Jaanus Laidvee: Kuidas ma tegin Vasaloppetil eksperimentaalsõiduga isikliku tippmargi
Tänavune oli mulle kõige lihtsam ja meeldivam Vasaloppet neljast, mida olen sõitnud. Tervis oli pühapäeval nädala kõige parem. Kuna hakkasin stardist vaikselt minema, kohanes organism järjest paremini ära. (Fotol paremal Jaanus Laidvee Vasaloppeti stardi eel.)
Startisin kell kaheksa teise grupi (fotol all vasakul) üheksandast reast kõige parempoolsemast servast, silma järgi hinnates teise tuhande algusest. Kõigil eelmistel kordadel olin startinud vasakust äärest. Keskelt pole kunagi startinud, sest kui tekib mingi jama, jääd seal kinni. Kokku on stardis 49 rida.Kuna esimese tõusu peale läheb peaaegu 90-kraadine paremkurv, tähendab vasakust äärest liikumine alguses kõige pikemat teekonda. Pluss on see, et seal on tavaliselt olnud vähem vett ja rada on seetõttu parem. Kuna ma seekord n-ö panema ei läinud, vaid tegin pigem eksperimentaalsõitu, siis otsustasingi, et proovin alustada paremalt.
Eelneval paaril nädalal oli ilm olnud kehv, aga kuna Vasaloppeti nädalal oli öösiti külmetanud, oli rajapõhi stardis ja igal pool kõva. Nendes kohtades, kus oli vahepeal olnud vesi, oli stardihommikul pinnas jääs. Rajamasin freesis selle ära, nii et midagi väga hullu ei olnud. (Fotol all paremal Jaanus Laidvee.)Paremalt oli mõnus tõusust üles minna. Kõik sujus väga hästi. Kui eespool ka mingit koperdamist tekkis, pääses paremalt kohe mööda. Eelmine aasta see taktika ei toiminud, sest siis oli rada hästi pehme. Oli täissula. Hävisin siis tõusul, sest ei saanud lükata. Väga palju ei saanud ka jalgu hargitada, sest nii kitsas on, et pead paari lükkama. Aga kui sul on raja serv täiesti pudi ja pehme, läheb kepp nii sügavale, et tekib oht see ära murda. See aasta oli väga mõnus jäise tugeva lume peal tõugata.
Tõusu võeti viisakalt. Keppe lõhuti siiski päris palju. Nägin kahe ja poole kilomeetri pikkusel tõusul kepiotsi ja poolikuid keppe pea kümmekond. Õnneks keegi mulle eriti peale ei astunud, võib-olla korra või kaks. (Fotol all vasakul Laidvee ja Tiit Pruuli.)Kui jõuad üles, umbes viiesaja meetri kõrgusele merepinnast, mis on raja kõige kõrgem koht, hakkad vaikselt platoo peal minema. See on Vasaloppeti kõige ilusam osa, 20 kilomeetrit rabade, järvede, metsade vahel. Just seal hakkas ka päike paistma. Prognoos oli lubanud suhteliselt kehva ilma, et võib kergelt sadada või pilves olla. Tegelikult oli stardis pluss 1,5 kraadi, finišis oli pluss kaheksa kraadi. Huvitaval kombel see sõidu esimeses pooles mingit mõju ei avaldanud: lumi oli kogu aeg miinuses, päris hea libisemisega. Võib-olla viimased 25-30 kilomeetrit läks lumi sulamaks, aga jäljepõhi säilis kõvana. Jutt, et Hannes Hermaküla ei saavutanud saavutusmedalit seepärast, kuna vajus läbi, ei ole kindlasti õige, sest ma olen ka raskem mees. Tänavu oli väga selgelt suurte meeste rada, said oma massiefekti ja hoogu ära kasutada. Väga hästi libises nii jäljes kui ka raja kõrval. (Fotol all paremal Laidvee stardiala.)Mul oli kaasas neli paari suuski: sulailma ja külma ilma suusad, zero suusad ja uisupaar. Nendest libisesid kõige paremini sulailma suusad. Need on ka varem sarnastes oludes väga hästi töötanud, nii Vasal kui Tartus. Lasin Skiwaxil teha nädala algul suusapõhjad ära. Kui stardieelsel päeval sai testiga parim paar välja valitud, tegi Alar Savastver neile õhtul pulbrite ja struktuuridega viimistluse. Väga kiidan! Mul olid superhead suusad. Ainult mõni üksik läks kogu sõidu jooksul mööda. Eks minu kasuks mängis ka kehakaal: kui 90 kilo paneb täie hooga mäest alla, siis 75-kilosel ongi raskem mööda minna.Häid libisemisolusid näitab seegi, et 2023. aastal oli mu maksimaalne kiirus Vasal 49,5 km/h, 2024. aastal 50,5 ja sel aastal 54,5 kilomeetrit tunnis. (Fotol vasakul Laidvee.)
Kui päike tuli välja, oli emotsiooni pealt hea sõita. Esimesed 20 kilomeetrit pärast alguse tõusu on küllaltki lauged, aga ka neil osadel hakkasin teistest lihtsalt mööda libisema. Tempo oli selline, et pulss kordagi punasesse ei läinud. Vaatasin, et lähen isegi sellise lõdva minekuga teistest kiiremini. Sain järjest paremasse sõidurütmi sisse. Mitmel kohal tuli öelda endale, et kuule, Jaanus, tõmba natuke tagasi, täna ei ole see päev. (Fotol all paremal Alar Savastver.)Enesetunne oli poolel maal päris hea, laktaati kätesse-jalgadesse ja kõhtu ei tulnud. Kui olin parasjagu mingi grupiga koos ja grupp pani natuke käiku juurde või kiirendas, siis tuli konkreetselt endale öelda, et ei, sa ei lähe sellega kaasa, sõidad oma tempoga edasi, ja kui tuleb järgmine grupp, sõidad nendega edasi.
Ühtlaselt selle tempoga sõites tõusin lõpuks umbes sada kohta.
Lõhutud keppe nägin hiljemgi veel, geele oli suvalistes kohtades räigelt maas, lagastatud oli päris korralikult. 30 kilomeetrit enne lõppu vedelesid maas ühed prillid.Piltidelt on näha, et eestlastest parima, 134. koha saanud Andres Juursalu (fotol vasakul ja all paremal ees) nägu on verine. Ta oli 18. kilomeetril stardist hakanud laskumise peal jooma ning kepiots läks hooletult maha. Ta sai käepideme otsaga vastu põske ja silma. Selle käigus kaotas muidugi ka prillid ära. Käega katsus - saigi käsi veriseks, aga sa ei näe ju, kui palju või kust verd tuleb. Siis vaatas, et natuke küll valus on, aga mis seal ikka, pundist maha jääda ei taha, pani edasi. Järgmine päev oli tal nägu päris paistes.Ikka uskumatuid kaerajaane näeb Vasaloppetil ka küllaltki eesotsas. Tahad oma sõitu teha omas tempos, aga kui kaerajaan vajub eespoolt sinu juurde, pead sellisest vennast kohe mööda minema, sest kui juba ei ole midagi juhtunud, siis järgmisel tõukel kindlasti mingi jama juhtub. Kehakeelest ja koordinatsioonist tunned sellise venna kaugelt ära. Niisiis, kui kaerajaan jäi ette, siis üks-kaks plaanivälist kiirendust tuli teha, et mööda saada. See lõi korraks pulsi natuke kõrgemale, aga kui sellise tüübi taha jääd, võib järgmisel laskmisel olla kahju suur.
Lõpus oli sooja seitse-kaheksa kraadi. Kogu aeg oli päike. Seetõttu läks viimasel 30 kilomeetril lumi natuke sulaks, aga jäljepõhi püsis ikkagi kõva. Loomulikult oli libisemine kehvem, aga see oli võrdselt kehvem kõigil. Tempo natuke aeglustus, aga rada pidas vastu, vähemalt eesmistel.Nii palju kraavide ületamisi (fotol vasakul) nagu seekord ei ole ma pidanud Vasal veel tegema. Eelmisel nädalal oli suur sula, mitmed alad olid üleni vee all. Ei olnud teada, kui palju ära külmetab ja kas üldse stardihetkeks külmetab. Kui stardihetkel olnuks sula, siis olekski pidanud teatud kohtades, näiteks madalamatel rabalõikudel, põlvini vees sumpama. Nondel päevadel, kui vesi oli peal, oli seda ära juhitud kogu raja ulatuses risti tõmmatud, 15-25 sentimeetrit sügavate kraavidega. Need olid kümme-viisteist sentimeetrit laiad, nii et suusk läks ilusti üle.Selliseid kraave oli üle saja kindlasti. Need olid ilusti ära kuivanud, jäiste servadega. Paaris kohas oli puhas jää, rada oli olnud vee all ja siis külmunud, aga hommikul oli freesimismasin üle käinud, nii et see ei olnud liuvälja jää. (Vasakpoolsel pildil ees Martin Nassar.)
Kõige suurem, Risbergi tõus, mis on umbes 30 kilomeetrit stardist ja kestab umbes viis kilomeetrit, oli eelnevatel aastatel tõmmanud mul hinge peaaegu paelaga kaela. Seekord läks Risberg kergelt. Tõusud tundusid väiksemad kui varem, aga eks see sõltub pingutamise astmest. (Fotol all paremal Suusasemud Vasaloppeti eel.)Üks ärev hetk siiski oli, Evertsbergi laskumine, umbes 40 kilomeetrit enne lõppu. Seal on vasakkurv. Teadsin seda, põhilised kohad on varasemast meeles. Teadsin ka, et seal tuleb kallutada vasakule, eriti kui tuled hooga. Võib-olla olin natuke lohakas, ei viinud raskust liiga vasakule jalale, ja viskas lihtsalt jäljest välja. Kiirus oli tõenäoliselt üle 50 km/h. Paremal rajal oli teine vend, mingi soomlane. Ta oli ka suurem ja turskem, sai kohe aru, millega on tegu, pani oma vasaku käe vastu, mina panin oma küünarnuki vastu ja ta surus mind jõuga tagasi. Õnneks oli ta kiire reaktsiooniga ja tal oli ka piisavalt jõudu; oleks seal mingi tüdruk olnud kõrval, oleksin ta lihtsalt maha niitnud. Nüüd jäime mõlemad püsti. Pärast tänasin venda kõvasti, aga oli tunda, et ta on vana spordimees, ei hakanud rapsima ja ühtegi paha sõna ei öelnud, ütles, et paneme edasi. Kogu lugu.Võtsin geeli igas energiapunktis ja jõin igas ametlikus joogipunktis. Enda geele oli igaks juhuks vöökotis neli tükki kaasas, aga need tõin kõik tagasi. Pingutus oli väiksem, energiat kulus ka vähem. Seekord ei olnud lõpu eel ka kofeiiniga geelide järele vajadust. (Fotol vasakul Jaanus Laidvee.)
Sõitsin oma parima aja 4:54.28, ületasin senise tippmargi 14 minutiga. Koht ei olnud parim. Lõpetasin 950ndana, meestest 893ndana. Medali piir, võitja aeg pluss 50 protsenti, oli 5:13 sellel aastal. Nii et nüüd on mul neli sõitu ja neli medalit.
Jaanus Laidvee muljed pani kirja Priit Pullerits.
Fotod Jaanus Laidvee arhiivist.
47 Kommentaarid:
https://sport.delfi.ee/artikkel/120361426/segane-seis-mehis-viru-pole-enam-treener-ja-voib-teha-mida-tahab-port-kergejoustikuliit-saab-karistada-tema-opilasi
Pordiga 100% nõus!
Tip-top kokkuvõte, aga mis jutt on selle Hermaküla medaliga? Medali saavad ju nüüd kõik lõpetajad.
2020 muudeti süsteemi selles osas, et kõik lõpetajad saavad medali, kuid saavutusmedal (achievement medal - n-ö see õige Vasa medal) on teistest erinev ja tehakse vahet endiselt.
Getting a medal after finishing is an important symbol for many race participants. Vasaloppet has previously only awarded medals in certain races but Vasaloppet leadership has decided that from Vasaloppet's Winter and Summer Weeks 2020 all participants who complete their races will receive a medal. Three different categories of medals will be awarded: Placement medals, Achievement medals and Participation medals, all in a new design with a nice new ribbon. The purpose is to strengthen the ceremony at the finish and give everyone the attention they deserve. At the same time participants can choose not to receive their medal if they do not want one.
Placement medals
From 2020 placement medals of gold, silver and bronze will be awarded to the first, second and third placed participant in the six individual competition races; Vasaloppet, Tjejvasan, Cykelvasan 90, Ultravasan 90, Ultravasan 45 and Trailvasan 30.
Achievement medals
Achievement medals are awarded in Vasaloppet and Ultravasan 90. In Vasaloppet achievement medals have been awarded since 1923 to those who finish within the winning time + 50 percent.
In Vasaloppet 2019 there were 1,926 men who received medals. The medal time in 2019 was 6.58.53 because Tore Björset Berdal’s winning time was 4.39.15. 118 ladies also received medals in Vasaloppet 2019. The medal time in 2019 for ladies was 7.21.37 since Britta Johansson Norgren’s winning time was 4.54.24.
In the running race Ultravasan 90 achievement medals are awarded to those who finish within 9.5 hours (men) and 11 hours (women).
Participation medals
Participation medals are awarded in all Vasaloppet races to all other participants (those who do not get placement or achievement medals) who complete their races.
https://www.vasaloppet.se/en/news/vasaloppet-news-for-2020-medals-for-all/
Suured tänud Jaanus. Mõnus lugemine, lugesin ka uuesti üle su 24 a Vasa sissekande. Lisaks esiharrastaja staatusele, hakkad ka Priidule harrastusblogi kirjatsurka ametile kandadele astuma. Kindlasti loeb ka Hermaküla seda blogi, mis jäi saavutusmedali taha! Lõpu keskmine kiirus kukkus ikka korralikult. Jaanus, kas keegi läks teist ka zero suusaga? Kus kandis elasite, stardi lähedal? Kas ka 2026 Vasa stardis!
Ma panin tähele, et selle loo on siiski Priit kirja pannud, nagu on sissekande lõpus tagasihoidlikult öeldud. Kui mu mälu ei peta, on ka kõik teised Laidvee tänavused lood suusavõistlustelt Priidu vahendatud.
Tänud, 10:13! Jah, alates kuskil Hökbergi kandist, viimased 20 km, läks lumi sulaks ja libisemine muutus aeglasemaks, lisaks ei teinud ma ka lõpuspurti, vaid tulin sama pingutusastmega lõpuni.
Meist ei läinud keegi zero suusaga. Mul oli tavaline klassikasuusk, millel oli kogu ulatuses määritud ainult libisemine. Ka teised meie grupist sõitsid kõik pidamismäärdeta ja kas DP-suusa või uisusuusaga.
Elasime stardi lähedal, kell 06:01 autosõitu alustades olin 15 minutiga starditõusu parklas. Kaugemale seekord ei lastud (stardijooneni u 1km).
2026 peaks ikka stardis olema, tegemist siiski Vasaloppetiga. :)
Priit kirjutab vähemalt sama hästi kui mina ja seal pole vahet, kumb meist mu mõtted kirja paneb. Kogukonna tungivale soovile kiiresti lugu saada vastu tulles oleme sel aastal teinud sedapidi.
Sest ühes on Priit kindlasti ületamatu: väga hästi loetava ja ladusa teksti fenomenaalse kiirusega kirja panemises.
Seekord said muljete vahendamise kiirusele takistuseks mu muud tööülesanded ja ega ausalt öeldes Jaanus ka iga kell kättesaadav olnud: küll oli ta paksu lumesajuga autoroolis, küll läks sõpradega sööma, siis oli vaja siirduda Trondheimis raja äärde... Nii saigi Vasaloppeti reportaaž siin valmis alles eile kella kümneks õhtul.
Aga on ju olnud tänavu kordi, kus lood ei ole mitte ainult siin, vaid ka koguni Postimehes läinud juba sama päeva õhtul lugemiseks välja. Paraku pidevalt nii kõva tempot hoida pole kerge, eriti kui tahad kvaliteeti säilitada.
Kaisa Roobalt Vasal tipp-topp tulemus! Järgmine kord pöidlad püsti!
Kiire maraton oli, nii meeste kui naiste rajarekord oli õhus. Alvar Myhlback oli eelmise aasta võitjast kiirem 24 min ja Stina Nilsson 29 min.
Mille taha võis jääda Laidvee suhteliselt tagasihoidlik koht? Kas kaerajaanid on võhma ja rammu juurde saanud? Klassika maratonid läbitakse kahjuks kõvemate poolt paaristõugetega, kas paaristõukespetsiifika trenn teeb vahe teistega sisse?
Loe selle aasta varasemaid lugusid siin ja Postimehes, vastuse leiad nendest.
Isiklik eelistus oleks, et iga mees kirjutab ikka enda eest. Pulleritsu meistriklassi me teame, tavaliselt suusamehelt ei ootagi nii rikkalikku ja õigesti kirjutatud teksti. Tõsise suusamehe nurgeline lugu on ka väärt lugemine. Kui sekkuda, siis õrnalt toimetamisega. Peaasi muidugi, et suusalood ilmuvad.
Jah, Laidvee haiguslugu on avalik. See on igal suusamehel palju rohkem üksipulgi selge, kui kõik need rahvuslike põlvede anatoomiad läbi aegade.
Millised on Sinu jaoks Vasaloppeti eelised Marcialonga ees ja samuti vastupidi?
Ausalt öeldes pole kunagi nii mõelnud ja kõrvutanud, mõlemad on suurepärased Grand Classicsi sõidud (koos Birkebeinerrenneti ja Jizerska50-ga) nii korralduse kui raja kvaliteedi, profiili ja keskkonna (loodus, vaated, osalejad, kaasaelajad jms) poolest . Väga soovitan kõik need läbi teha, sest kõik on seda 100% väärt!
Kui palju Vasal käik maksma läheb? Sh transport, ööbimised, toit, osalustasu, määrdeteenus jms. Ma olen alati oma reiside kulu sendi täpsusega välja toonud. Nii et pole neis asjus mingit saladust. Küllap tahaks paljud seda teada, enne kui hakkavad asja planeerima.
Asi klaar, tänud!
Nende ürituste eest maksavad mehed tervise ja peresuhetega.
Kui süda rütmist väljas, pingutusvõime ainult pool varasemast ja kodus-tööl meeleolud maas, siis saab hinnasildist ettekujutuse. Mingi paadisõidu, majutuse või osalustasu hinnake ei kujuta seda paremini. Sendikeste lugemine teeb ainult lolli üldmulje.
Kirjutatagu julgelt, kuidas haigena võistlemise ja treenimise järel süda juba Mesikäpa tõusu alguses kloppima jääb, siis mõistame hinda mis ka hind on.
Ettevalmistuskulud Livignos tuleks ka juurde lisada.
13.10. Midagi positiivset ka ju. Kui parimas vanuses mees valmistub tõsiselt Vasaks, pole tal aega võõraid prouasid vaadata, ega ka pudelipõhja. Küll aga nõus, viirushaigused tuleb välja ravida ja koormused kohe maha. Hermaküla rääkis ringvaates, miks viimased 20 km kiirus kukkus, kõhukrambid. Jaanus, oled sa Birket pidamiseta sõitnud?
Vasal käigu kulud kokku 700. Läksin reede hommikul ja tagasi olin esmaspäeva õhtul. Osavõtutasu oli 213, laevapiletid (auto+üks inimene edasi-tagasi) 160, bensiin 93, majutus 100, toit, jook jms 130. Suusad määrisin ise.
See võis ju nii olla, aga üldse ei pruugi, 19:31, sest meil pole aimugi, kes te olete ja kas te tõesti Vasal käisite, samamoodi võib iga suvaline anonüümne kommentaator siia igasugu numbreid kribada. Seetõttu ootame ikka ära, kuni Laidvee esitab kuludokumendid, siis selgub tõeline tõde. Usume Laidveed!
Priit, sry, aga mul pole sellist asja nagu kuluaruanne. Ma ei viitsi juba ammu selliseid asju koostada. Kui ma mingeid tegevusi või kulusid planeerin, siis ma loomulikult vaatan, kust ma saan teenuse või toote, mille hind/saadud väärtus (hüve) oleks võimalikult hästi paigas ja see annab mulle piisava teadmise (rahulolutunde), et 1) pole millegi eest liiga palju üle maksnud või 2) olen piisavalt palju maksnud, et teenus oleks ikka soovitud tasemel.
Nii toimetades ma tean, et saan mõistliku hinnaga piisaval tasemel teenuse ehk selline hind on enam-vähem õiglane. Palju nii kokku mingile reisile kulub, ma arvet ei pea.
Aga kindlasti pole 19:31 siin jama ajanud - miks üks tõsine spordimees peaks suusablogis seda tegema? - ja toodud hinnad kajastavad reaalset taset.
Niipalju oskan lisada, et kindlasti pole ta üle kulutanud, pigem vastupidi ehk ökonoomselt toimetanud.
Laidvee kuulsuse tee on veel ees, minul juba käes. Lisa kuulsust ma ei otsi. Tean, et kuulsuse ahelad mida kannan, põhjustasid suusarajal palju kehvema tulemuse meie päevakangelasest.
Üks mis kindel - Laidvee on rikas kröösus (mina muidugi ka!) kuid erinevalt temast olen ma väga ihne. Seetõttu Laidvee kuludokumentidest selgub raudpolt, et ta luhvtitas sajaseid rohkem. Koonerdamise abil kokkuhoitud varanduse panin hakkama hoopis järgmise aasta peale. Loodan, et 12 kuuga toob tehtud kulutus meeleoluka öise 90 km suusasõidu Valaoppeti rajal.
Kas saaksid laiendada seda oma mõtet, 22:26?
"Loodan, et 12 kuuga toob tehtud kulutus meeleoluka öise 90 km suusasõidu Valaoppeti rajal."
Ai, Jaanus, nüüdisaja sport, see on peen statistika. Kõik käib selle pealt. Vt nt võrkpall või laskesuusk. Ilma kulustatistikata võid räigelt üle maksta, nii et ei saa ise arugi ega pane tähele, kus on kokkuhoiu või juurde maksmise ruumi. Niiviisi kõhukoopatunde pealt toimetamine on eilne päev. Äkki selle taha Vasal tulemus osalt jäigi. Ega seni tea, kui faktipõhist analüüsi pole teinud.
Nattvasan 90 on sama mis Vasaloppet aga toimub öösel ja nädal varem. Regamine on avatud. Tänavu oli umbes 600 osalejat. https://www.vasaloppet.se/en/races/ski-races/nattvasan90/
Loll jutt eelmisel.
See pildi ja nimega 23:41 on kõige suurem võitja, kui kõik ilmaklassi maratonid sõitmata ja kulutamata jääb. Pani kröösustele ära jälle.
Ökonoomsuse tipp on kadunud äia pintsakut kodus köögilaua vastu hõõruda, alati võit! 9:14, ärge öelge, et loll jutt, koduvoodis suremise ootamine on ratsionaalne ja majanduslikult mega nutikas.
Priit, sellise provokatsiooni õnge elu näinud ja -kogenud professionaal ei lähe.:)
Sendi veeretamise taha võivad küll tulemused jääda, kindlasti mitte aga vastupidise olukorra puhul.
Mulle Jaanuse stiil meeldib. Ainult miks neid suuski kaasa vedada? Tõugelda rajal, riskida kaerajaanidega, see värk on kergelt dissonantsis.
No kui keegi sente veeretab, siis need, kes Vasal käivad.
Kui kulude suurus on mõõdupuuks, siis palun väga:
http://suusk.blogspot.com/2024/11/pullerits-raha-letti-kui-palju-laks.html
https://suusk.blogspot.com/2023/10/pullerits-vastus-suurele-kusimusele-kui.html
http://suusk.blogspot.com/2019/11/pullerits-koik-avalikuks-kui-palju-laks.html
http://suusk.blogspot.com/2016/04/pullerits-kui-palju-maksis-moabi.html
Sel aastal oli Vasal tuul enamasti kogu aeg tagant ja üpris tugev. Kohati oli lausa lust sõita kui keegi mõnuga tagant tõukab. Raske öelda, et palju tuul nüüd täpselt aitas, kuid tuule efekti mõju kalkulaatorid annavad tulemuseks selle distantsi puhul 12-13 minutit kiirema aja. Võrreldes sellega kui oleks olnud null tuul. Kui sama tugev tuul vastu siis samaväärse pingutuse puhul on vahe sõltuvalt tuule suunast kuni pool tundi. Mitte, et ma sellega kuidagi kellegi tulemust maha teha tahaks. Nii Vasa võitja, kes tegi rajarekordi, kui Jaanus, kes tegi oma parima aja, ilmselt peavad grammikese ka tuult tänama. Jaanus - mäletad sa kuidas eelnevatel aastatel tuule olud on olnud?
Vasa võitja Alvar Myhlback ei teinud rajarekordit, 21 sek jäi puudu 2021. aastal tehtud rekordist.
Vabandust, 27 sekundit.
👍👍👍
Aastal 2021 sõitis Tord Asle Gjerdalen 3:28.18. Aga seda ei taheta rajarekordiks lugeda, kuna start asus olude sunnil Säleni jalgpallistaadionil. See asub ajaloolisest stardipaigast kõrgemal ja rada oli seetõttu pisut lühem.
Juhtusin eile nägema telerist laskesuusatamist. Naiste sõitu. Sealt kuulsin, et mehed ei pannudki meeskonda välja, sest üks oli haigeks jäänud. Kas nii lühike ongi Eesti pink? Naised said juba kolmanda vahetuse keskpaigaks ringiga sisse, olgugi et kahte esimest vahetust sõitsid selle neliku kaks kogenuimat ja paremat liiget, Ermits ja Talihärm. Mis toimub? Samal ajal Tuuli Tomingas Otepääl mitu pügalat madalamal IBU karikasarja tasemel alles 18. Aeg vaadata Eesti laskesuusatamise tasemele ja peatreeneri tegevusele otsa.
Tuleb revideerida laskesuusakoondist ja tuleb jalga lasta Norra suusahüpetega seotud treeningsüsteemist suure pettuse tõttu. Aigrol ja Ilvesel poleks tark ega kasulik seal jätkata.
Norra pettust on õigusega võrreldud dopingupettuse mõjuga. Kas panite tähele, kuidas Norra koondis reageeris? Lühikese eituse faasist kiirele ja täielikule pettuse ülestunnistusele - ei järgne aastakümneid salgamist ja kusekurnamist. Kiire valemängu ülestunnistamine võib piirata kahju ulatust - et just ainult see kord ja see võistlus ja nood võistlejad (st võistlejate kombod). Meie valemänguritel on, millest õppida. Eesti dopingutaristu mehed oleks pidanud juba ammu Pulleritsule suures intervjuus oma tegevusele valgust heitma ja kahetsema, oleks eluga edasi mindud ja andestatud, selmet pätinäoga Estoloppeti suusasõite sõitma.
Peagi tuleb Jaanus Laidveelt Trondheimi MM-rajalt reportaaž.
Tänane Postimees tsiteerib mu blogi:
Olukorda ei tee lihtsamaks kogu ümbritsev kära. Pärast veidi aia taha läinud võistlusi hakkas tunnustatud ajakirjanik Priit Pullerits kergejõustikutreeneri Jaanus Kriiski abiga avalikult Šadeiko tööd õõnestama, seades kahtluse alla tema treenerioskused-teadmised.
«Ma ei hakka hellitama, vaid ütlen otse: ta on oma treenitavat alt vedanud. Sportlane ei saa aastaga nii ära laguneda, et ta teeb oma tähtsaimad võistlused tasemel, kus ta oli koolitüdrukuna aastail 2019 ja 2020,» kirjutas Pullerits oma blogis pärast Pariisi olümpiat Šadeiko kohta. Eelnevas postituses oli Kriisk tema teooriat uue treeneri «emotsionaalse tõusu faasist» kinnitanud.
Olgu, mõistetav, (konstruktiivne) kriitika käibki tippspordiga kaasas. Jäägu igaühe enda otsustada, kui sisukad Pulleritsu read eelmisel suvel olid.
Karta on, et Pihela 6.-7. kohast tehakse taas liia uhked järeldused. Vaadatakse kohta, et ohoo, tiitlivõistlusel kuue seas. Juba kiidetaksegi seda kui suurt kordaminekut. Aga vaatama peab, mis tulemusega ta selle saavutas. Saavutas 1.89ga. Kas see on edasiminek? Ei ole ju. Hüpped 1.92 peal oli lootusetud. Seekord tal lihtsalt vedas, et sai nii kesise tulemusega nii kõrge koha. Kasutas oma elušansi ära. Välistiitlivõistlustel 1.89ga finaali asja pole, kuigi seal saab finaali ikkagi 12 paremat.
pullerits, kui juba postimehes teid pilgatakse, siis on lood ikka väga pahasti ju...
Mu meelest on PMis asi korrektselt edasi antud, kuni noor ajakirjanik teeb tüüpilise lapsuse ja sekkub omapoolse kommentaariga. Seda nimetatakse lugejaga manipuleerimiseks, mis on autorilt lubamatu üleastumine korrektsest ajakirjandusstandardist. Peatoimetaja peaks talle selle eest peapesu tegema.
2021 Vasal, kui harrastajaid peale ei lastudki viiruse tõttu, olla tehtud kuskil raba tagant 1 km-pikkune aas (kuna ka eelnes suur sula, mis stardi eel kiireks jäärenniks muutus), mis vastab "+/-" tavapärasele stardisirge pikkusele kuni autotee ületuseni. Kui keegi Stravas surfab/omab aktiivset kontot - ehk leiab mõne tipu avaliku profiili ja Vasa stats'i tollest aastast? Sel aastal minu kell 91,3 ja meie pundis enamustel 91,5 - 91,6km isegi. '23 ja '24 ka mul samasse kanti oma kella järgi ehk 91,5.-91,6. Enne seda '22 ja '20 aga 90,4 ja 90,5. Ei usu ise, et kella viga aastate vahel nii suur. Seal rabade peal annab joonistada rada küll nii ja naa sõtluvalt vee tasemest ja üldisest lume seisust.
Tuul küll nii suurt rolli ei oma minu hinnangul, kui siin 12:28 pakub. Sel aastal oli edelatuul, mis ka mõnes üksikus pöördes vastu pööras. Toetas tugevalt kindlasti, seda ei eita. Ehk paar minutit, mitte rohkem. Aga näiteks 2012a., kui Jörgen Brink ja kadunud Vibeke Skofterud tolleaegsed rajarekordid püstitasid, oli sarnaselt tugev loodetuul ja see aitas vast rohkemgi. Aga 2012a. tõi tuul rajale palju prahti ja mul jäi pidamisse päris palju puukoort kinni sisse. Lõpupoole pidin jõuga diagonaalis paar korda üle radade sõitma, et veidigi prahti alt ära saada.
Et siis Harvey võib ja keegi teine ei või? Maga kaineks.
"
Postita kommentaar
<< Esileht