Pullerits: Allaandmine keelatud!

Nädalavahetuse eel helistas kolleeg ja küsis, kas kirjutaksin esmaspäevasesse lehte meediaarvustuse värskelt ilmunud Eesti Playboyst. Teadagi, miks ta minu poole pöördus: kõik Ameerika ajakirjandusse puutuv on minu spetsialiteet. Paar aastat tagasi ilmus mul selleteemaline 200-leheküljeline suures formaadis õpikki. Aga kolleegile pidin ära ütlema, isegi arutellu ei saanud laskuda, ja teate, miks?

Sammusin parajasti kodu poole ja kõik mõtted olid suunatud eelseisvale kahetunnisele rattatrennile. Nii ma siis kolleegile ütlesingi, et tead, ma isegi ei mõtle millelegi sellisele - eriti veel Playboyle -, mis võiks tähelepanu mujale juhtida ja trennile keskendumist segada. (Ja et see jutt pole bluff, siis vaadake tänast Postimeest: seal kirjutab Playboy arvustuse sporditoimetuse pealik Peep Pahv.)

Pärastlõunal olin küsinud Art Soonetsilt, kes veel eelmine talv oli suusarajal arvestatav konkurent, et kas tuled mulle rattatrenni seltsiks. Ja kujutate ette, mis Soonets ütles: ta on ratta juba talvekorterisse tõstnud. Selle asemel vaatas ta sohval lösutades Eesti Päevalehes Andrus Nilgi reportaaži suusatajate laagrist Ramsaus ja uuris üksipulgi, mis varustusega pildile jäänud Jaak Mae ja Kaspar Kokk ja Aivar Rehemaa sõidavad.

Issand jessus, mis tähtsust sel on?! Kuigi Soonetsi teadmine igasugu võõrnimega suusavidinate kohta paistis olema suur, on fakt see, et nonde nimede teadmine ja eri marki jupstükkide eristamine ei aita tema suusatulemust absoluutselt sekunditki paremaks teha. Trenni tuleb teha, mitte pühenduda uurimisele, mis marki saapa või sidemega keegi teine treenib.

Nii ma siis ajasingi paar aastat tagasi Soonetsi organiseeritud-väljakaubeldud Postimehe valge-sinise rattavormi selga ja läksin Tartu Tähtvere spordipargi kruusasele sprindiringile (1,2 km) ihuüksinda pedaalima.

Kolm ringi sõidetud, kui hakkas palav ja viskasin dressipluusi seljast. Aga kohe hakkas sadama. Ja muudkui sadas ja sadas. Mõtlesin, et kümme ringi sõidan ära, siis lähen koju ja tulen homme trenni tagasi. Selle asemel läheks pigem ujuma.

Kümme ringi sõidetud, üleni märg, aga mõtlesin, et teen viis ringi veel. Siis saab plaanitust vähemalt pool tehtud. Kuid samas oli selge, et homme tagasi tulles ei ole asjal enam sama iva: ega mõte ole sõita kahe päevaga kokku kaks tundi, vaid korraga kaks tundi jutti.

Viisteist ringi sõidetud ja läksin sujuvalt üle kuueteistkümnendale. Ehk alustasin trenni teist poolt. Mis siis, et mu Adidase tossud olid selleks ajaks läbimärjad, nagu ka kiivrialune ratturimüts, mu ainus professionaalne varustus (ja seegi Allan Orase käest saadud), ja rattasärgi alune pikk kollane džemper ka.

Ja ehkki ainult pori ei prtisinud, vaid ajapikku läks ka pimedaks, tegin oma plaanitud 30 ringi ära. Ja igaks juhuks kaks ringi veel peale samuti. Koos paariminutilise trenni ja trennist koju sõiduga tuli treeninguaega kokku pool minutit vähem kui kaks tundi. Kilomeetreid kogunes 41 ja kui arvestada, et igal ringil on kuus tõusu keskmiselt 2,5 tõusumeetriga, siis sai tõusumeetreid 480, mida polegi vist nii vähe või?

Asja tuum on järgmine. Jaak Mae seletas mulle umbes neli aastat tagasi, et ega vihm trenni sega: alguses on viis-kümme minutit ebamugav, seejärel pole enam mingit vahet, kas sajab või mitte. Siit siis järeldus ehk õppetund: olgu ilmastiku poolest ükskõik kui ebamugav, trenni ei tohi ära jätta või katkestada.

Ja kes seda järeldust ei usu, sellele meenutan mitu aastat tagasi suusakoondise peatreeneri Mati Alaveri öeldut, et ega võistluse ajal keegi küsi, kas väljas tuiskab või sajab vihma või näpistab 17-kraadine külm. Võistlus algab kell 10 ja selleks peavad kõik ühtemoodi valmis olema. Aga sa ei saa olla selleks valmis, kui oled treeninud ainult laboritingimustes.

Kuid nüüd üleskutse neile, kes veel treenimist pole alustanud - võtke kähku jalad kõhu alt välja! Neljapäeva õhtupoolikul nägin Tähtvere spordipargis juba vähemalt nelja rullsuusatajat, nende seas M50 klassi kuuluv Kalle Kiiranen, füüsika-matemaatikakandidaat, kes mulle mullu uisustiilis Viru maratonil pikalt koha kätte näitas. Sõitis väga ilusa klassikasammuga, tegi vähemalt 20 ringi täis. Eile keskpäeval nägin samas, kui sprindirajal toimusid Tartu meistrivõistlused rattakrossis (kus, nagu valjuhääldist kuulsin, võitis naiste seas Grete Treier, ja kust Art Soonetsist isegi haisu polnud), kahte rullsuusatajat, kellest üks, minu silma järgi päris ideaalse suusataja kehaehitusega Aleksandr Grebennik, liikus uisurolleritel väga ilusa ja kerge sammuga, ning teine, Hawaii Expressi kollases-mustas vormis mees, näitas klassikas paaristõugetega nii jõulist minekut, et mul polnud lootustki kannul püsida.

Nii et konkurents tõotab sel talvel tulla ilmselt palju kõvem kui mullu. Ja trennide ära või pooleli jätmine ei aita kindlasti tulemust paremaks teha. Nagu ka tähelepanu pühendamine kõrvalahvatlustele.

Foto 1: USA tippujuja Amanda Beard, Playboy väitel maailma seksikaim alasti sportlane, ajakirja juulinumbri esikaanel. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Playboy pakkumine meestele: pikad jalad ja kiired sportautod. Foto autor: Playboy / Corbis / Scanpix
Foto 3: Hiljuti surnud Anna Nicole Smith, Playboy viimase aja kuulsamaid modelle. Foto autor: AP / Playboy / Scanpix
Foto 4: Playboy modell Sara Jean Underwood, Playmate of the Year. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Playboy jänkud. Foto autor: AP / Scanpix