Pullerits: Kuidas ma hoolimata peapõrutusest lõpuni sõitsin?
Mammastes oli mul Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasuusatamises harrastajate arvestuses Postimeest esindades kolm eesmärki. Esiteks, jõuda tervena finišisse. Teiseks, mitte jääda kõige viimaseks. Ja kolmandaks: mitte kaotada Veerpalule rohkem kui 15 minutit ehk, nagu öeldakse, kilt ja mint.Esimene eesmärk oli peamine, sest kui esmaspäeval jäävihma hakkas kallama, siis puges hirm nahka. Laupäevasel eelluurel, korraliku talveilmaga, oli Mammaste rada niigi ehmatanud. Ei, mitte tõusud, vaid kurviga laskumised. Ja kui need peaks veel jäised olema, siis - hoia ja keela!
Mu autojuht-jootja-esindaja Art Soonets (Scanpixi Baltimaade juht) - ma ei saa tõesti aru, kuidas mõned mehed jaksavad endale igasse ametisse eraldi mehe palgata; mina küll mitte - viis mind
kohale pool tundi enne naiste starti, et saaksin rajaoludega veel kord tutvuda. Suureks heameeleks nägin, et tollelt kõige järsemalt laskumiselt oli segav suusajälg ära koristatud. Kohe hakkas kergem. Aga kas rõõm enne õhtut?Määrdemees Jaanus Kunts Suusavendade tiimist oli sedapuhku imet teinud. Pidas nagu kännu taga (vabandust klišee pärast). Nii head pidamist polnud sel aastal tajunudki. Olukord ei näinud enam üldse nutune. Ja kui Soonets oma sirmi ka seenevihma eest prillidele kaitseks andis (unustasin ennist lisada ta tiitliste hulka varustaja), siis oli see just see viimane lihv, mis mind teiste suusatajatega samale tasemele aitas. Vähemasti väliselt.
Kui numbriga 62 raj
ale läksin, pani esiotsa imestama, et esimese otsa pärisvõistlejad, kes samal ajal oma kolmandale ringile suundusid, ei liikunudki esimesel tõusul kiiremini. Vaatasin üle õla, kas üks neist tahab mööda minna. Veel ei tahtnud. Aga järgmisel tõusul läks küll. Püüdsin end tagasi hoida, et mitte hinge kinni tõmmata. Seetõttu ei tikkunud tõusudel ka eriti jooksma. Kolm ringi ootas ikkagi ees.Kui läbitud sai poolteist kilomeetrit ja rajal seiras tagasipöördega paremkurv, juhtus see, mis oli juhtunud juba soojendusringil. Jälle pühkisin tagumikuga lund. Õnneks mitte kapitaalselt. Sain kiiresti püsti. Järgnenud esimest tõsist käärtõusu võtsin rahulikult, üks Tartu
Suusaklubi noortest poistest sõitis oma kolmandal ringil minust mööda, aga ega ta eriti kosmilise kiirusega ka kulgenud. Pikal laskumisel nägin temaga võrdluses, et sedapuhku libisesid mu suusad täiesti eeskujulikult.Soo lõpus üles mäkke keerates sain näha aga sootuks teisest klassist minekut. Selja tagant tuli Erkki Jallai nagu tuulispask, jooksis tõusu algusnuki kääri üles ja oligi peagi silmist kadunud. Jälgisin oma tehnikat, et suudaksin raja ainsa pika sõidutõusu võimalikult ratsionaalselt läbida. Aga selle lõpuks, peab tunnistama, tundsin juba üksjagu väsimust. Õnneks järgnes kohe raja mõnusaim osa, ligi kilomeeter lausikut. Seal sai hingamine ja enesetunne kiiresti joonde ja kont
rolli alla. Täitsa mõnus oli, peab möönma. Kui vaid seda neetud 31 meetri kõrgust seina ja järsku laskumist ees ei ootaks.Olin otsustanud võtta toda pikka tõusu rahulikult, hästi kerge ja lõdva pooljooksusammuga. Ülemise, järsema nuki teadlikult astusin - et jalgu mitte laskumiseks kangeks ajada. Keerasin kohe üleval suusad sahka, ajasin käed laiali, toetasin keppidega maad ja näe imet - saingi tervena ühes tükis alla. Aga kui palju ma sellega aega kaotasin... Tagant tuli üks pärissuusataja, kes tuiskas hooga paugust järgmise tõusu poole peale. Ent pigem kaotada ettevaatusest kümmekond sekundit kui liigselt riske võttes terve talv tuksi keerata.
Kõige viimasest kurviga ja lumevalliga laskumisest sain ka hoogu maha võttes õnnelikult alla, misjärel võis esimese ringi sama hästi kui tehtuks lugeda. Kuigi, jah, nagu selgus, siisk
i pisut enneaegselt. Sest too kõige viimane käärtõus vahetult enne staadionile tulekut kujunes vaat et kõige vaevarikkamaks. Etterutates olgu öeldud, et igal ringil. Ei saagi aru, mis seal sellist oli, mis rohkem kurnas kui ülejäänud tõusud. Karel Tammjärv läks seal esimesel ringil minust ikka päris uhke hooga mööda.Esimese ringi lõpuks, vaatasin, et mulle jõudis peaaegu järele pool minutit hiljem startinud Ergo Rästas Suusahullude tiimist. See oli hea märk, sest Tartu suusatalve avaetapil oli ta ligilähedastes oludes võitnud mind 4,5 km rajal tervelt 50 sekundiga. Aga sedapuhku
passis ta tükk aega minu tuules, enne kui teise ringi 7. kilomeetril mööda läks. Mõtlesin, et kui talle sappa hoian, läheb edasine ehk lihtsamini.Kuid pikal sõidutõusul nägin, et Rästase suusad tikkusid korduvalt tagasi lipsama. Algul liikusime samas rütmis, kuid tõusu lõpuks sain juba mõningase edu. See, mis seal salata, mõjus üksjagu turgutavalt. Ikka on ju hea, kui tunned, et äkki polegi pikalt kõige kehvem mees rajal. Ent just see, et Rästas minu taha jäi, tegi mind murelikuks. Ja nagu edasine sündmuste käik näitas, tegi ta suure vea.
Murelikuks tegi mind see, et kartsin oma pidurdamisega talle järsul laskumisel ette jääda. Tõusu võtsime mõlemad rahulikult, üleval vaatasin, kui kaugele ta on jäänud. Kui ta oleks kohe mul kannul olnud, oleksin käskinud tal ohutuse mõttes ette minna. Aga vahe oli ligi kümme meetrit
. Seda ei saa küll üleval passima jääda, tuleb ees laskumisele minna, eks siis tagumine mees peab minu liikumismooduse järgi arvestama, et tuleb samuti sahka lasta.Poole mäe peal lõpetasin sahatamise ja sättisin suusad paralleelseks. Olin esimese ringi suhteliselt edukast laskumisest pisut julgust saanud. Samas oli mul väga hästi meeles, mida Kunts kliistriga määritud suuski ulatades ütles: liiga suuri suunamuutusi ette võttes võivad suusad kakkuma hakata. Tõele au andes oli see vähemasti minu mälu järgi mul elu esimene kliistrivõistlus. No olgu, kui oligi äkki teine, siis igatahes toda esimest korda ma ei mäleta.
Kõik järgnev juhtus väga kiirelt. Ühel hetkel märkasin, et suusaninad on täiesti risti, parem vasaku peal. Kuidas need nii läksid, sellest ma aru ei saa. Jõudsin mõelda, et ohh sa ton
t, nüüd võib jala välja väänata, kui maandusin kõmmaki! peaga vastu freesitud rajapõhja. Isegi käsi ei jõudnud ette panna. Järgmisel hetkel käis uus kõmakas - Rästas oli end külili visanud, et mulle mitte sisse sõita. Kuigi mu pauk oli päris kõva, nii et pea ka kuus tundi hiljem veel valutab, jõudsin ikkagi mõelda. Esimene asi oli küsida, kas Rästas jäi terveks. Jäi. Siit, nagu öeldakse, oli hea edasi minna: kuhu, kurat, Soonetsi sirm silme eest lendas? Kuna olin kukkudes nagunii seljaga sõidu suunda käändunud, skäneerisin hoolega läbitud rajaosa. Kusagil polnud Soonetsi sirmi näha. No mida ma talle nüüd ütlen, kui ta ka kolmanda ringi algul mind jootma hakkab - et ei tea, kaotasin su sirmi kuskile ära? Siis tõstsin käe otsaesisele - sirm oli seal ilusasti alles, lihtsalt kukkumisest ülespoole nihkunud. Kuigi prilliklaasid olid lumised, 
keerasin end õigesse suunda ja asusin mäest üles rühkima. Paistis, et Rästas oli kukkumise tõttu rütmi kaotanud - igatahes läks ta astudes ja kippus mulle jalgu jääma.Ent sellega polnud õnnetused veel lõppenud. Kohe järgnes tugeva parempöördega laskumine. Ilmselt istus ehmatus eelmisest kukkumisest nii tugevasti mälus ja närvikavas, et kui eelsõitjate tekitatud vallist üle läksin ja paksemasse lumme sattusin - nii palju märkasin, et valli taga oli küllaga sea songermaad tehtud -, tekkis ilmselt taas hirm ning kukkusin-kukutasin taas külili. See oli ses mõttes valus kaotus, et Rästas libises hooga kiiresti sada meetrit eest ära. Ehkki proovisin end koguda, sain peagi aru, et tema tuulde ma enam ei jõua. Milliseks oli meie vahe kärisenud ringi lõputõusul, seda saate näha siit Soonetsi tehtud videolt.
Ausalt öeldes tekitasid need kaks valusat kukkumist mure, mis saab kolmandal ringil. Suur jagu mõttetegevusest keskendus sellele, mida neil hulludel laskumistel küll
ette võtta. Tõusudest üles rügamine polnud sellega võrreldes midagi hullu. Ega ma väga jooksma ka tikkunud, hoidsin rahulikku tempot. Sest üritad väikse nõksu liiga palju ja oledki kohe taas käpuli.Kui ma viimast korda seina alla jõudsin, jõudis kannule ajaloolane Pärtel Piirimäe, keda olin hooaja kahel esimesel klassikavõistlusel võitnud. See, et ta mind kolm minutit hiljem startinuna kätte sai, tuli üllatusena. Tubli, Pärtel! Aga nagu Jaak Teppan mulle kord ütles, et Piirimäe on nii kerge, et ta pidi mägedest üles ronima nagu orav. Ja teiseks on tal maksimaalne hapnikutarbimise võime 68 ühikut ehk vähemalt kümne jagu rohkem kui mul. Ja kolmandaks on ta sel hooajal üldse kõvasti arenenud.
Ütlen liialdamata, et hoidsin viimasel tõusul üksjagu tagasi. Noorte meestega, kes seal parajasti lõdvestussõitu tegid ja kellest möödusin, oleksin võinud vabalt ja naeratades vestlust alustada - ausõna. Nad ergutasid mind oma hüüetega takka, aga ma ei mõelnudki tuld võtta. Hakkad hüplema ja siis lendad laskumisel taas käkaskaela.
Sedapuhku kasutasin totaalsahka, põhjani välja. Piirimäe saavutas sedasi tõusule järgnenud pöördepunktis sajameetrise edu, aga see oli olematu mure võrreldes heameelega, et tervelt alla sain. Ja viimasest vastikust pöördega kurvist samuti.
Kuidas Rästas, tema järel Piirimäe, siis lõdvestussõitu tegev Jaak Mae ja kõige lõpuks mina kõige viimast tõusu võtsime
, seda saate vaadata siit Soonetsi tehtud videolõigult.Aga ma ei olnud tänase võistluse ainus kukkuja. Lõpusirgel sattusin kõrvuti ühe harrastajaga, kes just siis, kui ta mulle kõrvale jõudis, lumme prantsatas. Peaaegu oleks oma kepi mulle suusa alla susanud. Vähemasti selles vahejuhtumis ei näe ma küll endal mingit süüd.
Huvitav, et pärast lõpetamist ei olnudki sellist tunnet, et viskaks pikali ja lõõtsutaks. Ei midagi sinnapoolegi. Aga ega tulemus ka ekstraklassist olnud. Vaatame siis fakte ja eesmärkide täitmist.
Tervena lõpuni jõudsin? Jõudsin, kuigi probleeme oli. Viimaseks ei jäänud? Ei jäänud, kaks meest olid veel kauem rajal. Veerpalule alla 15 minuti kaotasin? Ei, pagana päralt, ei kaot
anud. Kaotasin 18.10,9. Eesmärk jäi täitmata. Aeg 55.58,2 andis 15 harrastaja konkurentsis 13. koha. Üldarvestuses olin 45.Olin vaevalt suusad alt saanud, kui rahvusringhäälingu raadioreporter Tarmo Tiisler astus ligi ja pistis mikrofoni nina alla. Intervjuud saate kuulata siit.
Aga midagi olen ajapikku ka Eesti suusakoondise peatreenerilt Mati Alaverilt õppinud. Et tuleb otsida positiivseid näitajaid. Lõppude lõpuks ma siiski läksin ja tegin selle läbi, hirmudele vaatamata. (Tunnistan, et toda järsku laskumist nägin võistluseelsel ööl ka unes, aga uni katkes just enne, kui laskumiseks läks.) Ja veteranide arvestuses olin ma ju konkurentsitult parim. M45 klassis olnuks ma esimene. Isegi M40 klassis. Mis siis, et ma olin ses arvestuses, mida tegelikult ei peetud, ainus võistleja. Aga võistlus k
äibki nende vahel, kes on kohal. Ja lõppeks pole selles midagi häbiväärset teha 45-aastasena, konkurentsitult kõige vanemana Eesti meistrivõistlustel murdmaasuusatamises, teistega täiesti võrdsetel alustel üks normaalne sõit, nii et üksjagu elumahla veel sissegi jääb. Kui palju on neid mehi Eestis, kes samaga hakkama saaks?Mida ma õppisin? Kunts ütles, et tõuge on hirmus pehme. Soonets ütles, et kätega ma üldse ei tööta. Ja Jaanus Teppan ütles, et käigukasti ma üldse ei rakenda - peaksin rohkem mõtlema, mis moodi teatud lõike kõige ökonoomsemalt läbida. Poleks ma täna võistlemas käinud, siis ei teakski, millele edaspidi treeningul tähelepanu pöörata. See vahest ongi asja suurim kasu ja võit?
Foto 1: Priit Pullerits valmistub startima Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus. Käe peal ei ole pulsikell! Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits enne starti venitusharjutusi tegemas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Eesti meistrivõistluste stardijoonel. Rühi ja figuuri järgi küll ei paista, et sel suvel täitub aastaid juba 46. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Fotod 4 ja 5: Priit Pulleritsu ja Andrus Veerpalu stardi võrdlus Eesti meistrivõistlustel 15 km klassikasõidus. Leia Pulleritsu pildilt tööandja sponsorreklaam! Fotode autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Priit Pullerits (nr 62) Eesti meistrivõistlustel esimese ringi lõputõusul, temast vasakul Karel Tammjärv (nr 47), paremal Ergo Rästas (nr 63). Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits laskumas Mammaste suusastaadionile. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits Eesti meistrivõistlustel kergel tõusulõigul. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 9: Priit Pullerits läbimas Eesti meistrivõistlustel järjekordset teravat kurvi. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits Eesti meistrivõistlustel suuskadele hoogu andmas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 11: Priit Pullerits Eesti meistrivõistlustel paaristõugetega hoogu andmas. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 12: Priit Pullerits on lõpetanud Eesti meistrivõistlustel 15 km sõidu. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Priit Pullerits vahetab Ergo Rästasega sõidujärgseid muljeid. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 14: Priit Pullerits annab pärast võistlust intervjuu raadioreporter Tarmo Tiislerile. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 18:36
kommentaare: 105
105 Kommentaarid:
Mulle tundub , et sellise raja jaoks olid sul liiga pikad kepid, säänsetega võid TM-i sõita.
Saavutus väärib igati kiitust ja tunnustust. Kuid samas oli tegu avantüüriga. Poleks häid suuski olnud, oleks pilt hoopis hullem. Selge on see, et senise ettevalmistusega (ovaal!) selliseid võistlusi sõita ei saa. Vaja oleks spetsiaalseid tõusu ja languse treeninguid. Rästas paistab pildilt hoopis rahulikum ja reipam, mitte keel suust väljas. Võiks nt temalt uurida mida tema teisiti teeb.
Soovitan sul Priit kui suurel Utah sõbral ja muidu ekstreemsuste huvilisel vaadata,ehk saad inspiratsiooni:
http://www.youtube.com/watch?v=OlhLOWTnVoQ&feature=related
"127 hours",kinodes 28.jaanuarist.
"Vaja oleks spetsiaalseid tõusu ja languse treeninguid."
Neid treeninguid annab väga hästi ka dendropargis teha,rahvamaratonidel osalemiseks on seal rada enam kui vaja.Aga mis sa sõgedaga teed - kui suusatreeningute ajal viljeletakse uisutamist või ainult paaristõugetega vehklemist- kust kuradi kohast see tõusutehnika isenesest peaks tekkima?
Tubli tulemus, Priit!
Aga siit on tõesti hea edasi minna :-D
Laskumiste tehnika tuleb Sul kindlasti käsile võtta. Su enda jutu järgi tundub Sul olevat lausa hirm vähegi keerulisemate laskumiste ees.
Hirm tuleb ära unustada. Halvab teine kogu organismi ja ei lase normaalselt funktsioneerida. Hulljulge ei tasu muidugi ka olla.
Aga natuke teisel teemal on palju valusam torgata:
Suusaliidu ja ETV suunas nimelt. Tänastes spordiuudistes ei juhtunud kuulma sõnagi harrastajate kohta Mammaste etapil. Niimoodi siis kohe...
Dendros on tõusud lühikesed, siin paljuräägitud Vooremäel on ainuüksi üks pikk tõus pea sama kõrge, kui Dendro kõik tõusud kokku. Ja erinevalt Dendrost saab sahatamist seal ka edukalt lihvida. Nii et harjutama.
Peaksid tõsiselt kaaluma võistluspäeval kodust välja tulles kiivri kasutamist, sest neid hobadusi on ka varem olnud.
Tubli et läbi tegid.
Siit tundub, et treeningutes tuleks teha korrektuure.
Soovitan sõita Kuutsemäele (või lasta end sinna sõidutada) ja laenutada omale (või lasta endale laenutada) mäesuusad. Seejärel päev läbi seal mäest alla lasta.
Kuutsemägi ei ole küll just eriti mingi mägi, aga laskumist saad seal õppida küll.
Kui mäest kiiresti alla sõites külm on, võib buffi kaela panna.
Jätaks juba selle buffi teema/
Hakkab juba üle viskama, nagu valimisreklaamgi.
Kas esimesel pildil on pulsikell käe peal?
Hirm hirmuks aga kui puudub teadmine KUIDAS õigesti laskuda?..
* *
Seda, et Priit on nüüd Eesti meistrivõistlustel osalenud, ei saa siiski puhta kullana võtta. Kõnekas seik: võistlusprotokollis (viide ülal kommentaaris) on harrastajad eraldi nimekirja pandud. See näitab, et tegu ei olnud ÜHE, vaid KAHE võistlusega.
Forrest Gump suuskadel! Aga tubli, et lõpuni sõitsid!
5+, tubli. Koolilastele vist pannakse nii juba ainuüksi osalemise eest. Nüüd palun aga vormistada ära tööõnnetuse dokumendid, ikkagi kerge peapõrutus tööajal ja see case ilusti Postimehe vastavas statistikas ära kajastada ning vastmeetmed firmas kasutusele võtta. Kahju,et tööinspektsioon ise ei viitsi algatada vastavat menetlust päevalehe blogis ilmunud materjalide põhjal, muidu ostaks Priidu tööandja talle täis pro suusavarustuse ja seda tööandja kulul.
Eilne Mammaste suusasõit kujunes väga atraktiivseks pealvaatajatele.
Tavaliselt käin ma suusavõistlust vaatamas ja imetlemas, kuidas mehed suusatavad, kuid eile kujunes see kui autoralliks. Kui autorallil valitakse ka alati koht kus auto võiks teelt välja sõita ja miskit juhtuda, siis suusasõidul seda tavaliselt ei oska mõeldagi. Kui esimesed naised lumme prantsatasid, mõtlesin et lihtsalt väike eksimus, kui Udras ka pea ees lund kündis, siis mõtlesin et siin läheb küll huvitavaks ja läkski. Naised ees ja mehed taga, üksteise võidu lumehanges käisid. Lahe.
Kahju, et Priit sinu kaksik kukkumist pildile ja videosse ei saanud, sellest järg. kukkumine on videos - päris tragikoomiline oli kukkumine. 5+
Kui kõik suusasõidud pealtvaatajaile nii põnevad oleks, käiks tihedamini vaatamas.
Aitäh, sõbrad ja konkurendid, heade sõnade ja konstruktiivsete õpetuste eest!
21:14 - jah, võib-olla, aga olen selliste pikkade keppidega harjunud. Ainuüksi 2,5 cm lühemad panevad selja valutama.
21:16 - lubage täpsustada: ovaalil sõidan ma ikka minimaalselt. Teen vaid paaristõuke trenne, soojendus- ja lõdvestusringe. Kõik muud trennid on ikka dendropargis, kus tuleb 4,6 km peale seitse tõusu, mitte küll sellised, nagu Mammastes, aga sile see maa seal ka pole. Ses osas nõus 21:55 kommentaari esimese poolega.
21:46 - jah, ma tean seda Aron Ralstoni lugu Utah Robbers Roosti (oli vist seal?) piirkonna kanjonis, kus talle kivi käe peale kukkus ja ta selle viie päeva pärast enda päästmiseks otsast lõikas.
Madis, tõsi see on, et laskumised teevad hirmu, sest kogemus ju puudub. Ja kui oled ikka 45, siis tikud riske väga kaalutletult hindama ning hurraaga peale ei lenda. Eks see tõesti pidurda ja sega. Samas ma ei arva, et harrastajate tulemused peaks kuskil ERRis või lehtede spordirubriikides tähelepanu pälvima. See võistlus oli ikka rohkem harrastajate enda lõbuks ju.
22:16 - muide, mõtlesin ise ka enne võistlust kiivrile. Aga kui ma selle tõepoolest oleks pähe pannud, siis ei ole ma kindel, et seeläbi pälvitud tähelepanu oleks just positiivne olnud.
22:18 - väärt mõte, aga mulle käis isegi Väike Munamägi viis-kuus-seitse aastat tagasi üle jõu, kuigi Aare Tamme oli julgustajaks. Nüüd pandi Väike Munamägi minu õnneks kinni :)
22:58 - rõhutasin pildiallkirjas, et see ei ole pulsikell. See-eest näitab ilmakaari, õhurõhku, temperatuuri jms.
23:24 - õige, harrastajate klass oli eraldi. Aga vaatame ametlikku protokolli: selle peal on kirjas - Eesti meistrivõistlused murdmaasuusatamises. Nii et kuidas need siis Eesti mv-d ei ole?
07:39 - seni kui tööandja võimaldab mul sellistel huvitavatel üritustel kaasa teha, ei ole mul tööandja vastu mingeid pretensioone.
08:06 - kas saaksite täpsustada, millisel rajalõigul naised ja teised peamiselt kukkusid? Oleks ju huvitav teada, mis kohad olid problemaatilised. Ma ei tea, kas see nüüd lohutama peaks, et ma polnud ainus kukkuja, aga kui ka pärisvõistlejad lund kündsid, siis see näitab, et need, kes on väitnud, et Mammaste rada pole miskit hullu ja viga on ainult minus, ei tunne päriselt olusid vaid lahmivad niisama, ja samuti ei arvesta, et üks asi on sõita mingit rada treeningul, hoopis teine asi võistlusel. Ehk jutuga võib iga mees hirmkõva olla, aga kui suusad alla tuleb panna, siis pole paljusid neid mehi kuskil näha.
laskumine peale tagasipööret. Lohutuseks pean ütlema sulle jah, et eliitgrupis kukkus nii mõnigi seal ja mitte ainult ei pandud külge maha, vaid nii et oli tegu püsti saada kõhuliasendist.
PP tööandja reklaam pildil nr. 4 asub Priidu Postimehe sokil!
Saan ma õigesti aru, et laskumine pärast tagasipööret raja umbes 3,8. kilomeetril? Seal oli, jah, vall hirmus suureks sõidetud ja kurv muudkui kestis ja kestis, nii et isegi sahka hoida läks pikkamisi väga problemaatiliseks. Kas toda kukkumise videot kusagil näha ka saab?
Väga põnev oli kohe arvuti täna avada ja kuulda muljeid :)Igaljuhul tubli saavutus!
Palju selline harrastajate sissetoomise formaat nn päris sportlastesse elevust tõi? Kas rada oli piisavalt lai, et kiiremad mahtusid kenasti mööda või oli kuulda ka selle kohta nurinat? Kas Mati Karlovitš hüüdis sulle ergutussõnu või vaheaegu ka :P?
Kas pilte (peale suusaliidu enda galerii) ka kusagilt mujalt leida võiks?
Väga meeleolukas lugemine ja suured tänud selle eest, Priit.
Ise olen Mammasestes igapäevane külaline ja peamiselt kulgen ikka seda nn matkarada pidi, mis, nagu blogistki selgus, igati mõnus rada harrastajale (eriti kui tegemist naisterahvaga, nagu minu puhul). Eile mõtlesin siis ka rumalast peast, et prooviks natukene seda rada mööda sõita, mida võistlustel kasutati. Pöörasin matkarajalt ära ja esialgu oli täitsa mõnus sile maa. Aga loomulikult oli see kõik liiga hea, et tõsi olla ja siis tulidki need tõusud ja laskumised. Üles ikka jõudis rühkida, aga allasaamisega oli tõesti suuri raskusi. Mõtlesin siis, et elu ikka kallim ja esimesel laskumisel sai suusad aegasti alt ära võetud ja lihtsalt alla joostud. Teise laskumise peal mõtlesin, et kasutan sahka. Sahatasingi siis pisut, kuni külje maha panin ja siis jälle suusad näpus edasi lippasin. Aga kogemus igatahes seda väärt. Edaspidi kaldun siiski oma armsaks saanud matkarajale truuks jääma.
to 22:16
Vooremäel ei pea ju sahatama:)
H
fEuro seaduste järgi mis Eestis kehtivad, on tööõnnetuses osalenud töötaja arvamus väärt ainult seletuskirjas kajastamiseks. Tööõnnetuse menetlusega on tööandja kohustatud alustama tööõnnetuse toimumise fakti mitte selles osaleja pretensioonide põhjal. Kuid nagu näha , lastakse juhtpartei peavoolu meediakanalis euroseadustele kõrge kaarega nagu nõukaajal. Way to go!
Harrastajatele ja eliidile ei loodud võrdseid tingimusi (lasti eraldi rajale, kanti eraldi protokolli). Diskrimineerimine? Pange 'harrastajate' ja 'eliidi' asemele 'heterod' ja 'homod', 'neegrid' ja 'valged' jne. - absurd eks?
Valgehobusemäe 5 km rajal on ka üks päris huvitav kurvidega laskumine. Eelmine talv sai seal päris huvitavaid sõite tehtud. Kurvitehnika meenutas pigem slaalomisõitu :-)
Ise olen vist pigem sinna hulljulge poole ja eelmisel kevadel sain ka päris tugeva hoiatuse selle eest. Umbaes 2 nädalat oli käsi tugeva õlavenituse pärast kaelas. Ja osa süüd oli ka sel puhul kliistril :-/
Tahkega pole selliseid jamasid olnud.
"Kui läbitud sai poolteist kilomeetrit ja rajal seiras ligi 180-kraadine paremkurv, juhtus see, mis oli juhtunud juba soojendusringil. Jälle pühkisin tagumikuga lund."
Väike täpsustus: 180-kraadine kurv on üpris sirge.
Aitäh, 10:21, viga sai parandatud. Aga mitu kraadi siis see kurv on, mis tagasi keerab? Kes oskab öelda?
Kõik kurvid on 180 kraadised, kui neist otse sõita. Seda vist PP silmas pidaski :-)
ain
Oleneb sellest mitu tiiru peale kõhulikäimist ja enne edasisõitu ümber enda kujutletava telje pöörled- 360-720-1080 jne
ain
90 kraadi on siis kui keerad paremale/vasakule.
Kui peale paremale/vasakule keeramist veel kord paremale/vasakule keerad ehk sinna suunda, kust tulid, tuleb 90+90=180
täiesti sirge saab olla ainult 0 ja 360 kraadine "kurv"
Seega tagasi keerab ikkagi 180 kraadine kurv.
P
Puht huvi pärast küsin. Kas pealkirjas mainitud peapõrutus on pädeva arsti diagnoos või autori enda hinnang olukorrale?
Kui silme eest pilt isegi 0,1 sekundiks ära läks siis on see pädev diagnoos ka ilma arstita.
Tere kõigile
Tore on lugeda lõbusaid arvamusi siit ja sealt. Arvestades võistluste tähtsust ei saanudki Andrusele ega Jaagule enne MK-d mingit naljarada teha. See et sõtsid läbi kas siis 50 min-ga või kauem, näitab isegi kui keerukas on rada harrastajatele. Ega tipud oma 15 km kiiremini väga palju ei sõida. TUBLI Priit! Proovisin eile läbida raja sama kiirusega umbes 18 min ring ja olen õnnelik et võistlussuuska alla ei pannud, sest kohati see sama 180ˇkurv oli umbes 30 cm valliga varustatud, selliseid oli veel ja veel. Tagumisest seinast aru küll ei saanud otse üles ja alla. Hea et slaalomiväravaid ei olnud. Vanasti läks rada enne tõusu otse. (Samas oleks võinu neid valle labidaga ära visata enne meest sõitu.)
Ega need tõusud päris normaalsed küll ei olnud, ainukesed mis Mammastes leiab leitigi üles.
Õige harrastaja ei hooli sellistest radadest ja suusatab ikka vastavalt oma võistlusi silmas pidades. Kui on vaja ikka sõita EStoloppeti maratone siis seal pole ronimis ja laskumistehnika niivõrd olulised. Oluline on sõita tempokalt ja kiiresti.
Igatahes Pulleritsu blogi on hea kohv hommikul võileiva kõrvale, kes paneb rohkem suhkurt ja naudib teine aga joob mustalt ja kirub.
Edu edaspidi!
Aitäh, 11:18, aruka ja kaalutletud ning oma kogemuse põhise (!) kaasarääkimise eest. Loodan, et see kainestab neid, kes arvavad ainult, et viga on minus ja neile oleks see rada köki-möki.
Matemaatikud, kui neid siin on - nii et tagasipöörava kurvi kohta öelda, et see on 180 kraadi, on ikka õige? (Küll ei tahaks siin seda pikaks arutlusaineks muuta, seepärast palun, et keegi kompetentne selle küsimuse lõplikult ja veenvalt lahendaks; või ongi see 90+90=180 lõplik lahendus?).
Tauno, peapõrutus on minu hinnang. Kui mul pea ikka valutas õhtul ja muide, ka praegu annab veel tunda, siis ei ole ju vist kahtlust, et põrutada ta sai. Kas pilt läks 0,1 või 0,3 sekundiks eest, ei tea, sest ei olnud võimalik mõõta, aga mingi must hetk võis (!) seal sees olla küll. Kõik käis lihtsalt nii ruttu.
09:16 - pilte on Scanpixi agentuuris küll ja küll, aga sinna pääseb parooliga. Seda müüb teile Art Soonets. Vaat, mispärast on teil kasulik Soonetsit tunda!
Aivar Rehemaa kommentaar kaotusest võitjale:
"Minut - see on suhteliselt lihtne rada ka - seda on palju. Oleks pool minutit, oleks asi vähe rõõmsam. Vähemalt jõudis pingutada. Seis ei ole kindlasti nii hull kui kuu aega tagasi," ja lisas, et distantsi jooksul läks enesetunne paremaks.
Teet
Selge. Sain om vastuse.
Ma olen natukene sattunud ajutraumade temaatikat kõrvalt nägema ja see ei ole kindlasti teema, mida kergekäeliselt võtta. See võib olla üsna vastik ja salakaval teema. Seepärast küsisingi.
EM-i ei saa teha rahvaspordi rajal, siis see pole enam see. Seega inimene kes läheb osalema tiitlivõistlusel peab olema vastava ettevalmistusega. Kui plaanis pole tiitlit võita siis pole ka mõtet üle oma võimete rabeleda. Tehnilisi kohti tuleb läbida eelkõige enda ohutust ja tervist silmas pidades, see tähendab, et nõrgematel kulub sellistes kohtades oluliselt rohkem aega ja hullu ei ole mõtet panna, ega keegi selle eest mälestusmärki ei püstita. Memmede koht on hoopis turvalises kohas ja ei tasu üle varju kah trügida.
180 kraadine pööre on tagasipööre, kuid kõnepruugis kasutatakse sellist esitlust tavaliselt siiski sirgel lõigul ümberpöörde tegemiseks. No aga see on siin ju ebatavapärane blogi, kus autor kogu aeg provotseerib, viskab sisse tähelepanu kontrolli harjutusi ja seetõttu võib käesoleva blogi kontekstis 180 kraadi kah väga ok olla. Kuigi jutu järgi on raske aru saada kui suur siis tegelik pöörde raadius on ja seetõttu ei iseloomusta 180 kraadi kuidagi pöörde raskusastet vaid on pigem raja legendiks sobilik iseloomustus, et teelt ära ei eksiks.
Mis puutub pildi eest minekuks ka hetkeks, siis näitab see, et aju põrkas vastu koljut ja surus nägemise segmendi survega hetkeks tööst välja. Sellist põrutust on soovitavalt lasta kaeda ka arstil üle, et poleks ajus verevalumi tekke ohtu eriti veel juhul kui peavalu tekkis, kuid arsti juures käivad ainult memmed ja mehed seadusi ei järgi ning tööandjale lisatööd kaela tõmmata ei julge ning nagu näha ei julge seda teha ka töökaaslased, rääkimata ülemustest ja omanikest. Üks sõdur ees või taga who cares?
Ärge nüüd selle peapõrutuse jutuga mind asja ees teist taga ka hirmutama hakake. Aga kuna siin spetsialiste (heas mõttes) näikse ka ikka jaguvat, siis ehk ütlete, mida näitab see, et öösel hakkasin tundma, et hoopis kaela-kõri (just kõri-poolsed) lihased jäävad kangeks ja valusaks.
Just rääkisin ka Jaanus Teppaniga, kellelt küsisin, kuidas ta rada hindab. Ta hinnangut ei andnud, aga ütles, et rada peabki selline olema, et kõik oskused tuleks välja ja saaks läbi proovitud. Ma loen siit välja, et oli parajalt mitmekesine rada, mis nõudis läbimiseks head oskuste arsenali. Aga kui Rehemaa ütleb, et rada oli lihtne... no ega see muud näita, kui et profid on hoopis teisest klassist. Ma arvan, et Eestis leidub ehk paarkümmend harrastajat, kes seesuguse raja peale hurraaga 15 km aja peale vabatahlikult sõitma läheks. Teisipäeval oli näha, et neid oli ainult 15. Nojah, oli ka tööpäev ja Pirita kurvide kogemustega meeste elupaigast toimus asi liiga kaugel :)
Õu, tänx Priit, just tundsin kuidas mu nimbus helendama hakkas.
Kõrilihastega seoses esitan hoopis oma kindlasti väga ebapädeva hinnangu, et ju said suure koormusega õhku ahmides kõrilihased liigselt külma, millele lisandusid nt kukkumisega saadud venitused ja tulemus ongi see, mis sa kirjeldad.
Rehemaa nn raja lihtsuse väide põhines ilmselt tõusumeetritel.
Kui Soonetsiga diili tahate teha, siis märgusõnaks "Priit Pullerits" ja saate kohe hoobilt 50% soodustust :-DDD
Ei saa nüüd öelda, et selle raja läbimine hea libisemise tingimustes eelmise aasta Tartu Maratoni tempos nii eriliselt tugev sportlik saavutus oleks. Aga tubli võib ikka igale lõpetajale öelda.
Kuidas Priit kommenteerid seda, et mõned sissekanded tagasi sissekandes "Pullerits: Kuidas Mati Alaver rahvast lollitab" heidad Alaverile negatiivses võtmes ette nõrkade tulemuste juures positiivsete momentide otsimist? Nüüd aga kasutad ise samu nippe ja nimetad seda sarjatud taktikat "Aga midagi olen ajapikku ka Eesti suusakoondise peatreenerilt Mati Alaverilt õppinud. Et tuleb otsida positiivseid näitajaid." ja muidugi üritad ennast demagoogiliselt kiita? Silmakirjalikkus?
Mina olen kindel, et Eestis on kindlasti rohkem kui 100 harrastajat, kes selle raja oleks hea meelega ette võtnud ja ka läbinud pisut parema või halvema kiirusega kui Sina.
Treeningu mõttes oli sellest üritusest muidugi kõvasti kasu!
Kõrilihastega seonduv võib tulla ka sellest, et kukkudes suruti kaelalülid kokku ja vastav närv jäi kaelalülide vahele ning sai kannatada.
Kui nii, siis on tegemist ohtliku värgiga ja soovitan perearsti poole põõrduda ja lasta kaelalülidest pilti teha.
Siin aetakse segi raadius ja nurk
180 kraadine nurk on sirge (räägitakse kraadidest. Raadius on pikkusühikutes) tagasipööre on 360 kraadine nurk. Raadius meetrites näitab kurvi ulatust (kui järsku tuleb pöörata, kui väikesel alal). Raadius 180 ei saa olla kraadides, küll aga nurk.
T
"Harrastajate klassis [...] võistleja ei tohi olla startinud EMV individuaaldistantsil viimase kolme aasta jooksul"
kas see tähendab, et tuleval aastal peab Priit startima eliitklassis?
lp T,
sa ajad segi täispöörde ja ümberpöörde mida õpetatakse kahjuks 6 klassis ja nagu teame, ei suuda täiskasvanud inimesed isegi 5b klassi teadmistegagi võistelda. Seega pole ime, et sa siin desinformeerid või teed nalja.
Mäletan, et Põlva rajooni karika- ja meistrivõistlusi, asutuste vahelisi suusavõistlusi viidi läbi sellel rajavariandil. Tollal tuli nn Mässeri nõlva isegi 2 kuni 3 x ronida. Keegi ei kahtlustanud siiski kaheksakümnendatel, et see rada raske on. Arutasime, et on aeglasem, kui Intsikurmu rada.
Nn matkavariandid on moodsama aja nähtus.
Kas pildiallkirjad tulevad ScanPixist või mõtled ise välja?
Kallid suusatajad,
360° on täispööre.
180° on ümberpööre ehk tagasipööre.
Priit sinu kukkumise video on sõbra käes, mul omal ei õnnestunud pildile saada kui kukkusid, küll aga esimese ringi laskumisel, kui nippinappi püsti jäid :)
Muide, arvutasin ka välja, kuidas suurenes mu kaotus võrreldes Veerpaluga:
1. ring - 5.27,1 ehk eesmärgiga võrreldes 27 sek üle normi;
2. ring - 6.35,2 ehk siin on näha, mida kukkumised tekitasid, sest...
3. ring - 6.08,6, mis on kiirem kui 2. ring, ehkki mul pidanuks loogiliselt võttes kogu aeg tempo langema ja Veerpalu, nagu lehest lugeda sai, oli koos Rehemaaga lõpuringil uhanud.
Lahe kokkuvõte võistlusest: http://www.youtube.com/watch?v=ktYJAdJVvyg
Pullerits on tõusul siin videos naljanumber aga lõusirge kukkumine on videos muidugi eriti naljakas, eriti veel aeg-luubis :-)
Lp videomees - ma arvan, et enamik lugejaid oleks tänulikud, kui saaks näha videos minu suusatrikke. Äkki panete enda lõigu YouTube'i üles ja sõber enda jupi ka ning läkitate mulle aadressi, kuulutan siis vaatamise-kommenteerimise võistluse välja. Publikule võin siis vastutasuks rääkida, mida teatas mulle Fischeri esindaja Gerhard Urain teadagi mis teemal - ma usun, et paljud tahaks seda teada ja hoiavad hinge kinni.
Jaagup, pildiallkirjad teen mina; pildil olevate isikute ja sündmuste kohta, kui ma seda isiklikult ei tea, tuleb alginfo Scanpixilt (mitte ScanPix).
15:16 - siis olid vist suusad puust ja kiirused ka väiksemad...
15:00 - väga nutikas küsimus. See näitab, et ka oma ala asjatundjail on reeglite selge sõnastamisega probleeme, mis siis veel minusugusest profaanist rääkida.
See pöörete ja raadiuste ja kraadide küsimus, nagu aru saan, on nüüd lahendatud?
Ise ütleks ka et kepp on liiga pikk.
See tähendab seda, et kui Priit oleks koos Veerpaluga "meeste" klassis startinud, peaks ta ka järgmine aasta "meeste" klassis startima, või siis kolm aastat ootama ilm võistlemata, enne kui harrastajate klassi saada. Kuna ta startis harrastajate klassis ja nende tulemuste põhjal meeste klassi suure tõenäolisusega ei arvata, siis võib ta ka järgmine aasta harrastaja olla. Nii talitatakse ka teistel aladel.
Minu meelest on väga lahe reportaaz. Tippude sõitmistest võiks ka kasvõi üks kord hooaja jooksul samasuguse põhjalikkusega artikkel tulla :)
Tubli töö Priit, kaotus oleks võinud ju natuke pisem olla aga midagi väga hullu ka polnud.
Võrrelda Pirita kurviga laskumist Mammaste raja laskumistega kuulub huumori valdkonda nagu ka matemaatiline vaidlus 180 ja 360 üle.
Aga jõudu ja jaksu ja eks maratonil kohtume
Tervitades,
Eero
Täpselt pool "harrastajatest" poleks viimaseks jäänud ka "meeste" arvestuses. Mis osutab sellele, et need klassid pole eriti selgelt eristatavad ja järgmisel aastal tasuks kaaluda ühisprotokolli.
"Tiitlivõistluste medalimeeste Andrus Veerpalu ja Jaak Mae kõrval stardivad Kaspar Kokk, Algo Kärp ja Aivar Rehemaa.", on uudise teinud ERR.
Tegelikult on ju ka Rehemaa tiitlivõistluse medalimees! ... mida ei unustata siis, kui vaja etteheiteid teha, et näe sähvatas ainlt5 korra
Pea see põrutus ei möödunud! Tähed ja triibud tegi täna dendros särtsakas vahelduvtõukes taas trenni.
See võistlus ei näita midagi. Me ei tea milliste mahtude pealt Priit just tuli, see rada oli väga tehniline mida TM ei ole, TMni on kuu aega. Ainuke mis murelikuks tegi on kange tehnika, rohkem plastilisust oleks vaja, puuhobuse moodi liigud.
Mae ütles videos, et rada oli künklik ja libisemine aeglane, seega ei mägesid ega kiirust.
Priit võiks testida Otepää 5km võistlusrada.
Millegipärast on meil jah nö eliit ja harrastajad, kuigi nagu keegi eelpool kommenteerinu märkis, et pool harrastajatest poleks eliidis viimaseks jäänud.
Soome meistrivõistlustel stardib ca 200-300 meest ja ei tehta vahet, kas tegu on tippudega või harrastajatega. Lihtsalt ässad stardivad rivi lõpus nagu ka MK-l. Samuti oli see ka 25 aastat tagasi Otepääl ühes teises riigis, kus ka mina startisin Eestikatel nii 15km-s, 30-s km-s (katkestasin, kuna Tehvandi 10km rada oli ikka ulme) ja teates (vist Jõudi 4-s tiimis avavahetuses).
Kui ikka nö iga mats (noh vähemalt peaks ta mingis klubis olema) saaks esineda Eesti Meistrivõistlustel (ja mitte mingis alamas harrastajate klassis), siis oleks ka pointi neid meistrikaid pidada nädalavahetusel (teleülekanne), mitte teisipäeva lõunal kusagil nö puu taga. Mitte et ma midagi halba tahaks eelmise lausega öelda Mammaste kohta - kõva keskus, head rajad.
Kokkuvõttes on süsteem vildak, ma ei tea täpselt, kuidas Suusaliidus rahasi jagatakse, EJL (rattaliit) jagab rahasid vastavalt klubi edukusele EJL võistlustel. Seega mida rohkem suudab klubi osalejaid välja panna, seda rohkem see klubi saaks endale vahendeid veelgi edukamaks saamisel. Ootaks väga aega, kui Eestikatel stardiks ca 100-200 meest (oleks ise ka jalg), kõik läheksid vastavalt reitingule ühes sõidus ja pärast selgitataks vastavalt aegadele meistrid põhiklassis, veteranide, U23 jne klasside seas.
Eelmisel õhtul siia jäetud mõtetest kas panevad sõna sekka ütlema.
Esiteks, jah, EMV Mammastes ei näita suurt midagi. Ma arvan, et selles pole isegi vahet, et ega (näiteks) mina selleks eraldi valmistunud. Vahe on selles, et Mammaste võistlus oli ikka midagi muud võrreldes Estoloppeti maratonidega. See oli rada, kus puhkust oli minimaalselt ja kus oli vaja tehnikaid, millest paljusid ma kordagi harjutanud polnud. Estoloppetil maksab pigem tuim, järjekindel, rahulik töö. Aga et ma kange olen - see on küll õige. Videost on seda eriti hästi näha. Eks ma ole kogu aeg olnud mitteplastiline, aga loota, et 45-selt äkki painduvaks pajupuuks muutud, on ka pisut liiast.
Teiseks, miks peaks, nagu üks ettepanek kõlas, EMV-tel osalemiseks olema klubi liige? Mina ei taha kuuluda ühtegi klubisse - miks siis mind starti ei peaks lastama? (Nagu mulle ei meeldi ka grupireisid - ma tahan ise seigelda.) Et ei ole ülemühendust, mis minu eest vastutaks? No kuulge, siin ju tegemist täiskasvanud inimestega, kes seni elus ikka vee peal püsinud, küll saab ka eestikatel hakkama. Ma ei näe mitte midagi sellist, mida klubisse kuulumine EMV-te vaatevinklist sellist annaks, mida klubisse mittekuulumine ei anna. Äsjased võistlused Mammastes olid ju selle ilmekaks näiteks.
"miks peaks, nagu üks ettepanek kõlas, EMV-tel osalemiseks olema klubi liige?" - õige. Näiteks orienteerujatel on ainsaks tingimuseks litsentsi olemasolu.
ja litsensi saamiseks on vaja olla klubiliige :), surnud ring, rattas on see nii.
Triatlonis ja orienteerumises, ostad litsensi ja korras, ainult osad alaliidud on sellised vildakad nagu suusaliit ja rattaliit.
...nii et siin on teemat? Veel kord: mina ei taha olla ühegi klubi liige. Teravaks minnes võiks öelda, et ega ma pole koer või hunt, kes peab tingimata olema karja liige. Olen pigem American Frontier Man, kes eelistab ise toimetada ja hakkama saada. Või mis Ameerika! - eestlased pidid ka individuslistid olema. Nüüd teaduslikult: teate ju ajaloost, et Venemaal on kogukond olnud alati tähtis - inimene on pidanud sinna kuuluma. Siit edasi tekib põhjendatud küsimus: miks, kui äkki klubidesse hakatakse sundima, et muidu osaleda ei saa, peaks eesti inimene venelaslikult kogukonnastuma? Bloody hell, ma tunnen, kuidas ainuüksi selle versiooni peale mõeldes läheb veri keema. Ja kui miski ajab maksa üle kopsu, siis peab ajakirjanikuna instinkte kuulama ja haarama sule järele. Aga enne kui tulistada, võiks siin asjatundlike oponentide hääled ka ära kuulata. Või peaks sel teemal avama kohe eraldi peatüki?
Priit aga registreerimisel EMV-le kirjutasid klubiks Postimees. Nüüd räägid, et milleks klubi ja tahad vaba mees olla?
Eero
Ma küll ei näinud, Priit, su kukkumisi oma silmaga, aga kirjelduste järgi tundub, et hirm võiski olla üks peamisi faktoreid nende tekitamisel. Probleem paistab olevat selles, et valmistudes laskumise ajal võimalikuks kukkumiseks, kallutad raskuse tahapoole, mis muudab suusad halvasti juhitavaks. Seega valmistumine "sabapiduriks" tingibki selle kasutamise vajaduse.
Teiseks, kuna kõik teised võtsid kurve slaalomipöördega, olid tekkinud vallid, mis ei võimaldanudki sahatamist kogu laskumise ulatuses. Seega sinu valitud "ettevaatlik" tehnika hoopis soosis kukkumisi.
Seega, esmane on tehnika korda saada, mille järel on võimalik ka hirmust üle saada. Parim viis alustamiseks oleks minu arust 2-3 tunni võtmine eratreenerilt näiteks Kuutsekal. Mäesuusatamine õpetabki keharaskust eespool hoidma, et oleks võimalik suuski juhtida. Seejärel saab neid oskusi juba murdmaasuuskadega harjutada.
Teisipäevase pehme lumega polnud Mammaste laskumised tegelikult kuigi tehnilised, ehkki puhata neil ka muidugi ei saanud. Jäätumise korral oleks hoopis teine lugu olnud!
'Ametlik teadaanne'
"Täna, 20. jaanuar 2011, asutati Suusaühistu (edaspidi Ühistu) Tünnilaudurid. Ühistu eesmärgiks on edendada Eesti harrastussuusatajate kõlapinda Eesti Suusaliidu silmis ja välja juurida harrastussuusatajaid diskrimineerivad reeglitepügalad. Oleme valjuhäälselt kohal igal EMV etapil. Ühistusse võivad kuuluda kõik klubitud harrastussuusatajad, kellele ei sobi Eesti Vabariigis viljeletav suusatajate klubikultuur. Liikmemaksu ei ole. Sisse- ega väljaastumismaksu pole.
20. jaanuar 2011
Tallinn
Eero, Postimees ei ole klubi, vaid tööandja. Viibisin EMV-tel tööajast, et teha osalusreportaaži (ilmub laupäevases Arteris), sellepärast tundsin, et eetiliselt on õige märkida, et olen seal Postimehe esindajana.
Pärtel, õige, hirm oli kindlasti kukkumisi soodustavaks teguriks lisaks oskuste puudumisele. Sinu kirjeldused, kuidas kartev suusataja käitub, on väga tõepärased. Aga sa võiksid ajaloolasena ka öelda, kas mu väide, et venelased on ajalooliselt kogukondlikud ja eestlased individualistid, on ikka vettpidav.
Madis, kui luua tünnilaudurite ühistu, siis see töötab ju vastu sellele, et ei peaks kuuluma klubisse (ühendusse). Nüüd siis on vaja astuda ühendusse, et võidelda mitteühendumise eest. Paradoks?!
ahaa, peapõrutus siis ikkagi tööõnnetus?
Ma loeks kah parem tööõnnetuse akti ja sarnase õnnetuse vältimise meetmeid. Meetmeteks on ju väga hea märkida laskumiste koolitus tööandja kulul. Uuem suusavarustus, millel on korralikud kandid loomulikult tööandja kulul. jne. Pagan Priit, kui sa selle akti ära vormistaksid oleks Maksuametis ettenäidata üks korralik põhjendus ilma erisoodustuseta spordivarustuse soetamiseks - saad aru!? See on üldine mitte ainult sinu probleem. Seeg tee see akt nüüd ära ja me oleme tänulikud sulle.
See kogukondlikkuse asi on muidugi teemaväline ja üldse pikem lugu. Aga kui tuua vaid üks näide, siis tüüpiline Lõuna-Eesti hajaküla ei ole välismaalaste - mitte ainult venelaste - jaoks üldse mingi "küla". Mul endal on olnud kogemus, kuidas maanteel keegi peatab auto ja küsib, et siin kuskil peaks see-ja-see küla olema, mille peale ma ütlen, et ta seisabki küla keskel, näidates kaugemal paistvaid üksikuid suitse.
Eraldi jutt on kogukondlik maakasutus ja maksustamine, mida Venemaal hakati reformima alles tsaariaja lõpus, aga kohe tuli teadagi kollektiviseerimine peale. Nii et "kolhoosi"-tüüpi mõtlemine pole venelastele kunagi võõras olnud.
Aga mis järeldus sellest suusatamise jaoks tõmmata? Et eestlastele sobib eraldistardist pungestada, aga venelastele hoopis grupisõidus kaasa loksuda?
Miks korraldatakse Eesti MV teisipäeval? Tavaliselt on see tööaeg ja nii palju neid töötuid ka ei ole, et rajaäär sellel ajal pealtvaatajaid täis oleks. Ilmselt on asi hoopis selles, et A.V-l ja J.M-l oli kolm päeva enne Otepää võistlust tugevat tühjendustreeningut teha. Kaovad A.V ja J.M, kaovad ka need vähesed suusahuvilised, kes teisipäeval võistlust vaatama lähevad. Ainukeseks tõmbenumbriks jääbki P.P
Pets
Pets, oled asja ära tabanud, neli päeva enne Otepää MK etappi on eestlastel vaja tugevat treeningut.
Eesti sport baseerub klubidel. Klubid moodustavad spordiala liidu, mis kuulub EOK-sse. Eesti MV on sisuliselt klubide MV, mida toetab Eesti riik läbi EOK. Klubis tehutsemine ja klubi esindamine on selles kontekstis primaarne.
Madis, tegid suusameeste "roheliste" nimekirja, et süsteemi süsteemselt lammutada?
Rattas ma saan aru, et on klubi vaja(grupis, tuules sõit)aga suusatmises?
Pets, 13:16, olete tabanud kümnesse!
Aga ma näen, et klubivastaseid on siin teisigi. Niisiis, kui meiesuguseid ahistama hakatakse, siis konsolideerume, eks, ja näitame, et ka üksikisiku hääl selles riigis maksab!
Eino, eino, pidage hoogu revolutsionäärid. Selleks, et teha MV-d on vaja ettevalmistusi, et rada oleks MV vääriline, mitte aga memmekatele. Seda ettevalmistust saavutatakse klubilise tegevusega. Individualistide jaoks on ikkagi kommertsüritused, kus korralduse riski võtab korraldaja ja kes teeb seetõttu raja ka sellise, et see rahakaid memmekaid ära ei põrutaks. Nii lihtne see MV korraldamise loogika ongi. Tahad osaleda MV-l osale klubis ja maksa klubimaksu, millega tagatakse ka MV orgunnikulutuste katmine. Põhimõtteliselt on see igal alal nii. Jah populariseerimise nimel võiks lasta metslasi lihtsamalt peale, kuid milline tippsportlane tahab külje ühe memmeka süül maha panna, kui see ukerdab raja laskumisel käed jalad ämbliku moodi laiali? Pealegi rahvas nõuab Otepäält korralikku pealtvaatamise elamust ja selleks tuleb kasutada piiratud ressursside juures kõiki vähegi motiveerivaid vahendeid sh EMV - sest klubid on nii otsustanud.
Milleks meile riigikogu ja üldse, milleks dimukraatia, meie (keegi meist) tahab olla üksiküritajast individualist. Las ta siis olla ja las võistleb ka üksi omaenda võistlusel kui kollektiivne tegevus ei istu.
Muidugi on hea kasutada ühiskonna hüvesid ja kui on vaja panustada, siis kuulutada end individualistiks või kelleks iganes. Küsimus on selles, kas teised seda ka aktsepteerima peavad?
Eino, eino, kogukondlased ja klubilised, pidage nüüd ise hoogu. Toome näite: Suusahullud on klubi? On. Aga kuidas nad aitasid kaasa Mammastes EMV korraldamisele? Mitte kuidagi. Kas nad on ise mõne EMV etapi korraldanud? Ei ole ju. Kas neil on kavas korraldada? Jah, ei me seda ette tea, aga usun, et ettenähtavas ja prognoositavas tulevikus mitte. Küsimus: kuidas siis nende klubiline osalemine EMV-tel erines oma panuse poolest minu individuaalsest osalemisest? Ja, muide, see ei ole veel kõik! Kas te seda ka ikka arvestasite, et ma maksin osalustasu seitse eurot?! Ei tulnud ma starti sugugi oma panust andmata. Kas seda on korraldajaile palju või vähe, seda otsustagu nad ise. Kui vähe, tõstku maksu, ja asi tahe/ants. Või tahab keegi öelda, et klubilised maksid rohkem kui mina oma 7 eurot? Ei maksnud ju.
Loogiline jutt? On loogiline. Tubli, Priit, istu, hinne 5 :)
Võib väita, et Priit on registreerumisel teadlikult esitanud valeandmeid. Teiseks, täidetud ei ole kluppi kuuluvuse nõue. (Mida Priit ka ise siin tunnistab). Postimees ei saa olla spordiklubi. Spordiseaduses on spordiklubi määratletud kui "eraõiguslik juriidiline isik, mille põhitegevus on spordi arendamine" (§ 4 lg 1). Seejuures ei oma tähtsust, kas klubis on üks või rohkem spordiga tegelejat. Postimehe põhitegevus ei ole spordi arendamine.
Mõlemad on piisavad alused tagantjärele diskvalifitseerimiseks ja tulemuse tühistamiseks.
Sisuliselt peab aga tõesti dr Holdeni arvamusega igati nõustuma. Ei näe põhjust miks EMV-l ei võiks startida 200-300 meest või enamgi; ja miks nad ei võiks ka soovi korral klubikuuluvuseta vabamehed olla.
Priit teeme selgeks milles asi. Su eelmine sõnavõtt oli tugev 4.
Individualistid osalesid ju EMV-l harrastajate klassis seega OK, teie probleem on lahendatud enne probleemi tõstatamist siin blogis.
Loeme juhendit: "Harrastajate klassis saavad osaled võistlejad, kes on sündinud 1989. a või
varem;tasunud stardimaksu ning võistleja ei tohi olla startinud EMV individuaal
distantsil viimase kolme aasta jooksul (k.a noored ja juuniorid) . ESL litsentsi
olemasolu ei ole kohustuslik."
EMV põhiklassis ei osalenud "Suusahullud" sest nad ei ole ESL liikmed ja ei oma litsentsi ja ei ole tasunud klubi liikmesmaksu. Osales Tartu Suusaklubi kes on liikmed ja kes tasuvad ka sportlaste aastast litsentsimaksu ja lisaks on tagatud tänu pearahadesüsteemidele ka riiklik toetus.
Individualistid on aga sihuke organiseerimata punt, kes virvendavad nagu juhtub ning ei allu üldisele organisatoorsele distsipliinile. Aga keegi ei keela 200-300 klubitul individualistil kohale ilmuda ja oma osalejate arvuga ka oma sõna maksma panna. 15 suusatajat ei oma 50 osaleja seas sõnaõiguse kvoorumit.
Harrastajate klass ongi promoklass ja kes tahab see võrdleb ennast tippudega kui soovib. Harrastajate meister pole ju tegelikult mitte keegi tiitli mõistes. Tavaline lihtne promoüritus. Loeme juhendit:"Litsentsi mitteomavaid sportlasel on keelatud esindada Eestit rahvusvahelistel võistlustel. Samuti ei lubata võistelda Eesti Meistrivõistlustel ega Eesti juunioride ning noorte (N18 ja M18 vanuseklass) Meistrivõistlustel."
Seega kus on probleem, ega ometi selles, et jätsid ürituse juhendi järjekordselt läbilugemata?
Priit, enne kui asute ründama klubilise kuuluvuse kohustuslikkust EMV, annan Teile ühe analoogilise ülesande kondiprooviks.
Ma olen Postimehe tellija, juba üle 20 aasta. Varasematel aastatel lugesin spordiuudiseid ja Tartu Postimeest, pärast sporditoimetuse naistestusmist ainult Tartu Postimeest. Miks ma pean pean Tartu Postimehe oma postkasti saamiseks maksma sama hinda nagu naabrimehest Postimehe tellija, kes pensionärina loeb lehe kaanest kaaneni läbi? Miks? Mind ei huvita ei kultuuriuudised ega välispoliitika, Arterist rääkimata.
Võistlusi korraldavad klubid, ka TM.
Osalevad üksikisikud ja klubid.
EMV korraldab ja teeb juhendi alaliit, kes on klubide liit. Klubid teevad sellise juhendi, mis neile sobib. See on klubiliikmete otsustada, kas klubituid lasta EMV-l peale või mitte? See on nende liivakast, kui keegi tahab nende liivaksti mängima, siis mitte oma reeglite järgi. See, et keegi väidab, et peaks klubituna võistlema saama, on tema probleem, aga otsustaja ei ole tema vaid klubiliikmed. Ei ole viisakas nõuda, et organisatsioon teeks oma reeglid organisatsioonivälise üksikisiku nõudmistest lähtudes.
Reeglid tehakse liikmete ühishuvist lähtudes, eesmärgiga mildagi arendada.
Samas ei keela keegi klubisse astumast ega klubi moodustamast.
Nii lihtne see ongi.
15:14,
demokraatlikus ühiskonnas ei tunta mõistet "sõnaõiguse kvoorum". Sõnaõigus (õigus arvamust avaldada) kas on või ei ole - üksikisiku tasandil. Kvoorum võib olla kollektiivse otsuse tegemisel.
Kui võistluste korraldaja ühes kohas ütleb, et EMV-l osalemiseks on nõutav litsentsi olemasolu, teisal aga et litsentsi olemasolu ei ole kohustuslik, siis on võistlusel osalemise tingimused vastuoluliselt sõnastatud. Sellisel juhul tuleb välja selgitada mida korraldaja tegelikult mõtles (kui mõtles?).
Kui sa juba neid pointe ei taba, siis on Priidu süüdistamine küll alusetu.
Üritad väita, et harrastejate klass oli mõeldud "promoüritusena", teatud kvaasi-meistrivõistlustena. Et nagu oleks EMV aga ei ole ka? Selline mängult olemine ei saa ju rahuldada ei tõsiseid spordiharrastajaid ega tõenäoliselt ka Suusaliitu.
Mulle meeldib "Juristi" kommentaar, mis tegeleb probleemi nämmutamise aga mitte mõistmise ja lahendamisega. Väga tüüpiline riigijuhtimise stiilinäide.
Nagu nägid läks mu eelnev jutt pikaks. Seetõttu ei hakanud ma siia üllitama juhendeid mille alusel võistlus toimus (4 x A4 lk-d) Lugege need enne läbi Suusaliidu kodukalt ja siis alustame otsast peale targutamisega ning selle väljaselgitamisega, et kus ikkagi ja kas ka tegelikult kuskil üldse mingit probleemi oli. Probleemi ei olnud muus kui juhenditega mittetutvumises.
PS. Juriidilisete terminitega ma kvoorumi teemal ei näe vajadust vaielda.
suusaliit tuli harrastajatele vastu ja lubas nad erladi klassina eestikate rada proovima. kõik mõistlikud inimesed saavad aru, et harrastajate klassi võitja ei saa end pidada eesti meistriks 15 km klassikasõidus.
suusaliit peab järgmisel aastal juhendit täiendama, et jurist, pullerits ja teised mittemõistlikud inimesed öösiti magada saaksid.
Suusaliit ei pea, suusaliit otsustab ise mida teeb.
Juhendi täiustamisel peaks vaatama, et osalemise põhimõtted oleksid selged ja mittediskrimineerivad. Ametlikus protokollis on võistlusklassid "Mehed" ja "Harrastajad".
http://www.suusaliit.ee/static/events/2088_2011_MS_EMV_15_kl_tulemused.pdf
Meedia liikusid sõnad eliitklass ja harrastajate klass. Kriteeriumid, mis kahe klassi eristamiseks pakutakse, tunduvad teisejärgulise tähtsusega: omab litsentsi - ei oma; kuulub klubisse (ja klubi peab olema kantud riiklikku Spordiregistrisse?); on varem osalenud - ei ole osalenud. Määrav peaks ikka olema valmisolek võistlusel osaleda. Ja mida teha kui (hüpoteetiliselt) ilmub Nõmme Mart vms mees metsast, kes "harrastajate" klassis sõidab välja parima aja. Kes on siis Eesti meister? Kui selgeid krireeriume ei suudeta leida, siis tuleks kaaluda klassidest üldse loobumist.
Vot hea küsimus jah, kui harrastajal PP oleks parem aeg olnud, kui AV. Kes siis oleks EM? Viletsama ajaga AV?
P.S.
Riikliku toetuse jagajana ja ala korraldava organisatsioonina on Suusaliit avaliku ülesande täitja ja ei saa mitte kõike oma äranägemisel korraldada. Selle kohta on Riigikohtu keiss, millega Maleliitu kohustati liidust väljavisatud maleklubi "Garde ja šahh" liitu tagasi võtma. Aga ma kipun siin huvitavas foorumis vist liialt tasuta konsultatsiooni jagama. 8) Püüaks ka tööd veel teha!
Aga mulle lp Juristi sõnavõtud meeldivad. Samas tekib küsimus, et asi on ju lihtne - selgitada Eestis selle aasta parimad 15 km klassikasõitjad -, aga selle imelihtsa ülesande täitma asumiseks (mitte veel täitmiseks!) peab koostama lehekülgede kaupa juhiseid, mis, nagu Jurist näitab, on kohati vastukäivad. Selline elukorraldus ei soosi küll kedagi teist peale lp Juristi ja tema kolleegide.
Üleüldse tahan avaldada lugupidamist ja tunnustust kõigile, kes siin seekord sõna on võtnud - seda on tehtud harukordselt tsiviliseeritult, mõistvalt, argumenteeritult, kurjaks ja tigedaks minemata. Ainult see tegelane, kes siia kõige esimesena minu kohta ühe ühesõnalise pilke jättis, mille ma ära kustutasin, rikkus üldist atmosfääri. Ent usun, et tagantjärele üldist arutelu tonaalsust arvestades oleks tal piinlik olnud, kui tema halvustav kommentaar siin endiselt üleval ripuks.
Priit ütles väga ilusti välja - tema asus starti ainsa eesmärgiga: selgitada välja kes on Eesti parim klassikastiili sõitja 15 km distantsil.
Nii peakski olema. Kõik need, kellel teised eesmärgid - kes tahab end enne teist võistlust tühjaks sõita, kes tiitlivõitlusele piletit hankida, kes ennast proovile panna, kes klubikaaslaste rõõmuks punkte koguda -- peaksid valima teised võistlused kui EMV.
Muide, ega A.V. ei teinud ainult tühjendussõitu. Tegelikult oli juba hädasti vaja näidata, et noorematest siiski üle käib. Millega tuli ilusti toime.
miks priidu arvates on "koomik" halvustav kommentaar?
Kui pole ajuvaba teksti, siis pole ka mõnitavaid kommentaare. Jätka samas vaimus!
Kui kirjutad teemadel, mis kõiki lugejaid kotib ja ka innustab, siis on ka kommentaarid asjalikud ja üldiselt positiivsed. See on see maa sool, mis selle blogi lugejaid huvitab!!!
Igasugu võrdõiguslikkuse ja muud kahtlased (inetud, urgitsevad, intrigeerivad) postituste teemad pigem sunnivadki inetutele ütlemistele, urgitsemistele sinu enda eraelus ja intiigidele kõikvõimaliku butafooria (pulsikell, memmerätt etc) teemadel.
Anna rahvale seda, mida rahvas tahab või vajab, ja rahvas on rahul...
Minu teada on MTÜ Suusahullud ESL liige. Klubiliselt ei olnud nähtavasti põhjust registreerida, sest kõik on ju harrastajad ning said ise 7 EUR-i üle kanda.
Teet
PS! Priit, alalhoidlik tippharrastaja enne oma hooaja suurvõistlust ei tohiks suusad käes punasega üle tee joosta. :))
Selgitaks siis nüüd seda "Ametlikku" teadet. Kelle arvates see oli ametlikult ametlik, siis andestust "eksitamise" eest. Loodetavasti on eestlastel ikka huumorimeel alles :-)
Eesmärgiks oli natuke intrigeerida sellesinatse klubilisuse teemal. Samas pakkusin suusatajatele välja väljundi, mille all end EMV etappidel identifitseerida: "Tünnilaudurid".
Ja nii lihtne see oligi. Nautige talve!
Priit,
mõned pildid suusatajate spetsiifilistest jõu- ja tasakaaluharjutustest:
http://skirun.ru/2010/07/02/ski-training-isa-fotos/
Ja taustaks füsioterapeudi rollist:
http://www.fiscrosscountry.com/news/appearance-isabelle-knaute-breakthrough-for-the-russian-ski-team,1164.html?actu_page_9=60
Soovitatakse metsas köis puude vahele tõmmata ja sellel tasakaalu harjutada..
18:29 - te kohe ei suua jätta näitamata, milline õel, kuri ja pahatahtlik inimene te olete. Vaid remargi korras: nagu näete, kõik ignoreerivad siin teiesuguse "hüppamist". Karake edasi tühja, õnnetu hing.
EMV, klubilise kuuluvuse ja litsentsi teemal tuli siin nii pikk arutelu, et ma ei viitsinud kõike lugedagi. Endal on mõnede aastate tagune kogemus EKJL-ga, kui tekkis soov krossijooksu EMV-l osaleda, aga kuskile klubisse ei kuulunud. Lahendus oli see, et tasusin litsentsitasu alaliidule (vist oli vahemikus 100-300 krooni) ja oligi kõik. Hiljem sain ilma osalemistasuta ka maratoni EMV-l starti, kuna litsentseeritud sportlased rahvaspordiürituse osalustasu maksma ei pidanud.
Valdur
Siinkohal sobiks ühe kuulsa mehe kuulus lause, et palju memmekaid on suusaradadele ilmunud. :)
tubli oled Priit! ja veel milline suurepärane kirjeldus! minu ovatsioonid!
terv
Peip
ralph lauren polo
polo ralph lauren
nike air force 1
dolphins jerseys
cheap ugg boots
colts jerseys
michael kors outlet
ugg boots
nike air max 90
nike outlet
2017.7.19
Postita kommentaar
<< Esileht