Pullerits: Lõpetage mõttetu enesetapp!

Enne, kui teile siin tasuta tarka nõu jagan, klaarime vanad arved rulluisutajatega, kes üritasid sügise hakul väita, et neil on ka ikka tõsine spordiala. Aga enne, kui nende eneseõigustusi kuulata, vaadakem ühte: olete näinud, kuidas mõned üritavad rulluisutades suusatrenni teha? Naeruväärne ju, kas pole? Vaadake nende hoogu - see on ju nii kaugel suusatamise tegelikust kiirusest, et too keppidega vehkimine, mida nad seejuures teha üritavad, on suisa tulutu. Ühesõnaga, käed pekslevad jõude - ja see on siin väga oluline nüanss.

Jah, oluline on ka see, et suusatamist tuleb treenida ikka suusatamise kiirustel, aga see käte töötus on ka kõnekas näitaja. Siin võtan oma argumentatsioonile kaalu lisamiseks appi Mati Alaveri ja Kalmer Trammi, Eesti meeste ja naiste koondise peatreeneri. Nad mõlemad seletasid mulle sel nädalal, et suusatamine on globaalse lihastöö iseloomuga ala. Lahtiseletatult tähendab see, et üle kahe kolmandiku lihastest on suusatades töös.

Aga kui palju lihaseid on töös rulluisutades, kui keppe mitte kasutada? Helistasin täna hommikul dotsent Kaarel Zilmerile, Tallinna Ülikooli suusaõppejõule, ja küsisin. Ta ütles pikema soojenduseta, et "rulluisutamine on nagu magustoit suusatamise aspektist". Kui pärisin, kui palju lihaseid on rulluisutades töös, vastas Zilmer, et tema ei ole vastavaid uuringuid näinud, aga mu täpsustava küsimuse peale möönis, et alla poole igal juhul. Vööst ülespoole jäävad lihased, mille osatähtsus suusatamises on väga suur, seisavad enamasti jõude. (Zilmer märkis, et päris kasutu rulluisutamine pole, sest raskuse ülekannet ja tasakaalu saab seda ala harrastades siiski arendada.)

Sel kõigel, mida eelnevas kolmes lõigus rääkisin, on järgnevat silmas pidades ääretult suur tähtsus, et aidata vältida neid vigu, mida enamik harrastajaid teeb.

Ja need vead on: treenitakse liiga palju ühtemoodi ja treenitakse üleüldse valesti. Tean seda omast käest, sest olen selle väärtreeningu perioodi isiklikult läbi teinud. Tulemus: teatud piirini arenesin, edasi enam mitte.

Aga spordis ei saa treenida ühtemoodi, kui tahetakse areneda. Kalmer Tramm rääkis selle näitlikustamiseks, et kui vaadata sportlaste ettevalmistustsüklit, siis see on ju jaotatud perioodideks, millest igal on oma eesmärk ja ülesanne. Kolm peamist perioodi on: ettevalmistus-, võistlus- ja üleminekuperiood.

Need jaotuvad omakorda alaperioodideks, seletas Tramm. Näiteks ettevalmistusperiood algab üldkehalise ettevalmistusega. Sellele järgneb etapp, kui pikkade treeningutega tuleb tõsta valmisolekut taluda edaspidi intensiivseid koormusi. Siis järgneb kolmas etapp, kui tõstetaksegi treeningu intensiivsust. Mõelge, millises etapis teie oma ettevalmistusega praegu olete! Ja kui te ei tea, siis mõelge, kas sellel treeningul, mida teete, on ikka mõtet.

Eelnimetatuile järgneb erialase suuremahulise aeroobse ettevalmistuse etapp - s.t et nüüd tuleb hakata juba suusatama. Sinnamaani me veel musta maa tõttu jõudnud ei saa olla.

Ja ka võistlusperiood jaguneb eesmärkide järgi: kas tahetakse olla vormis kogu hooaja vältel või keskendutakse teatud võistlustele.

Siit jõuamegi tagasi globaalse lihastöö juurde. Mida rohkem lihaseid on ala harrastades töös - ja suusatades, nagu mainisin, on töös üle kahe kolmandiku lihastest -, seda paremini peavad need lihased olema vormi timmimiseks ja võistlemiseks ette valmistatud. Hea lihasettevalmistuse tagab suusatamises aga just mitmekülgne treening. Tramm tõi vaid ühe väikse näite asja piltlikustamiseks: kui palju on neid, kes suudavad vabatehnikas kasutada võrdselt mõlemaid käsi, et koormusi organismile ühtlasemalt jaotada? Ega vist kuigi paljud, mis viitabki ettevalmistuse lünklikkusele ja sõna otseses mõttes ühekülgsusele.

Seega, mida mitmekülgsem treening, seda parem. Ärge sõitke kogu aeg rulluiskudega. Ärge tehke ainult kepikõndi. Ärge pumbake ainult õlalihaseid. Ärge sõitke ainult ja kogu aeg rullikutega. Tehke neid kõiki!

"Ühekülgne treening läheb vaimule raskeks," märkis Tramm. "Milleks vaimu tappa, kui on võimalik tuua treeningusse vaheldust?"

Lisaks kinnitas Tramm, et mitmekülgsus tagab spordis pikaajalisuse - nii jaotate jõudu ühtlasemalt ja targemalt. Mitmekülgsus on tema sõnul vajalik selleks, et te end kohe treeningutega tühjaks ei pigistaks ja seejärel treenimist unarusse ei jätaks või sootuks nurka ei viskaks.

Tramm valgustas mind veel ühest asjast - plastilisest reservist. See jutt oli üksjagu keeruline, aga kui ma õigesti aru sain ja ikka täpselt kirja panin, siis asi on selles, et kui oled 18-22 nädalat ühesuguse suunitlusega treeninud, on vaja tingimata midagi muuta. See 18-22 nädala pikkune periood, mille järel on vaja ettevalmistust muuta, on tema sõnul lausa teaduslikult tõestatud. Tramm väitis, et kui jätkata vanaviisi harjutamist, siis hakkate pigem endale hoopis vastu töötama. Nagu hakkate endale vastu töötama siis, tõi ta paralleeli, kui teete kogu aeg ühesuguseid jõuharjutusi ühesuguste raskustega.

Niisiis, treenige mitmekülgsemalt ja treenige targemalt!

Foto 1: Mati Alaver tutvustab Kaspar Koka seljas Eesti koondise uut dressi ja võistlusvormi. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 2: Andrus Veerpalu septembris Tehvandi rajal harjutamas. Foto autor: Joosep Martinson, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Anatoli Šmigun proovib Mati Alaverile mantlit selga. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Anatoli Šmigun inspekteerib Andrus Veerpalu uut Mercedese maasturit. Foto autor: Sille Annuk, Postimees / Scanpix