Pullerits: Treenimise saladused ja sportimise mõnu
Peaks ju mõned saladused ka paljastama, eks? Seda enam, et huvilisi, kes ihkavad teada, mis moodi õigesti ja tulemuslikult treenida, kuuldub kommenteerijate järgi otsustades üha juurde tulevat. Ja seda enam, et vahepeal, vabandust, tuli siin blogis kõigil tühikäigul käia - olin Eestist ära. Nüüd vaja siis pika pausi eest kannatlikele preemiat anda.Lugu on tõesti nii, et pärast esimest treeningnädalat Eesti naiste suusakoondise peatreeneri Kalmer Trammi plaanide järgi tuli võtta kohe treeningpaus. Kergel nädalal oli treeningtunde ette nähtud kuus, mul kogunes neid kolmveerand tunni jagu rohkem (põhiliselt laupäevase rattatrenni arvelt, mis läks logistikast lähtudes paratamatult pool tundi pikemaks - ei saa ju suvalises punktis lihtsalt sõitu pooleli jätta ja rajalt ära tulla). Niisiis võtsingi aja maha ja sõitsin Budapesti. Autot testima.
Kiirkorras vahepalaks ja silmaringi laiendamiseks - ning saladuseni jõudmiseks - üks lõik: mis moodi uued autod t
urule tuuakse? Selleks kogub autofirma, antud juhul Volkswagen, igast riigist kokku mitu ajakirjanikku (peamiselt ikka autoajakirjanikku, aga Postimehe vastava ala esindaja Margus Mihkels oli muu tööga hõivatud ja palus mul end asendada). Seejärel lennutas VW nad Ungari pealinna, andis seal kahe ajakirjaniku peale ühe uue mudeli (antud juhul linnamaasturi VW Tiguani) ja raja legendi, mida järgides tuli sõita Budapesti kesklinna mäe otsa vana kindluse äärde, kus anti süüa ja näidati tehistrassil auto võimekust, seejärel pidi sõitma paarkümmend kilomeetrit linnast välja, kus sai proovida Tiguani off-road-suutlikkust, siis tagasi linna hotelli, õhtul veel auto presentatsioon kesklinna kunstikeskuses ja viie- või kuuekäiguline õhtusöök, ning kel veel isu ja jaksu, siis külastuskäik Negro-baari (loobusin, sest tuleb sportlikku režiimi jälgida) ning hommikul lennukiga koju tagasi.
Siia vahepeale jäi see saladuse koht. Nimelt, pärast testisõite ja enne õhtuseid üritusi oli ligi kaks tundi vaba aega. Piisav aeg treeninguks, on ju?
Võtsin oma spordiasjad ja sõitsin Four Seasonsi neljatärnihotelli viiendale korrusele sportima. See, pange nüüd tähele, toimus järgmiselt. Esmalt sõudeergomeetril 2000 meetrit kaheksa minutiga (seitsmenda käiguga). Siis veerand tundi hantlitega õlavöötme ja käsivarrelihaste tugevdamise harjutusi (eriliste pausideta). Seejärel jooksulindile, kus seadsin peale enda jaoks korraliku võistlustempo 3.41/km ja läbisin selle kiirusega kolm kilomeetrit. (Jooksu ajal tuli Four Seasonsi töötaja ning tõi pudeli vett ja käteräti - vaat kui hoolitsev taustajõud.) Kuna tempo ei tundunud teab mis kiire - ilmselt on lindil ikka oluliselt kergem joosta kui asfaldil, kas pole? -, mõtlesin, et panen lõp
us veidi juurde ja tegin pika spurdi 3.30/km tempos. Siis istusin jälle sõudeergomeetrile ja tõmbasin 2000 meetrit 7.56-ga.Võtame nüüd korraks tempo maha ja pidagem endaga aru: mis asi see oli, mida ma tegin? Ja küsigem otse: kas keegi tõesti söandab sellist sportimist trenniks nimetada? Pealekauba, olgu lisatud, Trammi plaanides midagi seesugust küll ette polnud nähtud.
Saladus ei peitu mitte tolle Budapesti kolmveerandtunni detailides, vaid peitub hoopis selles, et see, mis ma tegin, ei olnud mitte mingisugune trenni tegemine. Absoluutselt mitte. Sest, olgu korratud, trenni tuleb teha ikka plaani järgi. Nii Meelis Minn kui Kalmer Tramm on mind õpetanud, et igal treeningkorral peab olema oma mõte ja eesmärk ja see peab paigutuma suuremasse treeningsüsteemi. Ehk nagu Tramm on öelnud: iga kord tuleb läbi mõelda ja endale aru anda, miks ja mida ma täna tegema lähen.
Ausõna, ma ei teadnud, mida ja miks ma Four Seasonsi treeningkeskuses tegin. No hüva, tegin selle kolmveerandtunnise sportimise selleks, et lihastes toonust hoida ja mitte niisama aega kulutada. Aga võib-olla ei hoidnud ma toonust, vaid kulutasin seda? Võib-olla ei veendunud ma hea jooksuvormi kestmises, vaid põletasin end lindil hoopis läbi? Võib-olla ma ei kulutanud aega säästlikult, vaid tegin hoopis mõttetu ja kahjuliku harjutuskorra?
Tegelik saladus on hoopis-sootuks järgmises: sportimine ja trenni tegemine on kaks täiesti eri asja. Nagu jooksmine ja sörkimine on kaks täiesti eri asja.
Seletan lähemalt. Eile õhtupoolikul, pärast Budapestist naasmist, käisin Tähtvere spordipargis oma Frode Estili klassikarullikutega sõitmas. Sealsamas tegi rulluiskudel ringe Villu Päärt,
endine kolleeg Postimehest. Küsisin, milleks ta harjutab. Ta hõikas, et mitte millekski, niisama sõidab. Vaat see on sportimine - inimene on tulnud välja värske õhu kätte, et end liigutada ja sellest mõnu tunda.Aga see, mis Päärt tegi, ei olnud mitte mingil juhul treenimine. Treenimine on, nagu kunagi juba seletasin - aga kordamine on tarkuse ema (hmm, kuid kes on tarkuse isa?) -, plaanipärane ja mõtestatud regulaarne teaduslikel alustel tegevus sportliku saavutusvõime sihipäraseks parandamiseks. Ilmselt ei ole see siiski sõnastus, millega spordipedagoogika või treeningõpetuse eksamil parima hinde saab, aga treenimise tuuma võtab see minu meelest adekvaatselt kokku küll.
Ja kuigi Päärt sõitis minust rulluiskudel palju kiiremini, oli see, mida eile Estili rullikutel tegin, erinevalt temast ikkagi ilmselge treenimine. Mul olid oma eesmärgid, ja see, mida tegin, paigutus läbimõeldud teaduslikku süsteemi.
Niisiis: edaspidi võiks teha selget vahet sportimisel ja treenimisel. Sportimine on (ja see ei ole siin mõeldud kellegi solvamiseks, vaid asi lihtsalt on nii) omaalgatuslik valdavalt kaootiline tegevus, mida ei muuda põrmugi sisukamaks tegutseja arvamus, et ju see aitab siiski tulemust paremaks teha. Treenimine on, lühidalt öeldes, sportimise vastand.
Mulle tundub, et enamik Eesti inimesi spordib ja vaid vähesed teevad trenni. Mis ei tähenda, et mitmed sportijad ei pruugi minusuguseid treenitegijaid võita. Pruugivad küll: osad on lihtsalt andekamad kui teised. Mis aga tähendab, et ilma trenni tegemata, üksnes sportides, ei maksa minusugusel keskealisel ja keskpärasel noile andekaile vastusaamisest isegi mitte unistada.
Foto 1: Meesveteranide teatesõit rullsuusatamise MM-võistlustel Horvaatias Zagrebis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Eksmodell Heidi Klum ja laulja Seal Volkswagen Tiguani esitlusel Berlinis. Foto autor: Event Press Herrmann / Scanpix
Foto 3: Pakistani kriketimängija Danish Kaneria hotelli võimlas õlavöödet tugevdamas. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Mootorratturid Budapestis parlamendihoone ees. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 5: Villu Päärt aastaid tagasi Tartu kesklinnas kontorirottide jooksul sportimas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:22
kommentaare: 12
12 Kommentaarid:
Mis selles kerges treeningnädalas siis kerget oli, tunnid või tempo/koormus, või on see ka treeneri ärisaladus?
Tahtsingi just eelmise sissekande komentaariruumis küsida, kuidas sa suudad oma teadusliku plaani ja väliskomandeeringu ühitada. Minule on töölähetused teinegi kord toonud isegi kuni nädalased pausid, mis lööb uppi igasuguse vähegi mõtestatud treeningtegevuse.
Aga kui norida, siis selline komertsüritusel osalemine on lähtudes sinu treeningfilosoofiast küll väga ebaprofesionaalne tegevus.
Samuti ei saanud aru, miks sa hotellis pidid sinna jooksulindile sellise kiirusega ronima. See on peaaegu sama teema nagu üles- ja allmäge jooksu tegemine ühel ja samal treeningkorral. Keskendunud pigem seal saalis sellele, mida seal oli võimalik korralikult teha- jõud ja/või jõuvastupidavus. Ja jooks lindil madala pulsiga soojenduseks ja lõdvestuseks.
Kerge oli see, et võrreldes järgmiste nädalatega oli nii aeg kui koormused mitme tunni jagu väiksemad. Nagu olen aru saanud, siis olemuslikult iseloomustab toda 6-tunnist nädalat sõna kerge, kaks järgmist tulevad rasked, väga raskeni ma esialgu ei küüni.
Käimised ühitan treenimisega nii, et tuleb lihtsalt asju paindlikult teha - mõned asjad ette. Näiteks praegu olen päeva jagu ees kavast (jah, puhkepäevi tuleb ohverdada), sest uuel nädalal läheb taas kaksa trennipäeva raisku.
Nädalased komandeeringud on küll liiga pikad, et teaduslikult treenida. Sellega olen nõus.
Aga kommertsüritustel on ka teine iva - need on vaheldus rutiinile!
Four Seasonsis oli kehv jõusaal: üks sõudeergomeeter, umebs 5-6 jooksulinti, paar steppamismasinat ja üks jõumasin ainult ning hantlid. Tartu Arena on kümneid kordi parem ja sisukam.
Aga miks on vaja trenni teha? St. miks on vaja oma tulemust parandada? Tähtis on ju ikka meeldivalt aega viita - seda eesmärki täidab ju selle loogika järgi sportimine. Profisportlase puhul on arusaadav, nende palk sõltub treenimisest. Aga lihtinimene? Peaks ju tavalisest sportimisest piisama. Aru ei saa kohe üldse...
Vastus Erkkile on lihtne: kui sinus on võitlejavaimu ja -tahet, siis on vajadus trenni teha parandamatu ja paratamatu, sest vaja on ju ettepoole trügida, ja ettepoole saab trügida ainult siis, kui tulemus paraneb, ja see, kui õnnestub ettepoole trügida, on nii kuratlikult hea tunne enda suutlikkusest ja võimekusest ja tehtud töö tulemuslikkusest. Ei ole ju mõtet paigal tammuda, kui sul on spordimehe hing - aga seda paigaltammumist sportimine tähendabki.
Aga möönan, et kõigil pole spordimehe ja võitleja hinge. Ja jumal tänatud, et ei ole - sest vaata kui palju siis kohe konkurente juurde tekiks.
Eks automüüjad soovisid, et Sa selle paaritunnise pausi ajal paned oma positiivsed emotsioonid sülearvutisse kirja ja valmistad ette artiklit uue auto kohta. Sina aga läksid sportima. :)
no miks ei ole võitlejavaimu?! lihtsalt seda rakendatakse mujal kui spordis. Sport on patareide laadimiseks mitte nende tühjaks pigistamiseks...
Enne laadimist tuleb need ka tühjaks pigistada.
Treenija pingutab ja kannatab, et nautida hetkeks seda kuratlikult head tunnet tulemustabelis ettepoole pürgimisest. Sportija naudiskleb igapäevaselt.
Selle loogika järgi "sportides "saab ka areneda esitades endale uusi väljakutseid.Näiteks jooksus läbida 10km,poolmaraton,maraton,6-tunni jooks,12-tunni jne.
Või rattaga Elioni matkasõit,põhisõit,Haanja 100,Tahko kuni Trans-Alpini välja.
Need on oluliselt suuremad arengud kui tõusta keskpärasel distantsil 100 koha võrra.
Jah Priit, eelmiste kommentaatorite jutus on tõde. On vahe kas sa teed seda selleks, et end maha laadida või selleks, et tõusta 100 kohta. Viimasel ajal on sul läinud nii teaduslikuks jutt ning tavalisi trenni tegijaid kohati isegi mõnitavaks. Arvesta, et sinu sõnade järgi TREENIJAID on tõesti eestis mõned kümned vast. Ning pigem saaks Eesti kasu sportijatest kui treenijatest.
Lisaks eelmisele kommentaatorile on ka minul sarnased eesmärgid, et läbida mingi distants (antud juhul maraton) mitte võita 100 meest kusagil. Eesmärgid on erinevad ning ilmselt on enamusel eesti spordilembestest treenijatest see 100 peanaha võitmine teisel elualal. Ise mainisid ju tippjuhte jms kes spordivad. Arvan, et neil on olulisem olla 100-st teisest ärimehest ees kõigepealt (mitte spordis vaid oma elualal) ning siis alles vaadata kas on mõtet 100-st teisest mehest maratoni rajal ette saada. Töö kõrval on fun siiski kõige olulisem.
Seega jätka samas kuid vähe sallivamas vaimus.
Tõe väljatoomiseks tulebki vahel intrigeerida, minna äärmusse (so. sportimine vs. treenimine), nagu Priit seda teeb. Äkki pole nendel kahel tegevusel siiski nii drastilist vahet, ei tohi lihtsalt eksida mõnede põhitõdede vastu, ntx baastreening ikka madala pulsiga, peale trenni lõdvestused-venitused jne. Teadusliku treeningu juurde peaks käima ju ka vereproovide võtmine, amatööridel see vaevalt võimalik. Nii et: vötame mönuga!
Postita kommentaar
<< Esileht