Pullerits: Kuidas sõita nii, et võita? (Üksikasjaline tehnikaõpetus)

Olen kui kits kahe heinakuhja vahel. Ühed küsivad: "Priit, kus on su tehnikanõuanded, nagu lubasid?" Teised manitsevad: "Kirjuta, Pullerits, millest tahad, peaasi et sa tehnikast ei kirjuta."

Kirjutan ikka, ja teate miks? Sest eile, kui oli kavas paari lühikiirendusega trenn, haakis õhtul kella üheksa ajal harjutuskorra lõpus keegi mulle sappa ja püsis seal tükk aega. Siis ühel hetkel tegi häält: "Sõidan juba tükk aega su taga ja naudin tehnikat."

See oli Margus Ader, kes, kui mäletate, möödunud nädalalõpul mu klassikastiili sättis. Eile käis sõit vabatehnikas. Seejärel lisas ta: "Mõtlen, kas panna sulle hindeks kolm pluss või neli miinus. Harrastaja kohta peaks sulle panema neli miinus, aga arvestades, et su eesmärgid on kõrgemad, siis peaks motivatsiooniks ruumi jätma." (Tsitaadid reprodutseeritud peast, seetõttu võib neis esineda mõningaid sõnalisi, kuid kindlasti mitte olulisi faktieksimusi.)

Sedasi toimus eile Aderi juhendamisel uisutehnika näidistund. Aga enne, kui selleni jõuame, räägime lõpuni tolle eelmise nädalavahetuse klassikatehnika näidistunni nüansid. Lugege, jätke meelde, tehke järele! Ja kindlasti pidage silmas, et ma ei pea end pädevaks teistele suusatehnikat õpetada, sest olen ise alles õppija, kuid mul on olnud head õpetajad; seetõttu olgu see tekst siin n-ö alus- ehk baastekstiks, millele asjatundjad on teretulnud kommentaarides täpsustusi lisama.

Niisiis, sõitsid vana konkurent Art Soonets ja onkoarst Ain Kaare paaristõugetega klassikat, kui hüüdsin neile, et mehed, teil on 16 protsenti reservi. Kus?

Nüüd tulevad mängu asjatundjad, nagu Tallinna Ülikooli suusaõppejõud Kaarel Zilmer. Ta seletas mulle peast, ilma raamatuist järele kontrollimata, aga asja iva oli selles, et tuleb hooliigutusi ära kasutada: kui tõusta enne keppide lumme löömist varvastele, siis pidi käte ja kere ettetoomisest saama inertsi, mis Zilmeri mälu järgi andvat umbes 16 protsenti tõukele jõudu juurde.

Vaadake nüüd, kuidas enamik paaristõukeid kasutab: seisavad täistallaga suusal, töötavad ainult õlgadest. Aga kergitage end veidike üles ja tunnete, kuidas langete keha ja käte raskusega keppidele ja saate palju suurema hoo. Eks need, kes Tähtvere spordipargis on suusatanud, ole näinud, kuidas ma pisut-pisutki end pöiale tõstes olen saanud nendest möödumiseks olulise lisahoo.

Tõsi, et seesugust sõiduviisi suuta rakendada, peab olema piisavalt treeninud. Esiteks peab olema hea tasakaalutunnetus ja teiseks on vajalik kõhu-, selja- ja küljelihaste ettevalmistus. Olen sellega tegelenud tasapisi suvest saadik, mistõttu tunnen, et suudan ka kere enam-vähem stabiilsena hoida. Siit koorub üks õppetund: võin ju tehnikanõkse jagada, aga kui puudub vajalik treenitus, siis kuigi kaua aega te neid nõkse järgida ei suuda. Seega, suusatamises pole imerelva, mille kiire omandamine annab imelise tulemuse. Kõik suusatamise komponendid on omavahel seotud, n-ö komplekssed.

Suurim oht, mis paaristõugete puhul seirab, on allaiste, mida anonüümsed kõrvaltvaatajad mulgi pisut täheldanud. Tänu Margus Aderilt saadud õppetunnile olen seda rohkem jälginud ja loodetavasti probleemi vähendanud. Milles on asi?

Nimelt selles, et tõuke ajal tikuvad jalad põlvest liiga kõverduma ja tagumik taha vajuma. Nagu Ader seletas, toob see kaasa selle, et tõuke alguses tuleb hakata end taas alt üles vedama. Mis see omakorda tähendab? Istuge taburetil ja tõuske sealt järjest muudkui püsti - siis saate kähku aru, mida see tähendab.

Mida ette võtta? Ader näitas seda üksjagu järsul tõusul. Seal surus ta põlved üksjagu ette, langes keharaskusega keppidele ja vedas jalad alt järele. Võrdluseks: laske tagumik taha vajuda ja saate isegi aru, et seesugusest asendist Aderi näidatule vastast pole.

Paraku ei saa sedagi nippi ilma vastava ettevalmistuseta omandada. Nagu Ader seletas, on selleks vaja tugevaid kõhulihaseid, mis tuleb tõuke ajal n-ö lukustada ehk siis pingele tõmmata. Mu jooksutreener lisas, et siin on lisaks kõhulihastele vajalik mängu tuua ka alaseljalihased ja tagareielihaste kinnituskohad. Nende arendamiseks olen tema soovitusel teinud suvest saati õhtuti harjutusi.

Jõuate veel jälgida või on toss juba väljas? (Ärge andke alla: kui siin loobute, siis kuidas loodate üldse maratonis lõpuni vastu pidada?) Vaatame nüüd ühesammulist ja vahelduvtõukelist sõiduviisi.

Nagu mu juhendaja Kalmer Tramm, Eesti naiste suusakoondise treener, juba mullu osutas, on oht seal kehaga liiga ette vajuda. Aga vaadake, kuidas sõidab näiteks Axel Teichmann - täitsa püsti. Ja ega teised ka rohkem ette kaldu lange, mis tähendab, et kui ässad ette ei kummardu, siis pole põhjust teilgi seda teha. Efekti järelikult ei ole (peale kontraefekti).

Kuid kõige kriitilisem, paistab, on tagant vabajala ettetoomine. Olen jälginud, et paljud asetavad selle maha liugleva jala taha. Aga niiviisi ju pidurdate oma hoogu! Jätke meelde, nagu Zilmer ja Tramm on mind juhendanud: tagant tuleb jalg tuua kergelt hooga libiseva jala ette - nii lähete hooga edasi.

Kuidas seda teha, küsite. Vaat nii: tagant järele toodavat jalga tuleb puusast veidi tõsta. Paraku, jällegi, on see asi, mida niisama kergelt ei saavuta. Taas on mängus tasakaal ja lihaste ettevalmistus. Kuid üks abinõu siiski on: sõitke ilma keppideta. See peaks pikapeale aitama.

Aga käed - mida teevad käed? Paljudel on need klassikasõidus kas liiga kramplikult sirged või vajuvad küünarnukist läbi või "lendavad" paaristõuke lõpus, nagu Ader eile näitas, laiali nagu liblika tiivad.

Kalmer Tramm on mind õpetanud nii: seisa püsti, kujuta ette, et kummagi külje peal hoiad kätega arbuusi, siis viska arbuusid minema ja hoia sellist käteasendit kogu sõidu vältel. Mõned nimetavad seda vist kangiefektiks. Ader tõi eile sellise võrdluse: kujuta ette, kuidas on lihtsam palki tõsta - kas sirgete käte või kõverdatud kätega. Selle vastuse leiate küllap ka ilma minu abita.

Lisaks pidage meeles, et kepid ei ole üksnes tasakaalu hoidmiseks, vaid ka hoo lisamiseks. Ja nagu Zilmer nentis, siis paljude algajate viga on just selles, et nad lasevad hool liiga langeda - mistõttu nad peavad uut tõuget alustades jälle hoogu üles koguma. See on aga, mõistagi, väsitav. Palju kergem on ju sõita, kui hooog üleval püsib - siis peab palju vähem jõudu rakendama.

Ja selleks, et hoog püsiks, on Tramm mind õpetanud, et kepid tuleb lumme lüüa teravalt. Ja vaadake, et kepid ei läheks lumme liiga ees - siis töötate paratamatult oma liikumissuunale vastu - ega liiga taga - siis ei ole nendega vehkimisest suurt abi, sest tõuge jääb lühikeseks.

Klassikateema lõpetuseks veel üks väärt nõuanne Zilmerilt: ei tohi pead õlgade vahele tõmmata, sest siis ülakeha kangestub ja pingestub. "Lase ülakeha lõdvaks ja tunneta lõtva liikumist!" kõlab tema soovitus.

Aga nüüd uisutehnikast, mida Margus Ader mulle samuti kahel korral on seletanud ja näidanud. Kui ta seda korrigeerimistööd esimest korda tegi ning see siin blogis kajastust leidis, olid mitmed tüübid temaga ühendust võtnud, küll treeningnõuandeid küsinud, küll palunud appi tehnikat sättima. Ader on nii fantastiline mees, mõnusa (ja kui klišeed kasutada) avatud olekuga, innustava sõnaga, abivalmis, näeb detaile ja oskab nii ette näidata kui seletada - no ma kujutan ette, millise abipalvete laviini ta nüüd võib saada.

Eilegi oli nii, et sõitsin ees ja Ader juhendas mind juhuslikult kujunenud eratunnis tagant, kui vaatasin, et kellegi punane tagumik tuleb meile vastu. No muidugi, Art Soonets. Ta ei saa ka muidu, kui peab kogu aega peale passima, mida ma teen. Aga teate, mis temaga üleeile juhtus?

Soonets on samuti tuntud äärmiselt abivalmis mehena. Oli ta siis vaadanud üleeile õhtul, et sõidab üks patsiga naisterahvas, aga käed ja kepid on nii valesti kui olla saab. Läks siis Soonets õpetama, ja vaatab, et naine seitsmendat kuud rase. Asus siis Soonets õpetama, kui järsku lähenes tagantpoolt üks kahemeetrine tüüp, suur-suur. Ilmselgelt, nagu kohe selgeks sai, tolle naisterahvaga lähedalt seotud. "Mis, on probleemi või?" küsis mees. Aga ega Soonetsit verest välja löö. "Ehee, teil on ka kepid valesti käes," suskas ta vastu. Vaat siis, milles oli probleem.

Kuid tagasi uisutehnika juurde. Siin on kaks tüüpviga, mida Ader on aidanud mul korrigeerida, kuid mis paljudel teistel endiselt küljes on, sest nüüd oskan neid vigu märgata. Esiteks, sirgete jalgade ja kangete puusadega sõit ning teiseks sirgete ettesirutatud kätega töötamine. Minu viga oli senimaani samuti see, et töötasin valdavalt üksnes kätega, ja sedagi valesti.

Aga nagu Ader seletas, tuleb ka uisustiilis kasutada nn kangimeetodit: käed küünarnukkidest kõverdada, suruda küünarnukid väljapoole (mitte lasta neil alla vajuda) ja mitte lüüa keppe suusasaapast tagapool lumme (sest siis ei saa suurt hoogu).

Jalgade töös, seletas Ader, on vajalik ka reied ja puusad rohkem tööle panna, et saada jäsemetega hoogu anda. Seda on nüüd pisut keeruline mul piltlikustada, aga tuleb tõuke ajal rohkem reiest suusale suruda ja selleks on vaja puusast end kergelt alla lasta. Ning tõuke järel tuleb saada jalaga tagasi rahulikku puhkefaasi. Igal juhul vältida trikksirgete jalgadega liuglemist.

Üks asi, mida olen märganud, on see, et uisku sõidetakse, jalad liiga laiali ja harkis. Aga nii libisevad ka suusad rohkem kõrvale. Kuid vaja on, et toimuks siiski edasilibisemine. Mu arvates võiks seda hästi õppida Tobias Angererilt, kuidas tema sõidab uisku ideaalilähedase sirge joonja trajektooriga.

Eile juhtis Ader tähelepanu veel ühele puudujäägile. Et sõidan uisku kogu aeg ühtemoodi, ilma puhkefaasideta. Tõepoolest, pärast seda, kui õppisin mõni aasta tagasi ära tempovariandi ja olen õlavöödet tugevaks treeninud (õigem on vist öelda sitkeks, mitte tugevaks), olen harrastanud jõudemonstratsioone ja sõitnud ka Estoloppeti maratonidel tõuse tempoversiooniga.

Aga eile näitas Ader, miks vahepeal tuleb sõita ka mogrenit ja mitte kogu aeg wassbergi. Wassberg on küll jõuline moodus, aga see ei lase puhata. Puhkamiseks on vaja ümber lülitada mogrenile, mis pidi andma nii vaheldust kui puhkust, sest saab ära kasutada hooglemise hoogu. Õppisin siis Aderi juhendamisel ühelt sõiduviisilt teisele üleminekut ning mõlema tehnika otstarbekat rakendamist ning sain eilselt õpetajalt kiidusõnu.

Ta avaldas koguni arvamust, et kui niiviisi sõidan, siis Estoloppeti maratonidel võin...

No ega kõike pea ka reetma, mida öeldud. Ja mis tähtsus sel on, mida Ader mulle prognoosis - ega selle teadmine aita teistel tulemusi paremaks teha. Keskenduge nüüd pigem sellele, et siinsest tehnikatunnist maksimum võtta - kuni vihm ja torm ja soe kunstlund lõplikult minema ei pühi.

Foto 1: Axel Teichmanni vahelduvtõukelise klassikastiili näide Tour de Skil. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 2: Margus Ader uisustiilis hoogu üles võtmas kaks aastat tagasi Eesti meistrivõistlustel laskesuusatamises. Foto autor: Jarek Jõepera, SL Õhtuleht / Scanpix
Foto 3: Odd-Björn Hjelmeset tõuseb paaristõuke algfaasis varvastele ja võidab mulluse Holmenkolleni MK-etapi 50 km maratoni. Foto autor: AFP / Scanpix
Foto 4: Odd-Björn Hjelmeset viimasel Davosi MK-etapil paaristõuke lõppfaasis. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 5: Odd-Björn Hjelmeset lööb Davosi MK-etapil paaristõukelises sõiduviisis kepid hooga lumme. Foto autor: Keystone / Scanpix
Foto 6: Tobias Angerer võidab uisustiilis mulluse MK-etapi Hiinas. Foto autor: AP / Scanpix
Foto 7: Axel Teichmanni uisustiili näide Sapporo MMil, kus ta võitis suusavahetusega sõidu. Foto autor: Reuters / Scanpix
Foto 8: Axel Teichmanni uisustiili näide viimasel Beitostöleni MK-etapil. Foto autor: Reuters / Scanpix