Pullerits: Kas kellelgi on abi vaja?

Kui võistlustele registreerimistel küsitakse, keda esindan, on alati probleem, et seda lahtrit täita. Et iseennast esindan, see on selge. Aga pole mul märkida oma nime taha ühtki klubi ega muud ühendust. Ja Postimees, kus töötan, on lihtsalt töökoht. Postimehelt saan palka, leht minult vastu tööjõu ja know-how. Nii et oleme tasa. Aga tulemus on see, et võistlustel olen üksik hunt.

Ega siin kokkuvõttes vahet ole, kas kuulud tiimi või mitte (kui just rattasõiduga tegu pole, aga vähemasti talvel ei ole), sest pingutama pead ikka ise. Või nagu Jaak Maegi mulle eile õhtul mainis, kui rääkisime, millised suusakepid on parimad - ei saa ju ühtki detaili tähelepanuta jätta -, et esmatähtis on ikka see, mida sportlane ise suudab, ja alles siis tulevad kõik muud tegurid, sealhulgas varustus.

Sellegipoolest, mõtlesin, et võiksin ka kuskile tiimi kuuluda. Kas on huvilisi, kes mu teeneid vajaks? Sest igasugustel võistlustel peetakse ju ka meeskonnaarvestust. Eks mu tase ole kõigile laisas laastus teada. V.a suusatase, mis võistluste puudumise tõttu seni fikseerimata. Ja mis puutub rattatasemesse, siis võtke teadmiseks, et Hindrek Riikoja, kolleeg Postimehest, on võtnud südameasjaks muretseda mulle kevadiseks rattaralliks professionaalne sõiduriist, et ma selle seljas Art Soonetsist jagu saaksin. Soonets on aga, teadagi, kõva pedaalija.

Nii et: kas on huvilisi tiime? Ainus tingimus: mingeid reklaame ega silte ma endale külge ei riputa (ajakirjanduslik sõltumatus ei ole kompromiteerida!) ja sõidan sellises vormis, nagu ise tahan.

Muide, ühed tõsised "kosilased" on juba tekkinud - Haanja Rattaklubist.

Aga eile, jah, pärast pisut vähem kui kahetunnist taastavat paaristõuketrenni (34 km), oli mul pikk ja huvitav vestlus Maega. Alati tuleb ju endast kogenumatelt ja targematelt õppida. Algul, nagu mainisin, rääkisime uutest Eestis toodetavatest suusakepisidemetest, millest on laupäevasesse Postimehesse kavandatud pikem lugu - Mae on neid katsetanud - ja pärast nii minu suusakirjutistest kui suusakoondise tulemustest.

Mae juhtis tähelepanu ka mu ühele eksimusele. Kirjutasin aasta lõpul Postimehes:

"Saatuse irvena on Alaveri käe all vähemasti rahvuslikuks, kui mitte lausa riiklikuks spordialaks kerkinud murdmaasuusatamine langenud täpselt samasse seisu, nagu üksteist talve tagasi. Möödunud nädalavahetusel saavutasid Veerpalu ja Mae sealsamas Davosis MK-etapil 21. ja 22. koha. Ka FIS-punktides mõõdetav kaotus võitjale oli pea sama suur nagu tookordki – 23 punkti varasema 25 vastu."

Mae märkis, et võrdlus pole korrektne, sest vahepeal on FIS-punktide arvestamise süsteemi muudetud. Minu viga, ei mingeid õigustusi. Seda tõesti ei teadnud. Aga nüüd tean. Paraku on see vältimatu, et ükski ajakirjanik ei suuda olla sama kompetentne, nagu oma ala asjatundjad. Mis muidugi ei vabanda vigade tegemist. Aga olgu too viga siin avalikult tunnistatud.

Ent ei olnud me vahel, hoolimata minu kriitilistest kirjutistest ja vigadest, mingit õelutsemist ega kärkimist ega tigetsemist (nagu tihtipeale anonüümsetes neti- ja blogikommentaarides ette tuleb, mis veel kord kinnitab, et anna inimesele võimalus tundmatuks jääda ja ta kaotab tsiviliseerituse, aga räägi inimesega, kellel on nägu ja nimi, ning ka kõige teravamaid ja hellemaid teemasid saab rahulikult ja konstruktiivselt arutada). Ühelt poolt tunnistas Mae, et eks tal ole ajapikku tekkinud paks nahk, aga teiselt poolt möönis, et tulemusi tänavu tõesti pole. Ja resümeeris väga tabavalt, et eks meid, sportlasi ja ajakirjanikke, ole teineteisele ikka vaja.

Ühe asja tunnistan veel siin üles. Sügisel tekkis mõte, et peaks Tartu maratoniks endale jänese palkama. Sellise, kes suudab kerge pingutusega tempot hoida ja mind õige kiirusega vajalikule kohale vedada ja vajadusel tagant utsitada. Mis te arvate, kellele ma ettepaneku tegin?

Tõsi see on - rääkisin sel teemal kaks korda Raul Ollega. Sügisel ta veel ei teadnud, kas läheb maratonil starti või mitte. Igatahes augustikuise Saku Suverulli ajal tunnistas ta, et motivatsiooni maksimaalselt pingutada tal pärast tippsuusatamisest loobumist enam ei ole.

Kuid teisipäevasel Tartu maratoni pressiüritusel Tallinnas sain teada, et Olle on otsustanud siiski Tartu maratonil võistlejana kaasa lüüa. Ta ütles, et kui saab numbri selga, siis esimesed 10 km üritab kindlasti konkurentidega võimeid võrrelda, ehkki möönis, et ega seal midagi väga võrrelda ole.

Äkki ootab Olle mind 10 km kohal, kui tal esimene toss väljas, järele ja võtab endale siis sappa? Saab tõelise maratonifiilingu ja jõuab ka ringi vaadata, mitte nagu seni, kui ilmselt kogu tema mulje Tartu maratonist on suusajälg, ei midagi muud.

Foto 1 ja 2: Jaak Mae 8. Albu suusasõidul. Foto autor: Tairo Lutter, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Jaak Mae Davosi MK-etapil. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 4: Raul Olle, Eesti Suusaliidu spordidirektor, ESLi kontoris. Foto autor: Kalev Lilleorg,
SL Õhtuleht / Scanpix