Pullerits: Kuidas treenides surmasuust pääseda?

Ain-Alar Juhanson, Eesti viimaste aastate parimaid triatleete, alustas koolipoisina Paides innuga suusatreeninguid. Aga ei läinud kaua, kui tuli hoogu maha võtta. Külmetushaigus puges ligi. Ja külmetus tekkis ilmselt seetõttu, et immuunsüsteem oli nõrgenenud. Immuunsüsteem oli tõenäoliselt nõrgenenud seetõttu, et ta oli koos endast vanemate poistega treeninud. Endast vanematega pundis harjutamine tähendas aga seda, et ta oli harjutanud ülemäära kõvasti.

Nii ei jäänudki muud üle, kui teha treeninguisse kaheks nädalaks paus. Muidu oleks ta end läbi kärsatanud.

See, mis juhtus noorpõlves Juhansoniga, ainsa sajakilose mehega, kes suutnud võita Ironmani ehk täispika triatloni maailmatasemel võistluse, on väärt õppetund igale spordisõbrale: liiga tugevasti treenides ei saa enamasti tugevaks, vaid tulemuseks on pigem ületreening. Siis annabki tervis järele, tekivad unetus ja isutus ning tagatipuks südamehäired.

Kui teha kas või väike ring Eesti suusaradadel, siis näeb, et ületreeningu oht kummitab paljusid harrastajaid. Talv on alles saabunud, aga sõidutempo on paljudel juba kosmiline. Arusaadav, et kui harjutada töö ja pere kõrvalt õhtustel nappidel tundidel, kannustab soov võimalikult kiiresti võimalikult suur treeningtöö ära teha. Aga sedasi, alalõpmata gaasipedaal põhjas harjutades, ei jää piisavalt aega koormuse seedimiseks. Tasub teada, et tugevast treeningust taastumiseks võib kuluda kuni 48 tundi. Ent kui eelmisest koormusest väsinud organismile anda uut kormust, ei maksa imestada, et tulemused üldsegi enam paraneda ei taha. Hullem veel: tulemused võivad hakata allamäge veerema.

Ain-Alar Juhanson juhendab ligi poolesajaliikmelist harrastajate gruppi, kus pühendunumad treenivad nädalas viis-kuus korda, kokku 10-15 tundi. Andkem neile au – see on väga suur koormus. Aga ükski tema hoolealustest, kinnitab Juhanson, pole ületreeningut veel tunda saanud. Teadagi, miks: sest nende tegemised on ju asjatundja kontrolli all.

Aga enamik inimesi harjutab omapäi. See tähendab, et nad peavad hoolega oma enesetunnet kuulama, kui ei taha end auti treenida.

Tavaliselt on esimeseks ületreeningu tunnuseks raskused õhtul magama jäämisega. Oled väsinud küll, aga und ei tule.

Teiseks kaasnevad ületreeninguga enamasti toitumishäired. Lõpetad trenni, misjärel peaks ju sööma, aga isu pole.

Kolmandaks saab ületreeningut ära tunda hommikuse südamelöögisageduse järgi. Kui see erineb oluliselt tavapärastest näitudest, olete harjutades ilmselgelt ülepakkunud. Ka ebamugavus rinnus või ebaharilik südamerütm annavad märku, et kõik ei pruugi olla parimas korras.

Igatahes kui seesugused sümptomid ilmnevad, tuleb treeninguisse jalamaid paus teha, õpetab Juhanson. Ei, sellest ei piisa, kui lihtsalt koormusi pisut vähendate. «See oleks sama, kui narmokaan otsustab, et võtab lihtsalt doosi pisut vähemaks,» võrdleb ta. Juhanson soovitab vähemalt kolmeks-neljaks päevaks, ehk koguni nädalaks pausi teha. Niisama jalutada, vees sulistada ja kodus oma keharaskusega võimlemisharjutusi võib teha, aga kõik sellest pingelisem on tema väitel kurjast. «Muidu laote väsimuse peale uue väsimuse – ja sealt see ülekoormus tulebki,» lausub ta.

Kõige mõistlikum on ületreeningu tunnuste ilmnedes seada Juhansoni sõnul aga sammud spordiarsti juurde, kes teeb EKG, vereproovi või koormustesti abil täpselt kindlaks, kui hullus seisus olete. Ja nende näitajate põhjal saab ka koostada plaani, kuidas kriitilisest seisust välja tulla, nii et kogu senine ettevalmistus vastu taevast ei lendaks.

Kuldne reegel, tuletab Juhanson meelde, kõlab spordis nii: inimene areneb puhates. Ja paneb innukaile treenijaile südamele – enne kui nende süda üles ütleb: «Pigem puhata rohkem kui treenida liiga palju.»
******Opatija kaldapealne, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Kõvad triatleedid Priit Ailt (vees) ja Ain-Alar Juhanson Tartu Auras treeningul. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 2: Ain-Alar Juhanson ühe oma õpilase, raadiohääl Kertu Jukkumiga. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Ain-Alar Juhanson augustikuises öös. Foto autor: Karli Saul, Scanpix