Pullerits: Jooksumeeste laul on lauldud

Kujutage ette, et õnnestuks võistlema panna praegused Eesti kõvemad jooksumehed ja poole sajandi tagused tegijad, nüüdsed manalamehed Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkus. Tulemus oleks nüüdseile tegijaile masendav.

Võtsin Pärnakivi ja Virkuse parimad ajad ning kõrvutasin need Eesti tänavuste edetabelijuhtide resultaatidega ning sain korrespondentsvõistlusel sellised tulemused (kaotus võitjale meetrites):

3000 m jooks
Lembit Virkus 8.11,6
Hubert Pärnakivi 8.12,2 (-4 m)
Tiidrek Nurme 8.22,6 (-67 m)
Taivo Püi 8.29,55 (-11o m)

5000 m jooks
Nurme 13.57,51
Pärnakivi 13.59,8 (-14 m)
Virkus 14.02,8 (-32 m)
Pavel Loskutov 14.15,73 (-109 m)

10 000 m jooks Virkus 29.06,4
Pärnakivi 29.17,4 (-65 m)
Loskutov 30.14,5 (-390 m ehk peaaegu terve ring!)
Püi 31.06,65 (-688 m)

3000 m takistusjooks
Pärnakivi 8.54,3
Aleksei Saveljev 9.09,95 (-88 m)
Martin Mooses 9.11,60 (-97 m)

Need olid sedavõrd jahmatavad tulemused, et sundisid asja analüüsima. Vestlesin professor Ants Nurmekiviga (kes jooksnud 1969. aastal 5000 m 13.46,8 ja 10 000 m 28.37,4 ja ütles oma tollaste aegade kohta: "Need tulemused ei kõlba kuskile. Viies tuhandes saan [maailma parematelt] ringiga ja kümnes tuhandes kahega."), nõukaajal NSV Liidu ametiühingute jooksukoondise juures tegutsenud Andres Nirgiga, Pavel Loskutovi juhendaja Harry Lembergiga, oma jooksutreeneri Meelis Minniga ja 1980. aastate tippmehe Rein Valdmaaga (5000 m 13.48,5 ja 10 000 m 29.01). Uurisin, et milles asi.

Siin on järgnevalt uurimistulemus, mis ilmus tänase Tartu Postimehe tagaküljel, mida vaevalt seetõttu kõik märganud on. Ja allpool on olulisi täiendusi - see, mis lehte ei mahtunud!

Eesti tippmehed jäävad jooksuveteranidele alla

Parem, kui eesti naised seda ei loeks, aga fakt jääb sellegipoolest faktiks: eesti meeste, isegi nende seast kõige paremate suutlikkus, kannatamisvõime ja tahtejõud on väiksemad kui pool sajandit tagasi.

Lööme lahti Eesti tänavused jooksuedetabelid – ning mis me näeme! Kolmel pikamaajooksu alal neljast jäävad tänavused nobedaimad Tartu kahe omaaegse kuulsuse, Hubert Pärnakivi ja Lembit Virkuse parematele tulemustele selgelt alla.

Suurim on kaotus 10 000 meetri jooksus, kus hooaja edetabeli juht, Tartu Ülikooli Akadeemilist Spordiklubi esindav Eesti esistaier Pavel Loskutov kaotab Virkusele rohkem kui minuti. Meetriteks ümberarvestatult teeb see peaaegu terve staadioniringi.

Ainsana suudab Pärnakivi, kes oleks sel teisipäeval saanud 75, ja Virkust, kes jõudnuks sama tähiseni kolme nädala pärast, edestada samuti TÜ ASKi värve kaitsev Tiidrek Nurme. Ta pälvis uue isikliku rekordiga 13.57,51 Ungaris alla 23-aastaste EMil viienda koha.

Kuidas on võimalik, et Pärnakivi ja Virkus, kes võistlesid söerajal, mitte tartaanil, kes treenisid viletsates tossudes, mitte jalgu säästvate Asicsite või Nike’dega, kes talvel pidid harjutama lumes ja jääl, mitte soojas-õdusas hallis, kel polnud rikkalikku toidulauda, ammugi mitte toidulisandeid ega pulsikellasid, rääkimata nüüdisajal kergesti kättesaadavast rahvusvahelisest know-howst – ja ometi suutsid nad joosta paremad tulemused kui nüüdsed parimad?

«Asi on kõrvade vahel,» väidab kaks kümnendit tagasi pikamaajooksus EPAt esindanud Rein Valdmaa. «Praegu loodetakse liiga palju igasugu imeasjadele,» – ta viitab just toitumisprogrammidele, pulsomeetritele jms-le – «selle asemel, et ise vaeva näha. Selle peaks suurte tähtedega kirjutama ja alla kriipsutama!»

Seda, et elu on liiga kerge ning noored inimesed on mugavaks ja laisaks läinud, nendib ka Meelis Minn, ainus rahvusvahelise kategooriaga jooksutreener Eestis. Ta on lugenud arvukalt välismaa jooksuässade raamatuid ning teab, mis on nende edu retsept. Selle leiab näiteks Keenia jooksutuus, pikka aega maailma maratonijooksu tippmarki 2:04.55 vallanud Paul Tergati biograafiast: «Minu treeninguis on kaks perioodi: aeg, mil harjutan kolm korda päevas, ja aeg, mil harjutan ainult kaks.

Eestis on raske leida ühtainustki noort, kes oleks valmis jooksus suuri sihte seadma. Tartu Kalevi kergejõustikukooli direktor Andres Nirk on täheldanud, et ükski üliõpilassportlane suuremast võidust kui Eesti meistritiitel küll ei unista. Ja ei saagi unistada, sest kui hilisööni õppida, päeval koolipinki nühkida ja alles õhtupoolikul kella viieks trenni ilmuda, jääb treeningtöö kvaliteet paratamatult viletsaks.

«Tänapäeval on noortel maailmas palju tähtsamaid asju kui jooks,» tõdeb Nirk.

Sedasi, nagu nendib TÜ ASKi jooksjate nõustaja ja Loskutovi juhendaja Harry Lemberg, taandubki kesiste jooksutulemuste seletus Eesti jõudmisele heaoluriikide kilda. Rohkem kui veerand sajandit tagasi, mäletab Lemberg, innustas paljusid tõsisemalt harjutama näiteks maavõistlus Helsingi ülikooliga või lootus pääseda Vene kroonu tavaväeosast spordiroodu Riias. Ta ise, pisut alla nelja minuti küündinud 1500 meetri jooksja, sai iga nädal 12 rubla eest toidutalonge, mille vahetas Võidu sööklas 11 rubla sularaha vastu – see oli tollal neljandik stipist –, ning aeg-ajalt anti häid jooksususse ning kutsuti koguni lõunalaagrisse.

«Nüüd on neid inimesi vähe, kes tahavad professionaalselt harjutada,» lausub ta. «Noortel on niigi hea elu.»

Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ants Nurmekivi, kelle 5000 meetri rekord 13.46,8 ja 10 000 meetri tippmark 28.37,4 oleks Eesti nüüdseile tippudele lausa kosmilised tulemused, loetleb jooksutaseme langetajate hulgas veel terve rea põhjusi. Alates sellest, et nooruses forsseeritakse tulemusi jahtides sageli treeningud üle ja võisteldakse ülemäära palju, ning lõpetades sellega, et liiga palju harjutatakse mugavas hallis, kus ei saa arendada piisavalt tahtejõudu ega vastupidavust.

Ent ükski asjatundja ei seleta Pärnakivi ja Virkuse resultaatide kättesaamatust sellega, nagu olnuks nad imemehed. Ei olnud. Nad olid professionaalid – treenisid targalt, tugevalt ja sihikindlalt. «Nad kasvatasid endas tahtejõudu, ei andnud järele igale kiusatusele ega alla raskele ajale,» lausub Meelis Minn.

Paraku on selleks, et jooksjana vähegi arvestatava tulemuseni küündida, vaja vähemalt kümme aastat tõsiselt tööd teha, märgib Lemberg. Ja selgi juhul pole garantiid, et oodatud tulemus tuleb.

Kes on valmis ootama ja pingutama ja kannatama?

Ega vist keegi. «Igaüks tahab hakata 21-aastaselt juba esimest miljonit teenima,» sõnab Lemberg.

***
Loomulikult ei mahtunud lehte kõik Eesti jooksu allakäigu põhjused. Siin siis lisandusi.

Valdmaa väitis, et Eesti jooksjad ei ole valmis võitlema tulemuse eest. Selle asemel, et staadionil aegu joosta - "staadion paneb kõik paika - see on lakmuspaber," kuulutas ta -, osaletakse muudkui igasugustel järve-, tiigi- ja külajooksudel. Aga ainult staadionijooks, kus tuleb läbida ring ringi järel ja kus suutlikkus peegeldub konkreetses ja teistega võrreldavas tulemuses, õpetab kannatama ja võitlema. Tõepoolest, mida näitab ümber Pühajärve jooksu võit ajaga 32 minutit kopikatega? Mitte midagi.

Teiseks, kui veel Valdmaad tsiteerida, aitaks Eesti taset edasi viia võistlemine välismaal. Eestis ei ole ju konkurentsi - kellega sa siin end võrdled? Kes sunnib sind siin kiiremini jooksma? "Siin joostes tase ei tõuse," lausus Valdmaa.

Nirk väitis, et kui Pärnakivi ja Virkus olid professionaalid, siis nüüd on enamik jooksjaid asjaarmastajad. Seda vaatamata professionaalsele varustusele. (Pulsikellad! - P.P.) "Neid professionaale, kelle eesmärk on väga hea tulemus ja väga hea esinemine rahvusvahelisel areenil, peale Loskutovi ei olegi," ütles ta. Tõepoolest, isegi Vjatšeslev Košelev, keda mõned ümber järve silkavad harrastusjooksjad on nimetanud inimeseks teiselt planeedilt, rahuldub külast külla ja ümber veekogude joostes auhinnaraha korjamisega.

Professionaalsuse võrdlemiseks viitan Lembergilt saadud infole. Ta väitis, et Enn Sellik jooksis 19-aastaselt juba 7000 km hooajal, aga Tiidrek Nurme läbis mullu vaid 4800 km. Jah, ta alustas jooksuga hiljem kui Sellik. Aga iva on selles, et tuleb akumuleerida piisav maht, enne kui saab tipptulemusi loota. Mahu akumuleerimine võtab aga pikka aega, pikki aastaid. Ja seejuures arvestagem - siinkohal tsiteerin taas Lembergi -, et kui sa hiljemalt keskkooli lõpuks 1500 meetrit vähemalt 3.42-3.45ga ei jookse, siis pole ka lootust kellegi huviorbiiti sattuda, mis omakorda tähendab, et võid jooksjakarjääriga lõpparve teha.

"Nurme ja [Nikolai] Vedehhin võivad jooksma hakata nelja-viie aasta pärast," prognoosis Lemberg, lisades: "Aga see eeldab meeletut tööd." Jätkub neil kannatust?

Miks jääb mahu akumuleerimine nii hilja peale? Aga sellepärast, seletas prof. Nurmekivi, et kui tema käis iga päev kooli ja tagasi mitu kilomeetrit ja Sellik käis samuti, siis nüüdisajal sõidutatakse kooli auto või bussiga. Loomulikust liikumisest saadav nn akumuleeritud maht on seetõttu peaaegu olematu. Siinkohal veel kord sõna Lembergile: "Meil puudub igapäevases tegevuses füüsilise liikumise vajadus, et me elus püsiksime." See nending paneb paljugi paika.

Prof. Nurmekivi viitas ka mitmele kahe otsaga asjale. Nagu näiteks kergejõustikuhallid - iseenesest toredad kohad, aga pikamaajooksutrenni hallis läbi viia ei saa, väitis ta. Samas, lisas ta, ega saa öelda, et lumel ja jääl on hea joosta, aga ilma õues rasketes oludes treenimata tahtejõudu ja vastupidavust ka ei arenda. Edasi lahkas prof. Nurmekivi, kuidas noored teevad endale lõigutrenniga ilmselt liiga, selle asemel et pikkamisi baasi laduda. Aga kui treeneri õpilased tulemusi ei näita, siis küsitakse ju temalt, mida ta õieti teeb, ja kui tulemusi pole, siis igasugune rahaline toetus ähvardab ära kaduda, märgib ta. Nii ongi treenerid ilmselt jõudnud arusaamiseni, et palju etem on treenida kiirus- ja jõualasid, kus tulemused on kiiremad tulema, lausus prof. Nurmekivi.

Meelis Minn koostas mulle terve süsteemse traktaadi, kus viitas Eesti pikamaajooksu ja tegelikult üldse kogu kergejõustiku süsteemitusele, mis algab kas või sellest - mõelgem "10 olümpiastardile" - noorsportlaste liiga varasest spetsialiseerumisest ja ettevalmistuse forsseerimisest selle asemel, et reaalseid ja jõukohaseid eesmärke seades samm-sammult ja loogilist rada pidi areneda. Süsteemitus jätkub sellega, et valitseb asjatundjate põud (kes on meie hulgast jäädavalt, kes kergejõustiku juurest lahkunud), mistõttu pole ime, kui treeningmetoodika põhimõtted on vajunud unustusse. "Tehakse sporti, mitte ei toimu teadlik treenimine," märkis ta. Süsteemitus küündib selleni, et Eesti kergejõustikus tervikuna puudub süsteemne lähenemine ja asjatundlik töö; igaüks nokitseb isseette.

Ja kõige krooniks las räägib taas Erki Nool. Kurat, mulle Nool meeldib! Lugege, mis tal öelda oli.

Nool rääkis, et treenis mõni aasta tagasi keskmaajooksjat Priit Lehismetsa. Kõik rääkisid Noolele, et oi-oi-oi, Lehismets teeb liiga palju trenni. Nool sai siis kuskilt Mart Vildi (tänaseni Eesti rekordimees 1500 m jooksus 3.39ga) treeningpäevikud ja näitas neid Lehismetsale. Ja teate, mis Lehismets ütles? Vangutas pead ja ütles: "Oh sa kurat!"

Ja lõpuks säärane lugu. Kui Nool veel tippsporti tegi, jooksis ta kõvasti lõike ja lebas pärast tilgutite all. Loomulikult tahtsid kõik sama kõvaks saada, nagu oli Nool. Mis nad selleks tegid? Hakkasid teda kopeerima, väitis Nool. "Aga nad kopeerisid ainult tilguteid," meenutas Nool, "lõike ei kopeerinud keegi."

Nüüd, nagu kuulda, tahetakse tilgutid ära keelata. "Ehk siis hakatakse kopeerima ka mu jooksmist," avaldas Nool lootust.

Foto 1: Haile Gebrselassie püstitab Berliinis maratonijooksu maailma tippmargi 2:04.26. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 2: Hollandit esindav Lornah Kiplagat jooksmas Itaalias naiste poolmaratoni maailma tippmarki 1:06.25. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 3: Jooksja poolmaratonil USAs Colorado osariigis Aspenis. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 4: Chicago maraton. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 5: Samm läbi lombi Berliini maratonil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 6: Jooksjad võtmas tõusu Jungfrau maratonil Šveitsi Alpides. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 7: Uusmeremaalane Johnatan Wyatt Jungfrau maratonil. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 8: Valge mees Viktor Roethlin Šveitsist võidab Osaka MMil maratonis pronksmedali. Foto autor: AP / Scanpix