Pullerits: Miks ükski Eesti naistõkkejooksja ei pääse MM-stardi lähedalegi?

Me oleme seda näinud: jalgpalli tiitlivõistluste ajal tassitakse Eesti telestuudiotesse taktikalauad, mille ääres siis kodused asjatundjad lahkavad mänguolukordi. Aga see ei pea jääma jalgpalliturniiride ja -ülekannete monopoliks. Kergejõustikus saab sama teha – ja pareminigi.

Tõin Postimehe Tartu toimetuses laua taha Jaanus Kriiski, kes on ainus Eesti treener, kelle õpilane on jõudnud tõkkesprindis olümpiale. Võtsime ette keerulise, tehnilise ja pretensioonika ala, naiste 100 ja meeste 110 meetri tõkkejooksu ning lasin Kriiskil seletada ennekõike seda, miks on Eestis kolm naisjooksjat, kes suudavad joosta 100 meetrit tõketega 13 sekundi ligi, aga seda piiri murda pole suutnud ja seetõttu pole ka lootust MMile ega olümpiale pääseda.

Tulemuseks on ilmselt kõige asjatundlikum ja sisukam lugu ühe kergejõustikuala kohta, mis Eesti ajakirjanduses viimastel kümnenditel ilmunud.

Näiteks kaks küsimust ja vastust:

Eesti naistõkkejooksjad jooksevad sageli 4x100 meetrit. Kas see ei arenda nende kiirust? 

Sprindistardil ja tõkkestardil on erinevad loogikad. Tõkkestardis on neli esimest sammu välja tõukamine ja pead jõudma täpselt õigele kaugusele, siis hakkad püsti tõusma, kuuendal sammul pead olema järgmises ja kaheksandal sammul omakorda järgmises asendis ning täpselt väga õigel kaugusel. Sprindis tõukad nii optimaalselt nii kaugele, kui saad.
Kui lähed tõkkeid jooksma, ei saa keha enam aru, mis toimub. Tekib alateadlik pidur.

Teisisõnu, sprinti joostes rikud tõkkejooksu ära? 

Jah. Võtame maailma parimad tõkkejooksjad. Nad kindlasti võiksid olla sprindis 100 või 200 hulgas, aga vaata, kui palju sa leiad neid, kes mõlemat ala teevad! Eriti peaks sellest hoiduma need, kes tahavad tulemuste poolest kõrgemale tõusta, aga loomulikku kiirust napib. Kui annad ära juba sellega, et elad Eestis ja sul on külm ja võistlussüsteemi ei ole, mis on niigi suured miinused, siis miks anda ära veel sellega, et jooksed vahepeal sprinti?

Sa rikud ära esimese tõkke tunnetuse, oled natukene aeglasem esimese tõkke ees, justkui kardad seda, pidurdad – ja sa oled kindlasti teise tõkke ees juba madalama kiirusega. Sa võid edasi teha ükskõik kui imelisi liigutusi, aga alla kaheksa sekundi sa 60 meetrit tõkkeid siis ei jookse. Sa ei saa joosta, kui sa ei ole teise tõkke ees õige kiirusega, õiges asendis ja õiges rünnakuvalmiduses.

Nagu siit näete, saab spordist kirjutada ka ilma mõttetut emotsioonijuttu ajamata. Millal seda viimati kergejõustikus enne minu usutlust Kriiskiga Eesti ajakirjanduses tehti?

Foto 1: Diana Suumann (paremalt, 313) ja Kreete Verlin (190) juuni keskel Eesti karikavõistlustel kergejõustikus Tartus Tamme staadionil. Foto autor: Sille Annuk, Tartu Postimees / Scanpix
Fotod 2-4: Naiste 100 meetri tõkkejooksu eeljooksud Tokyo MMil. Ülalt 2. fotol (vasakult) Lotta Harala (Soome), Devynne Charlton (Bahama) ja Elena Carraro (Itaalias); ülalt 3. fotol (vasakult) Charisma Taylor (Bahrein), Ditaji Kambundji (Šveits) ja Maayke Tjin-A-Lim (Holland); ülalt 4. fotol (vasakult) Nadine Visser (Holland) ja Giada Carmassi (Itaalia). Fotode autor: EPA/Scanpix
Foto 5: Kreete Verlin (52) ja Diana Suumann (94) mullu 18. veebruaril Tallinnas kergejõustiku talvistel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix