhtunud ka seekord. Stardist mindi väga viisakalt. Mitte küll nii viisakalt, nagu Tartu maratonil, sest uisusammuga on jala hargistamist rohkem ja keppidel talluti samuti rohkem. Mu enda keppidele astuti sõidu jooksul seitse-kahekdsa korda peale. Ime, et kulbid otsa jäid ja kepid ära ei murdunud. Muidu oli rahulik sõit, ühtki kukkumist ei olnud ega näinud.
Kõrvemaa rada on kohati päris lai, aga ka huvitav. Keskelt oli küllalt tugev. Aga kuna viimastel päevadel oli värsket lund juurde tulnud, siis ääred olid küllalt pehmed: seal libises kehvalt ja sealt möödumine oli tricky, väga kõva ülekulu. Kepp vajus läbi.
Ka suusateema oli tricky. Saada nendes oludes kõikjal toimivat suuska polnud tõenäoliselt võimalik, kuna olud olid nii erinevad: keskel kõva, äärtes pehme, teisel ringil läksid ka tõusud pudruks. Siis oli rasketel meestel tõusudel paras sumpamine küllalt paksu lume sees.
Vaatasin hiljuti Tour de France'i tõsielufilmi ja seal ühe meeskonna mänedžer ütles, et ta on näinud tuuril imelisi comebacke – et mehed, kes on kukkunud ja kõvasti haiget saanud, on järsku hakanud kõvasti sõitma. Kuhu sellel maratonil pärast 13. kilomeetrit sinu comeback jäi?
Minu comeback alles tuleb. See kõik oli tühi-tähi, eelmäng, väike jalasoojendus.
Varsti on talv läbi, kui kaua sa jalga soojendad? Vaata, ei ole talv veel läbi. See on väga eksitav lähenemine uurival ajakirjanikul. Minu comeback tuleb nädala pärast Vasal. Sinna on rihitud kogu jõud ja purakas.
Sinna on jäänud alla nädala. Mida õnnestub selle aja jooksul üldse veel päästa?
Esimene asi on saada terveks. Kui terveks ei saa, siis ka Vasal kindlasti purakat ei tule. Kui ikka käsipidur on peal, siis ainult loll punnitab seal idioodi järjekindlusega viis tundi, nii et pärasool väljas. See oleks tervise räme rikkumine. Selle peale ma ei lähe.
Aga trenni on mul tehtud, mahtu kogutud päris korralikult. Uuel nädalal puhkan päris palju, see on vajalik organismile tervenemiseks ja taastumiseks, et Vasaks vorm tõuseks.
Mis hinnangu ise 25 kilomeetri pikkusele matkale Kõrvemaal annad pärast seda, kui käigu välja võtsid?
See oli ikkagi läbi häda tulek. Organism sai esimese otsaga kerge paugu, oli laktaati täis, ja sealt edasi tulek oli so-so. Oli okei, aga ei midagi väga meeldivat.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et seni on hooaeg läinud siiski aia taha, arvestades pööraselt eeskujulikku ettevalmistust? Küllaltki, jah. Kuid arvestades olukorda, oli Tartu maratoni 79. koht mulle koha mõttes väga postiivne üllatus. Sõidu ajal ei olnud ka hullu, suutsin pingutada rohkem kui Alutaguse ja Tallinna maratonil. Aga sain ka aru, et keha ei pingutu nii, nagu heas konditsioonis käituks. Et vaatamata küllaltki kehvale enesetundele tuli Tartu maratonil selline koht, võiks panna kokkuvõttes hindeks nelja või nelja miinusega. Ülejäänud hooajast ei ole positiivses mõttes midagi rääkida.
See on kõva nöök, kui kuuldavasti harjutad tippsportlase mahtudega, aga ikka tulemust ei tule. Mida ütled selle peale? Tippsportlase mahtudest on asi väga kaugel. 2022. aastal harjutasin 418 tundi, sh madala pulsiga matkad, 2023. aastal 438 tundi ja 2024. aastal 428 tundi. Varasematel aastatel harjutasin veel vähem, umbes 350 tundi aastas. Tippsportlase mahtude miinimum on 900 tundi.
Meil on harrastussportlasi, kes sõidavad Estoloppetit ja treenivad 800, 900 tundi. 800 tunni vendi on omajagu. Minu 400+ tundi ei ole nendega võrreldes midagi. Ma olen Estoloppetis eesotsas sõitjatest pigem keskmiselt või vähe treenijaid.
Kõige selle taustal: mis on päikesekiir suhteliselt mustades värvides talve taustal? Loodan, et Vasaloppet. Esiteks, et tuleks megailm. Vasa on hästi kaunis looduses, hästi ägeda reljeefiga maraton – sa ei ole ringi peal või väiksel maa-alal ussitamas, nagu meil Eestis, vaid liigud 90 kilomeetrit punktist A punkti B. Selle jooksul vaheldub maastik päris palju: metsad, põllud, künkad, mäed, külad. See annaks positiivse emotsiooni, ja juba selle pealt ja viimase nädala puhkuse pealt võiks tulla täitsa okei tulemus. Sellega võiks suusahooajale korraliku punkti panna.
Oot-oot, aga Neeruti maraton märtsi keskel pärast suusa-MMi Trondheimis?
Kui 15. märtsil on Alutagusel lund, siis arvan, et nad korraldavad selle ära. Ei välista, et siis teen võib-olla Neeruti maratoni ka kaasa. Aga praeguse seisuga jääb Vasa viimaseks.
Ja kui Vasal ei õnnestu, siis saad Neerutil ikka veel üritada hooaega ära päästa?
Ma siiski loodan, et hooaeg õnnestub ära päästa Vasaga.
Fotod 1-3: Tallinna maratoni start. Kolmandal fotol keskel nr 54 Jaanus Laidvee. Fotode autor: Estoloppet
Foto 4: Tallinna maraton. Foto autor: Estoloppet
Foto 5: Kõrvemaa rajad pühapäeval. Foto autor: Jaanus Laidvee
Fotod 6-8: Tallinna maratoni meeste esikuuik ja naiste esikolmik. Kes teab, miks ei ole autasustamisel Andrus Veerpalu? Fotode autor: Jaanus Laidvee
54 Kommentaarid:
Keda huvitab?? Vaadake parem laskesuusatamist. Tuuli ikka tubli!
PP saab sappi jälle pritsida…
Kui palju on Eestis neid sportlasi, kes on viimase aasta jooksul oma spordiala tiitlivõistlusel saavutanud 7 kohast parema tulemus? Neid võib vabalt olla oma pool sada isikut.
Mis sealt veel silma jäi: Marko Kilbi soolosõit ja seljavõit, Andrus Veerpalu endiselt supertasemel, noored suusatajad teisel, kuuendal ja seitsmendal kohal, väga maitsvad supp ja magustoit. Siin pole muud, kui järgmine kord jälle.
Loll oled või?
Sama idiootne oleks kirjutada, et mis see EMile pääsemine kossus oli? EMil ju osaleb kümneid ja kümneid sportlasi…. Kui ikka mõni nii tuhm on. Eks PP ajupesu mõjub. Kontrollküsimus 1. Kas maa on lame? 2. Kas Ukraina tungis Venemaale kallale?
Nõus! Kiida veel Mehis Viru ka, et niiongi õige toimetada selliselt, et saad süüdistise suguühtele sundimises (maakeeli pervo!).
Nii armuvalus oled oma Tuuliga või, 18:46, et pead siin seda kogu maailmale kuulutama? Vaata ette, et ahistamissüüdistust ei saa.
Paistab, et oli põrgumasinavaba etapp.
Põrgumasinat ja jäänud tõesti silma. Paistab, et läbi viidi suusasõprade suurejooneline hanitus. :)
*ei jäänud
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
21:38, selline sõimlemine siin pole vastuvõetav.
Kui mitu nädalat juba vaevleb viirus ja subfebriliteet…võistelda ei ole just tark tegu. Organism pole enam 20 aastane. Puhkust ja ainult puhkust, 2 nädalat. Purakale väga vasal ei usu, aga endal Vasa sel aastal jääb vahele. Ootame aga reportaazi. Ilm praegu lubab ju ideaalilähedast rennisõitu. Puhka. Ära lapsi ja koolisüsteemi süüdista, see on üks elu osa ja teeb meid päeva lõpuks tugevamaks.
Ega 37 pluss-miinus siia-sinna kraadi, kui see on juba mõnda aega püsinud, hea asi ole. Tõmba aga dr Google lahti ja diagnoosi. Kehval juhul koos suusatrenniga saad müokardiidi auhinnaks. Neid tunnen oma keha vendi teame. Vasale mine parem reportaaži kui tulemust tegema.
Head Eesti Vabariigi aastapäeva suusamehed ja kogukonnaliikmed!
Paneme ikka edasi nii spordiradadel kui mujal, sest ka suur vaenlane ei maga.
Blogi peremehele ja kogukonna eestvedajale ka head sünnipäeva ning tugevat tervist!
Samuti vankumatut meelt praegustel ärevatel aegadel vastu pidamiseks.
Hoiame Eesti lippu kõrgel!
Head Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile!
Head aastapäeva võhmameestele, -naistele ja -alaealistele!
Kui peres keegi haigeks jääb, peab spordimees treeningkoormuse kohe alla võtma. Rasked treeningud tuleb üldse jätta, lubatud on vaid kerged, lühikesed treeningud. Siis ei jää haigeks.
T
Ma usun, et kogukond on päri, kui hr Pullerits annab meie kiidusõnad edasi ajakirjanikutidrikile veel ühe tubli suusaintervjuu eest!
https://tartu.postimees.ee/8196983/intervjuu-vanim-tartu-maratonil-osalenud-eestlane-kais-selleks-pohja-soomes-harjutamas
Haigeks ei jää siis, kui kellegiga kokku ei puutu. Treeningud, ükskõik millised, ei puutu asjasse, gripp saab su ka siis kätte, ükskõik kui lühikesi või kergeid trenne teed. Pääsed vaid keldrisse või sauna kolides, niikauaks kui haigus ülejäänud pereliikmeid kollitab.
Niinimetatud sunnitud puhkus ehk haigusega voodis on sageli kõvadele tegijatele kokkuvõttes kasuks tulnud. Kui aga olla kannatamatu, tõvele vaatamata treenida, lihvida muudkui vormi, siis saad täie rauaga. Paras.
Kogukond on väga päri, väärt spordimees ja asjalik tidrik.
Hea leid, intervjuu.
Teadagi neid "ma tunnen oma keha, väikse haigusega tuleb peale panna, siis alles akkab keha ennast ravima! Õige tundega õige tempoga tuleb panna!"-mehi.
Tervist tagasi ei saa, intervjuu läbi viinud mehele peaks see endale kõige selgem olema. Võib-olla seda põletavamalt huvitavam ongi intervjueeritavat jälgida, sest nii palju tüüpiliselt korduvat on oodata, nii suurt kahju võib sündida.
Olukrd on selline "vaatame põlevatel silmadel, kuniks leek lahvatab." Keegi ei tea, kas lahvatab Vaasal või veidi hiljem.
Tänan heade ja ka "heade" sõnade eest, siinne kogukond! Kuna teema kütab kirgi, siis lisan täiendava kommentaari.
Nõus, et haigusega organismile kõva koormuse andmine poleks tervise seisukohast mõistlik. Ja seda ma pole ka teinud, või noh, kui taga ajada ülimat objektiisust, siis peaaegu et pole teinud.
Enne Alutaguse maratoni, nädala alguses, esmaspäeval ja teisipäeval oli max palavik 37.4 kraadi, pärast seda palavikku polnud. Kindlasti ei saa nõustuda väitega, et haigena starti läksin. Küll oli haigus organismi mõneti nõrgestanud ja sellest ka algustempo valik, mis kurioosumi tulemina asendus üldse mõneks ajaks trennitempos sõiduks. Hiljem sai jälle natuke peale keeratud, et külm ei hakkaks, kuid mingisugusest kõvast pingutuses või veel enam, punases sõidust, oli asi kaugel.
Enne Tartu maratoni oli ühel päeval temperatuur õhtul 37.0, kõik ülejäänud päevad ilusti normis. Küll oli vahelduva eduga nohu ja kurgukipitust. Sõit tänu kergele profiilile ja küllaltki heale libisemisele ning pingutuastmele, eriti teisel ringil, ei kvalifitseerunud ka mingiks n-ö hullu panemiseks. Sõidu jooksul pulss punases tsoonis ei käinud kordagi ja keskmine sls oli tempoka trenni tasemel - 147 l/min (83% max-st).
Enne Tallinna maratoni oli ka ühel päeval 37.0, ülejäänud päevad max 36.7. Tallinna maratonil võtsin pärast 13 km-t käigu välja ja tulin peaaegu trennitempos lõpuni.
Kindlasti oleks olnud riskivabam käitumine, kui poleks umbes 2 nädalat midagi teinud, veelgi kindlam, poleks üldse välja läinudki, sest oht ka liikluses surma või vähemalt vigastatud saada on märksa suurem kui diivanil pikutades.
Plaani võetust liiga kergekäeliselt loobumine pole aga minu loomuses ja ka kehvemates olukordades olen alati püüdnud leida teid, kuidas asjad ära teha. Loomulikult sel juhul siis teisel viisil ja teisi mõistlikke lahendusi leides, spordis kahtlemata ka teistel (pingutus)tasemetel.
Kui väiksemategi tagasilöökide või raskuste ilmnemisel kohe kõigest kergekäeliselt loobuma hakata, siis võib elu osutuda küll maru turvaliseks ja võib-olla pikemakski, aga kas see on elu, mida tasub elada..?
450 treeningtunni kohta aastas ei leita ühte nädalat pausiks? Kõlab pigem tundide kogumisena.
Hea teema on meie A koondisega. MM rada on liiga jäine ja tugev. See on ju kingitus! Pehme lumi, märg, pudrune, tuisune, tõusune...vot need olud on alati meie suusatajatele rasked ning piinarikkad olnud. Füüsis on nõrk ja kehakaal ei soosi tõuse. Nüüd jäised olud ka ei sobi, sest ei ole harjutud osavusega.
Mäesuusa trenni tuleks korra saata, siis oskused paraneks. Jäistes oludes ju suusahooldus ka mängib vähem rolli...seega meie meeste olud!
Loen ja pean tõdema, et ise kindlasti nii ei teeks ilma mõjuva põhjuseta. "Kas see on elu, mida tasub elada..?" Pole nüüd küll põhjuseks miks minna ja mitte loobuda. Eks enesehinnang on ikkagi aluseks, et kas tasub seda teha. Tulemuse järgi võiks arvata, et polnud häda miskit ja võis panna küll. Samas kõrge motivatsiooni puhul on võimalik ka haigena piitsa anda ja see pole ok. Mõni arst peaks kommenteerima, et kui viirushaiguse palavik rohtudega raamidesse suruda, siis kas ja kui suured võistlemisel terviseriskid on. Ma arvan, et haige inimese arvamust pole sellisel juhul mõtet eeskujuks võtta.
Jaanus,ära kuse 2007.a.läksin ka Vaasale,seal jäin haigeks,aga läksin ikka starti.Nr oli midagi 500 kanti,sõitsin rahulikult läbi ja sain isegi medali kätte .Paistab ,et oledterve elu liigutanud,siis peaksid ennast tundma läbi ja lõhki,ära neid kiibitsejaid siin tõsiselt võta.LIBEDAT SUUSKA.
Tänan, Ants, innustava ja toetava sõna eest. Kuseja mees ma tõesti pole, nagu teiegi.
Kui on nii, et haiguse järelmid veel kehas, siis matkan samamoodi raja läbi nagu teie tol korral ning naudin kogu seda ilu ja melu, mida Vasaloppeti trassilt ja eriti veel trassi kõrvalt leida võib. Praeguse seisuga peaksime ka päikest nägema ja null sademeid.
Telefoni teel ehk blogiloo kaudu kellelegi diagnoosi panemine on riskantne. Ühelt poolt on iga inimene individuaalne - kellele kuidas väikese haigusevimmaga pingutamine mõjub -, teiselt poolt on üldised, statistiliselt tõenäolised seaduspärasused, et haigusevimmaga tugev pingutamine on pigem kahjulik. Aitab see, kui inimene oma keha kuulab ja õigel ajal käigu välja võtab, nagu tegi Jaanus Tallinna maratonil. Ent teisalt: käigu võid välja võtta, aga äkki oli kahju selleks ajaks juba tekitatud? Me keegi ei tea. See võib selguda tagant järele, aga ei pruugi. Näiteks venib haigusevimm märtsi lõpuni: kas sellepärast, et Kõrvemaal sai ikkagi alguses pingutatud, või sellepärast, et haigus istus ilma selletagi sügaval organismis?
Kokkuvõttes taandub kõik suusataja isiklikule otsusele. Tõenäosus, pakun, on, et 80%/90% ei juhtu mitte midagi, kui just Vasal üle ei lähe panema, aga 20%/10% on, et mingi tagasilöök võib tekkida. Kui tõenäosus tundub suurem, et midagi ei juhtu, on loomulik, et enamik läheks starti. Liiati, kui on juba makstud ja harjutatud suuresti selle ühe sõidu nimel, siis on raske loobuda.
Vaat selline on olukorra objektiivne ja kainemõistuslik analüüs.
Nõrgestatud organism, mis võitleb viirusega, ei vaja lisakoormust, vaid puhkust, et saaks pühenduda viiruse likvideerimisele. Ka pooleteisetunnine võrdlemisi rahulik sõit võib olla liiast, kas pole nii? Koormus ja energiakulu ikkagi, millest taastumine vajab samuti ressursi eraldamist.
Ma nende protsentidega nii kergelt ei mängiks. Pärast tekib ravimatu ja mitte silmapaistev ning tuntav probleem mis võib hiljem tekitada suurt jama kui üritused ammu möödas on.
Kaine mees konsulteeriks perearstiga tervisehäda korral. Talle võib ju kõik jutu ära rääkida, et muidu kõva spordimees, treeninglaager Livignoski tehtud, nüüd on zaraaza kallal, kuidas Vasaloppetiks ordnungi saada.
Loomulikult igaühel pole taolist tutvuseringi tohtrite seas nagu PP-l, aga siiski.
Olen sama meelt, kui ise oma organismi tunned, siis tuleb ka õige otsus, kas starti minna või mitte. Positiivne emotsioon peale distantsi läbimist on tervisele pigem ikka hea. Kodus istuda ja mõelda, äkki ikka oleks võinud minna - tekitab stressi ja see omakorda viib immuunsuse alla.
Vanadel meestel pidi üldiselt enamikul kusemisega mingi probleem tekkima. Loodame, et mitte Tartust või Vasast.
Võhmamehed, kas kellegil on infot Haanja Maratoni toimumise kohta? Kuidas lumeolud? Kas variant, et toimub Alutagusel? Tahaks nagu ära regada, aga ei julge. Pärast ei toimugi. Kuskilt infot ei leia ka.
Ära torma. Üks teema korraga, hetkel lähetame tõbist Vasaloppetile.
Seda infot oleks vaja küll. Hea kui saaks täna õhtuks.
Jälle pean ma helistama ja teile infot koguma. Olgu siis.
Anti Saarepuu ütles, et Haanja maratoni toimumine sõltub sellest, millena tulevad nädala lõpus, reedel ja laupäeval, sademed alla, kas lume või vihmana. Praegu on traktoriga rajapõhjad sisse sõidetud, aga praeguse lumekatte korral, kui midagi ei lisandu, maratoni läbi viia ei saa. Ta ütles, et kui 10 cm lisandub lumena, siis juba saab. Enne kui pühapäeval ehk nädal enne maratoni mingit otsust ei tule ja teha ei saagi.
Tänud Priit asjaliku info eest!
Hr Pullerits, mis on Teie suurim saavutus mis olete saavutanud? Suvaline koht TM (kahjuks olete tülis TMga), blogi? (pealkirjas toodud kaasautor väga valjult Arena spordiklubi saunas seda kritiseeris ning väitis, et PP otsib ainult intriigi), suusakoondise aktiivne kajastamine (sealt küll visati välja ning endised koodnise liikmed, näiteks Pavo Raudsepp rääkinud kuidas plähmerdasite suvalise loo tema sõnadest ning ta jäeti välja meeskonnna sõidust), suurim laskesuusaja vastane?, Mehis Viru kaitsja lõpuni kuigi kõigile selge millega tegu?
Intriig = palju klikke = palju pappi. Eks me kõik peame elatist teenima. Ega ajakirjanikule ei saa etteheita kui tal on ka materiaalsed soovid. Elu on selline.
Aitäh küsimuse eest, 22:44. Püüan vastata, kuigi ühte saavutust on raske esile tuua, ent mõned neist, mis parajasti pähe tulevad:
- Tartu Ülikooli sisseastumiseksamitel parima tulemusega sisse saamine;
- TÜ lõpetamine cum laude, lõputunnistusel ainult "väga head";
- TÜ otsus saata kõigi seast just mind õppima New Yorki Columbia ülikooli;
- Eesti esimese ja laiahaardelisima ajakirjandusžanride õpiku ilmutamine;
- ajakirja Favoriit käivitamine ja selle peatoimetamine hoolimata paljudest omanikuvahetustest;
- uudisteajakirja Newsweek tööle pääsemine rahvusvahelise konkursi järel;
- Fulbrighti teadusstipendiumi saamine Marylandi ülikooli;
- Eesti ajakirjandusauhindade konkursil kaks esikohta arvamusloo ja kaks esikohta olemusloo kategoorias;
- arvukalt esimesi, aga ka teisi ja kolmandaid kohti Eesti spordiajakirjanduse konkurssidel, kuigi ma pole spordiajakirjanik;
- aasta ajakirjaniku tiitel;
- TÜs tudengite hääletusel parim ajakirjanduse ja kommunikatsiooni valdkonna õppejõud;
- ligi 35 aastat õppejõutööd Tartu Ülikoolis;
- pidev positiivne tagasiside tudengitelt, mis on kokkuvõetav nii: väheseid kursusi, kus saab tõesti edasiseks tööks vajalikke kogemusi;
- kolmekordne Kalevi noortemeister keskmaajooksus;
- Tartu meister 800 meetri jooksus;
- Tartu maratonil kahel korral koht teise saja keskel...
No aitab vast küll, ega kõike pea ka siin üles loetlema.
Millised on teie suuremad saavutused, 22:44?
Priit, kogukond on Sinu poolt! Juba ootame järgmist uut sisestust!
Laidvee sõnul on meil harrastajaid, kes treenivad 800-900 tundi aastas. Päris huvitav oleks, kui keegi viitsiks läbi viia sellekohase ajakirjandusliku uurimistöö, et koostada näiteks läbilõige Estoloppeti top 100 sõitjate treeningmahtudest ja selgitada välja, kas suurtest mahtudest on päriselt ka tolku või on paljudel juhtudel tegemist "rämpskilomeetritega". Isiklik kogemus näitab, et ka 300 tunniga aastas on võimalik väga südikalt esimese 50 seas heidelda ja paar üksikut sõidutehnikale keskenduvat treeningut võivad rohkem edasi viia kui kahenädalane mahulaager.
https://sport.postimees.ee/8200465/mehis-virult-voeti-treenerikutse
Silmus sporditurist Harvey kaela ümber tõmbub üha koomale!
Ka treenerikutse äravõtmine ei takista MVd nurga taga neidusid treenimast.
Kui kõik nii lihtne oleks, et 300 tundi ja 50 seas siis oleks Priit ammu mahtusid suurendanud sellele tasemele. Võimatu on uskuda, et 50+ mees kes hakkab aastas tegema 300h ilma räpskilomeetriteta, et see suudab järgmisel TM-l 50 sisse heidelda.
Priit lendab laivi kohe! Olge valmis.
Team neid harrastajaid, kes teevad "200-300 tundi ja saja sisse." Unustatakse ära, et NSVL ajal elati kümme aastat kusagil soojal maal kom-vürstide rahade eest kalamarja ja värske veise peal ning enamikel aastatel on tublid Veerpalu töötunnid treeningpäevikusse kirja saanud.
Veel parem on, kui paar nädalat vahele jätad ja hakkad rõhutama, et tulemus tuli ilma trennita, tühja koha pealt poodiumile. Äss lugu, inimene hammustas koera!
Kes koolis korralikult õppis, see hakkas suuremat pilti vaatama, kui ühe aasta tunnid.
Kuidas saab 90km kohta öelda "rahulikult sõitsin" või "matkan raja läbi"? Põhiväärtuste ja mõõtühikutega ei lähe kokku, aidake mõista.
Eesti spordiregister enam MV-d treenerina ei näita. Kustutatud.
Postita kommentaar
<< Esileht