Pullerits: Vale stiimul ja väljapressimine

Ühed inimesed on need, kes ihkavad intriigi, teised inimesed on need, kes vihkavad intriigi. Täna on esimesena mainitute hea päev.

Eilses Eesti Päevalehes, kas panite tähele, ütles Anatoli Šmigun ajakirjanik Andrus Nilgile, et tema tütart võiks taas kõvasti rügama innustada vägev olümpiakulla-preemia. Ta rääkis: "Nõuko­gu­de aja lõpul kin­gi­ti Ees­ti olümpiavõit­ja­te­le ma­ja. Mis nüüd on olümpia­kul­la pree­mia? Vist vei­di üle mil­jo­ni kroo­ni. Kas sel­le eest saab ma­ja ehi­ta­da? Kui olümpiavõitu püüdma innustataks suu­re ma­te­riaal­se stii­mu­li­ga, miks mit­te kul­da püüda!"

Mulle paistab selline avaldus väljapressimise moodi. Nõnda siis: lubagu Eesti Olümpiakomitee, et Kristina Šmigun-Vähi saab võidu eest maja (ajakirjanduse andmeil on tema maja Otepääl endiselt müügis, hind oli aasta tagasi 8 miljoni krooni kandis - kas selline peaks siis olema ka järelikult paslik võidupreemia suurus?), ja siis me hakkame ka treenima, varem mitte. Nagu eilsest Päevalehe loost teame, on EOK-l ja teistel võimalikel rahastajail järelemõtlemise aega veebruarini. Kui selleks ajaks soodsat pakkumist ei tule, võib avaldustest välja lugeda, siis ei tule ka otsust, et Kristina Šmigun-Vähi hakkab püüdma Vancouveris kolmandat olümpiakulda.

Teiseks ei saa mitte unustada Eesti naiste koondise juhendaja Kalmer Trammi möödunud hooajal mulle lausutud sõnu, et õiget sportlast ei saa võidule innustada välised stiimulid - raha, auto, maja -, sest need ammendavad end peagi, vaid ainuõige stiimul peab tulema sportlase sisemusest. Seal peab pulbitsema tahtmine tulla esimeseks, saada võitjaks. Ehk teisisõnu: vaja on võiduiha, mitte materiaalse hüve iha.

Mõelgem nüüd reaalselt ja rahulikult: ütleme, et EOK lubabki Šmigun-Vähile võidu korral maja. Ja Šmigun-Vähi hakkab innukalt treenima. Aga kus on garantii, et ta võidab ja seega ka maja saab? Mitte kusagil. Raskel treeningperioodil võib tekkida siis koguni tunne, et kuradile mulle seda maja nii väga vaja on, mul on ilus elamine ju olemas, ja järgneb käega löömine. Või tekivad kahtlused, et ta ei jõua siiski tippvormi, mis siis, et võidu korral on maja lubatud, ja jälle lendab püss põõsasse. Aga kui sportlasel on sisemine tahe ja sisemine stiimul ja sisemine motivatsioon, siis igasugused nõrkusehetked ja muud segavad tegurid on palju kergemini ületatavad, sest tõeline tahtmine sunnib tagant.

Teame ju, et ega palgatõus pane kedagi kõvemini tööle. Kõvemini paneb tööle sisemine soov midagi korda saata ja ära teha. See kehtib spordis sama moodi nagu muus elus. Ja seepärast ei suuda ma uskuda hoolimata tõsiasjast, et papa Šmigun, kes on viinud oma tütre kahe olümpiavõiduni ja on nüüd nähtavasti ka Aivar Rehemaa, kelle areng Mati Alaveri käe all takerdus, samuti kiiremini liikuma saanud, vajutab sedakorda õigetele nuppudele ja tõmbab õigeid kange. Minu arvates on otse öeldes tegu väljapressimisega, ja sellise väljapressimisega, mis ei aita kedagi võiduni viia.
******Shafer Trail, Canyonlands National Park, Utah. 1. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida fotole.)

Foto 1: Kristina Šmigun-Vähi eelmisel kuul Otepääl. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht / Scanpix Foto 2: Anatoli Šmigun tänavu jaanuaris Scandinavian Cupil Jõulumäel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht / Scanpix