Pullerits: Mida õpetas mulle Ott Kiivikas?

Siin on tõsine küsimus tõsistele vastupidavusalade tegijaile: kas meil on midagi õppida jõumeestelt, näiteks Eesti 11-kordselt absoluutselt meistrilt kulturismis Ott Kiivikalt? Nagu järgnevast selgub: on küll! Ja oi, kui palju!

Vestlesin Kiivikaga tunni ja veerandi selle nädala algul, kui tegin temaga usutlust laupäevasesse Arterisse. Siin on meie jutuajamise sporti puuduv osa, millest enamik spetsiifilisuse tõttu trükiintervjuust välja jäi. Mida Kiivikas rääkis toitumisest ja lihaste arendamise esteetikast ja spordimeeste mittesportlikest võimetest ja mõnede jõumeeste testosteroonitaseme mõjudest jms-st, seda peate juba Arterist lugema. (Muide, ta on hästi mõnus vestluskaaslane.)

Psühholoog Tõnu Ots on öelnud, et mehe puhul ei ole määrav jõud, vaid vastupidavus. Teie olete jõuala esindaja, mina tegelen vastupidavusaladega. Mida kostate?
No mis siin kosta... Küsimus on selles, kui tõsiselt neid võrdlusi tehakse.

Iga aasta lõpus toimub spordikuulsuste jõuluturniir, kus võisteldakse aladel, kus nad tavaliselt ei võistle. See turniir on toimunud neli korda ja neljast korrast kolmel olen olnud esinelja sees. Seal on alad, mis eeldavad ka vastupidavust, nagu hinge kinni hoidmine ja sõudeergomeetri tõmbamine, mil pole absoluutselt pistmist jõuga.

Kui oled hinge kinni pidamises Ain-Alar Juhansoni järel teine või joonejooksus jalgpallurist kiirem, siis ei saa öelda, et kulturistid valdavad ainult oma ala või meie jõudu saab mõõta ainult sellega, kui palju tõstame. Selge see, et ma ei saa maratonijooksus minna võistlema maratonijooksjaga. Aga plahvatuslik jõud ja aeroobne vastupidavus on meil suuremad, kui arvata osatakse.

Sõidan näiteks iga päev tund aega ratast. Nii et kui läheme rattaga sõitma, siis ei saa olla kindel, kas oled kiirem kui kulturist. Kui vaatame Marek Kalmust, suure massiga meest, siis rattarallil paneb nii mõnestki mehest mööda. Seega ei saa kulturiste rattasõidus alahinnata. Elav näide on Indrek Otsus, kes tuli 1994 maanteesõidus Eesti meistrivõistlustel hõbedale.

Olgu, tunnistan ennast lööduks.

Kulturisti jõud on mitmekesine. Selleks, et näha laval selline välja, nagu näeme, peab tegema väga mitmekesist treeningut. Ka aeroobsed mahud on meil suured. Näiteks eelmine aasta proovisin veel suurema mahuga trenni teha: iga päev oli kaks tundi ratast kavas. Kui rääkisin sellest suusatajatele, siis nad vaatasid, et ma ei treenigi nii vähe. Pluss kangitrenn iga päev. Treeningmahud lähevad 30 tunnini nädalas. See ei jää alla vastupidavusalade treenijatele.

Kui palju praegu treenite?

Umbes 20 tundi nädalas. Sa võid ju rohkem teha ja mõelda, et oled kõvem mees, aga tegelikult ei ole. Tuleb aru anda, kui palju on optimaalne harjutada. Olen proovinud suuremahulist treeningut ja väiksemahulist, tõde on kuskil vahepela. Tuleb leida optimaalne treeningmetoodika. Sa ei pea sättima eesmärgiks näidata suuremaid treeningmahte, et sõbrad patsutaks õla peale, et jube vägev, kift vend, treenid nii palju. Aga medaleid selle eest keegi su kaela ei pane.

Öelge ausalt, kas sellist muskulatuuri nagu teil on võimalik saada keelatud ainete abita?

Jah, väidan seda. Siiani olen läbinud puhtalt 16 dopingukontrolli ja oleks patt väita vastupidist.
Sporti saab teda kuhugile maale ilma keelatud aineteta. Igaühel on naturaalne baas, olgu suusatajal või jooksjal, kuhu maani saad end arendada. Mu võistluskaal on sama, mis kümme aastat tagasi, kui kaalusin 89,4 kilo. Nüüd kaalun 89,5 kilo, sada grammi raskem. Keskmine lihasmassi juurdekasv oleks kümme grammi aastas. Loomulikult ei tähenda see, et nägin kümme aastat tagasi samasugune välja.

Mu toorik oli valmis kümme aastat tagasi. Hiljem olen nagu skulptor löönud jutte ja jooni juurde: kuju muutub, kaal on sama, aga pilt on teine. Minu naturaalne tase ongi 174 cm pikkuse juures 90 kilo.

Paljud küsivad, miks ma ei lähe edasi, miks ma kuni 100-kiloste arvestuses ei võistle. Jumala eest, ma käin iga päev selle nimel trennis, et sinna saaks, aga seda lihasmassi ei tule. Kui minusugune mees hakkaks midagi kasutama, oleks ka tulemus 110 või 115 kilo, aga mul pole sellist ambitsiooni ega vajadust. See on põhimõtte küsimus.

Paljudele on ka see tase, kus olen, utoopiline, eriti nende meeste seas, kes kasutavad [keelatud aineid]. Kui ütlen neile, et ma pole midagi kasutanud, siis vahivad mind nagu karjasattunud hunti, et mida sa nüüd räägid. Kuid see on pigem kompliment, et olen jõudnud naturaalselt väga heade tulemusteni.

Jõutrenn on ju rutiinne ja monotoone, kuidas te seda seedite teha?

Öelge mulle, kuidas saab kolm ja pool tundi paaritõugetega suusatamist nimetada huvitavaks? Mul tekib pigem see küsimus.

Ma kõnnin ühe [masina] juurest teise juurde, mul on erinevad harjutused, erinevad raskused. Trenn on vaheldusrikas. Ma ei tee kolm tundi kükke ega surumist. Treeningu üks ülesandeid on, et see ei tohi muutuda rutiiniks. Seega pead tegema erinevaid treeningtsükleid, sest niipea kui see muutub rutiiniks, peatub areng.

Ma ei kujuta ette, kuidas Ain-Alar Juhanson teeb kaheksa tundi trenni – see on nagu täiskohaga tööl käimine. Sportlasele jääb isegi teine sportlane arusaamatuks, kuidas ta suudab. Ja kui räägin Jaan Kirsipuuga, siis küsin, kuidas ta istub kuus tundi sadulas – see on ilgelt tüütu.

Ma vahetan ka keskkonda. Kui peaks 16 aastat käima ühes saalis, siis lähed tõesti hulluks peast. Keskkonnavahetus mõjub hästi: sul on teised inimesed ümber, sul on hoopis teised seadmed. See aitab rutiini vältida.
******Lembert Dome, Yosemite National Park, California. 18. juuli 2008. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Ott Kiivikas kodus. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ott Kiivikas tunamullusel spordikuulsuste jõuluturniiril õllekasti hoidmas. Foto autor: Tiina Kõrtsini, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Marek Kalmus, Natalia Nazarenko-Kiivikas ja Ott Kiivikas mullu sügisel Eesti meistrivõistlustel. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Ott Kiivikas, Eesti absoluutne meister kulturismis. Foto autor: Teet Malsroos, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Ott Kiivikas abikaasa Natalia ja tütre Emiliaga. Foto autor: Stanislav Moshkov, Naisteleht/Scanpix
Foto 6: Ott Kiivikas õnnitlemas mullu Eesti meistrivõistlustel abikaasa Nataliat. Foto autor: Mati Hiis, Õhtuleht/Scanpix