Pullerits: Kuidas ma Tallinna maratonil Eesti esisprinteri alistasin?

Kui mitu korda pean tõestama, et teine stardigrupp ei ole veel minu tasemele vastav? Alutagusel, kus mulle riputati õlgadele enneolematult suur kolmekohaline number, sai see lõpuks ju esisajas koju toodud. Aga nüüd, Tallinna maratonil, jälle sama alguslugu. See paistab kilulinnameeste vandenõuna ülikoolilinna esindaja vastu.

Kempsu järjekorras nägin Anti Saarepuud. Tal oli ees talle omane, kergelt justkui naeratav-muigav ilme, aga selle all, nagu aru sain, olid sügavad ja tõsised mõtted. Ütlesin talle, et mulle meeldis tema intervjuu pärast Oslo MMi ebaõnnestunud sprindisõitu. Sest see oli tõelise spordimehe intervjuu – tema vastustes, mis kippusid jääma tühjusse vaatavalt sõnatuks, peitus tõelise spordimehe rahulolematus ja hämmeldus. Ta ei saanud ise ka aru, mis juhtus. See tuli nii tuttav ette, kui mind usutlesid pärast Tartu maratoni Marko Kaljuveer ETVst ja kolleeg Oliver Lomp Postimehest – ma ei osanud ka neile oma plaanitust tagasihoidlikuma sõidu kohta midagi tarka öelda. Olin kimbatuses. Nagu Saarepuu MMilgi. Ütlesin talle vetsu järjekorras, et ärgu lasku pead norgu, ta on ju ikkagi nii palju vaeva näinud, küllap leidub ka mõni hea inimene, kes on valmis teda edaspidi toetama.

Tallinna maratoni esimeste kilomeetrite järel, kui tuli mitmest tõusust üles ronida ja nii mitmedki ootasid veel ees, eriti ringi lõpus, tundsin, et minek on vaevaline. Ega ma suuskadel sooja ka muidugi teinud – tahtsin väärt määret kokku hoida. Et kui esimese ja parima kihi soojendusele raiskan ja mustuse korra alla kogun, siis hakkab juba alguses teistega võrreldes kehvemini libisema. Kas see ka tegelikult nii on, ei tea – aga tunne on mõnikord sosistanud, et võib olla küll. Liiati olin sedapuhku stardis oma Atomicega, mitte laenusuuskadega (nii et üks konks vähem, millest rivaalidel kinni hakata). Aga Jaanus Kunts Suusavendade tiimist, kelle ametivennad olid MMile sõitnud – lootuses ilmselt Andrus Veerpalu lahkumisetendust näha – ja jätnud ta sedasi üksinda suuskade ettevalmistuse eest vastutama, kinnitas, et oli püüdnud anda oma parima. Jah, andis küllap küll: Atomicud, mis väidetavalt on maailma ühed kehvemad suusad, olid teistega täiesti konkurentsivõimelised, paljudest ehk koguni paremadki. Ja kestsid distantsi lõpuni.

Aga esimesse toitlustunspunkti jõudes tundsin, et sedapuhku väga ei jaksa. Ja võib-olla ka ei viitsi end piitsutada. Paratamatult oli võimust võtnud meeleolu, et Tartu maratoniga läks hooaja kulminatsioon mööda ning edasine ei oma enam suuremat tähtsust. Et tuleb, mis tuleb. Alatasa liikusid mõtted enne Tallinna maratoni seda rada, et miks ei võiks ükskord ometi sõita rahulikult, ilma võistlemata, vaid suusasõitu, loodust ja ilusat ilma nautides. Aga kui number antakse selga ja kell lüüakse käima, siis on raske massist irduda.

Liikusin pika-pika rongi lõpuosas. Aegamööda lükkasid paar möödujat mind kõige viimaseks. Katsu ikka rongist kinni hoida, sisendasin endale. Aga rong tikkus minuga lollitama. Tõusude algul sain ilusasti sabast kinni, sain isegi selja sekundiks-kaheks sirgeks lasta, aga siis kukkusid eesmised hooga rahmeldama. Tõusu lõpuks venis vahe taas viie-kümne meetrini. Laugetel osadel tulin rongile uuesti lähemale, kuid tõusudel tehti mulle taas lõõtsa. Hakkas juba tunduma, et need mehed teevad seda sihilikult.

Eks mu taktika oli ka selline, mis võimaldas mind lollitada. Aga see-eest oli taktika loogiline. Nimelt: on ju nii, et jõuvarude säästmiseks on mõistlik sõita võimalikult ühtlaselt? Ent kui tõusudel kiirendada ja siis laugetel järele anda, on see sama hea kui pesueht lõigutrenn. Ja nagu iga lõigutrenni teinu teab – näiteks mina –, siis kulutab seesugune jõnksutamine palju rohkem kui ühtlase kiiruse hoidmine.

Seda, et mul on antud osas sada protsenti õigus, tõestas efektselt teise ringi algus. Juba esimese ringi lõpus staadionile tulles libisesin rongi lõpust ilma erilise vaevata ja kergelt jalgadega töötades kolm-neli kohta ettepoole. Oli ju mul efektiivsem trajektoor, märkasite? Kuigi joogipunktis kukkusin taas rivi lõppu, ei lasknud ma end sellest häirida, sest polnudki plaani etteotsa tempot tegema minna. Aga olukord kippus muutuma.

Ühtäkki märkasin teise ringi esimestel tõusudel, et konkurendid ei liigu enam sama särtsakalt nagu esimesel ringil. Ja kui pilku ettepoole heites nägin, et pikk rong tikub tükkideks pudenema, oli aeg jalad kõhu alt välja võtta. Too oli vist viimane tõsisem tõus enne järgnenud laugemaid osi, kui ettepoole liikusin. Siiski mõtlesin – ja seda tunnistasin ka ühele rivaalile –, et ma ei kipu ette kiirendama, sest jään rahule, kui pikas rongis lõpuni vastu pean. Kuid peagi pidin sõnu sööma.

Märkasin, et pikal laial metsakõrvalisel laugel sirgel lasid kaks meest minu ees eelnevatega vahe sisse. Tükk aega mõtlesin, kas lähen ette, et vahe kinni tõmmata. Lõpuks läksin. Ja tegingi oma töö auga ära. Nägin, et eespool on Tartu Ülikooli ajalooõppejõu Pärtel Piirimäe (nr 77) kohalt omakorda eesmistega vahe tekkimas. Olin temast vähem kui sada meetrit maas. Ja siis tuletasin meelde, mis on ikkagi minu trump.

Ma ei pruugi olla mingi stiilne sõitja – seda aitasid eilse päikselise ilmaga tuletada meelde rajale langenud varjud, mis näitasid, et käed-jalad on sageli võrdlemisi laiali –, aga kogu selle stiilituse juures on mu enda arust tugevaimaks küljeks (ja seda täiesti ebaloogiliselt) laugetel tõusudel tempovariant. (Ebaloogiliselt seepärast, et tempovariant nõuab rohkem jõudu, mida mul küll kunagi üleliia pole olnud.) Umbes 3 km enne teise ringi esimest TPd, kui eesmised kiiruse liiga alla lasid, läksin kõige ette. See oli vist Marek Lemsalu – ei olnud aega isegi kõrvale vaadata –, kes kõrvalt veel ergutas ja lisas, et sajakilostel pole sedapuhku pehmes lumes midagi teha. (Sama kinnitas hiljem ka teenekas ja alati sõbralik suusapedagoog Kaarel Zilmer.) Vaat siis, milline muutus: esimese ringi rongi lõpus rippujast, peaaegu et rongist pudenejast, oli saanud ühtäkki vedur. Huvitav, millest see räägib? Et mida pikemaks läheb võistlus, seda paremini pääseb maksvusele pikaajaline treenitus? Et teised ei osanud algul jõuvarusid jagada ja pakkusid üle? Et oskasin kogemuste pinnalt oma ressursse paremini hinnata?

Igatahes sain asuda oma rütmis sõitma ja hakkasin kohe senisest rohkem rakendama tempovarianti. Mulle tundub see palju tõhusam. Tõusuvariandiga sipsides ajab vaid pulsi üles ja lihased piimhapet täis. Samuti püüdsin jälgida tehnikat, nii palju kui mul seda üldse on. Et libiseksin pikemalt, et tõukaksin varbaga lõpuni, et kepid lööks lumme teravalt ja eest hooga, mitte loiult. Tundus, et tasastel lõikudel sai ees päris head tööd teha, sest aeg-ajalt tekkis tunne, et äkki sõidan veel eest äragi. Muidugi ei sõitnud. Aga siit tekkis mõte, et ju olen tänu oma pikkadele jalgadele ja sihvakusele, mis lubab paljude teistega võrreldes kasutada hooglemisel märgatavalt suuremat amplituudi, eriti sobilik tasase maa sõitja. Kas võib nii olla?

Edasi läks sedasi, et vedasin üksjagu pikka rongi umbes 9 km. Kuni viimase TPni jäi umbes 1,5 km. Kui tagumised märkasid, siis mu taktika oli selline: kasutada lausikutel hoogsalt hooglemist ja pikka libistamist, püüda tempovariandis libistada ka kergetel tõusudel, järsematel tõusudel aga lasta kiirust ülekoormuse vältimiseks pisut alla, sest nüüd sain mina tempot dikteerida. Ega keegi väga kannule ka astuma tikkunud, ammugi mitte mööda uhama. Piirimäega vähenes vahe laugete lõikude lõpuks umbes 50 meetrile. Oletasin, et pikkamööda jõuan talle järele.

Aga need järsud lahtise lumega tõusud 7 km enne lõppu tikkusid liiga läbi küpsetama. Neist oli päris korralik vaev üles saada. Madala okaspuumetsa vahel liugles mulle kõrvale endine Eesti koondislane Kaili Sirge, kes ütles, et olen nii kaua ees tööd teinud – jah, taas Jaak Teppani nõuande järjekordne eiramine; aga kas ma oleksin siis pidanud asja ees teist taga tagapool passima? –, et las teised veavad ka. Kuulge, mehed, kes te minu taga luuslanki lasite! Kas teil häbi ka on? Teid oli seal terve kari, aga teie saatsite enda seast ainukese naisterahva ette, et mine ja raba!

5 km enne lõppu, kui olin veidi varem möödunud purunenud kepiga Meelis Jürisaarest (nr 80), kes sellest hoolimata allaandmatult võitles, sain mööda kollases särgis suusatajast. «Ai, kurat, seda ma kartsin!» hüüdis ta. See oli Pavo Raudsepp, kes hüüab mind treeneriks, sest tänu minu lobitööle Eesti Suusaliidus pääses ta paar aastat tagasi Davosi MK-etapile (kuigi jäi seal kesise treenituse ja haiguse tõttu päris viimaste sekka, ent tunnistas hiljem, et tema karjääri jooksul ei olnud veel mitte keegi tema eest niiviisi võidelnud nagu mina tookord [ja see võitlus ei olnud üldse seotud sellega, ausõna, nagu püüdnuks ma heastada Raudsepa väitel ebaõnnestunud lugu, kui enne Salt Lake City olümpiat külastasin teda Tehvandi hotellis alpitoas, kus ta ütles, et tal on pohhui, kui mitmenda koha Eesti olümpial teatesõidus saab, misjärel peatreener Mati Alaver oli otsustanud tema väitel panna teatesõidus tema asemel välja Meelis Aasmäe, kes sõitis aga nii kehvasti, et Eesti jäi esimese kaheksa seast välja, aga Raudsepa sõnul oleks tema suutnud kindlasti paremini sõita ja Eesti esikaheksas lõpuni tuua, mis omakorda oleks taganud talle rahalise toetuse, aga tänu minu kirjutisele – kuigi ma edastasin ju tema sõnu, mida ta ütles mulle teadvalt ja kainena ning teades, et olen ajakirjanik ja teen lugu – jäi ta kõigest ilma ja karjääriga oligi peagi lõpp]). Aga kui saad endisest staarsõitjast mööda, siis ei ole mahti kõrvale vahtida ega keskustellu laskuda, siis tuleb kasutada seda psühholoogilist eelist, mis sul möödujana on. Liiati võis ju karta, et Raudsepp võtab end kokku, haagib sappa ja siis on lõpus selge, et minusugusel pole mingit šanssi.

Kõik kulges kenasti, kuni lõpuni jäi umbes kolm kilomeetrit. Siis jäi ühel pikal kitsal tõusul ette lühema raja heledas riietuses naissõitja. Tavaliselt olen seesugustele järele jõudes kaugelt hüüdnud «Hei!», millest nood on enamasti hästi aru saanud – v.a Alutagusel üks noormees, kes ei teinud kuulmagi – ja kõrvale astunud. Sedapuhku aga otsustasin, et ei hakka hüüdma. Ta oli ainus, kes ees oli, ja järeldasin, et küllap mahun temast mööda. Aga mis järgnevalt juhtus, sellest ei saanud täpselt arugi.

Ei tea, kas komistasin ise oma parema suusaga tema kepi või suusa taha või lõi ta mulle kepi kogemata suusale ette, aga järsku prantsatasin käpuli ja panin põlved maha. Isenesest no big deal, ikka juhtub. Ka Tallinna maratoni võitnud Anti Saarepuu rääkis pärast teleintervjuus, et lõpukilomeetreil jäid lühema maa sõitjad massiliselt ette ning nende vahel slaalomi sõitmine nõudis liiga palju energiat, mistõttu ta otsustas Priit Talvesega asjad klaariks teha staadionile tulles.

Aga minuga juhtus selline ootamatu big deal, et parema jala sääremarjalihas lõi äkitselt valusalt krampi. Sellist asja polnud mul varem veel ühelgi kestusvõistlusel juhtunud. Oi, see oli valus! Tagant tuli paar konkurenti, kes vuhisesid mõnuga mööda. Ei olnud neil aega kaastundlikku pilkugi minu suunas saata. Ajasin end kuidagi püsti, aga kuna sääremarjalihas oli endiselt krambis, siis hakkasin seda sealsamas tõusul venitama. Ruumi õnneks oli, sest kedagi tagant tulemas ei kostnud. Paraku päris korda lihast ei saanudki – ka täna, esmaspäeva hommikul voodist tõustes, andis kramp veel selgelt tunda.

Egas midagi, tuli valutava sääremarjalihasega edasi sõita. Ent rütm ja hoog, mis seal salata, olid kadunud. Võttis paarsada meetrit, enne kui enam-vähem normaalselt liikuma sain. Sellest hoolimata tekkis kerge lootus, et äkki saan need paar mööda tuhisenud meest veel kätte. Tulin neile ilmselgelt lähemale. Ent lõputõusudel jagus noil nähtavalt rohkem jaksu. Kui lõpuks staadionile jõudsin, teatas diktor Riho Järveläinen, Afganistanis luureüksuses teeninu, et Pärtel Piirimäe on jõudnud finišisse. Niisiis kaotasin talle umbes 300 meetriga.

Tallinna maratonil tõestasin taas, et olen ilmselt Estoloppeti stabiilseim sõitja. Koht tuli taas igati minu keskmine,. 87., ja aeg tühised 17 sekundit parem kui mullu – 2:10.04,0. Piirimäe küsis pärast, mitmes olin, ja kui ütlesin oma koha, siis lausus väga tabavalt, et järelikult kes Pulleritsu edestab (nagu tema seekord), see on kindlalt saja hulgas. Ilus tähelepanek. Tahaks loota, et see niipea ei tühistu.

Pärast tuli nii mõnigi enne mind lõpetanud mees paluma, et kui võistlusest kirjutan, siis ikka mainigu neid ka, kes minust kiiremad olid, mitte ainult neid, keda mul edestada õnnestus. Hea ettepanek. Teeme siis nii, et kõik, kes mind sedapuhku edestasid, saavad siia kommentaariumi ise kirjutada: «Tere, mina olen (ees- ja perekonnanimi) ja ma võitsin Tallinna maratonil Priit Pulleritsu (kui mitu minutit ja sekundit), sest (põhjendus, tänu millele võit tuli).» Nii saab iga mees esitada ausalt oma versiooni, mitte ei pea leppima sellega, mida mina tema kohta tuletan.

Ainus, kes tulemusega rahul polnud – olgu öeldud, et ise jäin küll oma sõiduga rahule, kiiremini poleks suutnud –, oli Pavo Raudsepp. Ta ütles, et nagunii panen nüüd blogisse mingi sissekande, kuidas ma talle ära panin. Tubli mees, tunneb juba seda, kuidas siin asjad käivad. Kohe teatasingi talle võidurõõmsalt, et sissekande pealkirjaks tuleb «Kuidas ma Tallinna maratonil Eesti esisprinteri alistasin». (Täiendi «endise» sõna «esisprinteri» eest hoiame ruumi kokkuhoiu eesmärgil kokku, eks.) Raudsepp püüdis end õigustada, et on viimasel ajal mänginud rohkem jäähokit kui suusatanud (vaid paarsada kilomeetrit terve talve jooksul) – ta tegi hiljuti Leedu väidetavalt parima amatöörklubi vastu hat-tricki, kusjuures kolmanda värava lõi õhust, lisaks andis ühe resulatatiivse söödu, ja kinnitas, et hoki pakub emotsionaalselt hulga rohkem kui suusatamine –, aga protokolli läheb ikkagi kirja, et Pullerits lõpetas enne teda.

Aga vähemalt 85 meest ja üks naine saavad tunda heameelt, et nemad lõpetasid enne Pulleritsu. Vaat kui lihtne on kinkida nii paljudele inimestele üks tore pühapäev!
******Dubrovnik, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits Tallinna maratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 2: Tallinna maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Fotod 3 ja 4: Samal ajal Tallinna maratoniga võitlesid Eesti kõvemad suusatajad Holmenkollenis MM-võistlustel suusavahetusega sõidus. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Holmenkolleni suusastaadion, MM-võistluste suusavahetusega sõit. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Kahevõistleja Karl-August Tiirmaa MM-võistlustel Holmenkolleni suusastaadionil pikali pärast 10 km sõidu lõppu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 7: Anti Saarepuu võitmas Tallinna maratoni. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 8: Priit Pullerits pärast Tallinna maratoni lõpetamist. Suusapedagoogi Kaarel Zilmeri kommentaar: "See siin peaks ütlema, et pildistava seisund pole paha. Inimene on adekvaatne, pilk selge, seisab, suudab suhelda, tekst arusaadav. Tema kõrval on palju hullemas seisundis mehi... ehkki ilm oli ilus, libisemine hea, vabatehnika ja maa pikkus ainult 42 km, klassikalise maratoni mõõtu. Ju on siis milleski muus häda!" Foto autor: Kaarel Zilmer