esmaspäev, oktoober 05, 2026

Pullerits: Kuidas ma tegin aasta pikima ja meeleolukaima rattasõidu?

Arvan tõsiselt, et teil, kes te suusarullidega sõidate ja keppidega asfalti toksite, ei ole mõtet väga talvele panustada. Vaadake välja! Laupäeval, 3. oktoobril (fotol vasakul Vooremaal) olid päeval sellised olud, et sai rattaga sõita samamoodi, nagu suvel, lühikese võistlusdressiga, ja külm ei hakanud, pigem oli soe. Soojenemine, mida näitab ka liustike sulamine Šveitsis, on ilmne.

Ja milline laupäev see ikkagi oli! Vahel tasub vanu häid aegu meelde tuletada.

Vedasin Scotti maanteeratta Toyota RAV4 pakiruumis maale. Miks upitada seda katusele, kui mahub ka salongi, kui tagaistmed alla lasta? Mõni aasta tagasi sättisin Cube’i maastikuratast kodu ees auto katuseraamile, aga see sadas mulle järsku pähe. Esikahvel tabas pealage. Sekundi pärast nägin, kuidas verenire lärtsatas prilliklaasile. Helistasin isegi hädaabinumbrile, et mis nüüd teen, kas pean haiglasse kihutama; vastati, et oleneb haava suurusest; aga kust ma näen pealaele, kui suur seal haav on?; apteegist sain miskit salvi, mis justkui liimis haava kinni.

Laupäeval keerasin rattaga Mullaverest üle Tartu-Jõgeva maantee Visusti peale (kogu sõidu marsruut ülal paremal Strava kuvatõmmisel). Veidi enam kui kilomeetri järel, pärast voorelt laskumist, saab seal sõita üle raudteed ületava verivärske viadukti. Lapsepõlves asus seal Mullavere rongipeatus, millest nüüd pole jälgegi; raudtee ise asub süvendis (fotol ülal vasakul), mitte tammil, nagu vanasti.

Visustisse viival teel (fotol paremal) oli vanasti kruusakate, nüüd on krobeline asfalt, aga lubas sõita kenasti üle 30 km/h. Eks kerge taganttuul – aga ainult kerge – toetas ka pisut. Polnud seda teed elu sees sõitnud, kuigi lapsepõlves möödusid kõik suved Mullaveres ja seal sai sõidetud päevas algul Ereliukase, siis isa vana Minski ja lõpuks neljakäigulise Sputnikuga ikka kümneid kilomeetreid. Avastasin, et on isegi Visusti mõis (fotol kauguses valge hoone) ja mõisapark.

Kuraditosina kilomeetri järel ronis tee Pikkjärve ja Kaarepere vahel tagasi Tartu-Jõgeva maanteele, kus väntasin üle raudteeviadukti ning keerasin siis taas krobelisele asfaldile, mis viib omaaegse Jõgeva rattaralli stammrada mööda Palamusele. Seal jääb teele 620-meetrine Stravas Laiuse climb’iks nimetatud tõus: tõusumeetreid 33, tõusuprotsent 5,3. Arvude järgi ei tundugi teab mis hull, aga kui sõitma hakkad, siis pigem vaheta eest väikse peale ja aja tagumik sadulast püsti. 

See oli tõus, mida omal ajal tuli mõnel Jõgeva rattarallil võtta kolm korda. Seal sai ähitud ja puhitud ja kuuldud-nähtud teisi sama tegemas. Läksin nüüd sealt mõõdukalt üles 2.19ga, keskmine kiirus 16,1 km/h – imestan, et niigi palju. Maksimaalne pulss kerkis 148ni. Kõigi aegade pingerida juhib sel tõusul Siim-Erik Alamaa 55 sekundiga (40,6 km/h), mis tundub ebareaalne. Kiiruisutaja Marten Liiv on sealt üles sõitnud 36,6 km/h, poliitik Kristo Enn Vaga ning rattaprofid Mihkel Räim ja Karl Patrick Lauk 35,5 km/h.

Mäe otsast (ülemisel vasakpoolsel fotol) saab Palamusele hea pika laskumise, kus kiirus küünib üle 50 km/h. Palamuselt läbi, kagusse, seal läbi Amme jõe oru ning ees ootab järgmine vastik tõus (fotol vasakul), kus, mis seal salata, jäin Jõgeva rattarallil vähemalt kahel korral oma grupist maha. Kord sain järgnenud laskumisel grupi kätte, teine kord jäingi. Selle nimi on Stravas Kivimäe tõus Pikkjärve poole, pikkust 430 meetrit, tõusumeetreid 27, tõusuprotsent 6,1. Sealt läksin sedapuhku üles ennastsäästvalt 1.52ga, keskmine kiirus 14,1 km/h. Kõigi aegade pingerida juhib Henri Arjus 42 sekundiga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 37,6 km/h, naistest on sealt kõige kiiremini üles vändanud Kristel Sandra Soonik – 30,9 km/h.

Pikkjärvel keerasin taas tagasi Tartu-Jõgeva maanteele, mis viib voore harjal, kus kulgeb ka kergliiklustee (fotol paremal), mööda Pikkjärve järvest (fotol all vasakul). Kuna ilm oli vaat et suviselt soe, otsustasin teha Navalt põike Luuale. Sealt viib voorele Strava järgi 800-meetrine Nava põnts, keskmine tõusuprotsent 2,2, mille läbisin 2.12ga ehk 21,9 km/h. Voorelt allasõit läks juba korraliku kiirusega: spidomeeter näitas kohati 61 km/h, Strava fikseeris maksimumina 59,8 km/h. Eks see kajastus ka tagasiteel Luualt, kui tuli samast kohast üles sõita: 920-meetrine Nava tõusu nimeline lõik 28 tõusumeetriga, keskmine tõusuprotsent 2,7 – aeg 3.10 ja keskmine kiirus 17,5 km/h. Rekord on seal Randar Saare käes: 1.11, keskmine kiirus 46,7 km/h. Ausalt, ei kujuta seda enne.

Muidugi läks selline sõit pikale, koos pildistamistega, millele sekka haukasin ka tagataskus kaasa võetud halvaad, sest pedaalisin vaid varase hommikusöögi najal, ligi kaks tundi. Puhast sõiduaega kogunes 1:42.37, mis teeb keskmiseks kiiruseks 28 km/h. Kes arvutada oskab, saab teada, et läbisin kokku 47,8 km. See, nagu Strava teatas, oli mu tänavune pikim rattasõit. Aga oli ka põhjust – sest ilm oli suurepärane (päikseline, soe ja vähese tuulega), loodus värviline, teed vähese liiklusega ja vahelduva profiiliga, aega laupäeval maa ja ilm.

Ei tea, kas see jäi viimaseks niisuguseks meeleolusõiduks sel sügisel?

Kõigi fotode autor Priit Pullerits; pildistatud 3. oktoobril 2026 Vooremaal. 

9 Kommentaarid:

At 20:42, Anonymous Anonüümne said...

Kunagi Priit siinsamas küsis, kuidas jalgratast autoga transportida?! Juba siis hoiatasin, et mitte mingil juhul auto katusel. Ja saigi litaka kätte. Nüüdseaja autod on tunduvalt suuremad (kõrgemad ja laiemad) kui vanemad ja sinna ratta upitamine on ohtlik tegevus. Lisaks iseendale võid ära lõhkuda ka auto. Ratast transporditakse kärukonksul spetsiaalse hoidjaga või siis jah püüda kuidagi pakiruumi suruda. Kes jõuab uue auto osta, jõuab ka konksu juurde lisada. Pole see koht kus koonerdada.

 
At 09:46, Anonymous Anonüümne said...

Mis siis Ansipiga kolm nädalat tagasi sel saatuslikul pühapäeval juhtus? „Ilmselt vanadus. Panin jala valesti maha ja hüppeliiges murdus. Ka praegu käin veel karkudega,“ sõnas ta Elo Mõttus-Leppikule antud intervjuus. Ansip viidi koheselt Ida-Tallinna Keskhaiglasse ja operatsioonilauale. „Vahel pannakse jalg niisama kipsi, aga minu puhul tehti operatsioon kolm tundi pärast kukkumist.“--- Selline lugu hoiatuseks kõhnadele poistele kes luuhõrenemist ei kontrolli. Vanakeste häda on, et luutihedus pole enam see mis noortel ja väntamine selle suurenemisele kahjuks eriti hästi kaasa ei aita.

 
At 09:52, Blogger Andres P said...

Sõitis ebastabiilse koormaga võõra rattaga ja pani jala kuidagi valesti. Juhtub.

 
At 09:58, Blogger Andres P said...

Aga kas täna võib keppidega toksida? Niiske, pilves ja 12C. Tegelikult tahan seda öelda, et misiganes sporti keegi armastab teeb seda iga ilmaga ja ilmale vaatamata. Selles 4 aastaja ilmade kogemises on omamoodi võlu. Ainuke asi millele tähelepanu tuleb pöörata on enda hetke kehaline seisund - kas lubab pikemalt toimetada või tuleb lihtsalt lühem ja rahulikum tiir teha.

 
At 10:04, Blogger Priit Pullerits said...

Pärast toda juhtumit olen mõnikord ratast katuseraamile pannes ja sealt maha võttes pannud rattakiivri pähe. Teine asi, kuna RAV4 on tõesti palju kõrgem kui sõiduauto, kasutan ratast katusele pannes ja maha võttes alati väikest, umbes 20 cm kõrgust pisikest pinki, et ulatuks paremini.

 
At 12:45, Anonymous Anonüümne said...

Tõsisem oht on ikka kogukatele poistele. Ega siis neil pole luud tugevamad.

 
At 12:54, Anonymous Anonüümne said...

Vanaduses inimestel kaob söögiisu ja kui samal ajal jätkatakse intensiivset liikumist siis on luuhõrenemine kõhnukestel kerge tulema sest kehas liigseid reserve pole. Ja ega see reaktsioonivõime ka enam kaasa ei aita kui vea teed. 70+ võiks pigem kolmerattalisega sõita ja mitte liiga kiiresti, et kurvis teele jääks. Vanuritele sobivad pigem kepikõnd või jõhvikarabas müttamine. Seal vaja ainult täis akuga mobla veekindlalt tasku pakkida ja siis peaks ohutu olema.

 
At 14:48, Anonymous Anonüümne said...

Sa tundud olevat ikka väga noor mees, kes vanadust oma nahal kogenud ei ole. Olles ise 60+ lõpupoole ütleks, et söögiisu on sama, mis nooruses, liikumise vastupidavus pole vähenenud, öine katkematu uneaeg pea 9 tundi, kehakaal sama kui oli 40. Ainult liikumise kiirus on küll vähenenud, kilomeetri läbimise aeg on hakanud 5 min kanti tiksuma. 70+ sõidab vabalt kaherattasega ja vanuriks võib pidada ehk alles 90+.

 
At 15:30, Anonymous Tõepolitsei said...

Tõepolitsei arvamus.

„Vanaduses kaob inimestel söögiisu.” – Osaliselt tõsi, aga liiga üldine. Vanusega suureneb söögiisu languse tõenäosus, kuid enamikul iseseisvalt elavatel eakatel seda ei esine. Uuringutes on levimus kogukonnas sageli umbes 10–30%, mitte 100%. 60–70-aastane võib täiesti vabalt süüa sama isuga nagu 40-selt.
https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC10346828/

„Kõhnal aktiivsel vanainimesel tekib kergesti luuhõrenemine.” – Tingimuslikult õige. Madal kehakaal on osteoporoosi riskitegur ning pikaajaline energiadefitsiit koos suure treeningkoormusega võib luutihedust kahjustada. Probleem pole aga intensiivne liikumine ise, vaid eeskätt see, kui inimene kulutab rohkem energiat kui toiduga tagasi saab.
https://www.niams.nih.gov/health-topics/osteoporosis

„Intensiivne liikumine põhjustab vanemas eas luuhõrenemist.” – Üldiselt vale. Jõu- ja keharaskust kandvad harjutused pigem kaitsevad luid. WHO soovitab 65+ inimestele nii aeroobset liikumist, jõutreeningut kui ka tasakaalutreeningut. Erandiks võib olla väga suur vastupidavustreening koos pikaajalise energiadefitsiidiga.
https://www.who.int/europe/news-room/fact-sheets/item/physical-activity

„Reaktsioonivõime vanusega halveneb.” – Keskmiselt tõsi. Reaktsioonikiirus ja sensomotoorne töötlus kipuvad vanusega aeglustuma, kuid inimestevaheline erinevus on väga suur. Heas vormis 70-aastane võib olla märksa võimekam kui väheliikuv 50-aastane.
https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/37820426/

„70+ peaks sõitma kolmerattalisega.” – Sellele pole teaduslikku alust. Rattasõit on täiesti normaalne kehaline aktiivsus ka 65+ vanuses. Otsustada tuleb tasakaalu, nägemise, reaktsioonikiiruse, haiguste ja rattasõiduoskuse, mitte sünniaasta järgi.
https://www.who.int/tools/your-life-your-health/life-phase/later-adulthood/being-active-in-later-adulthood

„70+ ratturil pole suuremat riski.” – Ka see pole päris õige. Kui õnnetus toimub, saavad vanemad ratturid keskmiselt raskemaid vigastusi ja luumurdude risk on suurem. See ei tähenda, et rattasõit tuleks lõpetada.
https://pmc.ncbi.nlm.nih.gov/articles/PMC7923836/

„Kepikõnd või jõhvikarabas müttamine on vanurile sobivam.” – Kepikõnd võib olla väga hea, aga raba pole automaatselt ohutum. Märg ja ebaühtlane maastik võib hoopis kukkumisriski suurendada. Täis akuga telefon aitab abi kutsuda, kuid ei väldi kukkumist ega luumurdu.

„Vanuriks võiks pidada alles 90+.” – See on pigem keeleline kui meditsiiniline väide. Meditsiinis kasutatakse sageli 65+ kategooriat „older adults”, kuid bioloogiline võimekus erineb tohutult. 70. sünnipäev ei tekita mingit järsku funktsionaalset murdepunkti.

Esimene kommentaar tunneb õigesti ära vanusega kasvavad riskid, kuid teeb neist liiga karmi järelduse. Teine kommentaar on üldjoontes üksikindiviidi tunnetusele lähemal, kuid ka tema enda hea vorm ei tõesta, et kõik 70+ inimesed samasugused oleksid. Õigem põhimõte on, et vanust ei maksa ignoreerida ja liikumisvõimet tuleb hinnata inimese tegeliku funktsionaalse seisundi, mitte passi järgi.

 

Postita kommentaar

<< Esileht