Pullerits: Kas nüüd hakkab suusakiirus lõpuks tõusma?

Vist on tõesti nii, et sportlik areng toimub puhates.

Pärast eelmist nädalat, kui suusatasin seitsmel päeval jutti, sõitsin selle nädala algul kolmeks päevaks Narva-Jõesuusse. Et lõõgastuks ja taastuks. Kaks ööd sealses Meresuu spaahotellis (fotol vasakul) maksis 198 eurot, hommikusöök sisaldus hinnas, basseinid ja saunad ka. Õhtusöök tuli lisaks osta. Selle sai kolmekäigulisena kahele 79 euro eest (originaalhind 89 eurot), Itaalias valmistatud vahuvein sisaldus hinnas.

Juba esimesel õhtul nägin, et oleksin pidanud vist suusad ka kaasa võtma. Piki Narva-Jõesuu randa, mis on Eesti pikim, oli mere äärde sisse tõmmatud täiesti talutav klassikajälg (fotol paremal). Meri oli silmapiirini jäätunud, nagu nägin Meresuu seitsmenda korruse numbritoa aknast. Ka siis, kui läksin 11., kõrgeimale korrusele, jäi vaatepilt põhja suunas täpselt samaks.

Aga vabariigi aastapäeval tekkis sportliku hasardi asemele sootuks teistsugune hasart. Päikselisel hommikul mere ääres (fotol vasakul) kõndides ning seejärel sealt linna tänavatele pöörates märkasin, et miski ei anna märku, et täna on riiklik püha. Elumajade ees ega küljes ei märganud tükk aega ainsatki Eesti lippu. Võtsin nõuks lähemalt uurida, kas tõesti lippe pole. Sammusin tänavatel maha kuus kilomeetrit ja leidsin viimaks kolm lippu, neist üks oli kohaliku koduloomuuseumi küljes (fotol all paremal).

Pärastlõunal jätkasin vaatlusega. Kõndisin veel kolm ja pool kilomeetrit ning avastasin veel kolm lippu. Nii et rohkem kui üheksakilomeetrise ringkäigu peale kuus Eesti lippu. Pidasin seda niivõrd uudisväärtuslikuks, et andsin sellest Eesti rahvale ka Postimehe vahendusel teada.

Enamiku muust ajast, mis Narva-Jõesuu tänavail (fotol vasakul ja all paremal) reportritööd tehes üle jäi, veetsin basseinides ja saunades. Need mõjuvad rammestavalt. Mäletan, et omal ajal, kui tudengipõlves keskmaajooksu harrastasin, käisin ka talviti mõnel nädalalõpul veidi ujumas, kuid üldiselt polnud see soovitav, sest vesi pidi lihased tuimaks tegema.

Kolmapäeva õhtul, kui Tartusse tagasi jõudsin, läksin Tähtvere spordiparki (fotol all vasakul) suusatama. Sõitsin klassikatehnikas 47.44ga 10,3 kilomeetrit, mis teeb ühe kilomeetri keskmiseks ajaks 4.39. Sel talvel polnud nii kiiresti sõitnudki. 

Eks muidugi soosis ka see, et ilm oli peaaegu tuuletu, temperatuuri vaid mõni miinuskraad ning rada tugev. Nii et objektiivseid asjaolusid arvestades oli varasemast kiirem sõit ilmselt ootuspärane. Mis tekitab küsimuse, kas sportlik areng toimub ikka puhates või oma määravamad siiski muud asjaolud.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits