Pullerits: Vahur Teppan toob päevavalgele selle, mida olümpia suusavõistlustel telekaamerad ei näidanud

Vestlesin Tartus Tähtvere spordikeskuses 54 minutit Eesti suusakoondise hooldemeeskonna liikme Vahur Teppaniga (fotol vasakul) sellest, mida ta tegi ja nägi Milano Cortina taliolümpia murdmaasuusavõistlustel.

Olümpia suusarajad paistsid televiisorist vaadates ilusad, kus tahaks isegi sõita, v.a mõni tõus, mis näis raske. Millised need rajad tegelikult olid?

Radade raskus sõltub ilmaoludest. Kui oli 20 sentimeetrit värsket lund sadanud ning järgmisel päeval oli väljas päike ja sulatas, siis selle kleepuva tati peal oli raske, sest lihtsalt ei libisenud.
Esimese võistluse, suusavahetusega sõidu eelneval päeval oli pluss viis-kuus kraadi, aga öösel tuli -10 kraadi. Rada tehakse öösel valmis rajatraktoriga. Hommikul olid piltlikult öeldes betoonist klassikarennid ja uisurajal nagu betoonist triibuharjased. Ühel hommikul, kui [Eesti koondise peatreener] Aivar Rehemaa, [suusatreener] Bert Tippi ja Kaupo Tammemäe, [suusakoondislase] Teesi Tuule elukaaslane käisid pidamismääret testimas, andsid nad raadiosse info, et on mäe otsas, aga soomlased võtsid suusad alt ära ja lähevad jooksuga alla. Seal sai laskumisel kätte 50–60 kilomeetrit tunnis ja järgnes 90-kraadine kurv. Oli kaks varianti: soomlased kas ei tahtnud jää peal määret ära sahatada või nad kartsid, et sõidavad end suure hoo pealt katki. See oli koht, kus [rootslanna] Ebba Andersson tegi [naiste teatesõidus] oma kukerpallisalto ja kus Rootsi [193 cm pikkune] koljat Edvin Anger pani suusavahetusega sõidus külili ja murdis kepi. 

Miks Andersson järsku kukkus? Telerist vaadates ei paistnud seal midagi hullu.

Seal oli sõit paksu sulalöga sees ja ta hakkas suure hoo pealt sahamata. Aga sa ei näe, kus vaalu sees sul üks hetk tekib [suusale] vastupanu ja suurem klomp haagib suusa kinni. Sellise hoo pealt, kui sulaplöga on poolde säärde, tuleb sahka väga-väga ettevaatlikult sõita, kui üldse, sest suuski ei ole kurvis lihtne suunata. Ju tal oli hirm naha vahel, et hoog läheb suureks. Seal võis ka kliister naksata, aga pigem arvan, et tal tõmbas suusa paksu lume sisse korraks kinni.
Samasugune asi juhtus [suusastaadioni lähedal] nõelasilma-kujulises kurvis Hiina kahevõistlejaga. Kui rada oli jäine, oli seal laskumisasendis tulles 60 kilomeetrit tunnis raudselt sees. Kuna seal on tagasipöörduv kurv 180 kraadi, siis selle hoo pealt ei astu sa toda kurvi ära. Osad tulidki seal lihtsalt püsti, käed laiali, nii-öelda langevarjurina. Hiina kutt hakkas seal sahatama, aga läks valesti nagu Anderssonil. Anderssonil vedas, tal läks keha rulluvalt saltosse, aga hiinlasel, vaesekesel, käis pea plaksuga niimoodi lume alla, et ta jäi oimetuna mitmekümneks sekundiks lamama. Pidasin aru, kas lähme ja tõmbame ta välja. Aga ta tuli tuikudes püsti ja sõitis edasi. Mõtlesin, kas ta sai peapõrutuse.
Kui ta järgmisel ringil tuli, nägin, et ta nägu on verine, põsk nagu liivapaberiga üle käidud, aga lõpuni ta minu meelest sõitis. Suuski murti seal mitmel korral – mina nägin kahte juhtumit – ja keppe ka. 

Teleris suuskade murdmist küll silma ei jäänud.

Telepilt jälgib liidreid, ega nad kõiki kaadrisse saa.

Kuidas võrrelda olümpiaradasid Tehvandi radadega, mille kohta on öeldud, et need on nii rasked, et sinna ei maksa väga sageli treenima minnagi? 

Raskusaste sõltub sellest, kas tõusunurk on ebameeldivalt raske või tõus on pikk. Tehvandi tõus on pikk ja vaevarikas kindlasti. Aga mis raja raskeks teeb, on see, kui ka laskumised on nõudlikud. See tähendab, et kiirused on suured ja suure kiiruse pealt on ka kurvid. Mis tähendab, et oled nagu mäesuusataja, kogu aeg on jalgades staatiline pinge.
Tehvandi rada on selles suhtes lihtne, et sõidad tõusu otsa, lükkad seal hoo sisse, võtad asendi ja rahulikult hingad. Lihtsalt sul peab olema närvi ja julgust, et suure kiiruse pealt rennis püsida. Tehvandi tõusu all on üks pööre, aga see ei ole midagi keerulist, see on sujuv. Või Tehvandi staadionile tulek – mis saaks olla lihtsamat? Lükkad üleval Kunimäel hoo sisse, tuled üle silla, 30 sekundit lihtsalt taastud, hea suusk tuleb väljajooksuga poole tribüüni ette.
Kui lähed Norras Lillehammeri radadel või olümpial Val di Fiemmes või [2023. aasta MMil Sloveenias] Planicas laskumistele, on kogu aeg järsud suure hooga pöörded. Sulle ei anta ka laskumistel asu, et lihtsalt oled ja puhkad. Laskumistel tehakse samuti tööd.
Olümpiarajal oli üks samasugune hea hooga lauge kurv nagu Tehvandil, aga selle järel tuli järsak ning järsaku tagant 90 kraadi paremale niimoodi, et pead minema juba ennetavalt kas triivima või hakkama sisse lõikama – nagu rallimees, pead nägema, mis on kurvi taga. Kui Berdiga rada esimest korda läbi sõitsime, siis ma ei teadnud kurve. Nipa-napa tegin asjad ära. Aga ühisstardist sõidus on grupis 50 meest. Sa ei saa valida trajektoori, sest sul on paremal mees ja vasakul mees – nagu jalgratta grupisõidus lähed lihtsalt hooga kaasa ja loodad, et keegi sinu ees ei pane mäsa, sest ega sul reageerimisaega palju jää.
Toon veel ühe näite: viimane laskumine staadionile. Tegelikult oli see ka väga kiire, lauge 90-kraadine kurv finišipõndaku peale. 

See tundus lapsemäng!

See tundubki lapsemäng, aga Priit, kui sa läheksid sinna sõitma, võin mürki võtta, et sa ei tule sealt laskumisasendis astudes läbi. Sa lööd lehviku laiali, tõused pooleldi püsti ja siis värisedes tuled. See on väga kiire hoo pealt väga nõudlik laskumine. [Kuuekordseks olümpiavõitjaks tulnud norralane Johannes Hösflot] Kläbo ja teised parimad tulid korralikult asendis, madalalt jalgadega pahh-pahh! hoogu juurde tõugates. Aga kui vaatasin naiste sprinti, siis pooltel olid hõlmad laiali.
Vahe tulebki sisse sellest, kas sa lihtsalt läbid laskumise või annad ka seal hoogu juurde. Kläbo ja teatud mehed ongi niivõrd head ja võidavad alati ka väljajooksus, sest nad oskavad iga suunamuutmisega hoogu juurde anda. Nad ei läbi laskumisi värisedes, vaid päriselt töötlevad kõiki kohti. 

Kui ränk oli olümpiarajal viimane tõus, kust Kläbo üles jooksis?

Ma ei tea, kas Tehvandi Püksisääre tõus ütleb lugejaile midagi? See on [Tehvandi rajal] järsk osa, mis tuleb silla alla, enne Hobuserauda tagasitulekut.

See on harrastussuusatajale ilmselgelt kääris astumise koht.

Jah. Too tõus olümpial oli kolm Püksisäärt. Kohati oli seal tunne, et jäädki seda tõusu sõitma. Minu teada oli see 11–12-protsendine tõus.

See on järsem kui Tartus Jakobi mäe tõus, mille otsast algab sõit Tallinna poole.

Ütleme kokkuvõttes, et olümpiarajad olid nõudlikud. 

Kui keeruline oli olümpial hooldemeeste töö?

Mina olin lihtne töömees. Mängude alguses saime ühe ehitussoojaku, mille pidime kiiresti sisustama oma töölaudade, sahtlite, töövahenditega. Neli meest said seal korraga suusapuki peal tööd teha. Teine ehitussoojak oli meil sportlaste suuskade jaoks. Iga sportlane tuli [olümpiale] kahe suusakotiga, osadel oli lausa kolm kotti. Kolmas ehitussoojak oli riidevahetusruum.
Samal ajal olid suured riigid, nagu Norra, Soome, Rootsi, USA, Prantsusmaa ja Itaalia suurte rekadega, kus teevad tööd 15 meest. Rekast jooksevad seinad vasakule ja paremale, norrakatel veel ka üles, nii et üks rekahaagis muutub põhimõtteliselt neli korda suuremaks.

Kuidas sellisele väele paari hooldemehega üldse vastu saada? 

Stardiaeg oli tavaliselt kell 10 hommikul. Kell 9.40 pidi suusad viima [fluorikohtuniku] Robert Peetsi juurde fluorikontrolli. Selleks ajaks pidid suusad olema määritud ja valmis. Kuna sportlased tahavad enne võistlust suuski proovida ja pärast proovimist peab võib-olla määret muutma, siis tegelikult peavad kõigi suusad saama valmis kell 8.40.
Igale sportlasele tuli teha kaks paari suuski, maratoniks kolm paari: kaks läksid võistlusesse, ühed jäid soojenduseks. Näiteks naiste maratonis, kus meil läks starti kolm naist, pidime kell 8.40-ks valmistama ette üheksa kliistriga suusapaari. Aga mis määret sa alla paned?
Sa pead hommikul testima. Kolm meest testivad pidamist kuue erineva pidamismäärde variandiga. Samuti pead testima pulbrit, milline annab parim libisemise. Ja siis pead testima [käsitsi struktuurirauaga tõmmatavat] struktuuri. Vahel pead testima ka vedelikke, erinevaid kiirendeid. Aga sul on kokku neli meest.
Kell 8.10 pidime naiste maratoniks hakkama suuski määrima, kokku üheksa paari. Selleks ajaks pidime saama info, milline kliister on parim. Selleks, et seda teada saada, alustasime kell 7.40 pidamismäärde testi. Enne seda, kell 7.00, oli vaja ära teha pulbritest ja struktuuritest. Pulbritesti tehakse kaheksa paari suuskadega nii, et kaks meest panevad kumbki alla paari suuski, sõidavad mäe otsa ja lasevad sealt kõrvuti alla. Väljajooksu lõpus mõõdetakse ära, kui mitu sentimeetrit emb-kumb meestest eespool oli. Siis vahetavad mehed omavahel suusad ära ja lähevad uuesti alla laskma. Nii selgub, kumb suusapaar on parem. 
Samamoodi testitakse omavahel võrdluses läbi ka ülejäänud kuus paari. Neli paremat paari pääsevad järgmisse vooru, kus kaks võitjat liiguvad finaali. Kutsume seda turniiriks. Nii saame lõpuks teada, mis on päeva parim pulber. 
Ega paremat meetodit ole. Paralleeltesti teevad kõik riigid. See on kõige lollikindlam moodus nägemaks, milline paar ja määre ja mis struktuur on päriselt parim. Ainus mure on see, et testinõlva lumeolud ei pruugi olla täpselt samad, mis on kilomeeter eemal suusarajal.

Libisemistestiks tuleb hakata juba vähemalt kell 6.00 kaheksale suusapaarile pulbrit alla panema. Teised kaks meest teevad [suusapõhjale erinevaid] struktuure. Seda kõike tuleb teha hommikul, sest ega sa ju eelmisel päeval tea, mis olud järgmisel päeval on. Selleks pead jõudma hoolderuumi juba kell 5.30.
Samal ajal kui meie neljakesi tegime libisemisteste, pidi [Eesti hooldetiimi pealik] Eero Bergman üksinda 40 minutiga valmis määrima kuus erinevat kliistrikombinatsiooni, krundid alla panema. Kui käis pidamise testimine, pulberdasime meie Eeroga, maskid peas, üheksa paari naiste võistlussuuski. Kui tuli pidamisinfo, hakkasime võistlussuuskadele kohe kliistrit alla panema. Kell muudkui tiksub, sest sportlased tahavad kell 8.40 oma kolme paari proovima minna. 
Suurtel riikidel on pulbritesti jaoks kaks meest, pidamismäärde testi jaoks kolm meest, struktuuride tegemiseks kaks meest. Kokku seitse meest. Rekas on teised seitse meest, kes ootavad infot ja hakkavad sportlaste suuski tegema. Kui me Aivar Rehemaa appi võtsime, siis meid oli viis. Teistel on kolm korda rohkem tööjõudu. Okei, võib-olla on neil sportlasi stardis rohkem – MK-etappidel küll, aga olümpial tihtipeale mitte.
Aga kui ilm muutub?! Mida stardile lähemal sa testida saad, seda tõenäoliselt parema variandi leiad. Meil ei ole füüsiliselt selleks isegi varianti. Kuid saame hakkama, väga tublilt saame hakkama. Kui väike tiim suudab suure üle mängida või võrdväärse suusa teha, siis on juba pöial püsti.
Kui suusad on fluoritestis, on sul 20 minutit aega riided vahetada, lisaks raadiosaatjad külge, varukepid ja mõnel juhul, kui on pikem sõit, joogipudelid kaasa ning 10 minutit enne starti pead juba rajale, oma tsooni liikuma.
Nii kui võistlus lõpeb, tuled tagasi. Kaheksa paari testsuuski on vaja puhastusvahendiga ära pesta ja ära harjata, uuesti parafiin alla. Struktuurisuuskadel on vaja saada roheline parafiin alla ja nii kuumaks, et see tõstaks struktuuri välja, sest järgmisel korral pead n-ö plangu suusa saama, sa ei saa uut struktuuri panna vana struktuuri peale. Siis on vaja üheksa paari naiste kliistrisuuski ära puhastada, libisemisalad puhtaks saada, sinine parafiin alla. Kui kella kuueks õhtul lõpetad, on hästi. Järgmise päeva sportlaste koosolekuks kell seitse õhtul pead olema [koondise juures] tagasi, et uue päeva asju arutada. Sa lased keskmiselt 12 tundi mõnusalt tööd ja nii kolm nädalat jutti. Vahel oled poolteist, kaks tundi testinõlva 250-meetrise ringi peal, muudkui tiirutad ja valid suuski, nii et märkamatult saad päevaga 15–20 suusakilomeetrit täis.

Eestlaste parimate tulemuste kohta on väidetud, et Alvar Johannes Alevi 15. ja Keidy Kaasiku 13. koht 50 kilomeetri maratonis tuli tänu sellele, et paljud sel alal ei osalenud, osad olid olümpialt selleks ajaks juba ära sõitnud ja osad katkestasid, mistõttu konkurents oli hõre. 

Naiste sõidus nägin, kuidas meie tüdrukutele (fotol vasakul), kes startisid mõistlikult ja läksid väga hea tempo jaotusega, hakkasid Soome koondislased Johanna Matintalo ja Krista Pärmäkoski selg ees vastu tulema. Nad lihtsalt ei jaksanud. Ameerika teine number Rosie Brennan rippus ja rippus paar ringi hambad ristis, aga ei jaksanud ära rippuda. [Norralanna] Karoline Simpson-Larsen, hiljutine kahe MK-etapi võitja, sai umbes 40. kilomeetril paneeli. Väga tugev [norralanna] Astrid Slind katkestas teisel ringil. Ta ei suutnud isegi 15 hooldemehe abiga leida õiget määret, läks liiga libeda [suusa] peale, rippus seal käte najal ja maksis lõivu. Jah, [kaks olümpiakulda võitnud rootslanna] Frida Karlsson jäi haigeks, aga Rootsi teised primadonnad olid koju läinud ja neil ei olnud kedagi asemele võtta. Mis me siis teeme? Märgime protokolli sulgudesse, et oleks olnud nii, oleks olnud naa? Naiste 50 kilomeetri maraton oli ebareaalne katsumus sellistel radadel. Jutt ei ole Mõedaku või Jõulumäe või isegi mitte Tehvandi rajast. See ei olnud naljaasi, kus kilomeetrid tulevad liueldes, vaid rügasid tõusudel ja möllasid kurvilistel laskumistel. See oli real deal. Norra, Rootsi või Soome omadest keegi ära napsata oli kõva sõna. Aga neid sai rohkelt napsatud. Keidy ja Kaidy Kaasikul on sisu, sitkust ja jaksu.

Alvar Johannes Alevist (fotol vasakul) jäi ka igast suurest suusariigist mitu meest tahapoole. Norrakad said küll kolmikvõidu, aga Harald Östberg Amundsen katkestas. [Soomlane] Iivo Niiskanen ka katkestas, kops oli koos. Tollel päeval olid nad meie mehest kehvemad, ei sõitnud lõpuni. Ega seda protokolli panda, et olid tõbine. Alevist tahapoole jäid kõik itaallased, rootslased Calle Halfvarsson ja Johan Häggström. Prantslased Mathis Desloges ja Hugo Lapalus, olümpiamedali võitjad, ka ei jaksanud.
Ma ei saa sellest aru, kuidas meil oma sportlasi tambitakse. Ameerikas, kus olen ülikoolis käinud, räägivad kodukandi inimesed uhkusega, et see või teine käis kaks või kolm korda olümpial. Neile vaadatakse alt üles. Meil öeldakse, et ta oli olümpiaturist. See, kuidas ühiskond halvustab noori, kes pürgivad oma eesmärkide suunas, teeb haiget. Teistes riikides ülistatakse neid, kes võidavad, aga ei halvustata teisi, sest nemad on ka ikkagi tegijad.
Lõppude lõpuks on need parimad, kes meil on olümpiale saata. Meil ei ole ka suurt talendibaasi. Olin [aastate eest suusatreener] Hiinas. Seal võetaksegi 3000 noort, pannakse kõik staadionile jooksma, noist 300 parimat valitakse välja, saadetakse neljaks aastaks koonduslaagrisse sporti tegema. Lõpuks saavad sellest valimist ka ainult üksikud olümpiale. Vaata protokollist, kui mitmendad nad olid! Nad ei jõudnud neljakümnegi hulka. 

Miks Hiina suusatamine kehvaks jäi, kui sealt ära tulid?

Hiinal ei ole teadmist. Nad võivad palgata ja me võime teha head tööd, aga sealne süsteem ei lase ka meil teha tööd nii, nagu on vaja. Nad ei usalda. Lõpuks arvab mingisugune minister, et tehke nüüd nii. Neil on ka see arvamus, et las nad iga nädal võistlevad. Et mida rohkem piitsa annad, seda parem. Aga spordis on oma loogika, seal on treeningute ja puhkuse dünaamika, seal peab olema mõtestatud tegevus.
Kläbo ei jääks ellugi sellise jama peale, mida nemad seal [Hiinas] peavad tegema. See tapab ära.

Olümpia suusavõistlustel osales ka kaks venelast. Kuidas nendesse suhtuti? 

Neid sportlasi nägin harva, ainult võistlusnumber seljas. AINi [neutraalse esinduse] hooldemehed olid ka testinõlval. Nad olid seal neutraalselt, nad osalesid neutraalselt ja nende vastu oli hoiak ka neutraalne.

Ega keegi nendega sõbrustanud?

Otseselt ei. Üks nende hooldekutt rääkis päris palju isegi eesti keelt. Aga võeti neutraalselt: nemad teevad oma asja, sina teed oma asja, suurt kokkupuudet ei olnud.

Kas rahvusvahelisele suusakogukonnale meeldis see, et venelased võistlevad?

Keegi ei pööranud neile tähelepanu. Võib-olla kui [Saveli] Korosteljov oleks medali võitnud, oleks hoiakut näha saanud. Ta jäi neljandaks ja viiendaks. Kõik on seal võidusõiduhobused: igaühel on oma asi ajada.
Eeldan, et Korosteljov ja [Darja] Neprjajeva on oma olekult neutraalsed. Ma ei tea, miks nemad said rohelise [tule olümpial osalemiseks]. Kui oleks osalenud [Putini toetajatena tuntud Aleksandr] Bolšunov või [Veronika] Stepanova, siis, arvan, oleks läinud päris nugade peale. Rootslastel on nende kohta väljaütlemisi olnud. 

Olen mõelnud, et kui olnuksin olümpial, siis oleks ignoreerinud neid, näiteks pärast võistlust ei oleks andnud neile kätt ja oleks vaadanud neist mööda, nagu oleks nad tühi koht.

Pigem nii oligi. Ma ei näinud mingit sõbrustamist nendega. Ma võin ju peaga noogutada eesti keelt oskavale mehele, aga vestlusesse ei lasku. Kui muidu vahetatakse olümpial märke, siis keegi ei läinud nende juurde rinnamärke vahetama. Eks nad said ise ka vast aru, kes nad on. Mitte et nad olid häbipostis, aga ma ei näinud, et nad oleks olnud osa sellest kõigest [olümpial]. Nad toimetasid ikkagi võrdlemisi eraklikult seal.

Fotod 1-5 ja 12: Vahur Teppan hooldemehena Milano Cortina olümpial. Fotod Vahur Teppani erakogust
Foto 6: Vahur Teppani tööpõll. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Vahur Teppan Eesti koondise hoolderuumis. Vaata pudelit laual! Foto Vahur Teppani erakogust
Foto 8: Vahur Teppan (esiplaanil) Eesti koondise peatreeneri Aivar Rehema (taga vasakul) ja prillide taha varjunud kahe hooldemehega olümpial. Foto autor: Vahur Teppan
Foto 9: Vahur Teppani joonistatud olümpia töögraafik. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 10: Keidy Kaasiku (nr 30) ja Kaidy Kaasiku (nr 25) Milano Cortina olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 11: Alvar Johannes Alev (nr 22) Milano Cortina olümpial 50 km klassikasõidus. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 13: Vahur Teppan ja Bert Tippi Milano Cortina olümpial. Foto Vahur Teppani erakogust
Foto 14: Siinne intervjuu Vahur Teppaniga reede keskpäeval Postimehe veebiküljel neljandal kohal. Kuvatõmmis Postimehe veebikülje ekraanilt