Pullerits: Kas tahte triumfile järgneb fiasko?

Läksin eile trenni. Vaatasin, et rada jäine. Uisustiilist, nagu plaan ette nägi, ei tulnud midagi välja. Lülitusin ümber klassika paaristööle. Jälg oli läikiv - seal libises lennuga -, kohati kare ja prügine - seal pidi vaatama, et ninuli ei lenda. Asi tundus kahtlane. Tegin 21,25 km (Tähtvere spordipargi 25 ringi), aega läks tund ja veerand. Siis võtsin suusad alt. Vaatasin: oi, mis jutid all.

Lühidalt: suusad rikutud (mis nüüd aitab? kas kivilihv? kes teab?), seda esiteks; ja teiseks: kas sel trennil ka mingi mõte oli? Kalmer Tramm, Eesti naiste koondise treener, on mind õpetanud, et igal treeningul peab olema eesmärk, aga eilne harjutuskord jäi küll üksjagu sihituks, kui sihiks polnud just lihtsalt liigutada ja toonust hoida ning veidi kätega vehkida.

See kõik tõestas, et mu suusaõpetuste sarja selle nädala teema Postimehe terviserubriigis läks igati kümnesse. Kes seda on lugenud, võib järgneva osa vahele jätta ja hüpata kohe siinse sissekande lõppu, kus esitan teooria, et minusuguste harrastajate olukord on veel väga rõõmus võrreldes... no lugege ise, kellega.

Niisiis, motivatsioonist!

"Kui Estoloppeti Viru maraton on lumepuudusel juba kaks korda ära jäänud ja sarja teiseks maratoniks Tamsalus on rada samuti lootusetult must, siis pole ime, et tekib tahe käega lüüa.

Aga nagu ütles mulle hiljuti treeningul Margus Ader, endine Eesti koondislane laskesuustamises: kui motivatsioon kaob ära, on kõik läbi.

Ja selge on see, et nüüd, mil nii Viru kui Tamsalu maratonil on vesi ahjus ning ka Tartu maratoni toimumine kahe ja poole nädala pärast näib üha kahtlasem, on just motivatsiooni säilitamine tõusmas keskseks teemaks. Mitte õige suusatehnika omandamine või treeningkoormuste jaotus – sest mis mõttega kvaliteetselt harjutada, kui eesmärki enam ei näe.

Mis aitaks?

Mu juhendaja, Eesti naiste suusakoondise treener Kalmer Tramm on õpetanud, et motivatsioon tuleb leida iseenda sisemusest. Ta on öelnud, et innustavad tegurid ei saa olla välised, näiteks preemiaks lubatud auto. Ehkki Eesti meeste koondise puhul on jäänud mulje, et just Saksa ja Ameerika masinad on need, millega suusajuhid noori mehi peibutavad. (Seni tulemusteta.)

Kuna tavaharrastajale keegi nagunii autot ei kingi ega sponsorlepingut paku, tuleb meiesugustel motivaator just sisimast leida.

Nõnda tasub mõelda, et isegi kui maratonid ära jäävad, toob selletalvine treening tuleval hooajal kindlasti dividende. Olete ju kuulnud akumuleeritud mahust, mille baasilt endised tipud isegi aastaid pärast loobumist suudavad kiiresti sõita? Nii võib ka tänavuse treeningu viljad hoopis järgmisel talvel noppida, ja seda magusamad need tulevad.

Seni tasub rõõmu tunda sellest, et Eestis leidub mitmel pool kunstlumega radu, ning nautida suusamõnusid kevadise roheluse foonil. Eriti siis, kui päike ka paistab. Ja mitte muretseda selle pärast, mis meist ei sõltu, nagu lumesadu.

Liiati on asjatundjad seletanud, et ega ühe talvega end vastupidavusalal võimete laeni õnnestugi viia. Ja väitnud, et parimad tulemused hakkavad tulema alles pärast kolme, nelja, isegi viit treeninguaastat.

Seega, äkki ongi parem, kui tänavu maratonid ära jäävad, sest siis ei teki juhul, kui unelmate resultaadid osutuvad liiga kõrgeks, musta masendust? Ja käega löömise tunnet." (Postimees, 30. jaanuar)

Aga pole siin midagi nutta ega masendusse langeda. Mõelge Eesti murdmaasuusatajatele, ja eriti laskesuusatajatele. Murdmaameestel pole tänavu ju mitte mingisuguseid resultaate. Kõik, peale Vahur Teppani ja Kein Einaste, kes kumbki pole A-koondise mees, on teinud viimaste aastate viletsaima hooaja. Kõigi lootused on lennanud vastu taevast. Suur treenimine pole toonud mingisuguseid vilju. Raske on aru saada, mis sunnib neid edasi pingutama. Mu meelest on absoluutselt kõigil meestel kevadel tõsine mõtlemiskoht, kas tasub enam jätkata.

Aivar Rehemaa oli suvel ja sügisel lootustandev, oli varasemast paremini treeninud, oli saanud Anatoli Šmiguni endale põhijuhendajaks, aga nüüd pole mingit edasiminekut näha. Kaspar Kokk, kel hooaja algus läks täiesti aia taha, oli nüüd Jõulumäel koguni kehvem kui mitu kohalikku pooltundmatut suusameest. Peeter Kümmel tunneb oma jutu järgi, et keha on võimu täis, aga ei saa eelsõitudestki edasi. Sama kurb on Anti Saarepuu seis. Priit Narusk, kes veel mullu unistas MK-etapi võidust, on teinud samuti pigem vähikäiku. Jaak Mae, kel veel hiljuti oli esikümnest väljajäämine kesine tulemus, on tänavu esikümnesse pääsenud vaid korra. Ehk vaid Timo Simonlatseril tasub veel tõsiselt ponnistada, sest ta on kõige noorem.

Ja laskesuustajad - ma ei saa ausalt öeldes aru, mis sunnib neid ikka veel edasi sportima, kuigi on näha, et ega nad etteotsa mitte kunagi ei küüni. No on ikka jonnakad tüübid.

Aga ju on paljude puhul tegu paratamatusega - mida peale sportimise ikka nii väga teha.

Foto 1: Meeste sprindi B-finaali "külakuhi" Jõulumäel Scandinavia Cupil. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 2: Meeste sprindi B-finaali lõpuheitlus Jõulumäel Scandinavia Cupil. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 3: Väike kakerdamine Jõulumäel Scandinavia Cupil. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 4: Aivar Rehemaa Jõulumäel Scandinavia Cupil. Foto autor: Mati Hiis, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 5: Kein Einaste Jõulumäel Scandinavia Cupil. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix
Foto 6: Timo Simonlatser Jõulumäel Scandinavia Cupil selili. Foto autor: Ants Liigus, Pärnu Postimees / Scanpix