See võib olla viimase aja üks kõike olulisemaid sporditeemalisi lugusid, mis on ilmunud mitte ainult mult, vaid kogu Eesti ajakirjanduses. Sport on valdavalt ju taandunud meelelahutuseks, ja kui see ei täida otsest ajaviitefunktsiooni, siis kõik muud sisulisemad teemad, mida käsitletakse, ei puuduta ju otseselt kedagi meist. Aga nüüd
tegin loo, mis on elutarvilik lugemine tuhandetele – just neile, kes vähegi aktiivselt sporti teevad.
Ei hakka siin pikemalt kellegi aega kulutama, vaid
juhatan teid otseteed loo juurde, mis hoiatab, et kui olete keskealine, siis ärge arvake, et olete endiselt justkui noor, sest enamik neid ohte, mis spordiradadel realiseeruvad, ei anna tavaelus tunda mitte üks teps. Need on salakavalad ja varjatud hädad, mis võimenduvad sageli just siis, kui mootori kõrgematel tuuridel tööle lülitate. Ehk siis võistlustel, aga ka tugevatel treeningutel.
Üks huvitav asi veel, mille lingitud loost välja jätsin, sest infoga ei maksa üle koormata. Kui lugu loete, siis küllap panete tähele, et kõik traagilised ja fataalsed näited käivad meeste kohta. Ma ei kohanud reporteritööd tehes ühtegi näidet, kus ohvriks olnuks naine. Milles asi?
Eks esiteks selles, et mehi osalebki spordivõistlustel rohkem kui naisi, mis tähendab, et neil on ka suurem tõenäosus saada terviserike. Teiseks, mehed on võistlevamad kui naised, nemad ajavad end rohkem maksimaalse piirini ja üle selle. Kolmandaks, on ju ka teada, et mehed on keskmiselt oma tervisest vähem hoolivad kui naised, käivad harvem end arsti juures kontrollimas. Ja neljandaks, nagu viitas üks intervjueeritud spordiarst, kipub olema nii, et vanuse lisandudes tõusevad meestel terviseriskid kindlasti rohkem, kui naistel.
Kas pole mõtlemapanev lugu? Kui ei ole, siis olete enda suhtes ignorantne. Ärge olge!
Foto 1: 2019. aasta Tartu maratoni finiši järel kokkukukkunud suusataja viidi kanderaamil meditsiinipunkti. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mullusest Tallinna maratonist osavõtjad vihmasel rajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Plakat mulluse Tallinna maratoni raja ääres utsitab mitte mingil juhul jooksmist pooleli jätma: ega linnaliiklust sellepärast suletud, et sa seisma jääksid. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Meditsiinitöötajad 1997. aasta Tartu maratoni raja ääres. Foto autor: Malev Toom, Postimees/Scanpix
20 Kommentaarid:
Naised on väärtuslikumad meestest ja seetõttu ongi looduses sedasi, et terviseriskidki juhtuvad sagedamini meestel kahjuks/õnneks. Neid riske on sünnist saadik rohkem! Hea on see, et liigina oleme seetõttu jätkusuutlikumad.
Tõnu
Naisi tabab spordirajal äkksurm samuti, kuid meestel juhtub seda üle 3 korra sagedamini, sest muu hulgas kujuneb meestel pärgarterite ateroskleroos keskmiselt varem. Värske näide on 39-aastane olümpiamedalist Jenny Simpson, kellel tekkis tänavu juunis võistlusrajal südameseiskus, kuid tänu kiirele elustamisele ja AED-le jäi ta ellu.
Vag jutt artiklis on ikka offtopic. Noormees sai klassikalise rambipalaviku ja esmane otseetri ärevus võttis opositsiooni kahurite turmtules jalast nõrgast ning blokeeris kõnevõime. See ongi selline saateformaat nagu poksi matšis kus eesmärk on vastane nokauti lüüa põrandale siruli. Reitingule on sellised asjad head. Seetõttu peaks saate formaati elavdama. Igas saates peaks olema keegi madala häältesaagiga partei kahuriliha keda saab verbaalselt tümaks põmmutada. Parimad kandidaadid on need kellel otseeetri kogemus puudub ja kes tahavad alles edasipüüdlikult üle varju karata. Selliseid uustulnukaid ei tohi enne saadet preppida, tuleb lasta neil hüpata nö vette tundmatus kohas. Siis on mida vaadata ja kaasa elada.
K E Vaga võttis siiski mõistuse pähe ja jättis täna 1/2maratoni jooksmata.
Filosoofiliselt ja laiemalt võttes, on see piiride kompamine ja neist üle astumine kahe otsaga asi. Ühtepidi jah, riskid on üleval. Samas on see täpselt sama instinkt (oma väga erinevates avaldumisvormides), mis viis Kolumbuse Ameerikasse, Vasco da Gama Aasiasse, Amundseni Arktikasse jne. Kui need eelnimetatud oleks tahtnud elada oma elu igati turvaliselt ja riske võtmata, siis oleks ka nende avastused olemata. See sama instinkt on enamustes inimestes olemas. Pole põhjust seda üdini hukka mõista. Jah, mõistusega võtta, seda küll. Aga mitte hukka mõista, ega halvustada.
Toodud näidete puhul on tähelepanuväärne, et suured saavutused jäid umbes 31–41 eluaasta vahele. Ka tippjuhtidel on teatud mõttes „best before“. Ühes enam kui 1500 ettevõtte juhi uuringus hakkas vanusega seotud tulemuslikkuse langus ilmnema umbes 50. eluaastast ning peamiseks seletajaks osutus kognitiivsete võimete nõrgenemine; kogemus kompenseeris seda vaid osaliselt. Uuring: https://www.sciencedirect.com/science/article/abs/pii/S0378426613000216 . Seega Vaga võib veel midagi saavutada aga 50+ tuleks juba tirri lasta rohkem ja nautida vaateid mitte nina lenksu all kimada.
Sporditegemisel on ohud ja artiklis on kõik õige. Aga ma täiendan mõne mõttega. Esiteks, ega rahulikult ja aeglaselt sporditegemine pole ju popp praegu harrastajate hulgas. Ikka on täiega panna vaja. Et jumala eest oma hommikujookse, mida vastavasse gruppi üles panna, 6 minutiga ei jookseks, ikka 5-ga või alla selle. (muide see 6 min/km on väga huvitav jooksukiirus, tundub aeglane, aga kui seda hoida 24 tunni jooksus saab tulemuseks Eesti rekordi väärilise 240 km!, muidugi mõned pausid on jooksus ka vajalikud). Mõned lasevad 4.30-ga seasörki, üks konkreetne 50 + harrastusportlane. Et äkki peaks hoopis rahulikult võtma ja mitte end koormama tempo ja koormuste tagaajamisega, sealt need tervisejamad tulevad. Veel üks asi, kuidas teile meeldib olukord, kus 87 aastane inimene, väärikas härrasmees liigub 6 ööpäeva ehk 144 tundi järjest paaritunniste puhkepausidega 900 meetrisel rajal, kusjuures päeval on 30 kraadi kuumust. Ta liigub sellise väga reipa kõnni ja sörgi vahepealses tempos. Võistluseks on 144 tunni jooksu MM. Tundub ohtlik? Aga vat ei ole! Hoopis ohutum kui keskealine uljaspea poolmaratonil end kanderaamile jooksmas. Sest see 87 aastane härra on väga kaua, mitmeid aastakümneid ultrajooksuga tegelenud, tal on suured kogemused, mida juua mida süüa, millal puhata ja pealekauba on ta läbinud ka selleks võistluseks arstliku kontrolli ja mis seal salata eks teda jälgitakse ka natuke terasemalt, kui teisi osavõtjaid. Ma muretsen võistlustel rohkem alati nooremate kui väärikas eas osavõtjate pärast. Kokkuvõtteks: tehkem sporti, aga ärgem mingem kaasa massipsühhoosiga, et peab olema kõigist parem, et panna on vaja, aeglaselt tegemine on nõrkadele ja pehmodele jne.
Võib-olla teeks siis jätku sellele loole ja kirjutaks KUS huviline vastvaid uuringuid teha saaks. Koormustestist ja vereanalüüsist ( mis on kättesaadavad enamikule väikese kssi eest) pole fataalsetel juhtudel eriti abi. Hägune "spordiarst" ? Artiklis loetletud korüfeed pole enamuse jaoks kättesaadavad.
...ja vastav info ikka koos hinnakirjaga, et harrastaja teaks, mis arv oma spordieelarvesse juurde lisada.
Kas on veel mingeid uuringuid peale spordimeditsiinilise testi, siis on juba vaja kardioloogi vastuvõtule minna ja kindlasti teised uuringud, aga sinna vist ikka suunatakse perearsti poolt. Spordiarst näeb kindlasti ära kui on mingi kõrvalekalle, mis vajab edasist uurimist.
Töötervishoiupraksiste poolt on ka võimalik koormustestidele ja uuringutele pääseda.
Loos tsiteeritud Andras Laugamets ütles mulle:
"Enamasti ikkagi selleks, et äkksurm saada, peab olema keskmisest tugevam harrastaja."
Minu meelest loogiline. Selleks peab suutma end ikka üle taluvuse piiri pingutada; tavaline inimene annab enamasti alla, kui raskeks läheb - ta ei punni üle.
Aga see ei tähenda, et tavainimesed enda tervist ohtu ei sea.
Mu tütar jooksis Tallinna poolmaratoni ja nägi, kuidas üks osaleja viidi kanderaamil ära ja teine oksendas. Mõlemad olid naised, pigem nooremad.
https://www.expressen.se/sport/svensk-dod-under-tavling/
55 aastane rootslane suri triatlonivõistlusel olnud nädalavahetusel Hollandis. Mees tundis ennast halvasti juba ujumise ajal
Kuulsin laupäevaseks looks reporteritöö tehes, et triatlonidel on tänavu surnud juba 14 inimest. See rootslane oli siis 15.
Väljaandest Triathlete:
The risk of sudden cardiac death across mass endurance events (running, cycling, and triathlon) is between 0.33 and 0.4 deaths per 100,000 participants per year. The range varies quite a bit across event types, though. For example, among marathon runners, the rate is 0.39-1.01 per 100,000 participants. For the half marathon, the rate is 0.27-0.54 per 100,000, and for triathlon it is 1.74 per 100,000.
Virtually all triathlon-related deaths stem from pre-existing, undiagnosed cardiac anomalies. Around 70% of triathlon fatalities occur during the swim, and 38% of those deaths are first-time triathletes.
Outside of the swim, a small number suffer fatal injuries from trauma from bike collisions. The remainder are presumed to suffer a cardiac event. On autopsy, though, only 44% have obvious cardiac abnormalities that could be said to directly contribute to death. In the remainder, the cause is uncertain.
Siin on üks nimekiri juhtumitest:
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_multisport_and_triathlon_fatalities
Aga näe, Ruslan jäi peale poolikut ellu.
Norra sportlasel källe dopingusüüdistus:
Norra maastikurattur Knut Røhme (26) andis dopinguproovi, milles tuvastati keelatud aine jälgi. Ta tunnistab juhtunut, kuid ütleb, et selle põhjustas arsti tehtud viga.
https://www.vg.no/sport/i/pB2OPR/norsk-ol-utoever-avla-positiv-dopingproeve-suspendert-fra-all-idrett
Lp Priit, vastake palun Andres P eelnevalt tehtud ettepanekule:
KUS huviline vastvaid uuringuid teha saaks. Koormustestist ja vereanalüüsist ( mis on kättesaadavad enamikule väikese kssi eest) pole fataalsetel juhtudel eriti abi. Hägune "spordiarst" ? Artiklis loetletud korüfeed pole enamuse jaoks kättesaadavad.
Muidu jääb see kahtlemata oluline ja õigeaegne teema harrastajate terviseprobleemidest poolikuks -- justkui oleks pall keskjoonelt õhku visatud aga see kukub maha ilma, et ükski osapool sellega edasi mängiks.
Andres P-l on ju õigus -- Teie võite ja saate minna dr. Männiku, dr. Laugametsa, dr. Ripsi jt. tippude manu suht vabalt, nagu nii sellest kui paljudest eelnevatest blogipostitustest lugeda võib kuid "spordiharrastaja Mustamäelt, Supilinnast või Mustveest" sellist võimalust paraku ei oma.
Ehk siis -- kui Te oma hinnangu kohaselt kirjutasite " Eesti spordiajakirjanduse kõige elupäästvama loo", siis astuge ka järgmine samm. Muidu on see tühi ajakirjanduslik õhuvõngutamine, kus justkui kõiketeadjad ajakirjanikud oma kõrgest kantslist õpetavad "pööblit elama ja eliiti valitsema".
Lugu ise, olgu veel kord öeldud, oli hea ja asjakohane. Aga autori sellise mõõdutundetu enesekiituse peale ootaks nüüd järge.
See nimekiri on kahtlemata huvitav. See, et ca 2/3 triatloni surmajuhtumitest juhtub ujumisetapil on samuti kõnekas.
Olles kunagi põhjalikult ujumisega tegelenud pakun, et eelkõige kõneleb see sellest, et inimestel on raskusi enese võimete adekvaatse hindamisega. Ujumisoskus on üldiselt kasin. Suutlikkus rahulikult näiteks basseinis või vaikses sooja veega järves ~4 km läbi ujuda ei tähenda veel head ujumisoskust. Tippujujate ja enamuse harrastustriatleetide ujumisoskus erineb paraku valgusaastate võrra.
Esimene ja peamine -- tippujujad kulutavad pea kogu energia edasi liikumisele, mitte vee peal püsimisele. Koos paljude aastate ja tuhandete treeningkilomeetrite jooksul seljaajusse ja lihasmällu talletatud oskuse ja refleksidega ei pea nad eraldi mõtlema lainetusele, tuulele, nähtavusele, hingamisele, ujumistehnikale, ümbritsevatele kaasvõistlejatele jne. -- nad kohanevad kõige sellega ja tegutsevad vastavalt kõigele eelmainitule eraldi mõtlemata. Seega üks juhuslikult sissehingamise ajal hingetorru sattunud laine, kaasvõistlejalt võistlustuhinas saadud löök või kramp lihastes ei tekita neil paanikat -- nad teavad kuidas käituda ja olukorrast jagu saada. Tihti eraldi mõtlemata ja oma tegevust teadlikult juhtimata -- näiteks vältimaks vee kopsu tõmbamist peab sissehingamine instinktiivselt lõppema juba enne kui inimene selle lõpuni endale teadvustada jõuab. Vajadusel peab oskama ka ise vee all olles üleliigse vee ninast ja suust välja köhida ning sülitada.
Teine oluline ja eluline oskus on õigel ajal tagasi tõmmata -- kui selle aasta Tallinna poolpika Ironmani finišis jooksurajal näitas Liis Kapten tõelist kadestamisväärset sportlikku sisu, siis kõik tipptasemel ujujad teavad, et avavee ujumisrajal on sarnasel käitumisel enamasti fataalne lõpp. "Pildi hetkeline kadumine" lõpeb jooksu või rattarajal enamasti vähem või rohkem valusa komistamise või kukkumisega aga ujumisrajal seevastu kontrollimatult vee alla vajumisega, kust ei pruugi enam tagasiteed olla. Seega avaveeujumises ei ole sellisele "kangelaslikkusele" ja "sportlikule sisule" kohta, sedasi käitumine ei anna mitte edu protokollis vaid ainult igavese puhkekoha kalmistul.
Nii lihtne see ongi. Ja üleskutse kõikidele harrastajatele on ka lihtne -- ei ole miskit vahet, kas te olete protokollis 123. või 321. Ärge hinnake ennast üle -- kui tunnete, et asi hakkab käest minema, siis ärge pange juurde vaid astuge kõrvale. Vastasel juhul võite tulemuseks saada DNF ja see võistlus võib olla üldse viimane, kus osalete. Ei ole vaja panna, järgmisel päeval peale võistlust on vaja täisväärtuslikult edasi elada!
Miks Pullerits Tähtverest peaks Supilinna, või veel vähem Mustamäe või Mustvee jorssidele otseteid tohtrite manu pakkuma?! Ise tuleb võidelda too privileeg välja, ega midagi tule ilma.
Palun ärge olge nii abitu ja saamatu. Väikese otsimise peale leiate ka ise tee spordiarsti juurde. Jah, te ei saa sinna homme ja ülehomme, keegi ei saa, ka mina mitte. Kuid alustage käigust perearsti juurde ja rääkige temaga ning paluge end suunata spordiarsti juurde. Teine võimalus peaks olema hankida tasuline vastuvõtu aeg. Ärge arvake end kuueaastaseks poisiks, kes ilma issi eestkoste ja tegutsemiseta millegagi hakkama ei saa.
Postita kommentaar
<< Esileht