Pullerits: Kui hästi elavad suusatajad?

Midagi ei ole öelda - eelmine, suusahomode otsimise teema, osutus äärmiselt populaarseks. Nii kommentaaride, lugejate arvu kui muudesse blogidesse maandumise arvult. Järeldus: ei tõsine sport inimese tegelike huvide ega tõelise loomuse vastu saa.

Aga kuna murdmaasuusatajate seas ühtegi homo välja ei ilmunud, siis ei jää midagi muud üle, kui kuulutada murdmaasuusatamine homovabaks spordialaks - kultuuriline mitmekesisus, millest nüüdisajal on saanud millegipärast perversne mõõt omaette, küll kannatab, aga so what? - ja võtta ette uued, tulemuslikumad teemad.

Küsiks näiteks, kes on suutnud suvise kepiotsa trennis pooleks murda. Mõtlen seda terasest (?) otsa, mitte mingit plastmassiosa. Eelmine nädal pidin tegema rullsuuskadel roomamise harjutust - teate ju küll, milles see seisneb? Igatahes eeldab see tugevat tööd kätega ja siis juhtuski, et ühel tõusunukil end üles tõugates läks tera pooleks. Läksin seejärel Silja Sporti, kus püstitasin küsimuse: kas Kalmer Trammi õpetatud nõksud ja harjutused on mind tõesti nii tugevaks teinud, et varustus ei pea enam vastu - milles ise kahtlen - või oli mu varustus siiski praak - mis tundub palju tõenäolisem. Silja Spordi mehed vaatasid ja uurisid kepiotsa ning tunnistasid, et nemad ei ole küll näinud, et mõni kepiots oleks niiviisi pooleks murdunud. Vahetus!

Tollest intsidendist ei söanda oma võimekuse kohta küll palju järeldada, ent samas avastasin teise tõsiasja, mille võin küll julgelt enda arvele kirjutada. Kehakaal, mida eelmisel talvel oli liiast - 186,5 cm kohta 71,5 kg -, oli vähemalt kuu aega tagasi, treeninghooaja alguseks taas normi langenud. 69! Ilmselt tänu suvisele korralikule jooksutreeningule. Näete, on ju võimalik kehakaalu alla saada, isegi sealt, kus enamikule vist tundub, et enam võtta ei anna. Kaks ja pool kilo ikka vähem hapnikuga toita - see on kõva võit pika maa peale. Kusjuures ega jõunäitajad ole vähenenud. Suudan praegu teha täpselt samu harjutusi samade raskustega, mida mullu tippvormile lähenedes.

Aga selline jutt suusavarustusest ja võistluskaalust ei huvita vist suurt kedagi, on ju? Enamik eelistab ju kollast, kas pole nii? No andkem siis seda - ja kui see nn kollane närvidele käib, siis andke teada, paneme edasi ikka paduspordi lainel. Sest ärge unustage, mis on peamine: karm mõõduvõtt talvistel maratonidel. Ehk, ütleme otse välja, Pullerits vs. Eesti.

Kus ja kuidas elavad Eesti suusatipud? Aga nii:

Andrus Veerpalu – 6-toaline maja (ca 200 m²) Otepääl sauna ja garaažiga.

Jaak Mae – 4-toaline maja (ca 200 m²) Otepääl sauna, garaaži ja suusaruumiga.

Kaspar Kokk – 2-toaline korter (100 m²) Tartu kesklinnas.

Peeter Kümmel – 2-toaline korter (ca 50 m²) Otepääl.

Aivar Rehemaa – 3-toaline korter (70 m²) Otepääl.

Anti Saarepuu – kahekorruseline maja (300 m²) Kubjal sauna, garaaži, kaminaruumi, grillkoja ja kõrvalruumidega.

Priit Narusk – 3-toaline korter (67 m²) Võru kesklinnas.

Timo Simonlatser – elab Tamsalus vanemate juures, Tartus olles ööbib sõprade pool.

Võrdluseks: Priit Pullerits - 4-toaline korter (79 m²) Tartus Tähtveres, 5-6 minuti kerge jooksu kaugusel Tähtvere spordi- ja dendropargist.

Ja teine, laiem võrdlus: Silja Suija rääkis mulle mõni aasta tagasi, kuidas Norra või Rootsi suusatajad näinud Eesti tippmeeste elamist ja nentinud, et nende kodumaal küll ükski suusataja nii hästi ei ela.

Siit siis veel üks põhjus, miks pidada suusatamist tõsiseks tõsiste meeste spordialaks.

Foto 1: Andrus, Angela ja Anlourdees Veerpalu köögis. Foto autor: Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 2: Angela Veerpalu Anlourdeesiga pere mahtuniversaalis. Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Jaak Mae abikaasa Janaga mullu talvel Vanemuise kontserdimajas. Sille Annuk, Postimees / Scanpix
Foto 4: Jaak Mae on atunud Otepää kodu uksest sisse. Aldo Luud, SL Õhtuleht / Scanpix