esmaspäev, detsember 13, 2010

Pullerits: Kas sportlase terviseandmed on rahva asi?

LISA 12:04: Eveli Saue edu võti paljastatud.
Pärast seda, kui keegi eelmisel nädalal mu nohu ja närvivalu peale mainis, et ei ole nii haiget inimest näinudki, läksin arsti juurde. Mitte et ma ise ka usuks, et ma hirmus haige oleks, aga tööandja andis vastava korralduse.

Mis ma siis teada sain? Ma siiralt ei usu, et terviseandmete avaldamine kuidagi kedagi kahjustada võiks (ega tervis ju sellest halvene ega parane, kui keegi teada saab, milline on kellegi vererõhk!), ja sportlaste puhul (sportlaseks tituleeris mind Peeter Oja ühes telesaates, ja Oja oli aastaid tagasi vaat et presindendikandidaadiks saamas, tema toetuseks ilmus isegi üks ajaleht) on nende avaldamine minu arvates lausa elementaarne, sest tervis on nende tööd, mille vastu valitseb ju avalik huvi, oluliselt mõjutav tegur (mistõttu ma ei saa absoluutselt aru nendest, kes kukuvad kisama, kui ajakirjandus teatab, et Jaak Mael on selg haige või Andrus Veerpalul on kurk valus) - ja et see kõik ei jääks vaid jutuks, siis näitan isiklikku eeskuju.

Pikkus 187 cm - sama palju nagu neli aastat tagasi, ehkki olen viimasel ajal teinud kõvasti jõutrenni, aga alati olen trenni lõpus rippunud, et selgroog kokku ei vajuks;
Kaal 72 kg - seda on küll paljuvõitu, olin arvestanud 71ga, aga äkki jõutrenn on oma jälje jätnud;
Kehamassiindeks 20,6 - peaks olema enam-vähem, sest normaalnäitajaks loetakse 18,6-24,9;
Veresuhkur 4,8 - see ei ütle mulle suurt midagi, aga kui ma arsti usun, siis pidi see hea näitaja olema;
Kolesterool 4,2 - jääb ka normi piiresse, vist oli see näitaja 5, millest ülespoole tuli ettevaatlikuks muutuda;
Vererõhk 130/80 - neli aastat tagasi oli see näitaja 140/90, aga arst ütles, et olulisem on see, et alumine näitaja on normis;
Südamelöögisagedus 42 ja 48 - seda mõõdeti millegipärast kahel korral, vahed on päris suured, aga ju siis keskmine on 45, ütleme nii, ja see pole vist liiga kõrge ega ka ülemäära madal;
EKG - kõik pidi olema nii, nagu peab, kinnitas arst, süda pidi lööma rahulikult ja tugevasti, ei mingeid muutusi (ja muutused saavad siin olla ainult halvemuse suunas) võrreldes nelja aasta taguse ajaga, mille üle mul oli hea meel, et järelikult on need, kes väidavad, et ma treenin liiga kõvasti, kergelt eksiteele sattunud;
lisaks anti mingit rauda pigistada - parema käega sain näitajaks 64, aga vasakuga vaid 48 - kohe näha, et paremakäeline ja kirjamees.

Mida siis nende andmetega peale hakata? Ega muud kui et saab vist trenni edasi teha. Laupäeval tegin Tartus dendropargis uisutehnikas viis 4,6 km ringi, aga läks vist pisut kiireks - nojah, polnud juba viis päeva suusatanud, vahepealse tormiga paksu lume sisse välja ei tikkunud. Ringide ajad tulid 18.20-18.30 kanti. Pühapäeval läksin samasse harjutama (taas uisutehnikas), et teen nimme veel aeglasemalt. Sedapuhku suutsin: läbisin kuus ringi ehk 27,6 km 1:55.18ga, keskmine ringi aeg 19.10-19.25 vahel. Üks villase kirju mütsi ja prillidega noormees pani minust lenneldes mööda.

Ühtekokku kogunes eelmisel nädalal kuue treeningkorraga treeningaega 8:30. Ülemöödunud nädalal läks kuue harjutuskorraga kirja ligi üheksa tundi. Loomulikult ei saa need näitajad kaugeltki vastu noile, kes, nagu Suusavendadelt kuulsin, olla läinud Põhja-Soome lumelaagrisse spetsiaalse eesmärgiga, et talvel maratonidel Priit Pulleritsust parem olla. Olgu siis pealegi, eks ma võtan rahulikult koha võrra tahapoole. Ega ma ka lõpmatuseni kogu Eesti vastu võistelda ja võidelda suuda. Aga noorematele meestele (alla 45) tuletan seda meelde küll, et oma korrespondentsvõistluses minuga võiks vanusekoefitsienti siiski ka arvestada. Nii et kui näiteks 35-aastane võidab mind 5 km sõidus minuti, siis vanusest tulenevat funktsionaalse võimekuse suurt erinevust arvestades ei ole ma sugugi kindel, et ta võidurõõmu täiel rinnal peaks nautima. Siin on ülesanne Indrek Kelgule ja Klubile Tartu Maraton: töötada välja samasugune vanust arvestav koefitsientide süsteem, nagu on suurtel rahvusvahelistel maratonidel, kus 45-aastane saaks tõepoolest võrrelda oma võimeid 25-aastasega (et 25-aastane oma nooruslikkusest tulenevalt liiga pilvedesse ei kerkiks).

Õhtuleht on aga saanud ilmselt endalegi märkamatult jälile, tänu millele on Eveli Saue tänavu näidanud häid tulemusi, eriti laskmises (v.a viimane võistlus). Õhtuleht tsiteerib Sauet: "Iga kuu oleme kaks kuud treeninud Asko Nuutineni juhendamisel." Ma ei tea, kuidas ta seda on suutnud - kes teeb järele?

Ja lõpuks teile link The New York Timesist, kus on juttu majast, kus ma 1990. aastal New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis õppides üksvahe elasin ja kus elab siiamaani see Ameerika advokaat, kes minu eest tol ajal hoolitses. Tore maja vahvas kohas, 71. tänaval, 200 meetrit Broadwayst läände - pildil on see hele maja vasakult teine, läbi kahe korruse ulatuva hiiglasliku aknaga.
******Zvonko Cari 1956. aastal valminud skulptuur "Neitsi kajakaga" Opatijas, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Dario Cologna Šveitsist juhib Davosi MK-etapil sprindis eesti päritolu Kanada suusataja Len Valjase ees. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Venemaa suusataja Aleksandr Legkovi finišiponnistus Davosi MK-etapi 15 km sõidus. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Tähtvere park Eesti Maaülikooli naabruses enne lumetormide saabumist. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Tähtvere spordipargi BMXi rada novembrikuu esimese lumekatte all. Foto autor: Priit Pullerits

17 Kommentaarid:

At 10:53, Anonymous Anonüümne said...

igaühe enda asi, kas avaldab oma tervise asjad või mitte. Sportlase puhul nii ja naa, eriti sponsorite ja kui riik toetab, siis kogu rahva ees mingi ülevaade asjade kulgemisest võiks ju olla.
Huvitav blogi pidaja pole teemaks tõstnud ühe mehe põlve lõikust, mis kevadel tehti või väidetavalt heade info allikate omamine polegi nii tõhus?

 
At 11:01, Anonymous Anonüümne said...

Miks see vanuse teema ikka nii oluline sulle on? Vanaks hakkad jääma või? :)

 
At 11:06, Anonymous Anonüümne said...

"Laskesuusatamise MK-etapil Austrias oli Eesti koondise jaoks must päev", "Eesti [meeste laskesuusatamise] teatemeeskond põrus, [...]" Eelmise blogisissekande teema jätkuks: kummaline, et Rahvusringhääling esitab Eesti laskesuusatajate tulemusi kui totaalset läbikukkumist. Nagu oleks võitma mindud.

 
At 11:19, Blogger Priit Pullerits said...

...ja võrdluseks, kuidas esitatakse murdmaasuusatajate tulemusi: "Alaver võrdles Kärbi sõitu Veerpalu ja Mae kunagiste startidega" - sõnum on ju see, et Kärp tegi hiilgava esituse, ehkki Lessing sai päev varem velgi parema, 25. koha, aga seda ei lase ajakirjandus tyaevani kiita. Ja mida räägib ajaleht Eesti sprindist? Millegipärast ei ole kuskil pealkirja, et "Eesti sprinterid kõrbesid taas kogu täiega". Vaikus on kuldne...?

 
At 12:02, Blogger Priit Pullerits said...

...ja mida kirjutab Õhtuleht suusasprinterite kohta: "Saarepuu sai silmad pähe". Taas positiivse alatooniga uudis, kuigi pilt oli ju Davosis trööstitu.

 
At 12:02, Anonymous Anonüümne said...

Alaveri mõtted tunduvad minevikus kinni olevat. (On ka põhjust - Smigun, Veerpalu, Mae tähtedeks kasvatatud). Kuid Vene koondise esinemist Davosis vaadates tundub, et Alaveri minekust Venemaale küll asja ei saa. Vene mehed on praegu head; saab minna ainult halvemaks. -- Kui, siis ta oleks pidanud juba see sügis rongile hüppama. Kas hokimängija tunnetusega Legkov jt aeglase olekuga Alaveriga sobituksid? Kahtlane

 
At 12:19, Anonymous Anonüümne said...

täiesti päri eelkõnelejaga. Alaver ei saa kindlasti hakkama selles mõttes Venemaa koondisega ,et seal midagi paremuse poole muuta suudaks- pigem tuleb ka seal allakäik.Või siis õnnestub "vanal rebasel" taas kübaratrikk ja tänu selleks ajaks tippu tõusnud tublidele sportlastele ,laseb mees liugu ja nüsib oma nüri noaga loorberilehte :)

 
At 13:01, Anonymous Anonüümne said...

Priit, sinu etteheited võivad isegi õigustatud olla, aga need on sinu enda elik ajakirjaniku pihta.
Kas teil ajakirjanikel oma listi või blogi pole, et asju läbi endise suusablogi ajate?

 
At 13:06, Anonymous Anonüümne said...

Priit tood küll välja ühe arstilkäigul saadud osa näitajaid (pikkus, kaal jne., aga need ei ole veel terviseandmed.
Seadusest tulenevalt on terviseandmed salajased isikuandmed. Kui SPORTLASEL ON VIGASTUS, MIS EI LASE TAL korralikkult sooritada, siis reeglina sellest ka räägitakse.
Kus see probleem on?

 
At 14:10, Anonymous Anonüümne said...

ausalt öeldes pole ka see miski saladus, et su majutaja ny-s on meie 90-ndatel toimunud ärastamiste juriidika isa & arhitekt. miks sa nii võltsilt jenikut praegu tahaplaanile hoiad, 96 a luubis olid hoopis agaram tast rääkima?

 
At 14:27, Blogger Priit Pullerits said...

...ei tahtnud hakata teiste inimeste sulgedega end ehtima. Jenik Radon on tõepoolest mind palju aidanud. Tema see oli, kes aitas mul vahetustudengina Columbia ülikooli pääseda, sest ei mul ega TÜ-l olnud 1990 mingit raha selle eest maksmiseks, ja tema organiseeris mulle ka Rockefelleri vendade fondist stipendiumi, millega sain elamiskulud katta. Tean-tean, et tal oli majandusministeeriumis isegi oma kabinet, samuti käis ta TÜs tudengitele loenguid lugemas. Kahju vaid, et nüüd on ta siirdunud teistesse riikidesse ja Eestiga enam nii tihedalt läbi ei käi. Tal oli maja keldris tohutute failikappide vahel jalgpallilaud (see, kus eri liinid on pulkade otsas) ja kuigi ma polnud seda kunagi varem mänginud, siis mäletan, et tegin talle ükskord pähe (kaks korda vist mängisimegi). Eesti võitis Ameerikat, hurraa, mis siis, et põranda all.

Igasuguseid lugusid võib tollest ajast rääkida. Näiteks maksis metroopilet dollar ja kümme senti vene rahas nii palju rublasid, et umbes kümnendiku minu tollasest kuupalgast. Aga mul oli vaja minna hommikul International House'ist, mis oli suur ühiselamu Riverside parki ääres ja Riverside Churchi vastas vist 121. või 122. tänaval, alla Manhattanile kohtuhoonesse, kuhu oli üle kümne km kindlasti (üks tänavavahe on ca 80-100 m, ja kohtuhoone asus nii all, et seal polnud tänavate numbrid veel alanudki), et sealt lugu teha. Lugu, umbes 500-700 sõna, pidi valmis saama kella 16.15ks. Loomulikult hoidsin raha koku. Läksin hommikul vara jalgsi kohtumajja, tegin seal reporteritöö ära, siis tulin jalgsi üles ülikooli tagasi, mis asus Broadway ja 116. tänava nurgal ning kirjutasin kella 16.15ks oma loo valmis (jah, ei olnud siis mobiilset internetti ega muud säärast mugavusvärki). Vaat, nii laoti omal ajal üldvastupidavuse baasi. 20 km päevas aeroobset tööd õpingute kõrvalt. Aga tänapäeval? Ei viitsi noored enam musta ränka tööd teha, sõidavad metrooga või lausa taksoga.

 
At 15:41, Anonymous Anonüümne said...

kas jalgsi kõndimine on aeroobne töö? millise pulsiga siis tänavavahesid tippisid?

ja millised olid selle sussikulutamise kõrvalnähud? lampjalgsus? tuulepäisus?

 
At 16:41, Anonymous Anonüümne said...

"Aga tänapäeval? Ei viitsi noored enam musta ränka tööd teha, sõidavad metrooga või lausa taksoga."

Nii rumal jutt!
Alati on olnud selliseid, kes viitsivad ja kes mitte.
Samas on olud muutunud ja ei tasu võrrelda võrreldamatut.
Kas ikka peab tänapäevases saastes mööda linna edasi tagasi traavima?
Eks terviserikkumine sõltu ka sellest, mis kõrvadevahel on.

 
At 20:44, Anonymous Anonüümne said...

Pulleritsu aktsiad tousevad kovasti..tanu nendele madalatele ilkujatele, thanks a lot:)
Head libisemist!

 
At 20:51, Anonymous Anonüümne said...

20:44 Mida pead silmas "madalatele ilkujate" all?
Saan aru, et tegeled sildistamisega, mis teatavasti on demagoogiline võte.
Järelikult käib see termin kõige rohkem Sinu kohta.

 
At 21:41, Anonymous Anonüümne said...

Kas kopsumahtu ei mõõdetudki?

 
At 23:25, Anonymous Anonüümne said...

Aga kus on VO2 max? See näitab kestvusala sportlase töövõimet.

 

Postita kommentaar

<< Esileht