Pullerits: Kust leiab motivatsiooni?
Eile, oh eile, tegin Tartu külje all dendropargis klassikaimitatsiooni. Pisut vähem kui pooleteise kilomeetri pikkusel ringil, igal ringil seitse tõusu, kokku üheksa tiiru. Ehk ligi poolteist tundi. Masendav, kas pole? Ega ükski normaalne inimene ju ei viitsiks?Ju olen siis ebanormaalne, aga sellist mõtet küll ei tulnud, et jätaks pooleli või suisa ära. Treeningplaan on ikka nii hea asi - see motiveerib! Kui sulle on Kalmer Tramm, Eesti üks paremaid suusatreenereid, korraliku plaani kokku pannud, e
ga siis niisama end põõsasse viska. Siis ikka tegutsed. Vaatad plaanist järele, et ahah, nüüd on rullikud või jõuvõimlemine kavas, ja muudkui lähed ja paned.Siis ei häiri ka vihm, mis eile kohe treeningu algul kaela hakkas sadama. Ega ka pimedus, mis umbes tunni möödudes maad hakkas võtma. Ega ka see, et oled rajal üksinda. Seltsiks kõlbab suurepäraselt tütre mp3-mängija - seda kuulates saad teada, mis sõnumiga nüüdisajal moodsat muusikat tehakse ja millised sõnumid su enda ontlike soovituste kõrval järeltulijat mõjutavad. (Don't you wish your girlfriend was hot like me... Pussycat Dolls)
Okei, kõigil pole Trammi-suguseid juhendajaid teele ette sattunud. Aga samas ei maksa sellest tõsiasjast otsida ettekäänet, et just seepärast jääbki motivatsioonist puudu.
Nüüd ütlen keerutamata välja suure tõe, kust motivatsiooni leida (paljud on pärinud, kust saan innustust Trammi hullumeelsete plaanide järgi treenida). Ütlen välja selle, mida Tramm mulle muu jutu sees õpetas. See oli suvine jutt, kui tõstsin Postimehes teemaks, miks Piret Pormeister ja Tatjana Mannima, kes täitsid mullu talvel koondise A-normi, peavad leppima kehvema sõidukiga, kui on meeste põhikoondise liikmetel.
Vaat, siis seletaski Tramm mulle, et ega sportlast saa motiveerida suurem ja kallim ja kiirem auto. Ei saa motiveerida üldse mingi materiaalne hüve, auto ega korter ega käekell. Asja
tuum on hoopis järgmises: motivatsioon tuleb leida enda seest! Ja kuni seda endast ei leia, vaid ainus kannustaja on see, et saaks Volkswagen Golfi asemel Volkswagen Tiguani ja siis Tiguani asemel Touaregi - siis ei tule sinust ka võitjat. Sest su eesmärk ei ole võita, olla esimene, vaid saada mingi auto.Trammi jutt on jumala õige. Oleks mul eesmärk spordiga mammonat kokku ajada, oleks see vanust ja võimeid arvestades lootusetu. Motivatsiooni poleks ega leiakski seda. Eesmärgid on tulnud hoopis mujalt. Seestpoolt.
Lühidalt: kõik algas sellest, kui kaotasin viis aastat tagasi ajakirjanike kümnevõistlusel Kärdlas kolleeg Kalle Muulile, kes on minust 7-8 aastat vanem, ja jäin 400 meetri jooksus alles neljandaks või viiendaks
. Need olid nii kehvad tulemused, et sundisid üle pika aja taas treenima. Jooksin läbi talve ning kevadel läbisin Tartu kevadjooksul 10 km 37.10-ga. Sealt edasi tekkis mõte, et püüaks läbida 800 meetrit alla kahe minuti. Samal kevadel läbisin 400 m 54,5-ga ja 800 m umbes 2.07-ga, aga omal käel treenimisest tekkis kannakõõluste põletik, mis rikkus kõik edasise ning viis viimaks 2005. aasta kevadel lõikuslauale.Kuna jooksmine muutus trauma tõttu vahepeal problemaatiliseks, panustasin suusatamisele. 2005. aasta Tartu maratonil sõitsin umbes 2200 stardinumbri alt 720. kohale ning sestsaadik on olnud eesmärk tulemusi iga talvega parandada. Kuna oma tarkusest harjutamine ei too enamasti head, vaid ennemini halba, sain tuttava eestkostel jutule Kalmer Trammiga, kes soostus aitama. Eks Postimees ikka maksis ka, mis siin varjata. Kogu mu kahe aasta koolitusraha läks suusakoolitusele.
Aga see-eest tulid ka tulemused. Tartu maratoni mullune 213. koht oli üle ootuste hea, sest eesmärk oli pääseda 400 parema sisse. Mati Alaver, suusakoondise peatreener, oli mõned aastad tagasi maininud, e
t minusugune peaks seal neljasaja sekka pääsema igal juhul, probleemideta. See osalt innustaski: katsetada järele, kas Alaveri öeldu peab vett.Ja nüüd siis, nagu siin juba korduvalt seletatud, on uueks hooajaks uued eesmärgid. Kui Kalmer Trammile treeningplaanide tellimuse edastasin, ütlesin, et tahaksin Tartu maratonil sõita esimese saja hulka. (Möödunud hooajal pidanuks sõitma selleks 16 minutit kiiremini, aga arvestades, et startisin grupist 701-1000 ja esimesed 10 km läbisin pärast hommikust soojendusšokki hästi rahulikult ja ettevaatlikult, siis võiks arvestada, et eesmärgi täitmiseks peab olema mullusest parem ehk tosin minutit; liiati oli keegi välja arvutanud, et eelmisel maratonil liikusin distantsi teisel poolel 150. koha kandis sõitnute tempos.)
See ongi peaegu et kogu motivatsioon. Ei mingit unistust autost, isegi mitte suusaboksist selle katusel. Jah, ma ei võida suure tõenäosusega kunagi mitte midagi, ei tule ühelgi võistlusel esimeseks - aga võita võib ka enda eesmärke. Ja selle motivatsiooni ajel lähen täna järjekordsesse trenni: poolteist tundi rullikutega. Põnev!
Foto 1: Naisveteranide teatesõit rullsuusatamise MM-võistlustel Horvaatias Zagrebis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Fotod 2 ja 4: Nicole Scherzinger, Pussycat Dollsi liiderlaulja, oma soolosingli "Whatever U Like" vidoes. Foto autor: Planet Photos / Scanpix
Foto 3: Pussycat Dolls esinemas tänavu kevadel Anaheimis Californias. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Priit Pullerits 2002. aasta hilissuvel Kärdlas ajakirjanike kümnevõistlusel teivast hüppamas. Foto: Priit Pulleritsu kogu
Foto: Priit Pullerits (vasakul) ja Art Soonets 2005. aasta Tartu maratoni finišis. Foto: Art Soonetsi kogu
Postitas: Priit Pullerits @ 16:25
kommentaare: 29
29 Kommentaarid:
Motiveerib ka materiaalne väärtus. Pidin Jüri Jaansoni jooksul päris korralikult rabelema, et särki endale saada, sest olin lubanud sealt tühjade kätega mitte lahkuda. Kunagi tahaks ka järvejooksu sarjas särgini jõuda. Mitte, et midagi selga poleks panna, aga mulle meeldib ilge vaeva ja pingutuse eest saadud asjad. Nende omamine või kandmine on törts osake uhkusest, mis eestlase südames hirmasti tahab esile tulla.
Einoh, tore eesmärk see 100 sisse jõudmine, palju õnne ja jõudu! Lõpetan just kolmandat õlut täna õhtul - küll on hea jook! Juustu sõin ka peale (parmesanim nämm-nämm). Tartus maratonil sõidan esimese saja sisse ka elu mõnusid jätmata ja ebaregulaarselt treenides. Küll on hea, et ei pea niimoodi puritaanselt treenima, need ajad on juba ammu möödas. Protsessi peab ka nautima, mitte ainult tuimalt nühkima!
Maratonil 100 sisse tulla tähendab Eestlaste arvestuses min 50-60 hulka sõita, see oleks väga tubli tulemus, mis veel omas vanuseklssis tagaks tõenäoliselt parima koha.
Tere Priit,
Mina ei hakkaks üldse seekord kirjutatut kommenteerima, kui vast niipalju, et tore ja aus jutt ning pilt selge!
Oleks küsimus hoopis Tartu rulliraja kohta kus sõidad. Kas seal on asfalt korralik ja rada sodist puhas?
Ise Tallinna mehena avastasin Tabasalu uue ca 8 km pikkuse lõigu. Kuid... rõõmustada sain vaid ühe trenni, sest järgmisel korral oli rada ilmselt mingite pinnastööde puhul sodi ja kive täis ning õnnestus ka kahel korral asfaldiga lähemat tutvust teha... Aeglase rulliga pole palju vaja, väike kivi ning ratas blokeerub...
Jõudu edaspidiseks!
Jaan, eile oli Tartus Tähtvere spordipargi rada puhas nagu alati, kui üks vahtraleht 2. kurvis ja kaks saepuruliistukest arvestamata jätta. Seal on hea see, et suuri lehtpuid pole läheduses.
See-eest Tartust Jõgevale viiv rullitee küll vist ei kõlba sõita. Esiteks on seal algusots lehtpuude all ja võib arvata, et praegu on seal pinnas seetõttu ligane. Lisaks katkeb kahe-kolme kilomeetri järel asfalt - edasi tuleb kruusane lõik ja jätkamiseks peab maanteele kolida, kus, tõsi, on sile asfalt, aga ka palju autosid.
Või on kellelgi paremad andmed kui minu viie päeva tagused?
Tähtvere spordirada on puhas jah - seal käib hommikuti üks tädi luuaga raja üle. Pühib saepuru ilusti ära, muud prahti seal vist eriti ei tekigi...
Missugune on kõige parem trenn-treeningplaan õllekõhu mahavõtmiseks? Kas piisab väiksest sportimisest või peab asjale teaduslikult lähenema? Mnjah, tegelikult väiksest sportimisest ei piisa, sest seda olen enam-vähemn pidevalt teinud aga kõhuke ei vähene. Kumb on parem, kas jõusaal(rünnata otse kõhtu) või jooksmine(higistada see kõht välja)? Mitu korda nädalas ülse peaks tegema, et mingitki tulu oleks?
Viktor, ise sain küll ilma igasuguse trenniplaanita 89 pealt 69-le ehk 20 kilo maha! See oli siis eelmisel suvel, praegu on stabiliseerunud 74 peale, mis on tegelikult väga OK, aga muidugi tahaks tagasi 70-le.
Ja kuidas ma selle saavutasin: tavalise rattasõiduga tunde järgi 30 - 50 km korraga umbes 400 km kuus. Aprillis alustasin ja septembriks oli kaal läinud! Seejuures pole mul mingi sportratas, sõitsin rahulikul 20-25 km/h.
Üks sõidukord oli vähemalt 1,5 tundi ning see vist ongi kõige tähtsam, et aeroobne tegevus oleks piisavalt pikk. Poolteist tundi aga joosta või jõutrenni teha ei jõuaks, poolteist tundi ratta seljas tiksuda on märksa lihtsam, pulss ja hingamine teevad rasvaga selle aja sees üks-null.
Aitäh eelmisele Viktorile vastamise eest. Ma oleks jänni jäänud, sest kaalu vähendamise teema on mulle väga võõras. Okei, olin mina ka kunagi paks: kui 1986. aasta kevadel vene kroonust tulin, olin veega keedetud kartuleist 80 km raske. Seda oli ikka tosin kilo üle normi, ja peab ütlema, et oli ikka ebamugav - kui ennast liigutasid, siis polster ümber vappus. Öäk! Aga hakkasin jooksma, tasapisi, pool tundi ja siis kolmveerand tundi ja nii see polster kadus. Juba talveks olin normis, jooksin sisehallis 1000 m umbes 2.43 kanti. Aga alles suvel pidin 800 m jooksus vaat et ära surema, kui sain aja 2.10 - täitsa kutu olin. See aeg oli selgelt üle võimete.
Niisiis soovitus: teha pikka aeroobset trenni, järjepidevalt, mitte üle ponnistades.
Ja terviseajakirjades (Tervis+) on ka häid nõuandeid, sealt tasub spetside soovitusi otsida.
Kaalust alla võtmiseks on lihtne reegel - tuleb kulutada energiat rohkem, kui seda toidust saadakse. Seega tuleb toitumine kontrolli alla saada. Siin üks selleteemaline artikkel abiks http://www.fitness.ee/main.php?main=artikkel&com_view=1&textID=3762
Neid õllekõhuga rattureid on palju, kes treenivad päris palju, aga kuna toitumine on korrast ära, siis alla ikka ei võta. Ja lokaalselt rasva põletada (ainult kõhult) ei ole võimalik.
Milline tore artikkel, polegi vist seni hr.Pulleritsuga veel niivõrd ühte meelt olnud.
Viktorile - just hiljuti sattusin ühe artkli otsa: Kuidas kaotada rasva kõhu piirkonnast?
Loe, äkki leiad mõne vihje endale.
Trenniisu tulebki seest, muudmoodu pole võimalik. Minnes soojast toast sügise vihmaplagina ja pimeduse kätte jooksma, või talvel, kus 18 kraadine pakane tahab härmaga silmi sul sulgeda ja märkad, et juuksed, raisad, on välja kasvand ning nüüd kolksuvad jäätunult vastu dressi - ei mõtle sa: ole Allah tänatud, täna ma trenni minema ei pea! Kui mõtled, siis on midagi viltu.
Ent on ka lihtsalt nõrku inimesi, kes ei viitsi nt kõiki võõrsõnu, mida teadma peaks, leksikonist järgi vaadata - siin tuleb mängu ka enesedistsipliin; sellega peavad ilmselt kõik tegelema. Nt kui sa ei viitsi pärast sööki nõusid pesta, siis
- oled liiga palju söönd
- laisk
- distsiplineerimata
- hello New York
Kõigest paar asja ümber mõtelda, ja oled teine inimene.
Et kui õllejoomist maha ei jäta, kõhust lahti ei saagi? See on karm. See võtab viimasegi motivatsiooni sporti teha ära. Väike õlu peale sporti tundub ju normaalne. Eriti kui sporditegemise eesmärk on patareide laadimine ja toonuse tõstmine ja tulemuslikud eesmärgid on teisejärgulised va see kõhuprobleem.
Kaalust allasaamise põieesmärk on kiirendada ainevahetust, ehk banaan, mis sul kuluks 30 minuti elushoidmiseks on jooksmisel vaid 3-eks minutiks. Ehk teisisõnu ainevahetus kiireneb kordades ja seetõttu põletame kaloreid (olenevalt intensiivsusest kas rasvu või süsivesikuid). Aga alkohol aeglustab ainevahetust ja seetõttu imendub kõik õllega sisse mugitud vorstikesed, kartulikrõpsud ja muu selline rasvane värk mõnuga kõik sangadesse. Paar õllet ja kogu trenn on kalorluse poolest mõttetu. Valik on sinu.
1 banaanist 80-kilose meesterahva "elushoidmiseks" piisab 1:20-ks.
1 banaanist saadava energia põletamine 3 minutiga tähendaks tunnikulu 2240 Kcal.....
See on levinud väärarvamus, et kõht tuleb ette õlle joomisest. Ei tule. Tuleb hoopis sellest, mida sa õlle kõrvale sööd.
St õlu peale trenni ilma snäkita on OK???
Sa jeerum, see on alles hea uudis.
Jätkan ja suurendan trenni tegemist, vähendan oluliselt õllekõrvase manustamist, aga peale trenni väike õlu ikka:)
Elu on lill!
Ma ei saa aru, kuidas siin kellegi Viktori kõhuprobleem võib nii palju kirgi kütta. Hei, ega see hoopis provokatsioon ole? Siin oli algne teema ikka hoopis selles, kust motivatsiooni leida. Aga kui räägime õllekõhust, siis räägime küll mööda ja kõrvalisest.
Jah algne teema oli kust leida motivatsiooni. Ja minu jaoks on õllekõht üheks motivatsiooni allikaks. Mitte küll peamine aga mingisugune siiski. Ja kui sellele on võimalik läheneda veidi suunatumalt, siis miks mitte seda ära kasutada. Peamine motivatsioon on ikkagi enda laiskusest ülesaamine, mõnu sportimisest, toonuse tõstmine jms. See vist kõlab veidi banaalselt aga mis teha. Otseselt mingi tulemuse pärast küll ei viitsi liigutada. Eks arenguruumi on.
St õlu peale trenni ilma snäkita on OK???
Värske seeniorite maailmameister kuulitõukes väitis küll teleusutluses nii....
Jõgeva teel jah ei kannata rullidega sõita. Seal oleks hea 4 km lõik, kui mitte iga maaomanik ennast kuningana ei tunneks. Ühe nn kuninga jonni tõttu on sellest 4 km lõigust keskelt osa asfalteerimata. Endal meeldib kõige enam uuel vanal Narva maantee kergliiklusteel sõita alustades Raadi pargi parklast. Seal on edasi-tagasi ots 6,3 km, Supika spordipargis 850 m ringil on natuke tüütu. Ja Raadil haakuvad kepid asfaldiga paremini kui spordipargis, eriti kui otsad nürid on. Kahjuks Pühajärve-Kääriku teel käimiseks aega ei ole.
Mulle piisab tulevase hooaja motivatsiooniks sellest, kui kaalu normi saan, nelikul oma isikliku teen ja i-le punktina Priidule nelikus kõigil aladel ilma treenerita ära panen. See on piisav motivatsioon selleks, et ka nüüd täna õhtul pimedes vihmaga ratast väntama minna. Muide ega rattasõidul polegi tähtis mis ilm on, tähtis on õige riietus;)
Priidu tõstatatud teema on tegelikult võtmeküsimus ja seda mitte ainult spordis, sest motivatsioon on kõige alus. Olles Priiduga sisuliselt samaealine kerkib aina tihedamini üles küsimus ´milleks treenida,ehk piisaks ainult sportimisest?´. Vaja ju isiklikku elu ka elada. Samuti on reaalsemad eesmärgid (Nelikürituse esimümme, esisaja kohad ratta- ja suusavõistlustel, Vasaloppet vms) täidetud ning vanuse ja konkurentsi kasvades suureneb tulemuse parandamiseks vajalik pingutus geomeetrilises progressioonis (lisaks ka abikaasa rahulolematus). Siiski leidsin ühe õlekõrre, mis võiks sobida mõnele teiselegi. See on Priidu edestamine, mis arvestades tema sihikindlust on tõele au andes vägagi keeruline (lootust annab pisut vaid see, et senini pole talle suusas-rattas kaotanud). Kuid kas sellest kõrrest ka kinni hakkan, nõuab järelemõtlemist. Samas oleks huvitav teada, kas leiduks veel kedagi, kes osaleks võistlusel a´la Jõekalda (Pullerits) vs Eesti (´treenijad´) ? Kas võtad Priit väljakutse vastu ? Tibusid loeks 2008.a sügisel.
Jaa, ilma treenimata Priitu võta, oleks uhke väljakutse!
Jyrx, see on täitsa arvestatav motivatsioon nagu ka kahel järgmisel kommenteerijal - nii me kõik koos spordi taset edasi ju viimegi, üksteisele ära panna üritades. Kusjuures teeme selleks ligilähedasi asju - ka mina käisime eile õhtul vimhas-poolpimedas rattaga sõitmas, kaks tundi.
To 20:21 väljakutse vastu võetud! Aga kes on väljakutsuja?
Priit Pullerits,
koduarvutist
http://marekispordiblogi.blogspot.com/2007/10/sportimine-ja-trennitegemine.html
Nõmme linnaosa vanem kukkus rahvajooksul kokku
http://www.postimees.ee/071007/esileht/siseuudised/tallinn/287826.php
Mnjah, see treenimine kellegile ärategemise ja ärapanemise eesmärgil on küll mannetu motivatsioon. Tühine.
Postita kommentaar
<< Esileht