Pullerits: Mis määras Tamsalu maratoni tulemuse?
Reportaaž kirjutatud lõpuni!See on avalik saladus, millest valjul häälel ei räägita, aga igal ajakirjanikul on isiklik andmebaas sadadest, kui mitte tuhandetest vajalikest inimestest, kus tähtsal kohal on mobiiltelefoni number. Mul on nende seas näiteks peaminister Andrus Ansipi number. Aga enne kui jõuda tähestikulises järjekorras Ansipini, tuleb ette veel paarkümmend nime. Nende seas esimeste hulgas Margus Ader. Niisiis, kui alustada helistamist, siis alustame Aderist.
Reede õhtupoolik. "Tere, Margus, mäletad, sa oled mulle üht-teist võlgu." - "Jaa, mäletan küll, pidin sulle õpetliku trenni läbi viima, aga tõesti ei ole olnud aega." - "Aga Margus, sul on võimalik see võlg nüüd hüvitada." - "Kuidas?" - "Kas sa nädalavahetusel kusagile võistlema lähed?" - "Ei, mul on kommenteerimist teha." - "Vaat siis, kui hästi. Mäletad, kunagi andsid mulle Viru maratoniks oma Fischeri suusad, mis seal põldudel lahtises lumes küll eriti ei libisenud. Aga nüüd on tulemas Tamsalu maraton ja selge on see, et minu Atomicega pole seal mitte midagi teha. Kas ma saaks su käest veel korra suuski laenata?" - "Tead, mul peaks olem
a päris täpselt pühapäevase ilma suusad - kui ikka tuleb sula."Tunni pärast olin Tartus Kivi tänavas Lõuna-Eestis kinnisvara vahendusega tegeleva Aderi kontoris. Veel tund hiljem ja lahkusin sealt, tema sulailma-Fischerid näpus. (Et mis me vahepealse tunni tegime? Vahetasime sensitiivset informatsiooni.)
Suusavendade hooldetiim ei kippunud aga minu Fischeri-vaimustust jagama. Jaanus Kunts ja Kristjan Oolo võtsid Fischerid kätte, painutasid ja survestasid neid, uurisid põhjasid, vaatasid V9 märgistust... ja jäid pisut pessimistlikule äraootavale seisukohale. Kõik olenes sellest, milline ilm tuleb.
Kui ma pühapäeva hommikul Scanpixi fotoagentuuri Baltimaade pealiku Art Soonetsi musta Fordiga Tamsalu poole sõitsin, taas kaasas ka teadusajakirjanik Villu Päärt (hooaja kilometraaž: umbes 800), tuli kell üheksa kõne Aderilt. "Sorry, Priit, aga täna ei ole need Fischerid kõige paremad," ütles ta pikema sissejuhatuseta. Need on puhtalt sulailma suusad, mis olnuks ideaalsed laupäeval, kui väljas oli märg ja niiske - jah, seda nad olid, veendusin, kui laupäeval suuski testimas käisin -, aga kui on kas või mõni miinuskraad, rääkimata veel väiksest värskest lumekirmest, seletas Ader, siis ei võtaks ta neid suuski isegi välja.
Ei, ma ei lasknud sellest paanikat tekkida. Lohutasin end, et kindlasti on Aderi Fischerid ka kerge miinuskraadiga palju p
aremad kui minu Atomicud. Jah, olid: kui Atomice enne starti soojenduseks kasutasin, ei libisenud need absoluutselt (nojah, ega neil mingit määret all ka olnud), aga kui siis Fischeritega starti sõitsin, tundsin, et oi, milline vahe. Fischerite kasuks.Algus oligi ilus, sai laia sammuga mogrenit liuelda. Äkki vaatasin, et tunnustatud ajaloolane Pärtel Piirimäe libises mööda. Isegi "jõudu!" ei öelnud. Mõnisada meetrit hiljem möödus endine jalgpallikoondislane Marek Lemsalu, kellest tegin Postimehe Maratoni eriväljaandele kaaneloo. (Kas te märkasite, mis sõnumi peitsin kaanel paremas allservas Lemsalu punase dressi peale?) Tema ütles "tere, Priit". Aga eest mul ära, nagu Piirimäe, ei saanud. Ajalooõppejõud pakub vist tempoga üle, mõtlesin. Ja veendusin, et ju vist pisut pakkuski, kui enne elektriliinide kõrvale jäävat esimest tõusu ta kätte sain. Ja mööda läksin. Olukord näis olevat kontrolli all; minu kontrolli all. Neli-viis meest minust ees, siis teadmata arv neid selja taga, aga keegi tõmblema ei hakanud. Kõik hoidsid rahumeelselt oma kohta. Juhuslikud kohalugejad hõikasid, et olen umbes kuuekümnes ja mõni koht peale. Ehk täpselt seal, mida Oolo oli korraliku sõidu puhul tulemuseks pakkunud: koht 60. ja 70. vahel. Kui sul sõidavad otse ees numbrid 19 ja 38 (vastavalt Argo Rohtmets ja Kalmer Kallasmaa), siis see peaks ju olema märk, et liigun arvestatava kiirusega.
Kuid esimese toitlustuspunkti järel tekkis ahelasse minu kohal lõtk sisse. Olin ühel põlluäärsel laugel laskumisel kaotanud hea hulga kohti, sest sattusin lahtisõitmata rajale. TPs sa
id veel lisaks paar meest mööda. Seejärel alanud tõusul ei õnnestunud vahet kuidagi kinni pigistada, kuigi nägin kõvasti vaeva. Laugemal lõigul proovisin uuesti järele jõuda, aga miski ei aidanud. Üks mööduja vedas mind küll peaaegu grupi sappa, aga kinni ma sealt hammastega ei saanud. Suuskade libisemisomadused olid tuntavalt vähenenud. Ilmselt hakkas põldude värske lumi oma mõjuvõimu näitama. Üks minust möödujaid, Alari Kannel (nr 135), küsis üle õla, et kelle suusad mul seekord all on. Mis küsimus see on! Mis tähtsust sel on, kelle suuskadega ma sõidan? Ega Andrus Veerpalu ka päris oma suuskadega sõida, tal need kõik Fischerilt laenuks saadud.Nii ma siis suurest grupist maha jäingi. Ja tagantpoolt keegi appi ka ei tõtanud. Kui pikk saba mul taga oli, seda ma ei tea, sest polnud mahti üle õle vaadata. Vaatasin rohkem ettepoole. Vahe eessõitva grupiga küündis silmaga hinnates 200 meetrini.
Pariisi tõusudel tekkis taas väike lootus. Esimesel tõusul sain korraliku rütmiga töötades vahe eesolijatega 20-30 meetrini. Aga laskumistel venis nonde edu taas pikemaks. Enne TPd rebisin numbri alt esimese geeli (eelmises TPs ei olnud aega geeli otsida, sest vaja oli grupist kinni hoida), loputasin selle ühe jõujoogiga alla ning asusin järgmisi tõuse ründama. Taas ilmus eelmise grupi saba nähtavale - ja taas libises see haardeulatusest. Kuigi sedapuhku tekkis eespoolt pudenenuist veidikeseks ajaks ka
abilisi. Kuid nonde tempo mind ei rahuldanud ning koos Sulev Lokiga (nr 111), kes ainsana minu seljatagustest mingitki väljapaistvat teotahet üles näitas, asusime taas kõige ette. (Muide, ühel metsavahelisel kurviga laskumisel sõitsin vastasserva hangedele niivõrd lähedale, et vaimselt olin valmis sinna sisse põrutamise vältimiseks juba sabapidurit rakendama. Jah, see oli kõva psühholoogiline võitlus iseendaga, aga otsustasin püsti jääda - et kui kukun, siis kukun nagunii, milleks ise ennast kukutada. Ent tõesõna, see võitlus iseendaga oli sama pikk ja põhjalik, nagu siin selle kirjeldamine, ent käis mõistagi kiiremini.)Aga Loki tempo mind ka peagi ei rahuldanud. Tundsin, et võiks kiiremini sõita, ja pakkusin, et lähen vedama. Lokk tegi vastuvaidlemata tee vabaks. Pärast ütles Suusahullude treener Jaak Teppan, kes oli, nagu selgus, kõiki mu toimetamisi tagantpoolt jälginud, aga ise kiiremat tempot ei arendanud, sest treenitus polevat tal tänavu selleks piisav: "Priit, sa oled ikka loll küll." Vaadake, kui Teppan seda ütleb, siis ma ei solvu, sest ta ei lahmi niisama, vaid oskab alati anda abivalmilt konstruktiivse seletuse. Ta kritiseeris, et olin tuultele avatud lõikudel 10-15 km üksinda ees tööd teinud.
Ja seletas, et see pole mingi vabandus, et teiste võimalike vedajate tempo tundus aeglane, sest ega ma üksinda kellelgi eest nagunii ära sõida. Sedasama ütles ka Ader, kui talle hiljem oma etteastest raporteerisin. Mis mul on oma õigustuseks öelda? Ega muud kui et vähemasti ei saa keegi ette heita, et lasin grupis luuslangi ja viskasin villast.Umbes 15 km enne lõppu loeti mulle raja ääres kohaks 75. ja kaotuseks liidrile hüüti 11 minutit. Seda polegi iseenesest palju, imestasin. Aga siis hakkas minu laul ees otsa saama. Kui tuli pikk ja kiire laskumine tee ületusega, lõin verest välja. Meenus, kuidas eelmisel või üle-eelmisel Tamsalu maratonil oli keegi hakanud minust tol lõigul mööduma, kaotanud tasakaalu, kukkunud ning peaaegu minu ka kaasa tõmmanud. Ettevaatuse mõttes otsustasin jäljest välja astuda - ja kohe kaotasin laskumisel viis-kuus kohta.
Sealt edasi järgnes üks lõputu langemine. Eelviimases TPs sain Jaak Teppani sabast küll korraks kinni, aga oma ilusa pika sammuga tõukas ta end ikkagi eest. Jupp aega rapsisin grupist 10-15 meetrit tagapool, siis teatas minu tuulde hoidnud Tamsalu oma mees Paul Põldsaar (nr 129), et "kogu lugupidamise juures, härra Pullerits, sõidan nüüd mööda". Kui nii ilusasti öeldakse, mis mul võiks möödumise vastu olla. Proovisin talle sappa haakida, aga kauaks see ei õnnestunud.
Umbes 5 km enne lõppu sain mööda Ranno Aunist, kelle number 21 signaliseeris, et ju on minust kõvemategi seas ebaõnnestujaid. Liiati sõitis ta valdavalt paaristõugetega. Aga kui tulid viimaste kilomeetrite tõusud, läks ta minust uuesti mööda. Ja lisaks temale veel paar meest. Võrreldes teistega nägin, et suusad ei taha kuidagi konkurentsivõimeliselt joosta. Pärast tunneli läbimist, kui sain tõusul Sulev Lokile lõpuks kannule, tuli tagantpoolt veel mehi, kes mulle kohta kätte tahtsid näidata. Nende sea
s ka parim naine, kollase liidrisärgiga Sirli Hanni. Üks möödujaist, Bruno Lippur (nr 136), kukkus enne staadionilõikude algust, aga ka see mind ei päästnud - ikkagi sõitis ta uuesti mööda.Lõpuks tuli leppida Hanni ja Loki järel alles 96. kohaga, aeg 2:24.47,6. Totaalsest pettumusest lahutas vaid see, et õnnestus siiski saja sekka püsima jääda. Ja kaotust võitjale tuli vaid 3,5 sekundit üle 20 minuti ehk viie minuti jagu vähem kui Viru maratonil. Aga see kaotus on petlik, sest nagu hiljem telereportaažist kuulda sai, olid esimesed mehed võitjaks tulnud Indrek Tobrelutsu sõnul distantsi esimesel poolel lonkinud ja jalutanud.
Võtame siis asja kokku. Võrreldes Viru maratoniga ebaõnnestus suusavalik (Virus oli see minu arust ideaalne) ja lisaks sõitsin jõudu raiskavalt, tehes distantsi keskel vähemalt tosin kilomeetrit vedaja tänamatut tööd. Mida siit edasiseks järeldada? Eks ikka seda , et tuleb veel paremad suusad leida ja lasta teistel rohkem tööd teha. Või veel midagi?
******
Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Tamsalus elava Eesti endise esisprinteri Pavo Raudsepa tütar Marii suuski valimas. Teiste seas on näha ka Atomicud. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 2: Pavo ja Õnnela Raudsepa pere Tamsalu spordikeskuses. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Eesti murdmaasuusatamise meistrivõistlustel Mammastes jaanuari keskel. Foto autor: Art Soonets
Foto 4: Talvine Porkuni järv Tamsalu lähistel. Foto autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Fotod 5-7: Lumine maastik Porkunis Tamsalu lähistel. Fotode autor: Arvet Mägi, Virumaa Teataja / Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 07:44
kommentaare: 39
39 Kommentaarid:
Priit, osta ise omale sobilikud suusad. Hale lugeda, kuidas Sa teistelt kogu aeg igasugu spordivarustust lunid. Ise oled selle blogi viie suurema sissetulekuga isiku hulgas :)
Kena libisemist!
Esimese toetuseks.
Loen pikemat aega blogi ja ei saa aru, kumb on eetilisem/ilusam - kas osta oma raha eest teise inimese (sportlase?) pruugitud suusad , või käia kogu aeg tuttavatelt lunimas?
Sponsorite lepingud on konfidentsiaalsed ja vaevalt et suusavabrik tunnistaks, kui ta lisaks suusa andmisele lubab teenida maksuvabalt müügilt.
Aga käia kauplemas nagu kerjus ...?
Tamsalus oleks ka klassikasuusk ja pikemad kepid kõlvanud, üle poole rajast oli võimalik paaristõukega sõita ja samas uisutajatest kiirem olla
Priit kerjas aastaid omale ratst, et TM võistlustel osaleda. Nüüd on siis järg suusa kätte jõudnud. Väga hea suusa maitse nüüd suus ja omad kõlbavad nüüd ainult treeninguks.
Kummaline vana, ise veel nii tõsine treenija ja paljudele eeskuju.
Vaadake, asi on selles, et kui oled jõudnud sellisele tasemele, kus oled (kus vanuse jm objektiivsete tegurite tõttu edasiminekut on raske loota), siis enam ei ole ükskõik, milliste suuskadega sõita. Olles ajapikku ka targemaks saanud, tean ma seda, et ega poest ideaalseid-normaalseid suuski saa, ükskõik kui palju te nende eest maksate. Küll on aga ideealilähedased suusad sõpradel-tuttavatel olemas: ühtedel sulailmaks, teistel karmiks külmaks, jne, jne. Nii nagu Veerpalu otsib kümnete paaride seast endale sobivaimat, otsin ka mina oma võimaluste piires endale sobivaimat suusapaari. Ma ei ole ju nii kõva suusataja nagu Veerpalu, et mulle sponsorid kümneid suuski laenuks (sic!) annaksid.
Ja kas te vene head vanasõna ei mäleta: lutše imetj sto druzeri, tšem imetj sto rublei. Nagu näha, siis headest sõpradest puudust ei tule, ja olen neile kõigile siiralt tänulik. Ega nad aita mind mingist isiklikust kasust või saamahimust või kuulsuse janust, lihtsalt heast tahtest. Ja see ongi nende juures kõige imetlusväärsem. Aitäh, head sõbrad ja aitajad!
Kas see on samuti drug, kes selja taga Sinust halvasti räägib?
Ma ei usu nüüd, et sa Postimehes nii vähe palka saad, et ei jaksa mõnda paari suuski erinevate ilmade jaoks osta.
Kes on sinu telefoniraamatus, vaid kellede telefoniraamatutes sa ise oled. Ehk kes sind subscribe'ivad või fännivad. Kas Savisaar nt on Sinu fänn?
Ma ei ole ju nii kõva suusataja nagu Veerpalu, et mulle sponsorid kümneid suuski laenuks (sic!) annaksid.
Jääb küll mulje, et oled nii kõva suusataja, et sulle laenuks (sic!) suuski antakse.
Kas sain aru, et sa Priit ei võistle omasugustega mees-mehe vastu (arvestades isiklikku jõudu ja varustust), vaid võistlusklassis "kel on rohkem eri suuskadega sõpru".
OK-peace!
Tegelikult loen blogi ikka edasi ja saan vahel suutäie naerdagi ...
Mart
PS. Teatan alandlikult, et ka teine kommentaar oli minult. ;-(
Ma ei saa aru, mis te virisete. Ma olen totaalselt kehv suusataja, aga samuti saan sõpradelt laenuks suuski kui küsin. Enda omadega sõidan põhilise osa ajast loomulikult. Ning kui keegi mu sõpradest minult küsib, siis saab ka minu suuski laenuks (kui mul endal parajasti vaja ei lähe). Kui ära lõhub, maksab kinni. Nii lihtne ongi. Ma ei saa aru, millest siin see suur draama. Sharing is caring.
Hästi sõiidetud, naistest teine:)
Laenatud suuskadel sõitmine on kõrvalise abi kasutamine. Kõrvalise abi kasutamine on aga distantsi läbimisel keelatud.
Kuulge mehed,jätke see norimine mingite vidinate pärast.. Nii ei saagi teada, miks siis seekord sõit kulges üle "kivide ja kändude".. Tglt. oli sissejuhatusest võimalik välja lugeda,et Aderi käest laenatud suusad osutusid jällegi valeks valikuks..
11:03 - palka maksab Postimees piisavalt, iseküsimus, kas seda peab suuskade ostmisele kulutama. Minu arvates mitte.
11:54 - ei saa aru, millest te räägite. Mul pole aimugi, kelle telefoniraamatus ma olen ja ega huvita ka. Küll aga tean, kes on minu telefoniraamatus, mis on mul arvutis üks väga pikk alfabeetiline doc-fail.
11:59 - just! Ja mis peamine: ma olen usladusväärne, ma toon suusad tagasi, ei lähe neid edasi müüma.
12:31 - väga täpselt öeldud. Ma olen ka igasugustele inimestele andnud laenuks oma igasuguseid Ameerika-raamatuid, kui keegi on küsinud - enamgi veel: mul on hea meel, kui saan kedagi aidata ja kellelegi kasulik olla.
13:30 - kui see ei ole nali, siis olete lihtsalt loll. Ma oma lihtsameelsuses loodan, et see ikkagi oli nali.
Jah, Siimeon, vale valik.
ETV spordiuudistes oli näga kuidas väsinud Priit naiste arvestuse võitja järel finishisse vaarus. Vähemalt sõitis end tühjaks!
Issand jumal, normaalne ju, et vahel laenad mõnda spordividinat... Kui rikkad, te kõik olete, et teil kõik vajalik olemas on?
asi pole mitte rikkuses, vaid suhtumises: "iseküsimus, kas seda peab suuskade ostmisele kulutama. Minu arvates mitte." ja siis saab uhkelt öelda, et ajakirjanik ei lase välja teha endale.
Priit, lõpuks pead ikka selle ringi santimise lõpetame. Uuri oma telefoniraamatu abil pinda - maaletoojad võiksid olla valmis sõlmima sinuga sponsorlepingu. Fischer, Madhusiga, Salomon, viimases hädas või Peltonen. Aga ära Visu võta. Siis pead intervuud andes suusad rinna najale püsti ajama nagu profid teevad! Maaletoojatele oleks see kasulik küll
Oh teid küll, millest te oskate ilmatuma probleemi välja võluda. PP saab sõber Margus Aderilt, tuna-tunamulluselt juhendajalt suusad, et sõita nendega üks maraton. Mis siin hullu on? Kas ma olen kiitnud, et need olid maailma parimad suusad? Ei ole ju. Olen kiitnud, et Ader ona maailma/Eesti/Kivi tänava parim suusalaenaja vms? Samuti ei ole. Ma olen rattavõistlusteks ratast laenanud teadustaja Riho Järveläinenilt, endiselt kolleegilt Hindrek Riikojalt. Paar joogipudelit olen saanud Art Soonetsilt, kusjuures ta ei ole neid isegi tagasi tahtnud. Miks te kadestatate, et mul on nii palju häid sõpru ja tuttavaid, kes omast heast tahtest, ilma et nad midagi vastu teeniks, mind lihtsalt usaldavad ja appi tulevad? Kadedus ei vii kusagile.
Räägime parem Tamsalu maratonist. Muljed?
Muljed seesugused, et hea paaristõukemaraton oli, kuna klassikajäljes lippasid suusad paremini, kui vabarajas ja 400 koha kandis julgelt 70% lausikul seda ka kasutasid. Suusad lippasid võrreldes teistega paremini. Ja lõpuks ei suuda seda uskuda, et sain viimasel km mööda võistlejast nr. 10...ehk sama nimi oli mullusel TM 45. mees....kas sõideti vale nimbri all, või sattus nimekaim olema ja seetõttu sai nii kõva numbri endale.
Lauri
Mis ilmaandmeid küll sina ja hr. Ader küll kasutasid. Mitu päeva juba ette ennustati, et Põhja-ja Kesk-Eestis on laupäev ja pühapäev 1 kuni 4 külmakraadi, aga te kahekesti ikka otsustasite sulailma kasuks ja nagu ikka panite puusse.
Priit, kas Sa pole tulnud mõttele, et sellise pideva laenamisega elad teiste kulul? Pole siit lugenud, et ostsid vinge ratta või suusad või veel miskit, mida nüüd sõpradele välja laenad. Miks Su sõprus ainult ühes suunas töötab? Ega vastata polegi vaja, oled aastate jooksul enda iseloomu siin piisavalt avanud.
Kui see suuskade teema ei ole oluline ("Mis küsimus see on! Mis tähtsust sel on, kelle suuskadega ma sõidan?"), siis miks Sa sellest nõnda palju kirjutad?
20:56
Vastus sinu küsimusele peitub 21:36 kommentaaris
21:36
Kirjutab sellepärast, et viisakas on ka midagi vastu pakkuda (blogis äranimetamist näiteks).
Teppan ütles hästi. Kannel ütles ka hästi. Tuututa lihtsalt vähem ja küllap tuleb teiste normaalne suhtumine tagasi.
"olid esimesed mehed [..] distantsi esimesel poolel lonkinud ja jalutanud."
Ka telepilt näitas, et ka finisisse tuldi mitte eriti pingutades. Paradoksaalne, aga nagu Pulleritsu reportaazist nähtub, võideldi tagapool hoopis pingsamalt. Milles on asi? Eesti suusatamises puudub võitlustahe. Selle asemel on passimine, üliratsionaalsus ja riskide mittevõtmine. Ja ilmselt on asi vanade meeste eeskujudes. Ilmselt ka peatreeneri treeningu- ja võistlusfilosoofias. Minnakse kindla peale, riske ei võeta. Pole kahtlust, et A.V. viib end MM-ks veel paremasse vormi (kõike eelnevat ainult ettevalmistusena võttes). Võib-olla tulebki MM-lt suhteliselt kõrge koht. Kas see ikka on see, millele kõik üles ehitada? Petreener Alaver ütleb: meil ei ole nii tugevaid suusatajaid, kes talv läbi tugevalt sõidaksid. Seepärast keskendutakse hooaja tähtsaimale võistlusele. Kurb..
Õnnestus ka siis Priitu oma silmaga suusatamas näha. Ühte videot, kus Priit vist Tähtvere pargis tõusul "hargitab" olen näinud ja see oli väga masendav. Masendavam pilt avanes ka nüüd "laivis" Priitu nähes. Tekkis küsimus, kas nii mitu aastat pühendunult ja ka heade nõuandjate käeall suusatamisega tegelenud Priit on õpivõimetu või täielik ignorant? No kamoon, mis suusatehnika? Jalgade töö puudus täielikult, oskus ühelt sõiduviisilt teisele ümber lülituda puudus täielikult! Ainus, mida tundus olevat piisavalt, oli üldtreenitus, millega poleks probleem ennast esikahekümnesse sõita.
Ma ei saa aru, kas need Sinu nii-nimetatud sõbrad-treenerid mängivad Sinuga lihtsalt lolli või ignoreerid Sa nende juhiseid?
Priidust saanud Eesti harrastussuusatamise mitmemõõtmeline sümbol. Ehk siis “Pullerits” suusaringkonnas on võrreldav “Savisaarega” Eesti ühiskonnas. Sõna Pullerits on omandanud nii nimi- kui ka omadussõna tähenduse, samuti on see paljudele juba käsitletav maailmavaatena, elustiili, sündroomi, diagnoosi või muu sarnasega. Vähemalt ei jäta Priidu kirjutised asjaomaseid tegelasi ükskõikseks ning hoiavad suusalembeliste meeled erksad- tähelepanuväärne saavutus seegi. Siinjuures ei saa märkimta jätta, et kui number 79 selg ees vastu sõitis sain piisava portsu innustust, et pikapeale unustasin eelmisel päeval kontidesse klammerdunud Kõrve maratoni rammestuse. Tõsi ta on -Priit tegi tõesti oma paarkümmend versta looma moodi tööd, mis võimaldas sabassörkijatel (sh minul) viimastel kilomeetritel kiiremaid pöördeid arendada. Aga suusekeppe võiks Priit küll laskumistel paremini hoida- nii mitmelgi korral oleksin tuulessõitjana hoogu juurde lükanud. Kokkuvõtteks oli igati äge sõit ning Priidule jääb soovida libedat suuska ning jätkuvat tahet blogipidamisel.
See laenutamise teema läheb tüütuks.Küll on vaja ratast , küll ideaalset suuska laenata. Sõida sellega, mis on. Või kui ala armastad, siis soeta endale sobilik varustus, aastatega. Ma hästi ei usu, et teised meeleheitlikult sõpru läbi helistvad ja ilmale vastvat stuffi nuiavad. Kui ei libise - siis ei libise. Mõnikord on jälle vastupidi. Oledki teistega pikas lõikes võrdne. Usutvasti saaks kõik paremaid tulemusi, kui selline hoolde- ja varustusmeeskond taga oleks nagu olümpiavõitjatel.
Või siis saaks võrreldava tulemuse, kui kõigile oma kehakaalule sobiva paindega visud, mis ühte moodi LF'iga määritud stardis alla antakse.
Võitsin eelmisel aastal ühes suusasarjas loosiga suusad, millega sõitvat ka noortekoondis. Nüüd siis olen aru saanud, mis vahe on suusal ja suusal - mul on need nüüd isesõitvad:) - aga ei raatsi kellelegi laenata, korrakski. Hoian nagu kullatükke.
Aitäh, Olavi, kena on näha siin sekka ka meeldivaid inimesi, kes ei pane paljuks öelda head ja tunnustavat sõna, kui on saanud tuules sõita vms. Kahjuks on selliseid meeldivaid inimesi siin vähe. Enamikul, just anonüümikuil, lööb kõrkus ja ülbus ja üleolev ja parastav ja kadetsev suhtumine välja. Neid omadusi kasutavad nad minu siunamiseks, panemata seejuures tähele, et sedasi paljastavad nad tegelikult oma vastiku ja ebameeldiva loomuse - see, et me siin ei saa teada, kes need sellid nimeliselt on, ei tee olematuks seda, et nad on seesugused, nagu nad ennast siin näitavad ja nagu ma siin neid iseloomustasin.
Mõned, nagu 21:55, arvavad, et küll kõik suhtuvad minusse halvasti. Jaak Teppan ei suhtu minusse koha kindlasti halvasti. (Toda teist ma ei tunne.) Huvitav, kui halvasti suhtujaid on nii palju, nagu te väidate, siis miks iga maratoni eel ja ajal ja järel tulevad minuga kümned ja kümned sõbralikult rääkima, ütlema hea sõna nii mõne sõidu kui huvitava blogi kohta - keegi ei näita halvustavat suhtumist välja. Et on silmakirjalikud? Ei usu, kohe sugugi mitte. Mul on kombeks inimestest väga hästi arvata - kuni nad ise ei anna alust oma väljaütlemistega, nagu mõned siin, endasse suhtumist revideerida.
Hoopis teine küsimus - kuidas lihtinimene pääseks ligi scanpix´i pildipangale. Arvet Mägi maratonidel tehtud piltidele ei suuda kusagilt mujalt ligi saada. V.A mõned Virumaa Teatajas ilmunud.
Kas Pärtel ei lõpetanud sinust 4 min. eespool?
Jah, Pärtel lõpetas minust umbes neli minutit eespool. Üllatavalt kõva sõit temalt!
Scanpixi arhiivile pääsete ligi, kui võtate ühendust minu hea sõbra ja võitluskaaslase Art Soonetsiga - tema siis ütleb teile, kui palju see ligipääs maksab ja kuidas seda saab.
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
SCANPIX
Üksikpiltide ostmiseks saatke palve kasutuse eesmärgi ja lähema kirjeldusega mailiaadressile info(at)scanpix.ee
Küsimus seoses geeli rebimisega numbri alt. Kuidas, millega ja kui palju geele on mõistlik endale numbri alla panna. Siiani ei ole seda varianti kasutanud, aga tundub olema mõistlikum kui nende hoidmine vöökotis.
Kaks ette, üks taha. Et tasakaal ei läheks välja (number ei langeks liiga ette). Eesti saab kergelt kätte, tagant on probleeme.
Postita kommentaar
<< Esileht