Pühapäeval helistas üks eelmine kauane peaminister. Ja mitte üks kord. Isegi mitte kaks või kolm korda. Ta helistas neli korda. Aga olen harjutanud enda telefonist võõrutamist, mistõttu jäid kõik neli kõnet vastamata. Ent see pidi küll tähtis asi olema, kui endine valitsusjuht nädala lõpus mitu korda ühendust püüab saada.
Kui vastamata kõnesid märkasin, helistasin tagasi. Tuli välja, et kunagine pikaaegne peaminister soovis mulle midagi üle anda. Küsis, kuhu võiks selle tuua. Olin just rattaga sõitma minemas, mistõttu pakkusin välja, et tulen ise tema juurest läbi.
Mida ma ka tegin. Endine peaminister (fotol paremal ja ülal vasakul) ulatas mulle enda portreepildiga paksu raamatu
„Andrus Ansip. Lastelastele. Minu elu lugu”. Kirjutas pühenduse sisse ka. Ütles, et olen ju ka selle kaasautor.
Tõepoolest, tuli meelde, et millalgi oli ajakirjanik Ülo Russak võtnud minuga ühendust ja küsinud, kas võib kasutada Ansipist kokkupandavas elulooraamatus minu
blogilugu, kuidas sõitsin koos Ansipi ja tema turvameeskonnaga ratastel Tallinnast Tartusse. Aga see palve tuli nii ammu, 2023. aasta juunis, et kes seda enam mäletas. Igatahes andsin loa, et kasutagu pealegi, palusin vaid seda, et Russak minu osa seal vähemaks võtaks, sest ma ei peaks olema Ansipi raamatus mingi keskne tegelane.
Nüüd vaatasingi, et mu panus katab 480-leheküljelise raamatu (fotol vasakul) keskel, lehekülgedel 244-247 kokku üle kolme külje. See oligi siis see minu autorluse osa. Nimeregistris olen kirjas viiel korral, mida on rohkem kui Ansipi mantlipärijal Taavi Rõivasel (4 korda), rohkem ka kui Jürgen Ligil (3) ja Hanno Pevkuril (2), Marju Lauristinil (1) ja Kersti Kaljulaidil (0). (Spordiblogi anonüümseid kommentaatoreid ei olnud viidatud kordagi.)
Muidugi ei ole ma jõudnud raamatut veel läbi lugeda. Aga äsja olin lõpetanud Mihkel Raua muusikukarjäärist rääkiva autobiograafilise
„Ühes väikses Eesti linnas”, nii et nüüd sain Ansipi teose ette võtta. Lõin selle suvalisest kohast lahti ning sattusin 1980ndate algusse, kui Ansip läks pärast ülikooli kaheks aastaks ohvitserina okupatsiooniarmeesse, Tallinna ehituspataljoni (fotol ülal paremal). Ausalt öeldes üllatas, kui palju nimesid ja detaile tal tollest ajast meeles on. Too aeg täitis leheküljed 90-112.
Nood küljed on õpetlikud, miks Ansipist sai hiljem valitsusjuht. Juba siis, nagu raamatus kirjeldatud olukordadest ilmneb, oskas ta asju ajada ja neid kombineerida, et saavutada näiliselt halvas olukorras täiesti rahuldav, sageli isegi üle ootuste hea tulemus. Sellega kasvatas ta oma autoriteeti. Seal on näha kartmatust, julgust ja ettevõtlikkust, kas või näiteks vastu hakates ülemustele, kes nõudsid, et ta oma seletuskirja ühe vargast sõduri kohta ära muudaks, et väeosa must plekk nähtavale ei tuleks. Lehekülgedel 134-136 on juttu tarkustest kommunikatsiooni vallas ehk ajakirjandusega suhtlemisel, mille Ansip omandas Kanadas Torontos Yorki ülikoolis ja mis on igati asjakohased ka nüüdisajal („teleintervjuud andes ei maksa pöörata vähimatki tähelepanu sellele, mida teie käest küsitakse”). Ja muidugi on pikalt juttu avariist, kus Ansipile kiirusega rohkem kui 100 km/h vastu sõitnud auto ta peaaegu teise ilma lennutas.
Olin valmis, et Ansipi raamat, iseenesest ju hästi paks, kujuneb järjekordseks artiklite kogumikuks, nagu neid on ilmunud nii mõnegi avaliku tegelase sulest, kus taasavaldatud lugude vahele on põimitud üksikuid siduvaid või tausta seletavaid lõike. Kuid Ansipi raamat, nagu olen veendunud, on korralikult peatükkideks jagatud tervikteos. Hea, et Ansip selle koos Russaku (ja minuga) ära tegi, sest lõppeks kajastub seal oluline osa Eesti lähiajaloost ja selle kaalukatest sündmustest – mille hulka on arvatud ka siinsest blogist võetud reportaaaž (loomulikult ilma anonüümsete kommentaarideta), kuidas käis 195-kilomeetrine rattasõit mööda Piibe maanteed Tallinnast Tartusse.
Fotod 1 ja 2: Andrus Ansip 29. aprillil kodus Tartus Tammelinnas äsja ilmunud elulooraamatuga. Fotode autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Raamat „Andrus Ansip. Lastelastele. Minu elu lugu”. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Andrus Ansipi sõjaväeteenistusest rääkiva peatüki algus raamatus „Andrus Ansip. Lastelastele. Minu elu lugu”. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Andrus Ansip peaministrina alustamas 1. juulil 2011 rattasõitu Tallinnas Stenbocki maja eest Tartusse. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 6: Andrus Ansip väimees Erik Pallase tuules ja Priit Pulleritsu ees sõitmas 1. juulil 2011 rattaga Tallinnast Tartusse. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
12 Kommentaarid:
Hoiatav juhtum ajakirjaniku ja tipp-poliitiku lähedasest läbipõimunud suhtest. Teiseks, ajakirjanik ka kekutab ja edvistab sellega.
Hea näide halvast ajakirjandusest.
Olge täiesti rahulik: Ansip pole juba ammu enam poliitik. Ansip on pensionil, kaheksakordne vanaisa.
Ja teiseks, on Ansip ka minu käest kriitikat saanud, ja mitte vähe, näiteks:
https://suusk.blogspot.com/2012/08/pullerits-mis-on-ansipi-suu-eesti_20.html
https://suusk.blogspot.com/2009/02/pullerits-kas-tartu-maratoni-saab-soita.html
https://suusk.blogspot.com/2009/02/pullerits-kust-sai-ansip-ebaloogilise.html
Pole poliitik? See on küll uudis.
Kas te saite raamatu poliitikult kingitusena või maksite selle eest? Kui kingitusena, siis 1) kas teil on veel kundesid, kes teile kingitusi teevad?, 2) kas te peate kingitusest oma tööandjat ametlikult informeerima, et saite ca 30 eurose kingituse sellelt ja seal. Mäletate, pitsa maksite te rattasõidu lõpus kinni, et ei tekiks liigset sõltuvussuhet.
Võta rahulikult, siin on ju selge sõnaga öeldud, et Priit on raamatu kaasautor, Russak küsis isegi luba tema teksti avaldamiseks, nii et autorieksemplari on ta igal juhul ära teeninud. See on Eestis hea tava, et iga kaasautor saab omale ka raamatu.
Aga tõepoolest ei ole Ansip enam poliitik, tal pole ühtki ametit. Uudis see ei ole, see on korduvalt meediast läbi käinud.
Lehekülgedel 134-136 on juttu tarkustest kommunikatsiooni vallas ehk ajakirjandusega suhtlemisel, mille Ansip omandas Kanadas Torontos Yorki ülikoolis ja mis on igati asjakohased ka nüüdisajal („teleintervjuud andes ei maksa pöörata vähimatki tähelepanu sellele, mida teie käest küsitakse”).See ka mõni tarkus.See näitab seda lihtsalt,et vaadatakse ülevalt alla ajakirjanikule ega peeta teda kellegiks.Seda see on.Need isiku raamatud on isikukultuse form .Ja nagu targad inimesed aru saavad siis isikukultus on saatanast.
Tuntud Tartu vanaisa analüüsib Eesti energiapoliitikat.
https://www.postimees.ee/8240256/andrus-ansip-saime-korge-elektrihinna-omaenda-katega
Ja see, et Ansip lahkab ajakirjanik Ülle Harju palvel energiapoliitikat, teeb siis teie arvates temast kohe poliitiku? No kuulge, nii lihtsalt ka need asjad ikkagi ei käi!
Kes otsustas, et PP Ansipi poliitilise artikliga seotud poleks? Reinap?
Loeks kah seda raamatut aga.. see ei ole kooskõlas rohepöörde vaimu ja kestliku ringmajanduse põhimõtetega. Nimelt on puudu e-versioon. Praegune puude raidest saadud versioon võiks jääda ajaloo arhivaaridele, kuid lihtrahvas peaks omama õigust ka eraamatut lugeda. Euromeelselt juhilt väga omapärane konservatiivne valik mis pigem omane opositsionääridele.
Aga loe siis Reinsalu õnnetuid raamatuid, heitlikke mõtete kogumeid, artikleid.
Tänan retsensiooni eest Reinsalu loomingu üle. Hea lakooniline, selge seisukohaga. Hulka aega sai kokkuhoitud.
https://lugejakiri.ee/foto-poe-koristaja-vea-tottu-esitles-reinsalu-oma-raamatut-valisminister-ootamatus-kohas/
Postita kommentaar
<< Esileht