Pullerits: Kust leiab uuel aastal spordist kosutust?

Head lugejad, võtame aastavahetuseks sõbralikult aja maha, vaatame veidi tulevikku ja unistame - jaanuar on ju aeg, kui peate suvised puhkuseplaanid koostama (ja mis oleks pärast sportlikult vihast talve ja äkilist kevadet veel parem kui kosutav suvepuhkus?). Lubage pisut nõu anda, et te mõtted avaramalt liikuma pääseksid.

Enamik neist, kes sõidavad puhkuse ajaks piiri taha, piirduvad Vana Maailmaga. Mõtlete, et hoiate raskel ajal raha kokku? Paraku ei pruugi te raha kokku hoida, vaid võite seda hoopis liigselt lendu lasta. Alljärgnev on isiklikel kogemustel põhinev võrdlus, et Vanas Maailmas puhkamine võib osutuda lähedusest hoolimata palju kulukamaks kui ooekanitaguses Uues Maailmas. Hinnad on lugemise hõlbustamiseks antud meile harjumuspärastes Eesti kroonides.

Hotellide hinnad

Juuli algul küsisid Milano tööstuslike-räpakate äärelinnade hotellid kahese toa eest üle 1500 krooni (sada eurot), mõned rohkemgi. Seevastu näiteks San Francisco maalilises-mägises kesklinnas leiab samaväärse toa 1200 krooni eest. Tegelikult on seegi paljuvõitu.
Sõitke Las Vegasesse ja seal ootab teid ees tõeline imede öö. Hiltoni hotellis saate toa vähem kui 500 krooni, Palace Stationi hotell-kasiinos kõigest 250 krooni eest. Sinna vahele mahub oma hinnapakkumisega veel mitu eksootilist ööbimispaika, näiteks Tropicana või Stratosphere Tower. Mõni aasta tagasi maksin Nevada osariigis Renos Silver Legacy moodsa pilvelõhkujahotelli 32. korruse numbri eest alla 50 dollari. Kontrollisin järele – hinnad ei ole seal vahepeal tõusnud.

Motellide hinnad
Motellis peatumine ei too Euroopas, erinevalt Ameerikast, hotelliga võrreldes erilist hinnavõitu. Võib minna pigem vastupidi. Itaalias küsisid kõrvalises kohas, sisuliselt keset eimidagit asuvad motellid silmagi pilgutamata hotellidega konkureerivat hinda. Ühe põllu ääres angaaride taustal küündis hind lausa 2000 krooni alla. Kas te kujutate ette, et teil on siin Manhattan või, oleks tahtnud küsida.
Tean inimesi, kes on rääkinud, et Ameerikas Los Angeleses pidi motellitoa saama ka alla 30 dollari ehk vähem kui 350 krooni eest. Paraku pole selliseid kordagi näinud. Ju nad asuvad kuskil urgastes. Aga 40, vähemalt 50 dollari eest – seega vähem kui 600 krooni eest leiab motellitoa küll pea igal pool.

Hotellitoa mahutavus

Tunnen kaasa, kui te perekond on neljaliikmeline. Tean seda omast käest – siis maksate topelt. Näiteks üks kahekõne Lääne-Euroopa uue ja moodsa hotelli administraatoriga.
«Kas teil nelja inimese tuba on?»
«Ei, meil on ainult kahesed ja kolmesed toad.»
«Kas võib, et võtame kolmese toa, küll me seal neljakesi hakkama saame?»
«Oi-ei, see on liiga väike, te ei mahu sinna ära.»
«Ärge teie selle pärast muretsege, see on juba meie probleem.»
«See on ka minu bossi probleem.»
Niisiis tuli võtta kas kaks kahest või üks kolmene ja üks ühene tuba. Ja maksta loomulikult ligi kaks korda rohkem kui ühe kolmese toa eest.
Kuna tuppa lubatavate inimeste arvu piiramine kolmega paistab Euroopas liigagi levinud, olen hakanud juurdlema, miks see küll nii on. Ameerikas ei ole see kordagi probleemiks tõusnud. Neli inimest toa kohta on seal standard. Äärmisel juhul, kui tõesti tuba on väike ja voodid kitsad, saab paluda lisavoodi, mis maksab hullemal juhul viis dollarit.
Süüdi on vist Euroopa madal sündivus. Kui paljudes riikides on peredes keskmiselt üks laps, pole tõesti mõtet neljakohalisi tubasid ehitada. Ameerika perede järelkasv nii kokku kuivanud ei ole.

Telklate hinnad

Seiklushimulised, kes eelistavad närvilisele, väsitavale ja saastatud linnaõhustikule vaba ja puhast loodust, peavad Euroopas lisaks seljakotile ka rahakoti puuga selga võtma. Kolmesaja krooni eest ei leia naljalt ühtki platsi, kus end pisutki inimlikult tunda. Et naabertelkijad ei elaks seljas, prügi ei lendleks ringi ja saaks end pisut kasida ka. Nelisada, isegi viissada krooni tuleb lauale lüüa, kui pisutki privaatsust ja mingitki infrastruktuuri loodate leida.
Paneme siia kõrvale telkimishinnad Ameerika kõige looduskaunimates kohtades. Ei Suure kanjoni ääres, Yosemite’ ega Yellowstone’i rahvuspargis küüni need üle 250 krooni. Paljudes rahvusparkides ei tule maksta isegi rohkem kui vaevalt kakssada krooni. Seejuures on alati tegemist ühesuguse ja ühtse hinnaga. Euroopa telklates olen aga saanud korduvalt arveid, mis sarnanevad raamatupidamisdokumentidega: eraldi summa on inimeste arvu, telgi ja auto suuruse, lemmiklooma ja kaasasoleva varustuse ning kes teab veel mille eest. Koguni arve väljakirjutamise eest.

Autorendi hinnad

Suvel rentisin Itaalias Europcarilt 11 päevaks väikeauto Lancia Musa. Targu olime neljakesi kaasa võtnud pehmed kotid, et need tillukesse pagasiruumi pressida. Koos täiskindlustusega – sest Lõuna-Euroopas ei või eales teada, mis su sõiduvahendiga juhtub – läks auto maksma ligi 15 000 krooni. Kusjuures summa sisaldas 10-protsendilist allahindlust ja oli soodsaim, mida suured rendifirmad internetis pakkusid.
Mõned aastad tagasi rentisin Washingtonis Floridasse sõiduks üheksaks päevaks Lancia Musast pisut suurema Chevrolet Cavalieri ning samadel tingimustel maksis see rohkem kui kaks korda vähem – kõigest 6550 krooni.
Lancia Musaga kõrvutades oli isegi tunamullu Las Vegases kahe pere peale tervelt neljaks nädalaks renditud maastur Jeep Commander hoolimata 23 000-kroonisest rendihinnast (loomulikult koos täiskindlustusega) vaat et soodsalt saadud.

Kütuse hinnad

Just kontrollisin, et Ameerikas maksab bensiini gallon maksab keskmiselt kaks dollarit ja 98 senti. Hoidke nüüd kõvasti roolist või toolist – see teeb liitri hinnaks laias laastus kümme krooni.
Mis Euroopas bensiin maksab, seda teate isegi, kui olete hiljuti tankimas käinud. Ent lisage Eesti liitrihinnale vähemalt kroon-kaks. Lühidalt: üle kahekümne krooni.
Ameerikas, nagu mulle on seletatud, on odav autokütuse hind sama oluline nagu inimõiguste tagamine. Tõsi see on: kui hind oleks kallis, piiraks see autodest sõltuvate ameeriklaste liikumisvabadust, mis omakorda kitsendaks nende tegutsemisruumi. Euroopas on autokütus aga valitsuste kullaauk.
Lisaks on eurooplased varmad koguma suurtel teedel maanteemaksu, minu tähelepanekuil umbes krooni kilomeetri eest. Tõsi, maksulisi teid leidub küllaga ka Ameerikas. Aga vähemasti läänerannikul ei ole ma veel kordagi ühelegi säärasele sattunud. Ja ka idarannikul võib Washingtonist sõita mööda kiirteed Florida lõunatippu ilma, et ühegi asfaldilõigu eest sentigi küsitaks.

Vaatamisväärsuste hinnad

Tahate näha Sloveenia turismimagnetit, Postojna koopaid? Palun väga – 320 krooni inimese kohta. Selle eest saate kaks korda 2 km sõitu rongiga ning pooletunnise väheinformatiivse jalutuskäigu giidi sabas ligi sajaliikmelise grupi koosseisus. Lisaks maksate 60 krooni auto parkimise eest. Või soovite näha Horvaatia kaunimat paika, Plitvice järvi? Tere tulemast – 250 krooni inimesi kohta. Ah teid on neli? Siis tuhat krooni. Lisaks auto parkimise eest metsa alla 16 krooni tunnis.
Sõidame nüüd Suure kanjoni äärde. Sissepääsus küsitakse 300 krooni. Ei, seda mitte inimese kohta. Seda terve sõiduauto seltskonna kohta, olgu teid seal kaks või kuus. Ja pääse ei kehti mitte üheks, vaid seitsmeks päevaks. Ja mõistagi sisaldab see parkimistasu. Jagame nüüd selle neljase seltskonna vahel nädala peale ära ning saame ühe inimese päeva hinnaks niiiii vähe nagu kümme krooni. Sama hind kehtib Yellowstone’i rahvuspargis. Yosemite’ parki pääseb autoseltskond nädalaks 250 krooni eest. Enamikus teistes parkides küsitakse sissepääsu eest veelgi vähem.
Millest selline üüratu hinnavahe? Ameerikas on rahvuspargid, nagu nimigi viitab, kogu rahva omand. Kõigil peab olema õigus ja vabadus seal käia ning sellest mõnu tunda. Seega peavad need olema igaühele taskukohased. Washingtonis on isegi kõik muuseumid tasuta.

Keelte paabel

Euroopas hakkama saamiseks pead olema polüglott, ja vaevalt enamik meist seda on. Prantslaste ja itaallaste, kreeklaste ja hispaanlastega on peaaegu alati – ja sageli isegi sakslastega – võimatu asju ajada, kui sa nende keelt ei oska. Nii mitmelgi korral olen tabanud end mõttelt, et näete, elame küll Euroopa Liidus, aga suhtleme nagu kiviajal. Käte ja jalgadega.
Ameerikas piisab inglise keele oskusest ja saad kõikjal hakkama (vaevalt on teil asja üksikutesse latiinoimmigrantide kogukondadesse). Kuni Euroopa ühist põhikeelt ei kehtesta – ja vaevalt ta seda teeb, sest inglased, prantslased ja sakslased ei jõuaks selles küsimuses eales kokkuleppele –, on meie Euroopa ühiskodus ringi reisimine ja asjaajamine vaevarikas ja paras piin.

Aga piletid?

Ometi jääb üles üks Ameerika suur miinus – lennupiletite hind.
Aga vaadake bookinghouse.net-ist, mis maksavad lennupiletid Tallinnast Euroopa teise otsa, Madridi ja Lissaboni? Suvel, kui viimati vaatasin, siis alates vastavalt 5600 ja 6400 kroonist. Samas meenutage, kas te pole silmanud lennupakkumisi New Yorki, mis algavad 7000-8000 kroonist. Paar suve tagasi leidsin südasuvised lennupiletid Tallinnast USA läänerannikule San Franciscosse, mis maksid vaid pisut üle 9000 krooni.
Heade pakkumiste leidmiseks tuleb lihtsalt natuke rohkem ja aegsasti vaeva näha. Muud head pakkumised ootavad teid Ameerikas juba koha peal.

Minu Euroopa-kogemused põhinevad autoreisidelt Põhjamaades, Austrias, Šveitsis, Saksamaal, Kreekas, Šotimaal, Iirimaal, Itaalias, Poolas, Horvaatias.
******Plitvice rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kas keegi oskab öelda, kus see koht asub?
Foto 2: Luksus kesklinnas: Fairmonti hotellis San Francisco südames saab kahese toa vähem kui 2000 krooni eest.
Foto 3: Ainult rikkuritele: Need villad Kreeta saarel Royal Knossose kuurordis maksavad ligi 20 000 krooni ööpäevaks.
Foto 4: Kaunis loojang: Päike laskub Aadria merre - selle nautimiseks tuleb leida õhtuks rannikul mitmesajakroonine telkimispaik.
Foto 5: Privaatne plats: See telkimiskoht Tääkliiliate rahvuspargis Californias maksab kõigest kümme dollarit ehk 120 krooni.
Fotod 6 ja 7: Kumma valite? Uskumatu, aga keskmise päeva hinna järgi tuleb Jeep Commanderi (ülal) rentimine USAs poole odavam kui Lancia Musa rentimine Itaalias.
Foto 8: Imeline kaar: Kõigest 10 dollari ehk 120 krooni eest võib autosse mahtuv seltskond Looduskaarte rahvuspargis ringi seigelda terve nädala.
Foto 9: Kõik on arusaadav: Isegi kesise inglise keele oskusega inimene mõistab, mida ütleb ameerikalikus stiilis lühend Utah's Moabi lähistel kaljusse rajatud hoone seinal.
Kõigi fotode autor: Priit Pullerits