Pullerits: Kas võtta kaitseväe väljakutse vastu?
Alustuseks paar paradoksaalset küsimust.Esiteks, mida arvata lugejaist, kes stardivad minu kirjutisi kommenteerima nii: "Ma ei loe juba ammu enam Pulleritsu lugusid / Ma ei loe kunagi ühtegi Pulleritsu lugu / Ma pole iialgi Pulleritsu lugusid lugenud..." ja siis jätkavad: "...aga seekord on tal üle tüki aja täielik õigus / seekord, erinevalt varasematest kordadest, olen temaga täiesti päri."?
Teiseks, mis mõte on teha rullsuusatrenni (olgu, enam ei tule see kõne allagi, sest lumi tuleb maha), kui oled seda teinud sügisel juba üle 400 kilomeetri? Kui suur on tõenäosus, et pärast 500 või pärast 600 km läbimist oled märkimisväärselt parem kui 400 km läbimise järel? Kui mitu sekundit edu toob see Tartu maratonil, ainsal Estoloppeti võistlusel, mille tulemus tegelikult loeb? Samas, mööngem, on oluline vahe, kas oled läbinud 100 või 300 km.
Kolmandaks, kui pärast viiendat jõusaalitrenni, mis koosneb ohtrast sõude- ja suusaergomeetril töötamisest ning lisaks jõuharjutustest, ei tunne sa enam lihastes mitte mingisugustki valu ega kangust, siis kui palju oli
sellest trennist ikkagi jõu ja jõuvastupidavuse arendamiseks kasu? Või väheneb seesuguste trennide kasutegur iga korraga, mis tähendab, et teatud hetkest muutub kasutegur niivõrd tillukeseks - sama käib ka eelkirjeldatud rullsuusatreeningute kohta -, et tulemuse parandamise seisukohalt kaotab harjutamine igasuguse mõtte?Neljandaks, kõik väidavad, et inimesed on erinevad - erinevate eelduste ja erinevate võimetega. Ka erinevate tasemete ja võimaluste ja eesmärkidega. Miks siis aga väidetakse, et on te
atud treeningsüsteemid, mis peaks olema justkui universaalsed? Kas pole nii, et keskmised ja enimräägitud treeningmetoodikad ja -põhimõtted käivad noorte, kuni umbes 26-aastaste arenemiseeldustega sportlaste kohta, kes jahivad võrdlemisi kõrgeid eesmärke? Aga miks peaks samasugused põhimõtted käima ka minusuguse 45-aastase pikkade tööpäevade kõrvalt treeniva hilisharrastaja kohta, kes ei unista suurtest võitudest isegi mitte Eesti tasemel, kelle võimed on laias laastus keskpärased, ehk isegi alla selle, ja kes sageli teeb sporti lihtsalt selleks, et meeldib?Ja viiendaks: eile tuli kõne Eesti kaitseväest. Mõtlesin juba, et ei tea, millega ma nüüd hakkama olen saanud - korduõppustest eemale hoidnud enda teada ei ole... Tuli meelde juh
tum umbes aastast 1988, kui tollasest Nõukogude armeest laekus ootamatu kutse laupäevaks kaitseõppustele. Nüüd võin endale rinda taguda ja öelda, et ma ei läinud - mis tollal oli paras hull temp. Selle asemel läksin ülikoolis Jüri Talveti väliskirjanduse loengusse. Pärast kahte aastat Nõukogude armees ei olnud mul vähimatki tahtmist selle institutsiooniga tegemist teha. Punaarmee kohalik esindus tõstis aga minu puudumise peale suurt alarmi, nii et mind tuldi lausa loengusse otsima. Sealt kamandati mind joonelt Tähtvere pargi servas maa-alusesse punkrisse, kus sain korraliku peapesu, et mis ma endast õige arvan - mis siis, kui sõda oleks puhkenud ja mind rivis ei ole! Ausõna, täpselt nii mulle üks pagunikandja 
vene keeles kraesse kargaski. Lõpuks piirdus intsident sellega, et pidin minema hoiukassasse ja maksma "väeluusi" eest viis rubla trahvi. Kui sellest trahvist TÜ sõjalise kateedri ohvitseridest õppejõududele rääkisin, avaldasid nood imestust, et nende meelest poleks küll tohtinud mulle mingit rahatrahvi teha.Sedapuhku tegi Eesti kaitsevägi mulle ettepaneku, et osaleksin enne jõule 90-kilomeetrisel rännakul kusagil Võrumaal, 20-kilone seljakott seljas ja relv käes. Ma saan aru, et neil õnnestus Eestis üles leida üks väheseid ajakirjanikke, kes selleks füüsiliselt suuteline võiks olla, aga kas mäng on ikka küünlaid väärt? Reportaaži saaks sealt kahtlemata maru elulise, aga küsimus on selles, mis saab pisut rohkem kui kuu aja pärast algavas Estoloppeti maratonide sarjas?
******
Pula amfiteater, Istria poolsaar, Horvaatia. 23. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Talvine hetk MK-etapilt Gällivares. Foto autor: Ulf Palm, Scanpix Sweden
Foto 2: Jõusaalinaised fitnessi võistlusel Ungaris. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Mehed teevad jõutrenni Dupont Circle'i lähedal Washingtonis, Priit Pulleritsu kodulinnas aastail 1995 ja 1997. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 4: Lietuvos rytase tantsutüdrukud. Foto autor: Scanpix Baltics
Foto 5: USA jalaväe liikmed alustavad 24-tunnist rännakut New Yorgi osariigis. Foto autor: Reuters/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 16:38
kommentaare: 24
24 Kommentaarid:
PP trennitegemist piirabki ka see, et "ainult Tartu Maraton loeb". Teised lähevad "naudivad" 90 km rännakuid jms "mitteolulisi" üritusi-võistlusi kah? Või lähevad niisama suusatavad...
...tõesti või? Aga miks nad siis pärast Estoloppeti sõite enamik palju rohkem lääbakil on kui mina?
Daah, sest pole piisavalt trenni teinud...
Rännak peaks olema tegevus kus üksus liigub punktist A punkti B ja on peale seda võitlusvõimeline.
Selle jaoks tuleks 90 km kahele päevale jagada.
Ise mõned Eel-Ernad läbinuna leian, et taastumine taolisest üritusest on paar nädalat ja sellel ajal kvaliteetset suusa/jooksu trenni ei saa teha.
Arvo
Selleks et nautida pikka rännakut peab olema väga hästi treenitud aeroobne süsteem. kahjuks tuleb naudingu saamiseks aga kõvasti eelnevalt vaeva näha. kunagi oli ka mul eesmärk rada lihtsalt läbida. täna aga eelistan pigem läbida TM -i hea rännakukaaslasega. niisama uhamine on ikka juba täiesti mõttetu.
Austatud ajakirjanik, kui rullsuusal ei ole vahet kas sõita 400 või 600 km (kilometraaži suurenemine 50%), siis kas Te palun oskaksite öelda, kuidas oleks see optimaalne suhe rattasõidul?
"hilisharrastaja" on ilus sõna
20 kg ja relv võivad liiga teha, kui pole spetsiaalselt harjutatud. kui on probleem selja või põlve või puusa vms asjaga, siis võiks n-ö "arsti soovitusel" vähemalt 20 kg koti ära jätta
mina olen kogenud, et kui mistahes liiki (üld)treeningut teha, siis peamine on teha seda stabiilselt. kui teha kuu ajaga 400 km rullsuuska ja siis kuu aega seda enam üldse mitte teha, siis see annab juba tagasilöögi. peaks valima välja need, mis meeldivad ja pakuvad pinget ja neid järjekindlat tegema. ikka ratsionaalselt. mida on vaja arendada, seda rohkem ja periooditi, aga mitte ühtegi lihasgruppi/liigutust ei tohiks kunagi päris ära jätta. mõttetu targutamine muidugi, aga kui mõelda positiivselt, äkki mõned lapsed ka loevad seda blogi, saavad mõne olulise põhitõe teada...
Priit küsimused on asjalikud ja kuna sa ainult küsid, siis on ka artikkel hea.
Vastata kõigele korraga ei jõua, aga niipalju, et kindlasti võta väljakutse vastu. Elus me reeglina kahetseme neid asju, mida me ei teinud, mitte vastupidi.
Sellel rännakul saad paljude kogemuste võrra rikkamaks(ka tugevamaks). Estolopetil oled juba korduvalt käinud, sealt saadud kogemus, sind niipalju enam ei rikasta.Samas üks ei välista teist, saad seal ikka käia. Kas rännak teeb sind lopetil nõrgemaks või hoopis tugevamaks, see selgub alles siis kui selle läbi teed. Kui seda teada tahad, siis ainuke võimalus ongi kaasa teha. Sõnaga, mina kõrvalt ei näe ühtegi põhjust, miks sellest pakutud kogemusest ja elamusest loobuda (Estolopet see põhjus kindlasti ei ole).
Mis puutub esimesse küsimusse, siis erinevate inimeste ja erinevas vanuses inimeste treening on mingis osas sama ja mingis osas erinev. Ühest vastust ei saagi siin anda. Ei ole mustvalge. pikemalt ei viitsi praegu kirjutada.
Treenimine, eesmärgiga paremaks minna, on sinu eas ja sinu tehtut arvestades väga küsitav. Pigem saab olla eesmärk saavutatud taset võimalikult kauem hoida. See et teed 400km asemel 600km rulle täidabki seda eesmärki.
Et rännaku koormus mitmeks nädalaks nn rivist välja ei viiks, selleks peaksid alustama juba praegu raskusvööga treeninguid.
Treeninguks see rännak võib olla hea ja halb. Hea on rutiinist väljumine ja pikk rahulik pingutus südamele, lihastele ja ainevahetussüsteemile. Isiklikult leian, et selline pikk rännak või seiklusspordi võistlus "kuivatab" hästi keha, ehk annab vintskust ja aitab kehal avada tulevikku silmas pidades varjatud energiaallikate uksed (nt. rasv). Halb on see, et Sa ei ole selliseid pikki madala aktiivsusega pingutusi teinud ja selle mõju järgmise paari nädala enesetundele (taastumis vajadus) on ette teadmata. Halb on ka see, et kärsitu inimese jaoks on see rännak tõenäoliselt lihtsalt igav ja tüütu. Vantsid seljakott seljas mööda teid ja vaatad ees kõndija saapaid. Tõenäoliselt on korda mööda külm ja palav, ööbimine talvel metsas võib olla suurim haiguse riski koht. Ehk siis - parem oleks teha see 90 km rännak ühe jutiga.
Aitäh Ants ja teised ka, kes on aidanud teemat ja küsimust vaagida. Vastutasuks võin öelda, et Tartus Tähtvere spordipargis hakkasid täna pärastlõunal lumekahurid tööle. Kolleeg Tiit Reinart raporteeris.
Kui osaled, siis kinnita ette ja taha suur silt "Ajakirjanik" ja distantseeru noist 40-50stes primitiivsetest, oma komplekse militaarfetishitega rahuldavatest meestest, keda retkel tõenäoliselt kohtad. Muidu rikud oma aastatega loodud mõtlemisvõimelise ja edumeelse sportlase imago ära. Sportlasena tead ju et mees mehe vastu sõjas ei ole 45-sel 25-se vastu shansse.
Tegin kevadel läbi Scoutsrännaku , seal oli vaja 15kg raskuse lisaraskusega läbida 30km ja aja peale. Alul arvasin, et mis see 15kg seljakott ikka ära ei ole, aga kuna peale 7km läbimist tuli minna ca 100m läbi üle põlve kõrguse jäätükkidega vee, siis edasine oli juba nö loterii - kes vahetab jalatsit, kes sokke vms. Ise vahetasin sokid ja jätsin märjad Salomoni matkasaapad jalga.
Lõpujooneni jõudsin paar minutit enne 5 tunni kukkumist, viimasel 10-l kilomeetril läks seljakott ikka vääääga raskeks ja hakkas tõsiselt põlvedele ja sääre pealmistele lihastele. Lisaks sain paar suurt villi mõlema talla alla, aga need ei häiri edasist elamist.
Priit, sinu niigi kõrenditele sääre(ees)lihastele paneb 20kg kandmine 90km jooksul üsna kõva paugu, millest taastumiseks läheb mitu-mitu nädalat.
Soovitan asi läbi teha, TM-iks oled taastunud, aga kui tahad ka esimestel Estoloppetitel tulemust teha, siis ära mine!
PS! Kõndisin ise 3 nädalat tagasi 2 päevaga Haanja100 rattarajal 100km (seljas oli ca 4-5 kilo varustust), taastumisega polnd probleeme, aega kulus 16:44. Täpsemalt saad lugeda minu blogist 10 neegri teema alt.
Kõrend säärelihas küll, aga ajulihase olemasolul võib ju 20 kg + relva (aga laskemoon?) jaoks järelveetava lohisti valmistada. Kas rajal on iga 5 km järel teeninduspunktid? Või hoopis vaenlase automaaturid pluss veel MON-50 tüüpi jalaväemiine erinevatesse kohtadesse valmis seatud?
tule hoopis Tallinna suusatama
Priit, vastus saab olla ainult jah, isegi juhul kui suusamaratonid selle pärast aia taha lähevad. Estoloppeteid oled sõitnud, Tartu maratoni samuti, sealt vaevalt positiivset emotsiooni (oluline koha parandamine võrreldes eelmiste aastatega) tuleb. Aga see, mis pakuti on väljakutse, uus kogemus ja saad teada kas oled selliseks katsumuseks suuteline.
ain (läbinud korra 24 t rogainiga umbes 100 km).
Holdeni jutust jääb mulje, et spordimehed on äpud võrreldes sõjarditega. Sportlaste nõrkus ei võimalda neil koos armeelastega isegi matkata.
Priit ole mees ja tõesta vastupidist!
(või see ongi see, mida kardad?)
kes krematooriumi põlevasse ahju ronida ei julge on äpu? mehed mõelge ikka kah mida on mõtekas teha ja mida mitte! Kui selline matk toimuks Amazonase dzunglis kutsuja kulul siis loomulikult tasuks minna. Eestis sedasi seiklemisel puudub aga igasugune mõte, kui just ei soovita venelastega soos kähmlema hakata kohaliku tähtsuseta madinas 3 maailmasõja ajal.
Aitäh nõuandjatele. Ütlesin kaitseväe kutsele ära. Neil põhjustel, mis siin enamikus kommentaarides kirjas. Ärge siis teinekord väitke, et ma kommentaariumis häid nõuandeid ei kuula, eks!
Demagoogia, kuulasid ainult endale sobivaid nõuandeid.
Mugavussportlane.
ain
EPL 23.04.2005
Pulleritsu pühendumus cum laude saamisele võttis ühel 1989. aasta kevadel koomilise pöörde. Otsustati protestida kogu kursusega sõjalise õppe vastu ja mitte minna soomustransportööri eksamile. Kokkuleppele vaatamata hiilis Pullerits siiski kateedrisse, et eksam kenasti ära teha. Kuivõrd teisi ei tulnud, tegelesid seltsimehed ohvitserid ainsa tudengiga pikalt, lasid muudkui noormehel soomukist sisse ja välja käia (oli selline aja peale harjutus), lõpuks panid ikka hindeks "neli-miinus". See oleks aga tunnistuse ära rikkunud. Puänt seisneb selles, et aasta hiljem, kui Pulleritsule diplomit välja kirjutati, ei arvestatud ühiskondlike olude muutumise tõttu enam sõjalisi eksameid. Nii läks kogu püüdlikkus vett vedama.
See viimane jutt on tendentslik ja eksitav. Jah, ma tegin teistest varem ära nii 2. kui ka 3. kursuse kevadise sõjalise eksami. Mulle ei pakkunud mingit lõbu jõlkuda arutul hulgal kordi sõjalise kateedri vahet, lasta end vene ohvitseridel peenelt mõnitada ja jooksutada ja lollitada. Ma sain tolle siin irjeldatud eksami kohe esimese korraga tehtud, sain viie ja ma ei pidanud mitu korda kuskile ronima. Et teised mehed olnuks nagu etemad ses suhtes? Vaadake, nemad käisid seda eksamit ikka kolm-neli korda tegemas, panid sinna hakkama hulka on väärt aega, lasid end vene ohvitseridel jooksutada ja lollitada - ja ega neil pääsu olnud, nad pidid oma eksami ikka ära tegema. Ainult selle vahega, et minu arvelt jäi vene ohvitseridel see satisfaktsioon saamata.
Ja puänt on ka vale. Sõjalise hinne on kõigi ülikooli lõputunnistusel, kes minuga samal aastal lõpetasid. Jah, mul oli see viis. Mul ei olnud ülikooli lõputunnistusel mitte ühtegi nelja. Ammugi mitte ühtegi kolme.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Postita kommentaar
<< Esileht