Pullerits: Miks suusahüpped on jäänud kinni möödunud sajandisse ja muutunud veelgi läbipaistmatumaks?

Küllap on seda varem ka näidatud – ma ei vaata telerist sporti kuigi palju, sest enda elu ja tegemised on väärtuslikumad, kui elada kaasa teistele –, aga täna hommikul, kui juhtusin nägema katkeid Niina Petrõkina eilsest vabakavast – pean ütlema, et väga liigutav oli näha tema siirast rõõmu etteaste õnnestumise üle (seni ainus ehedalt positiivne emotsioon taliolümpialt) –, sai ekraanilt sentimeetri täpsusega näha, kui kõrgele ta hüppas, ja sajandiku täpsusega, kui kaua ta õhus lendas, rääkimata sajandiku täpsusega antud kohtunike hinnetest, mis, kui nüüd vaadata talisporti laiemalt, on nii karjuvas kontrastis suusahüpetega, kus käib endiselt piltlikult öeldes laias laastus rohmakas kirvetöö, nagu oleks kinni jäädud eelmise sajandi keskpaika.

Suusahüpetes mõõdetakse lennu kaugust endiselt poole meetri täpsusega ja antakse stiilihindeid poole punkti kaupa. Seda esiteks. Võistluse õigluse nimel on küll kasutusele võetud tuulekompensatsioon, aga see teeb vaatajate vaatevinklist asja ainult segasemaks: näiteks teeb Kristjan Ilves pikima, 127-meetrise hüppe, aga siis võtavad kohtunikud justkui tagataskust publikule nähtamatu kaardi, mis ütleb, et kahjuks oli tuul hüppe ajal selline, et 10 punkti tuleb pikkuse ja stiili koondskoorist maha võtta.

Kas hea spordiala esmatunnuseid pole mitte see, et vaataja peaks saama aru, mis toimub ja kuidas tulemus kujuneb? Moodsa sõnaga väljendades: hea spordiala peaks olema läbipaistev. Suusahüpped on aga liikunud läbipaistmatuse suunas.

Läksin oma küsimustega Eesti ühe tunnustatud stiilikohtuniku jutule. Alustasin sellest, miks mõõdetakse hüppe pikkust siiamaani poolemeetrise täpsusega, nagu poleks tehnoloogia areng suusahüpetesse jõudnudki.

Alustuseks, kas te teate, kuidas ja kust hüppe pikkust mõõdetakse? Mõõdetakse maandumisel mitte eesolevast või tagumisest jalast, vaid kahe ajal keskelt. Ja ei mõõdeta elektroonikaga, vaid mõõdab inimese silm. Sain teada, et FISis pole täpsemat mõõtmist isegi arutatud, ehkki vestluskaaslane tunnistas, et see võiks teemaks saada küll. Ent ta lisas, et kuna hüpete erinevus võib olla mitukümmend meetrit, ei pruugi kogu maandusmisnõlva katmine mõõtmiseks vajalike elektrooniliste seadmetega olla lihtne ja odav

Edasi võtsime jutuks stiilihinded. Needki, mööngem, teevad pealtvaatajaile asja läbipaistmatumaks, sest ega ju kunagi järgne kommentaari, miks keegi sai 18,0 ja keegi teine kõrvalt vaadates sama kena hüppe eest 16,5. Palju lihtsam ja arusaadavam oleks, kui loeks ainult hüppe pikkus, nagu näiteks kaugushüppes: pole tähtis, mis moodi sa läbi õhu lendad ja mis moodi maandud, loeb üksnes see, kui kaugele hüppasid.

Sain kinnitust varem kuuldule, et stiili hindamine on seotud turvalisuse tagamisega. Nimelt: väga pikaks venitatud hüpetega, mis kanduvad üle mäe kriitilise piiri, kaasneb vigastada saamise oht, sest ülipikkade hüpete maandumine ei pruugi välja tulla. Seetõttu ongi siis mõistlik hüpata pigem veidi vähem, aga maanduda korralikult, sest maandumisest sõltub stiilihinne kõige rohkem. 

Küsisin, kas sellepärast ongi nõutav telemark-maandumine, et liiga kaugele hüpates ei ole seda võimalik hästi sooritada. Sain teada, et põhiline tegur on siin siiski seotud tuulega, aga selle seletamine läheb juba üksjagu nüansirohkeks, mida ma ei söanda siin enda vastutusele võtta, sest ei soovi mõnes pisiasjas eksida.

Küsisin, kas FISis on tõsiselt arutatud stiilipunktide kaotamist. Sain teada, et ei ole. Aga sain teada ka seda, et püütakse tehisaru õpetada stiili hindama. Sain teada ka seda, et FISis on arutatud stiilipunktide vahe kärpimist 0,5-lt 0,1-le, kuid see võib minna keeruliseks, sest eeldab väga hea silmaga stiilikohtunike olemasolu. Ent juttu on olnud 0,25-punktiliste vahede kehtestamisest.

Stiilihinde teemal on liikvel muidki mõtteid. Näiteks see, et stiilikohtunikud ei pea tingimata võistlusele kohale sõitma, vaid võiks hindeid anda kas või oma kodunt arvutiekraanil nähtu põhjal. Kuid mis saab siis, kui peaks tekkima mingi tehniline tõrge, näiteks side katkestus? Teine mõte on see, et iga kohtunik võiks hinnata sportlase hüppe teatud faasi, näiteks üks hindab lendu, teine maandumist jne. Kuid mis saab siis, kui kohtunik peaks eksima?

Uurisin ka seda, mil määral on hüppe pikkus seotud stiilihindega. Küllap on paljud märganud, et sportlane teeb lühikese õhulennu, kuid hüppab justkui puhtalt, ent saab ikkagi kehvad stiilihinded, võrreldes näiteks sportlasega, kes hüppab kaugele, kuid kelle juures märkab isegi vilumatu silm ebastabiilsust ja võbelusi. Vestluskaaslane seletas, et see, kuidas paistab hüpe televiisorist ja kuidas kohtunike tornist, on väga erinev, nagu on erinev ka see, millised on 85-meetrised hüpped võrreldes 120-meetriste hüpetega. Vestluskaaslane ütles, et telerist vaatades ei saa arugi, et nende hüpete vahel oleks teab mis erinevus, aga tegelikult on erinevus suur, aerodünaamiks on hoopis teine.

Ja nüüd kolmas teema: tuulekompensatsioon. Arusaadav, et see teeb võistluse õiglasemaks, sest tuul mängib hüppe pikkuses väga suurt rolli. (Eks see mängib rolli ka kaugushüppes, kas tuul puhus 2 m/s vastu või tagant, aga seal seda ei arvestata, kuigi lõpptulemuse määravad üksikud sentimeetrid.) Aga vaataja, kes nägi, et Ilves lendas maru kaugele ja lendas ka ilusti, ei saa olla kindel, et ta tuleb ka esimeseks, kuni kohtunikud ei ole löönud lauale tuulenäitajaid, mis võivad ta kukutada palju kohti tahapoole. Ja lõppeks, mäletate, Matti Nykänen ja teised ässad võitsid võistlusi ka siis, kui tuulekompensatsiooni polnud ning keegi ei arvestanud, kust ja kui kõvasti tuul parajasti puhus. (Äkki peaks purjetamises ka hakkama arvestama tuulekompensatsiooni, et sealgi muutuks võistlus  õiglasemaks?)

Lisaks tuulele on veel üks tegur, mis lõpptulemust mõjutab: poomi kõrgus. See on peamiselt seotud teleülekannetega, sain teada. Kui vanasti läks nii, et tuul oluliselt muutus, siis võistlus katkestati ja alustati otsast peale. Tagajärg oli see, et võistlus võis venida liiga pikaks ega mahtunud selleks ettenähtud saateaega. Nüüd viiakse poom kas kõrgemale või madalamale ning võitlus toimub ühe jutiga lõpuni.

Asjatundjast vestluskaaslane möönis, et tuulekompensatsiooni arvestus pole veel sugugi ideaalne, ning väitis, et mõnel juhul ei ole kompensatsioon piisav, arvestades tuule tekitatud kahju hüppe pikkusele, mistõttu seda süsteemi tuleb veel korrigeerida. Kuid samas peaks need korrigeerijad mõtlema ka sellele, mis moodi kõiki neid nüansse, mis mõjutavad tulemust, vaatajaile reaalajas paremini nähtavaks ja mõistetavaks teha. Praegu ei osanud ju isegi telekommentaatorid öelda pärast hüpet rohkemat, kui et „siit peaks ka korralik komensatsioon tulema”, mis on telerist asja vaatava inimese seisukohast sisuliselt sama hea, kui vaadata, millise pluss- või miinuspunktide arvu kohtunikud kaardipakist välja tõmbavad.

Fotod: Kristjan Ilves Milano Cortina taliolümpial 19. veebruaril meeskonnavõistlusel (fotod 1-5) ja 17. veebruaril suure mäe võistlusel (fotod 6-12). Fotode autorid (ülalt alla): AFP, AP, AFP, Reuters, AFP, AP, Zumapress.com, AP, AFP, EPA, Zumapress.com, Reuters / kõik Scanpix