Pullerits: Miks rahulik sportimine ei suuda teha kedagi õnnelikuks?
Peaaegu iga kord, kui rattaga sõitma lähen, mõtlen, et nüüd võtan rahulikult, et oleks mõnus. Ja peaaegu mitte kunagi ei tule sellest midagi välja.
Päeva esimeses pooles helistas Pärnust Raio Piiroja, kes on alles 47, minust 14 aastat noorem, ja muu jutu seas mainis, et kui suudan hoida keskmist 30 km/h, peab jalg ikka päris terav olema. (Jaanus Laidvee uhab üle 70-kilomeetriseid sõite keskmisega 32-33 km/h ja siis ütleb, et oli mõnus minek.)
Muidugi on mu kilometraaž naeruväärselt väike. Aga ma ei valmistu ju Tour de France’iks, isegi mitte Balti keti velotuuriks, et peaksin päevas tundide kaupa sadulas pedaalima. Sõita tuleb seni, kuni sportlikult mõnus on. Ja mida kiiremini sõidad, seda rutem mõnu kätte saad. Arvan, et kolmveerandtunnine piisavalt pingutav sõit annab suurema rahulolu, kui kaks tundi ratta seljas tasapisi tiksumine või kügelemine. Õigemini, mitte ei arva nii, vaid olen veendunud. Miks? Seletan.
Kui mulle ja teistele oleks omal ajal koolis öeldud, et poisid, jookske staadionil kaks ringi, tähtis pole, kui kiiresti, ja see ei ole võidu peale, peaasi et läbi jooksete – kas ma olnuks pärast selle läbi jooksmist õnnelik ja rahul? Muidugi mitte! Kui aga jalg pandi joonele ja stopper käima ning sul õnnestus ära võita – ja kui äkki tüdrukud kuskilt silmanurgast seda nägid ka –, vaat siis olid õnnelik ja rahul!
Selline rahulolu ja heameel, mille väljas pingutades-liigutades saad – õnnetlikkuseks on seda muidugi palju nimetada, sest õnnelikkus on üldse väga haruldamine tunne, mistõttu on suur karuteene, kui räägitakse õnnelikkusest kui ülimast eesmärgist, sest see on väga harva saavutatav –, ongi andnud küllap motivatsiooni, et viimasest 57 päevast on mul jäänud rattaga sõitmata ainult seitsmel. Mis tähendab kesmiselt, et seitse päeva rattasõitu ja siis päev vahele, taas seitse päeva rattasõitu ja päev vahele ning nii kaheksa nädalat jutti.
*
Kümmekond päeva tagasi ilmusid Tartus mu elukanti Tähtvere linnaosas Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedusse kolm vana puunotti (fotol paremal). Need olid koledad, nagu oleks mingi risu sinna maha pandud. Andsin sellest teada kolleegile Tartu Postimehes, kes uuris linnavalitsuselt järele, millega tegu. Tuli välja, et need olid sinna nimme pandud, ja linnavalitsus ootab tagasisidet, mida inimesed arvavad.
Ma siis kirjutasin linnavalitsuse ruumiloome osakonda:
„Siin mu tagasiside:
esiteks, võiks lähedalolevate majade omanikke ja ühistuid teavitada, enne kui nende vahetus naabruses midagi sellist teha kavatsete;
teiseks, need puutüved näevad paar aastat tagasi võsast puhastatud muruplatsil ja korda tehtud hea kattega kõnni- ja kergliiklustee ääres koledad välja - nagu suuremõõduline prügi;
arvata võib, et ajaga läheb vaatepilt aina koledamaks, sest tüvede vahelt on raske muru niita ja vohama hakkab umbrohi;
kui mõtlete, et see peaks edendama elurikkust, siis tänan väga: kui te oleks uurinud muruplatsi, kuhu need tüved tõite, lähemalt, siis oleks te kindlasti tuvastanud, et seal elab juba niigi palju hiiri - milleks närilistele veel soodsaid elupaiku linnaservas juurde tekitada?”
Päev hiljem udusel hommikul nägin, et need puunotid olid sealt minema veetud (fotol ülal vasakul). Plats puhas!
Foto 1: Remonditav Tuglase tänav Tartus Tähtvere linnaosas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Sissesõit Tartusse mööda Tallinna maanteed selle suvise remontimise ajal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Õhtukuma Tartu külje all Viljandi maantee lähedalt vaadatuna. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tallinna maantee hiljuti remonditud algus Tartus. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Õhtune taevas Tartu piiril nähtuna Vaksali tänavalt. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Tartus Tähtveres Vaksali tänava kergliiklusteele jäetud rendirattad. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Kolm puunotti Tartus Tähtveres Vaksali ja Tuglase tänava ristmiku lähedal. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Vaksali ja Tuglase tänava ristmik neljapäeva hommikul pärast kolme puunoti eemaldamist. Foto autor: Priit Pullerits
Postitas: Priit Pullerits @ 13:28
kommentaare: 16
16 Kommentaarid:
Selle esimese asjaga on lihtne-jäta Strava, kell, spidokas ,telefon jne. koju.
Olen saatnud meie niiinjotška treeneri, tema mehe, tema isa vaadete osas kuvatõmmistega emaile Eesti toimetustele ja palunud mõelda meie niiinjotška kajastamisel erinevatele tahkudele. Naiivsed lödipüksid! Nüüd näete!
Palun saatke mulle ka: priit.pullerits@postimees.ee
Olen küll kõigest 40+, aga üha rohkem naudin üha rahulikumat sõitmist/jooksmist. Võistlustel ei käi ammu, pigem valin uusi radasid ja kohti liikumiseks. Spordikell läheb küll käele, aga ajaloo talletamiseks, tempo pole oluline. Ja ma naudin täiega, üha rohkem.
Batumis toimubki sisuliselt Vene spartakiaad, üle poolte on vene päritolu sportlased, sh meie niinotška. Vene spordipidu Vene ajakirjandusega venelaste poolt allutatud riigis. See et ka Eestist saadetud venelased seal vabalt ja rõõmsalt omasugustega vadistavad, pole mingi üllatus.
Hunt vaatab ikka metsa poole.
Ja vaadake kui mannetu on meie olümpiakomitee: vormitakse allaandmise meeleolus venelastega suhtlemise juhiseid, et sportlane saaks tiblade keskel olla ikka sportlane. Kaljulaid oleks kindlasi printsipiaalsem olnud, aga mis sest enam...
Äkki blogiomanik analüüsib lähemalt postituses kirjeldatud episoodi. Miks tekib soov endast kiirema ratturi tuulde võtta kuigi see toob endaga kaasa algselt püstitatud treeningeesmärgist kõrvalekaldumise (milleks oli rahulik sõit)? Kui tegemist on nn mõõduvõtuga, kas tuleks sellest ka teist ratturit teavitada?
Tekib sellepärast, et saab kiiremat sõitu, ja mida kiirem sõit, seda nauditavam. Mul ei ole treeningueesmärke, sest ma ei tee trenni. Alates ca 37. eluaastast küllaldaselt tehtud, nüüd aeg vilju nautida, nt trennitegijate tuules. Selline õigus tuleb muidugi pikaajalise tööga välja teenida, algajamad mehed peavad mõistagi eessõitjalt alandlikult luba küsima, kas võib sappa haakida, kuigi ma ei kujuta ette, kuidas nad seda teevad, kui tempomeister on nii kiire.
Igaüks naudib oma. Ega siis need, kes naudivad mitterahulikku sõitmist ei saa ju vähem meelerahu. Ja vanus ei puutu siia üldse.
Aeglane sõit laseb ümbrust silmadega paitada - tunned rõõmu päikselisest ilmast, imetled varje looduses, märkad putukahotellideks vinnatud puunotte ja mõtled rõõmuga, et mõeldakse ka mutukate heaolule.
Kiirus on ka tore, siis hindad veel laiemaks ja siledamaks aetud teid, ja kui ette tempot ajama satub kirevalt riietatud kehkenpüks, siis pressid tolle tuules pilk persel mitu head kilomeetrit. Heast kiirusest saab võltsi edutunde - et vanamees ikka jaksab. Mõnus on seda nuti-pluti rakendustest hiljem järele vaadata, toeks edetabelid ja infograafika.
Lastespordi osas: näen igapäevaselt laste trenniskäimist ja neis rühmades pole küll seda, et ei innustataks pingutama ja võistlema. Treenerite meetodid ja eriti kõneviis on pehmem kindlasti kui nt 90ndatel, aga sihid vast ikkagi ei ole madalamad. Vähemalt võistlussuunaga rühmades antakse ikkagi korralikult hagu.
See "kõik peavad võrdselt esimesed olema" on ehk kooli liikumistundide ideoloogia? Pole hästi kursis; samas ise ei mõista üldse hukka sellist "enesekohase hindamise" vmt suunda seal. Ühiskond tervikuna võidaks kõige rohkem sellest, kui kooli sporditunnid suudaksid tekitada spordiarmastuse nendes lastes, kellele see ei ole loomuomane. Et nad ei kardaks omaenda keha ja parimal juhul julgeksid sportliku pingutuse kaudu proovida ennast ületada. Profispordi suund on täiesti omaette teema, selleni jõuavad niikuinii need lapsed/noored, kes sisemise sunni mõjul kuidagi teistmoodi elada ei saa. :)
Ise arvan, et ideaalne kooli liikumistund oleks matkamine! Raskel maastikul, omas tempos - sisulise poole pealt (kehaline pingutus) õpetaks sedasama mis jooks või kaugushüpe, lihtsalt ilma mõõtmiseta. Aga noh, kus sa seda matkamist ikka teed, vähesed koolid asuvad nii mõnusasti looduse rüpes, et see reaalselt võimalik oleks, ja sealgi on metsade asemel lepa- ja haavavõsa. :)
PS, käisin ise eelmine nädal igapäevaselt jooksmas, üle vääga pika aja (töö oli nii füüsiline, et ei tundnud mingit vajadust lihtsalt). Pole kunagi olnud süsteemne jooksumees, aga tegelt oli 40+ vanuses küll väike nördimus ja isegi ehmatus, et ei jaksanud üldse pingutada, ja ikka hakkasin end võrdlema 15 aasta taguse iseendaga. :)
Aeglaselt jooksmist ja kulgemist tuleb vist jah lausa süsteemselt õppida.
Kena ja loogiline arutluskäik. Eks see, et kõik oleks võrdselt esimesed või et võitjaid ei oleks, ole läänest pealetungiv trend, mis meite mail veel lõpuni kõikjal juurdunud ei ole, aga haridusteemal teles palju sõna võttev ja sõna saav tegelane rääkis mulle vaimustunult, millised on Norra laste õigused spordis alates 2011 ja mida nad 2017 uuendasid: "Kui sa neid loeksid, siis ilmselt vaataksid, et see on ilmne pehmondumine: ei lubata võistelda teatud vanusest alates, lastel peab kõik olema suunatud solidaarsusele, koostööle, laps peab igast trennist ära minema hea tujuga tal on sõnaõigus enda sporti ja trenni puutuvas. Mida norrakad sellega saavutasid? See põlvkond kasvas suureks, fundamentaalselt erinevaks varasematest põlvkondadest, nad said viiskümmend viis medalit olümpial. [PP: Cortina Milano 41. Peking 37; Pariis 8 ja Tokyo 8]. Nad muutsid seda, kuidas nad näevad laste- ja noortesporti tervikuna kogu riigis, nad tegid selle, et lapsed ei taha trennist ära minna, nad tahavad seal olla ja läbi selle, et nad toetavad psühholoogilisi põhivajadusi, seda, et laps tunneb ennast teistega seotuna, tunneb ennast kogu aeg turvaliselt, tunneb ennast kuulatuna, ta tunneb, et tema on see, kellel on sõnaõigus, teda ei panda võistlema, mis on üks kahjulikumaid asju, vägivaldselt, liiga varases eas võrreldes USA-ga."
Nüüd minu arvamus: kui läheksime koolis Norra teed, siis mis saab siis, kui noor hakkab kooli lõpetama? Mis hoiab teda siis spordis? Kas tal on kõik võimalused jätkata, et pürgida tippsportlaseks? See on raha, teadus, treeningbaasid, treenerid. Meil on nende kõigiga kitsas. Seepärast arvan, et Norra süsteem meil tippsporti ei toeta. Aga küsimus: kas meil ongi tippsporti riikliku süsteemi osana vaja, kui sellega kaasnevad suured kulud ja ressursse napib? Äkki oleks lahendus see, et kellel on fanatismi ja tahtmist ja näidatud potentsiaali - Sildarud, Kanter -, sellele anda ka maksimaalsed võimalused, keskpäraseid pole mõtet toetada, las spordivad oma soovist nii palju, kui tahavad ja kui jaksavad.
See on vist tõesti nii, et aeglasemalt kulgemist tuleb samuti õppida. Sest nii kui tekib võimalus kuskil juurde panna, panedki ning seejärel juba püüad hoida saavutatud kiirust. Näiteks eile, pühapäeval: algul oli tugev tuul küljelt vastu, kiirus püsis 25-26 km/h, aga siis keerasin nii, et tuul puhus küljelt tagant ja kohe algul oli ka laskumine, kus kiirus kasvas 47-48 km/h-ni ja eks sealt edasi oli juba hoog sees, mida püüad hoida - keeruline on taas rahulikult võtta, eriti kavandatud teekonna viimasel kolmandikul.
"Aga küsimus: kas meil ongi tippsporti riikliku süsteemi osana vaja, kui sellega kaasnevad suured kulud ja ressursse napib? Äkki oleks lahendus see, et kellel on fanatismi ja tahtmist ja näidatud potentsiaali - Sildarud, Kanter -, sellele anda ka maksimaalsed võimalused, keskpäraseid pole mõtet toetada, las spordivad oma soovist nii palju, kui tahavad ja kui jaksavad."
Mina arvan, et riiklikult ei peaks ka neid toetama. Kui on andekad, kui nähakse potentsiaali jõuda tippu, siis leiavad vanemad, klubid, alaliidud piisavalt vahendeid erasektorist, et selliseid noori toetada. Ja, kui ei leia, siis ilmselt see spordiala ei lähe lihtsalt inimestele korda.
Eriti tänasel päeval, kus kõik soovivad riigikassast aina rohkem raha saada (loe ihalevad sotsialismi järele), võiks just tippsport olla väikestviisi eeskuju, et saab ka ilma riigi toeta asju ajada.
Hr Tohver just kuskil mainis, et kui me nüüd noori saavutusportlike eesmärkidega noori piisavalt ei toeta, ei tule meil täiskasvanute klassis medaleid. Ja, kui me nüüd vaatame, milline on meie praegune rahastussüsteem, siis iga lisandunud medal, on ju tegelikult lisandunud kulu (A,- B-kategooria toetused, need on päris prisked).
Aga kui on suur soov ikkagi nooremaid toetada, siis äkki teeks üldse nii, et rahastaks ainult kuni 23-aastaseid sportlasi. A la 100 x 10k (vm muu arv) stipendiumid 16-23aastastele. Ja 24aastased ja vanemad ei saaks enam riigilt sentigi (isegi mitte ilmameistrid ega olümpiavõitjad). Nad peaksid ju oma nime ja tuntusega suutma ka erasketorist piisavalt raha leida.
Ei saa jääda ainult erasektorile lootma. Mati Alaver, ilmselt läbi aegade Eesti parimaid raha väljaajajaid, ka ei lootnud ainult erasektorile, kuigi siis olid veel mõnedki suured sponsorid saadaval, näiteks pangad, kes on minu tähelepanekute järgi spordi rahastamist koomale tõmmanud. Võib-olla mõne suure kommertsala maailmanimed, nagu Sildarud, saavad endale mõne erasponsori (Red Bull), aga Kanter või Lehis või enamik teisi Eesti sportlasi vaevalt. Erasponsor toetab siis, kui tal on endal alaga side või mingi väga kindel kodune väljund, näiteks Bigbank varem võrkpallis ja nüüd korvpallis, Maks & Moorits korvpallis - et oled iga nädal oma nimega uudistes; kuid ega need väiksed summad ole, mis neil mängu tuleb panna (võistkonnaalad).
Et siis tippsport peab olema riiklikult rahastatud? Vähemalt mingilgi määral? Maailmavaate küsimus. Ntx väiksematel spordialadel (see ei tähenda kohe, et olematu konkurentsiga spordialadel) lõviosa sportlasi saab ise hakkama, ei käsi käsi pikalt EOK ukse taga toetusi nurumas.
Kui nõuda, et riik maksaks, siis jääb raha maailma ajaloo lõpuni väheks. Või saab seda alati vale inimene, vale spordiala jne, jne. Nüüd soovitakse veel uut korralikku kulukohta lisada - n-ö teaduspõhine sport. Selekteerime välja andekad jne. Anname aga maksumaksja kaukas siis raha ja küll siis hakkame alles kulda ja karda teenima. No ei juhtu seda. Aga teiste raha eest võib ju katsetada küll, eksole?
Kokkuvõtteks, mina ei soovi, et tippsorti rahastab riik, mina soovin, et mulle jäetakse see raha alles, et ma saaksin ise, vabatahtlikult, tippsporti panustada.
Kas olete panustanud isiklikult? Ega keegi keela teil seda praegugi teha.
Postita kommentaar
<< Esileht