Pullerits: Kuidas Tartu maratonil sai auvõlg likvideeritud?
Need, kes Eesti uuema aja spordilooga keskmisest rohkem kursis, mäletavad kindlasti, kuidas sügisel Tartu rattamaratonil võttis minust kordades sitkem pedaalija Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade juht, mind tuulde ning koos veidi hiljem meiega liitunud Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogi-ortopeedi Leho Ripsiga mind sel Eesti spordimaastiku tüütuimal jõuproovil lõpuni vedasid, enda tulemusest hoolimata. See eneseohverdus oli midagi sellist, mis tõi juba tollal pisara silma ja püsib tänini südames. Millal ja kuidas selle eest väärikalt tasuda?Eilsel Tartu maratonil saabus selleks meeldiv võimalus.
Panin selga Odlo sooja särgi, selle peale rinnale ja õlgadele kaks kihti Postimeest (õlgadele seepärast, et mind oli hoiatatud, et Harimäelt laskumine külmetab just õlad, aga neid on paaristõugeteks eriti vaja), selle peale Halti tuuletõkkega särgi (sain laenuks, ikka laenuks), siis polüestersärgi; jalga Silja Spordist ostetud tuuletõkkega tuliuued bokserid, nende alla lisatuuletõkkeks vetsupaberit, peale kahe ajalehekihiga eest polsterdatud jooksupüksid (ette öeldes: täiesti õige ettevaatusabinõu, sest alguses oli hargivahe ikka piiripeal, kas hakkab laskumiste järel külmetama või ei hakka [ma vanem mees ka juba, verevarustus ei pruugi sealkandis olla enam nii tormiline kui noortel täkkudel
]), siis paksemad põlvedeni ulatuvad korvpallipüksid, et kaitsta reisi, ja nende allserva kinnitatud kaks kihti lehti põlvede kaitseks (need on osutunud viimasel ajal tundlikuks - ja taas õige otsus: reitel ja põlvedel külm ei hakanud), peale Briko püksid ja kõige üle Eesti koondise kunagine kombinesoon, mille sain aastate eest spordiajakirjanduse parimate lugude eest auhinnaks; jalga kaks paari pakse karvaseid sokke ja Salomoni saabaste peale naise vanad punased sokid, pähe Salomoni memme rätt (kuulsin, et seda kutsutakse ka muti kaltsuks) - nüüd tohtis panna, sest temperatuuri näitas stardis -21 kraadi (ja seda ka tuulekülmaga) - ning selle peale suusamüts, kätte Toko nn vähikindad, vööle kotike, kuhu igaks juhuks paksud sõrmikud, kui kätel peaks külm hakkama, üks batoon ja kolm geeli, kaks geeli läksid soki vahele. Stardialas katsetasin ka musta prügikotti, aga kuna ilmusin sinna vaevalt 4-5 minutit enne lähet, siis ei jõudnud selle kasuteguris veenduda.Algul tundus, et tuleb kiire sõit, et Soonets ei pruugi järele jõudagi. Juba 3.-4. kilomeetril sain mööda nr 37 alt startinud spordiarstist Mihkel Mardnast. Poslavitsa laskumisel võisin veenduda, et Suusavendade ettevalmistatud suusad libisevad igati eeskujulikult, pigem paremini kui teistel, ja tõusudel enam-vähem pidasid ka, kuigi määrdetiim oli hoiatanud, et esimesel kümn
el kilomeetril võivad suusad olla hellad. Võib-olla pisut olidki, aga enamasti kirjutan selle enesekriitiliselt oma viletsa tõususõidu tehnika arvele.Algul oli kulgemine üksjagu stabiilne. Proovisin leida oma tempot: kui minu koha pealt tekkis eesmistega lõhe, siis ei hakanud seda meeleheitlikult kinni tõmbama - distants ju pikk, ei maksa end ribadeks tõmmata. Matu TPs hüüdis keegi, et Priit, tule rajalt ära, sa oled juba kringel - ette rutates olgu öeldud, et see oli ka ainus noriv kommentaar, kõik teised, kes minust möödudes või raja äärest mulle hõikasid, soovisid sõbralikult jõudu - suur aitäh neile kõigile toetava sõna eest!
Kui Matul oli edu numbriga 533 startinud Soonetsi ees kolm ja pool minutit, siis Harimäe tipus oli see veninud juba üle viie minuti. Soonets tunnistas pärast, et Harimäe tõus talle kohe kuidagi ei istu. Kuutse punktis kärises vahe veelgi, juba üle viie ja poole minuti. Aga selleks ajaks hakkas mul ilmnema ka väike probleem.
Hargivahe külmaohust olin lahti saanud, aga häda oli pidevalt vasaku kindaga. Kuna olin vasaku randme teibiga kinni tõmmanud, sest pärast Alutaguse maratoni paaristõukeid oli see h
akanud valutama nagu mullugi, oli ranne jäme ning Toko kinnas tikkus pidevalt üle randme libisema. Igatahes sõrmed ei ulatunud enamiku ajast kinnaste sõrmeosanigi. Küll ma proovisin kinnast laskumistel muudkui sügavamalt kätte tirida, aga isegi kui see pika ponnistamise peale õnnestus, siis paari minuti pärast oli vana olukord taastunud. Väga ebameeldiv oli niiviisi vasaku kepiga tõugata, tont teab, kuidas ja kuhu see jõuvektor lõpuks suundus. Kõige halvem oli aga see, et ebaloomuliku käehoiaku tõttu hakkas ranne uuesti endast märku andma. Kuid see polnud veel midagi võrreldes peahädaga.Nimelt hakkasin Kuutsemäele lähenevatel tõusudel tajuma, et suusad ei taha enam pidada. Algul mõtlesin, et äkki olen ise kehv ja oskamatu või on lihtsalt rada liiga jäine. Aga siis tuli ühtäkki selja tagant Priit Rooden, kes on tavaliselt olnud esisaja lõpu sõitja, ja tunnistanud, et sai paneeli, nii et kaalus vahepeal koguni katkestamist, märkis, et mul on suusad väga hellad. Tuli nõustuda, et jah, on küll, ja lasta Roodenil oma teed minna.
Kuutse TP kandis, kui sealne diktor minu saabudes teatas, et liidrid läksid siit läbi juba poole tunni eest - mis oli selge märk, et suuskadega ei ole lood kõige paremad, sest mullu, kui sain 146. koha, polnud mu mälu järgi seal vahe isegi mitte 20 minutit -, tuli hakata sõidumaneeris korrektiive tegema. Algul üritasin tõuse n-ö sipsides ikkagi jäljes üles joosta, aga see kujunes liiga suurt kontsentratsi
oonijõudu nõudvaks. Tuli otsida abi algelisemast sõiduviisist. (Kohalik diktor tervitas mind Kuutsel nimeliselt, mille peale lehvitasin [vt: Aldo Luud Õhtulehest sai selle pildile; pildil on näha ka vasaku kinda ebaloomulik asend], aga sai siis hakkama suure ülekohtuga, kui hakkas vaatama, et kus on peaminister Andrus Ansip, ja väitis, et mina võistlevat Ansipiga. Ma ei võistle Ansipiga mitte kunagi, ja kui peaksin võistlema, siis oleks küll viimane aeg üle vaadata, kas on mõtet üldse suusatamises võistelda. Statistikuile: Ansip kaotas mulle lõpus kolm sekundit vähem kui poole tunniga.)Niisiis, pärast Kuutse TPd võtsin kõik tõusud, mida enamik teisi rahulikult pika sammuga ilusasti jäljes sõitis - näiteks minust möödunud spordiarst Mardna, kes pärast finišis ütles, et mul olid suusad tema omadest kehvemini libisenud ja pidamine olevat hoopis sant olnud -, radade vahel kääri joostes. Näiteks Meegaste mäele ronimine kujunes seetõttu hirmus vaevaliseks. Sellised käärsammul tippimised löövad pulsi hirmus üles, nii et peatselt hakkas kogu see sõit tunde järgi meenutama juba lõigutrenni: tõusul pulss üles, siis taastumine, siis uuesti pulss üles jne.
Pärast Peebu punkti, kui vahe Soonetsiga püsis endiselt viis ja pool minutit minu kasuks, tuli mulle meelde 2007. aasta Tartu maraton, mil ma omakorda temast tagapool startides ta just pärast Peebu punkti tõusudel kätte sain ning sealtpeale koos lõpuni sõitsime. Nüüd mõtlesin, et huvitav, kui kaugel ta võiks olla, kas ta jõuab juba varsti selja taha. Aga ei. Need, kes jõudsid, olid kõik teised, aga see-eest oli neid palju. Kuutse TP kandis oli mulle kohaks loetud pisut peale 250., mis tähendas, et sedapuhku ei maksa esimese 200 sekka jõudmisest unistadagi. Peebu TP kandis hüüti kohaks pisut
peale 270., mille peale mõtlesin, et kui ühe kilomeetri kohta ei möödu minust rohkem kui üks võistleja, peaksin vähemasti esimese 300 sisse pidama jääma.Aga kui suusad absoluutselt ei pea, siis peab isegi imepisikese tõusukaldega lõigul, kus tuleb kasutada vahelduvtehnikat, valusalt lõivu maksma. Tõuge ei vii edasi, vaid lipsab tühjalt taha ning on heal juhul vaid tasakaalu toetav. Kinnitamaks, et ma ei liialda, lubatagu mul tsiteerida ühte võistlejat, kel oli suuskadel all täpselt samasugune määrdevariant nagu mul, ja kes kirjutas mulle eile õhtul nii:
"Suusk libises küll, aga pidamine kestis ehk 15 km. Olid just peale Matut minust mööda saanud ja arvasin, et suudan sabas püsida, aga järgnevad tõusud olid õudsed, kaotasin umbes 150 kohta kuni Kuutseni. Seal panid Fischeri määrijad mulle kaks kihti pidamist (püsti) minutiga alla ja edasine oli nagu puhas nauding. Sain korralikult suusatada. Pidas ülihästi kuni lõpuni ja libisemine ka ei halvenenud.
Kohtasin veel kedagi Suusahullude kombega, kes sõitis nagu mina enne Kuutset (mõistsin, et pole ainus, kellega on jama) ja soovitasin tal esimesel võimalusel määrida. Sealt peale ei möödunud minust enam keegi, võitsin tagasi umbes 60 kohta ja sõita oli mõnus. Umbes 7 km enne lõppu panin ka sinust nagu postist mööda. Eks see ikka see määre oli?"
Kummalisel kombel ei suutnud Soonets aga enne Palu TPd mulle oluliselt lähemale saada, vaid 15 sekundit, mistõttu vana auvõla likvideerimine sattus juba ohtu. Selleks, et talle roh
kem aega anda, võtsin juba alates Ande TPst asja rahulikult: lasin enne TP-le liginemist kiiruse alla, urgitsesin geeli välja, nägin vaeva, et seda hammastega lahti kiskuda (vaat mis juhtub, kui kääridega eelnevalt sügavamaid sälke sisse ei lõika), siis jäin enam-vähem seisma, et jõujook kindale ei loksuks, jõin ühe topsi ning seejärel teise ka. Targad olid ju hoiatanud, et külmaga kaob energiat eriti palju. Eelmistel aastatel, mäletan, läbisin TPsid palju agressiivsemalt, haarasin hoo pealt topsi ja kihutasin edasi. Nüüdsete time-outide tõttu jäin iga kord nendest rongidest maha, mille sabast üritasin kinni hoida.Lootsin, et pärast Palu TPd läheb olukord rõõmsamaks, sest siis saavad tõusud läbi ja siledal maal olen ma ju ometi tõukamist harjutanud - aga võta näpust. Õigemini: tervest käest. Ei, käsi ei olnud sugugi terve. Valu vältimiseks tuli pehmelt ja ettevaatlikult tõugata. Aga nagu öeldakse: kus juba on, sinna antakse juurde. Kuraditosin kilomeetrit enne lõppu hakkas paremas küljes roiete vahel nii kõvasti pitsi
tama, et tõukamine muutus pigem sümboolseks. Püüdsin, kui vähegi sai, kägarasse tõmmata, et äkki läheb siis ootamatu valu üle. Pikapeale õnneks andiski järele.Siiski jäi Soonets veel Hellenurme TPski, kust lõpuni jääb 9,5 km, maha ligi kolm ja pool minutit. Kuigi sealtpeale on rada laias laastus laskuv, jäävad teele siiski paljud ebameeldivad tõusud, kus olin püsti hädas. Lõputu kääri jooksmine hakkas üha teravamalt kätte maksma. Pikal kaarjal tõusul umbes 5-6 km enne lõppu liikusin jooksuliigutustest hoolimata vist väga-väga aeglaselt. Igatahes samm oli hirmus lühike. Aga eks proovige ise mäest hooga üles joosta, kui olete juba üle kolme tunni rajal viibinud - pole ju kerge.
Aga Tartu maratonist tuleb võtta viimast, st ei tohi kohvipunkti läbida kohvi rüüpamata. Need, kes mu kinni olid püüdnud, jätsid selle mõnu aga kasutamata - lasin nad mööda, jäin seisma, võtsin kohvi, jõin rahulikult ära ja sõitsin edasi. Seda seepärast nii, et 7-8 km enne lõppu olin rajal näinud suusatreener Jaanus Teppanit, kes oli lubanud, et kui ma väga hilja ei tule, annab ta mulle lõpu eel juua, aga minu ja tema vahele jäi rida suusatajaid, nii et pidin nood läbi laskma, siis pidurdasin kergel laskumisel sahka, Teppan kihutas meeleheitlike sammudega mulle järele, ulatas plastpurgi, hüüdis, et "Võta, sul läheb seda vaja!" - huvitav, kas ma näen tõesti nii halb ja kurnatud välja, jõudsin veel mõelda -, sain purgi kere ringi pöörates kätte, aga kui hakkasin seda suu juurde tõstma, plartsatasin istuli ja joogipurk lendas käest. Vähese harjutamise viga, mis muud.
Viimasel k
olmel kilomeetril mõtlesin, et ei jõua vist Soonets järele ja auvõlg jääbki likvideerimata.Aga ei maksa eales Soonetsit alahinnata. Enne s-kurvi staadionile oli ta näinud minusuguse selga, aga mõelnud, et see vist ei ole mina, sest ma ei sõida ju punaste saabastega. Siis tuli tal meelde, et need olid ju mu naise sokid! Kui olin finišisirge eelsest tõusust üles kääritanud, sai Soonets mulle kõrvale ja siis sõitis ilusa hooga mööda. Lõpetas kolm sekundit enne mind, mina otse tema järel. Kohad vastavalt 326. ja 327. (sorry, Peip!).
Taevale tänu, et ta järele jõudis. Muidu oleks mu tänuvõlg rattamaratonilt väga hapuks läinud. Ja tore on veel seegi, et 2007. aastal, kui sõitsime Peebu punktist alates koos ning otsustasime umbes 15 km enne lõppu, et finišeerime kõrvuti, ja kuigi sättisime lõpujoont ületades suuski hoolikalt üksteise kõrvale, näitas elektrooniline ajavõtt, et olin temast 0,2 sekundit varem lõpetanud. Nagu oleksin ma sohki ja talle tünga teinud. Ausõna, ei teinud. Aga nüüd on loodetavasti ka too hingesopis kipitsenud väike võlg auga likvideeritud.
Pärast finišeerimist pani Marko Kaljuveer ETVst mulle mikrofoni nina alla ja lasi kaamera näkku suunata. Siis tundsin, et ei ole õige ega õiglane sportlastelt (mitte et mina seda oleks) otse pärast lõpetamist intervjuusid paluda. Tõesõna, ma ei osanud talle midagi arukat öelda. Ma isegi ei mäleta, mida ta minu käest küsis. Mitte et ma surmani väsinud oleks olnud. Ma ei blufi: pigem vastupidi. Tunne oli värskem ja parem kui pärast ükskõik millist teist tänavust suusasõitu - et võta suusad alt ja ela kohe muud normaalset elu edasi. Ainus, millele ma intervjuud andes panustada oskasin, oli ajada Kaljuveerile lõbusat ja lustakat loba, mida sa ise ega teised ei peaks ülemäära tõsiselt võtma. (Millega ma ei taha väita, et mu jutt nalja
kas pidi olema, aga surmtõsine see ka polnud.)Lisame veel pisut konteksti. Mitmed mehed, kellega olen Estoloppeti maratonidel kembelnud ja sagedasti kaotanudki, jäid minust tahapoole. Näiteks Janek Vana 328., Priit Karjane 343., Margus Kaur 347., Taavi Raudsaar 348., Dainis Hirv 350., Aigar Mäesepp 353., Emeri Lepp 355., Veikko Täär 359., Marek Lemsalu 362., Ivo Muru 366., Olavi Israel 411., Tiit Tali 441. Naistest olnuks ma viies. Ja Eesti naistest koguni esimene.
Mida siis kokkuvõttes järeldada? Aeg 3:34.16 oli ligi 10 minutit parem kui mullu, aga koht 181 võrra kehvem. Võrreldes 2009. aastaga olin kaheksa sekundit aeglasem. 2007. aastal sõitsin sekundi pealt sama kiiresti kui seekord. Millest see räägib? Ühelt poolt stabiilsusest, teisalt aga lisanduvaid aastaid arvestades siiski vist päris korralikust arengust. Selle vastu, et teised on vahepeal veelgi tugevamaks saanud, ei saa ma küll miskit parata. Ja kui arvestada, et suusad olid tänavu enamiku distantsist absoluutselt pidamatud, siis ei peaks rahulolematuseks nagu suurt põhjust olema. Kuigi kolleeg Gunnar Press püüab tänases Õhtulehes jätta muljet, nagu võiks olla.
******
Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Tartu maratoni osalejad valmistuvad stardiks. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Peaminister Andrus Ansip Tartu maratoni stardis. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 3: Tartu maratoni osalejad lähevad teele. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 4, 7 ja 8: Võitlus Tartu maratonil. Fotode autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Kuutse TP diktor tervitas Priit Pulleritsu nimeliselt, mille peale ta lehvitas vastu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Tartu maratoni osalejad kosutavad toitluspunktis jõudu. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Tartu maratoni osalejad laskumisel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 10: Norra Trondheimi spordiklubi esindaja Sandra Hansson, Tartu maratoni võitja naiste arvestuses. Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 08:14
kommentaare: 66
66 Kommentaarid:
Kui ma sust enne Hellenurmet mööda sõitsin, siis ergutasin sind sellepärast, et paistis, et sul on väga-väga raske. Pärast veel mõtlesin, et äkki oleks pidanud juua ka pakkuma.
Nii et tõepoolest, enesetunne võis sul olla hea, kuid väljanägemine oli teistsugune.
See ehk selgitab ka Jaanus Teppani kommentaari.
Priit, kas tuulekülma ikka mõõtsid (lasid mõõta)trassil? Õnnestub ehk protestida ja saad oma viletsa koha TM likvideeerida. Loodan, et sul on mehisust ja palud korraldajatelt vabandust paanika külvamise pärast.
Mis siis nüüd, küsid suusavendadelt raha tagasi? Eelnevast jäi arusaamine, et ei pidavat olla keeruline määrdekombinatsiooni valida. Mõnus 100000€ woodoo värk ~2500-3000 paari määritud suuski kogu maratonitsunfti peale. Päris jääv väärtus mis, mõeldes viimatistele sündmustele?
väike parandus, sa olidki eesti naistest esimene.
Sõitsin suusakombega, mille alla panin kaks särki, millest ühe võtsin 10 min enne starti ära.Nagu rajal selgus õigesti tegin. Käes olid suusakindad (sõrmikud).Ei mingeid memme rätte ega midagi sellist.
Rajal natuke higistasin, aga mitte palju. Kus see külm oli?
Suuski lasin sqamuti vendadel määrida, suusavendadel. Rajal lasin ümber määrida ja sain suusad pidama ja paremini libisema. Kui 2 kord 10 aasta jooksul suuskadega puusse paned, siis see on hea tulemus.
Suusavennad on eelmise teema kommentaariumis päris tugeva negatiivse tagasiside saanud, lisaks pidamisega mööda panekule ka puhtalt töö kvaliteedi osas.
Tundub, et kõik su hädad said alguse suuskadest, mis teises pooles röövisid kõvasti jõudu käte peal sõidust ilma korraliku tõuketa.
Kulutasin ise paar minutit pidamise lisamisele ja olukord muutus kardinaalselt, tekkis koht kust tõugata. Ka mõni geel kulus rohkem, kui tavaliselt. Külm võtab väga salakavalalt rohkem energiat.
Eks võttis ka omajagu energiajt (mis lõpus puudu tuli)spordimehele mittekohane urgitsemine ja mitte usaldamine väga pofesinaalsete korraldajate kallal.
Auvõlga saab tasuda Soonetist 20 km tuules vedades, mitte kogematta viimasel 200m kokku saades.
Priit, kuidas hindad nüüd rahulikumas õhkkonnas oma reedest-laupäevast hüsteeria paisutamist? Oli see ikka vajalik või läksid üle võlli? Mida võitsid, mis jäi saavutamata?
Suusavendade tehtud suusad lippasid mäest alla päris konkurentsivõimeliselt. Mõnel üksikul lippas paremini. Pidamine kadus peagi ja tahtis juurdemäärimist aga olin selleks valmistunud. Viimaste aastate parim maraton.
Hawaii Tartu lõunakeskune vennad määrisid mulle suusad, mis ei pidanud.
Pullerits võiks uurida kui suured summad selles maratoni suuskade määrimise äris liiguvad.
Söön oma mütsi ära, kui sul eile oli igas punktis täpselt teada, kaugel Art oli ja teadsid teda oodata! :)))
Kõige naljakam on aga see, et viimast paari kilomeetrit paaris lükates lõi mulle just seesama auvõla mõte pähe. Aga kuna minu sisemine tunne ütles mulle, et PP sõidab ca 150-nda koha peal ja Soonets ca 400-nda peal, siis matsin selle auvõla mõtte kiiresti maha.
Ja kui sa ikka tahad oma kehva sõitu ja kehva suuska auvõla tasumise taha peita, siis oleks sa ju võinud viimasel 100 meetri peal veel 43 minutit Lehot oodata, oleks korraga kaks võlga tasa saanud! :)))
Aastate eest sai ka Hawais lastud määrida (kokku 3x) ning kunagi ei pidanud.
No mina ei tea...PP koht on ikka ju igati korralik...ta on 45a mees, istuva tööga ja ranne ka vigastatud. Saaks ise sellise koha...oijah.!
Lasin korra määrida oma mugavusest ja tookordne pidamine pidas vastu täpselt 3 km. See on jäänud ka minu viimaseks korraks lolli mängides raha tuulde lasta. Oleks sellisele suusale veel määret maratoni ajal lasknud iga 3 km tagant 10€ eest peale lasta oleksin saanud kah 210€-ga sossseppi toetada.
AT pani ka eelmine maraton määrimisega päris paljudele mööda, aga võttis julguse kokku ja seletas sporinfo foorumis lahti, miks ja kuida.
oman samuti negatiivset kogemust määrimise teenuse pakkujatega. probleem oli selles, et tüübid eeldavad, justkui kõik oleks AV suusasammuga mehed ja suudaks pidamise kinni vajutada ka väsinuna ja järsemal tõusul jne. seepärast pannakse pidamist nagu profile. kellel piisavalt rammu pole (nagu mina), siis tuleb teha valik. kas muretseda nõrgema paindega suusk või lükata rohkem kihte alla (ja riskida kakkumisega). ise leidsin sobivama suusa, mida suudan vajutada kinni ka tõusudel peale Hellenurmet ja rohkem pole muresid olnud.
Ausõna, kas on nüüd hea meel, et suutsid poolele Eestile paanikat külvata, ja tuli väljs lõpuks kõige ilusam maraton mis lähiajal olnud?
See mis enne maratoni toimus, näitas kui memmekas sa ikka oled. Teeks kõik, et maraton ära jääks, ise aga iga hinna eest oleks starti läinud.
Mis te norite siin Priidu kallal, mees tahtis ju head, kuigi....
Mulle tundub see auvõla tasumine imelik. Oodata sõpra viis minutit, et ta finišis mööda lasta??? Oleks siis vedanud või suusakeppi, geeli laenanud, see oleks võla tasumise moodi olnud.
Kuulge, olgem nüüd üle sellest 'paanika'-teemast. Näita oma üleolekut totaalse ignoreerimisega. See oleks kõva.
Endal ei hakka süda läikima, real men?
Marx
Mind hämmastab kuivõrd hästi suudab Priit oma masse manipuleerida. Ma küll meedia hingeelust väga palju ei tea, aga tundub, et "neljandat võimu" alahinnata ei saa.
Huvitav on ka see, et mis on selle spordiblogi mõte -- kas tõesti harida/diskuteerida spordi teemadel? Või saavutada kommentaare/kõlapinda/tähelepanu ja nautida seeläbi oma võimu?
Teemavalik, pealkirjavalik, postituste ülesehitus, pildivalik -- kõik see on minu jaoks muljetavaldav.
Hendrik N
Mis auvõlg Soonetsi ees? Auvõlg on sul korraldajate ees ja selline, mida sa ei suuda mitme aastaga kah tasa teenida.
Oleks tänases blogikandes kasvõi üks hea sõna korraldajatele, aga ei. Peip on sind eelmise sissekande kommentaariumis küll hea sõnaga meeles pidanud.
ain
Ega arg saagi peale sellist kisa tegemist tasemel korraldust kiita.
Auvõlg seisnes selles, et lihtsalt jõud rauges.
Ma ei tea, mis kokkulepped Priidul Art-iga küll olid selle auvõla osas, kuid minu arvates ei saa sel korral küll seda auvõla tasumiseks nimetada.
Pealegi, igaüks on ikka enda eest väljas. Kui just tõesti midagi on juhtunud ja reaalset abistamist vajab.
Vähemalt mina Art-i asemel ei laseks nii lihtsalt seda "auvõlga" kustutada :-)
Täna naeru nabani.
Case A.
Foto 5 allkiri: Kuutse TP diktor tervitas Priit Pulleritsu nimeliselt, mille peale ta lehvitas vastu.
I.Kelk tänases Õhtulehes: Rajal toimuv on juba maailmatasemel, rajakõrvane, eeskätt teadustajate töö, vajab järeleaitamist.
Niiet Kelk juba teadis Kuutse TP teadustaja libastumisest ;)
Case B.
Gunnar Press sai jälile PP nõrga tulemuse peapõhjusele: Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits vahetas mulluse 146. koha 323-nda vastu. Polnud ka ime, sest mees kulutas maratoninädalal iga päev tunde blogisse pikkade külmavastaste sissekannete tegemiseks.
"Aga eks proovige ise mäest hooga üles joosta, kui olete juba üle kolme tunni rajal viibinud - pole ju kerge."
Oh, ole nüüd Priit. Vaid spordivihkajad püüavad rajal olemise aega lühendada. Tõeliselt sitked spordisõbrad sörgivad mõõduka reipusega mäkke ka peale 6-tunnist rajalviibimist. :)
Lausa naer tuli peale kui umbes 5 tundi peale starti Palul olles järsku enamus rajakaaslastest tuntavalt hoogu tõstis. Olid vist kõik televiisorist näinud, et see on just see koht, kus profid tempot tõstma hakkavad. Paraku jätkus selle klassi meestel jaksu paariks kilomeetriks. Õhk oli aga visadusest ja tahtejõust paks. Kokkuvõttes super hea sõit. :)
Madisele,
Artil ei olnud minuteada Priiduga mingeid eelnevaid kokkuleppeid. Mõlemad sõitsid lihtsalt oma sõitu. Priidu loost oli ka ju võimalus välja lugeda, et Artile tuli Priidu selg enne finishit vastu suure üllatusena! Seega, edasised järeldused auvõlast või selle tasumisest on igaühe enda teha:) Eks Art ise tea kõige paremini, mis ja kes ning kus talle (au)võlgu oli kui üldse oli:)
Maraton on maraton ja finishikellad lähevad lukku fisihijoonel. Suusahullude määritud suusad vedasid seekord vist tõesti sõitjad alt, sh ka Priitu.
Stopperi suusamäärimine on see eest olnud viimased 2 aastat super! Tänud!
Priit sai alles peale finisit teada, et Art tast mõõda sõitis. Auvõla tasumise jutt on kirjanduslik liialdus(häma), aga vaevalt see kedagi üllatab.
Unista edasi, et su auvõlg likivideeritud sai. See oleks tähendanud Art'i aitamist vähemalt veerand rajaosast. Teda vedanud, kallistanud ja paitanud. Vot. Järgmine aasta proovi uuesti :)
Ma arvan, kah, et Art toppis Priidule särgi vägaväga sügavale püksi. Aga Priit va ajakirjanik keeras selle jälle naljaks.
Heihei suusasõbrad!
Kui kellelegi huvi pakub, mis Priidule ja ka paljudele teistele suusameestele alla sai määritud, siis Suusavendade määrdevaliku ja minu lühikese ülevaate Tartu Maratonist leiate siit:
http://www.suusavennad.ee/uudised/71-tartu-maratoni-tagasivaade
Head valmistumist järgmisteks katsumusteks!
Jaak
Suusavennad.ee
Suusavendade selgitus ei ole veenev. Kas oli raske rajameistri käest järele uurida, millal rada sisse tõmmatakse?
Kas on raske ise määrima õppida??
Mina alust ei pannud, esimeset kihist alates 4 kihti VR 30 swixi määret. Terve maratoni pidas suurepäraselt.
Jarek Jõeperalt huvitavad pildid. 14'ndal pildidl saab näha Priitu 30'ne aastapärast TM'l. Pole üldsegi solvanguna mõeldud - selline peaks 30 aasta pärast pilt TM'l välja nägema:)
http://www.jarekj.com/2011/02/21/2148
Tore, et reageeriti, aga info puudumine ja ainult arvamine raja sisse tõmbamise aja kohta aasta tähtsamal rahva võistlusel on küll lubamatu möödapanek sellisel tasemel. Selleks oleks piisanud 1 minutilisest telefoni kõnest.
Ikka juhtub ja see on mõistetav, et määrde valikuga läheb vahel mööda, aga hetkel jäeti lihtsalt olemasolev info arvesse võtamata.
Postituse pealkiri pidanuks olema "Kas Tartu maratonil sai auvõlg likvideeritud?"
Vastus on eelnevates kommentaarides juba kõlanud.
Oponent Pullerits andis korraldajatele au!
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=415416
Jaak, kas Jareki maratoni pildi kasutamiseks oma lehel ikka luba olemas?
Mul oli sama probleem, et tänu abrasiivsele lumele pidamine harimäe tipus hellaks kippus minema. Oleks pidanud kohe määrima lisapidamist ande punktis, aga venitasin veel 9km liupsuvate suuskadega kuutseni välja.See oli viga. Käte najal tõusude võtmine tegi käed valusaks ja isegi kui siis kuutses 1 kihi pidamist(mis muide pidas ideaalselt lõpuni) lisasin, siis viimased 20km paaristõugete ralliks olid käed surmväsinud ja loovutasin seal oma 200 kohta. Libisemine samuti oleks võinud veidi parem olla. Peab vist natuke kallima hinnaklassi suusad muretsema. Need odavad klassikasuusad lihtsalt ei libise kunagi väga hästi. Sama määrdevalikut mis alla panin tegelt kiideti.
pp
http://public.fotki.com/TairK/40-tartu-maraton/img-0501.html
mjah...paneb kohe mötlema see löpuosa jutt stabiilsusest ja korralikust arengust....viis aastat, neli maratoni....kui nüüd öieti asja jagan, siis koht kohaks, aga ajad...kui rääkida stabiilsest esinemisest, siis protsentuaalselt saab vörrelda seda kaotusega vöitjale ja väikese matemaatilise tehte teinuna vöiks öelda, et selle aastane tulemus on alla igasugust arvestust, köige viletsam.....aga noh ilusat ümmargust juttu ajakirjaniku kombel ajades saab sellegi paljudele märkamatult ära siluda...vist kulus jah kogu energia millegile muule kui ettevalmistusele...aga egas midagi, sellegipoolest jöudu edasiseks, ilma PP-ta oleks suusamaailm igavavöitu
selle aasta tulemuse valguses ei saa rääkida stabiilsest arengust, kuna libisemisolud olid siiski nii võimsad, et tasakaalustasid pidamise kadumise. Kõigil olid ajad paremad, kui eelmine aasta. Stabiilsed 6,5 kuni 7 tunni vennad tulid ka see aasta 5,5 tunniga läbi.
Huvitav statistika oleks ka teada, kuhu jäi ca 1390 osalejat, lõpetajaid protokollis oli 4610 nime, pileteid müüdi 6000. Kas katkestajate ja ette loobujate arv oli tõepoolest nii suur? See on ju üle ühe viiendiku kõikidest osalejatest.
Kas keegi teab, millal algab registeerimine uuele maratonile. Järgmisele ei tohi hiljaks jääda :)
Päris suur hulk regas külma kartuses pikalt lühikesel.
Ja tavaliselt mainib Priit ka neid kes jäävad tulemustega temast ettepoole. Nüüd läheks nimekiri liiga pikaks vist. Lihtsam on mainida oma head nn arengut. Kohe näha, et on Savisaarelt õppust võtnud.
Eks külma nahka see sõit läks, nagu ETV mainisid.
No Savisaareni on veel oi-oi-oi kui palju maad. Aga Mati Alaveri tulemuste kommenteerimise stiili on Priit kasutama hakanud ja tulemused kohe näha
Ja pange tähele: AV seisundist rääkides toob Mati Alaver praegu välja palaviku, kuigi paar päeva tagasi oli põlv peamine. Kas põlve seisund on nüüd hea? Me ei tea
eelmisele
Põlvevalu on nüüd teisejärguline KUNA Andrus pole saanud suusatada ja ei oska selle seisundit hinnata ning kuna ei koormust pole siis arvatavasti on seisund ka paranenud.
Aga kuidas seletad seda, et väikese palavikuga Alaver kurjakuulutavalt ütleb, et "lähipäevil tuleb hakata teatud otsuseid tegema"? Kas ei kõla kurjakuulutavalt - ja ebaloogiliselt. Ettevalmistust on tehtud ju aasta, väike palavik tavaliselt läheb ikka paari päevaga üle.
Siin oli küsimus lõpetajate arvu kohta. Kindlasti on hulk lõpetajaid, kelle tulemus tabelis ei ole, kuna finišis oli mingi süstemaatiline viga. Kümned pahased tulemuseta jäänud, kuid ausalt distantsi läbinud tunglesid diplomite väljaandmise ruumis. Kus anti nn."põiklevaid vastuseid" ja korrutati ainult "meie süü see pole, meie pole süüdi". Mõned näitsikud soovitasid TM kontorisse hiljem pöörduda, mõned jälle soovitasid seda kategooriliselt mitte teha. Kodulehel lubatakse parandused panna üles 21.veebruari pealelõunaks, aga kell on juba peaaegu 10 õhtul. E-mailile ei vastata. Tundub, et seekord ainult sõidurõõm. Sugulased ja tuttavad küsivad, et mis juhtus, miks ei lõpetanud........
TL
Tere Priit,
Minu edestamine seekord kindlasti mingi tasemenäitaja ei ole (mitte et ma arvaks, et tavaliselt oleks). Kukkusin kohe alguses suhteliselt halvasti. Kaotatud sadadest kohtadest (minu 500 kohta tagantpoolt alustanud sõber oli minust hoobilt ees)oluliselt ebameeldivam oli see, et kukkusin õla peale ja edasi oli paaristõuge suhteliselt vaevaline. Täna käisin traumapunktis ja diagnoosite sidemete rebestus ja põrutus, nii et see aasta Sult revanši võtta enam ei saa, aga eks järgmine aasta jälle.
Kindlasti tahaks tänada korraldajaid! Suurepärane rada ja hea teenindus tegid koos imelise ilmaga maratonist (vaatamata sportlikele tagasilöökidele) tõeliselt meeldiva elamuse.
Taavi R
Foto 10: Norralanna Sandra Hansson, Tartu maratoni võitja naiste arvestuses.
Uskumatu, et maailma suurim suusaspets peab Sandra Hanssonit norralannaks! Võta järgmise aasta eesmärgiks rohkem lugeda ja vähem kirjutada (eriti asjadest, millest Sa midagi ei tea).
Hr. Pullerits, kas Te võtaksite vaevaks uurida, kuna ja mis alustel puuduvad tulemused lõpuprotokolli lisatakse?
Lp 08:43 - aga miks te ise seda ei tee?
Ja üldse - miks tahetakse alati, kuigi mingi probleem või küsimus on, et mina selle lahendama peaksin ja vastused peaksin tooma? Siis on küll minu abi vaja, aga muul ajal antakse anonüümselt jalaga...
Kindlasti ma teen seda ka ise.
Samas pole mul sellise lugejaskonnaga keskkonda, kuhu see info üles panna, et ka teised kasu saaksid.
Chillige hr. PP, aga ärge üle chillige.
Sandra Hanssonist: ta ON norralanna , esindab Rootsit!
tere
kas kuskil on kirjutatud ka naste võitja viperustest ja läbielmistest Tallinna lennujaamas? tema kodukas kirjeldab asja värvikalt:)
See, kas Sandra on rootslane või norrakas, on tema enda enesemääratluse küsimus. FIS andmete järgi on ta siiski SWE. Esindab aga nii Norra kui Rootsi suusaklubi.
Sündinud Rootsis.
_Ja üldse - miks tahetakse alati, .....antakse anonüümselt jalaga..._
Oeh. Ei saa nii solvu olla.
Võibolla tasuks maha istuda ja järele mõelda vanasõna üle mis sisaldab sõnu küla ja koer.
Käid perioodiliselt mingitel teemadel osadele hinge s**'s ja siis imestad, et kukutakse anonüümselt jalaga andma.
Selle asemel näiteks, et käia ja seletada kui pahad on meie sportlased kes aegajalt oma vana varustust järelturule lükkad võiks herr ajakirjanik tegeleda hoopis sellega, et miks ei saa kauplusest mitte mingi nipiga nii häid suuski, ükskõik mis raha eest, kui need meie tippude vanad suusad.
Või vähemalt selline mulje on kogu selle vahu ümber jäänud.
See oleks palju huvitavam teema, kas pole ?
Muide - taas suuskamist alustades ostsin omale ka uued uhked suusad -- viimane sõit jäi visu poolplastikute aega. Ja nuta või naera, toonased suusad, isemäärituna, lippasid minuarust paremini kui praegused sellised 3k hinnaklassist. Vormist on saanud muidugi vahepeal ringvorm ja mälestused ongi ilusad, aga sellegipoolest tunduvad kehvemad. Mis toimub ?
PS: ei ole seotud sportlastega, ei ole neilt ostnud ka -- lihtsalt minuarust oleks see aspekt palju huvitavam.
Ja nii on ka teiste teemadega..
suusavendadele - võiksite kodulehelt mõttetu lumesaju ära koristada, väga häirib teksti lugemisel:(
Mis mõttes suusad ei pidanud? Pidamise määrimine on külma ilmaga imelihtne. Kogemusi peaks teil ju olema, et ikka enne võistlust saaks kindla ja hea suusa?
Suusavendade tehtud suusad - pidamine kadus 10 km-ga, imelikud määrded kasutusel. Häbiväärne ülejala laskmine on mitte teada raja seisu, mis juba reedel valmis tehti - sellega end välja vabandada näitab süüdimatust; samuti oli töö lohakalt tehtud. Noo ei jõua ju sadu paare hoolega määrida aga raha koguda õnneks jõuab.
Suusavendadel on viimane aeg süveneda klienditeeninduse olemusse. Kas on võimalik, et noored mehed oma töökultuuri parandavad? See endaõigustus kodulehel ei veena; mittepidav suusk ei tähenda keskmisele harrastajale sugugi vaid paari määrimisele kulutatud minutit.
Huvitav, kas suusavendadel järgmisel aastal peale selle Pulleritsu üldse kliente on enam?
Olen Mavis Calos, esindaja Aiicco kindlustus plc, anname välja laenu individuaalsed erinevused usalduse ja au. anname laenu intressimääraga 2%. kui olete huvitatud võtke meiega ühendust selle ettevõtte e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd jätkata oma laenu üleminekudokumendi ok. kui teil on vaja laenu, et luua ettevõtte või kooli te olete väga teretulnud Aiicco kindlustus plc. Võite meiega ühendust võtta ka selle e-post: (amaah.credit.offer@gmail.com). saame üle kanda summa, mida taotletakse enne nädalas.
nike air force
nike roshe run
huarache shoes
adidas tubular
yeezys
adidas stan smith
http://www.kobeshoes.uk
fitflops sale clearance
atlanta falcons jersey
ultra boost
320
ugg boots
michael kors outlet
green bay packers jerseys
ugg boots
nike outlet
arizona cardinals jerseys
michael kors bags
ugg boots
coach outlet store
michael kors outlet
2017.7.19
zzzzz2018.5.14
browns jerseys
cleveland cavaliers jerseys
pandora charms outlet
coach outlet
yeezy shoes
true religion outlet
jimmy choo shoes
michael kors handbags
michael kors handbags
air huarache
Postita kommentaar
<< Esileht