See võib olla viimase aja üks kõike olulisemaid sporditeemalisi lugusid, mis on ilmunud mitte ainult mult, vaid kogu Eesti ajakirjanduses. Sport on valdavalt ju taandunud meelelahutuseks, ja kui see ei täida otsest ajaviitefunktsiooni, siis kõik muud sisulisemad teemad, mida käsitletakse, ei puuduta ju otseselt kedagi meist. Aga nüüd
tegin loo, mis on elutarvilik lugemine tuhandetele – just neile, kes vähegi aktiivselt sporti teevad.
Ei hakka siin pikemalt kellegi aega kulutama, vaid
juhatan teid otseteed loo juurde, mis hoiatab, et kui olete keskealine, siis ärge arvake, et olete endiselt justkui noor, sest enamik neid ohte, mis spordiradadel realiseeruvad, ei anna tavaelus tunda mitte üks teps. Need on salakavalad ja varjatud hädad, mis võimenduvad sageli just siis, kui mootori kõrgematel tuuridel tööle lülitate. Ehk siis võistlustel, aga ka tugevatel treeningutel.
Üks huvitav asi veel, mille lingitud loost välja jätsin, sest infoga ei maksa üle koormata. Kui lugu loete, siis küllap panete tähele, et kõik traagilised ja fataalsed näited käivad meeste kohta. Ma ei kohanud reporteritööd tehes ühtegi näidet, kus ohvriks olnuks naine. Milles asi?
Eks esiteks selles, et mehi osalebki spordivõistlustel rohkem kui naisi, mis tähendab, et neil on ka suurem tõenäosus saada terviserike. Teiseks, mehed on võistlevamad kui naised, nemad ajavad end rohkem maksimaalse piirini ja üle selle. Kolmandaks, on ju ka teada, et mehed on keskmiselt oma tervisest vähem hoolivad kui naised, käivad harvem end arsti juures kontrollimas. Ja neljandaks, nagu viitas üks intervjueeritud spordiarst, kipub olema nii, et vanuse lisandudes tõusevad meestel terviseriskid kindlasti rohkem, kui naistel.
Kas pole mõtlemapanev lugu? Kui ei ole, siis olete enda suhtes ignorantne. Ärge olge!
Foto 1: 2019. aasta Tartu maratoni finiši järel kokkukukkunud suusataja viidi kanderaamil meditsiinipunkti. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mullusest Tallinna maratonist osavõtjad vihmasel rajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Plakat mulluse Tallinna maratoni raja ääres utsitab mitte mingil juhul jooksmist pooleli jätma: ega linnaliiklust sellepärast suletud, et sa seisma jääksid. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Meditsiinitöötajad 1997. aasta Tartu maratoni raja ääres. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
6 Kommentaarid:
Naised on väärtuslikumad meestest ja seetõttu ongi looduses sedasi, et terviseriskidki juhtuvad sagedamini meestel kahjuks/õnneks. Neid riske on sünnist saadik rohkem! Hea on see, et liigina oleme seetõttu jätkusuutlikumad.
Tõnu
Naisi tabab spordirajal äkksurm samuti, kuid meestel juhtub seda üle 3 korra sagedamini, sest muu hulgas kujuneb meestel pärgarterite ateroskleroos keskmiselt varem. Värske näide on 39-aastane olümpiamedalist Jenny Simpson, kellel tekkis tänavu juunis võistlusrajal südameseiskus, kuid tänu kiirele elustamisele ja AED-le jäi ta ellu.
Vag jutt artiklis on ikka offtopic. Noormees sai klassikalise rambipalaviku ja esmane otseetri ärevus võttis opositsiooni kahurite turmtules jalast nõrgast ning blokeeris kõnevõime. See ongi selline saateformaat nagu poksi matšis kus eesmärk on vastane nokauti lüüa põrandale siruli. Reitingule on sellised asjad head. Seetõttu peaks saate formaati elavdama. Igas saates peaks olema keegi madala häältesaagiga partei kahuriliha keda saab verbaalselt tümaks põmmutada. Parimad kandidaadid on need kellel otseeetri kogemus puudub ja kes tahavad alles edasipüüdlikult üle varju karata. Selliseid uustulnukaid ei tohi enne saadet preppida, tuleb lasta neil hüpata nö vette tundmatus kohas. Siis on mida vaadata ja kaasa elada.
K E Vaga võttis siiski mõistuse pähe ja jättis täna 1/2maratoni jooksmata.
Filosoofiliselt ja laiemalt võttes, on see piiride kompamine ja neist üle astumine kahe otsaga asi. Ühtepidi jah, riskid on üleval. Samas on see täpselt sama instinkt (oma väga erinevates avaldumisvormides), mis viis Kolumbuse Ameerikasse, Vasco da Gama Aasiasse, Amundseni Arktikasse jne. Kui need eelnimetatud oleks tahtnud elada oma elu igati turvaliselt ja riske võtmata, siis oleks ka nende avastused olemata. See sama instinkt on enamustes inimestes olemas. Pole põhjust seda üdini hukka mõista. Jah, mõistusega võtta, seda küll. Aga mitte hukka mõista, ega halvustada.
Toodud näidete puhul on tähelepanuväärne, et suured saavutused jäid umbes 31–41 eluaasta vahele. Ka tippjuhtidel on teatud mõttes „best before“. Ühes enam kui 1500 ettevõtte juhi uuringus hakkas vanusega seotud tulemuslikkuse langus ilmnema umbes 50. eluaastast ning peamiseks seletajaks osutus kognitiivsete võimete nõrgenemine; kogemus kompenseeris seda vaid osaliselt. Uuring: https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0378426613000216 . Seega Vaga võib veel midagi saavutada aga 50+ tuleks juba tirri lasta rohkem ja nautida vaateid mitte nina lenksu all kimada.
Postita kommentaar
<< Esileht