reede, detsember 10, 2010

Pullerits: Kuidas viljeleda spordis uurivat ajakirjandust?

Kõik algas ühest varasügisesest telefonikõnest inimeselt, kes on Eesti spordis korduvalt riiklikul tasemel kõrget tunnustust pälvinud ning kes on varemgi mulle huvitavaid ideid ja kasulikku materjali pakkunud. Ta rääkis mulle hoopis ühe teise ala, laskesuusatamise esindajast, kes oli talle rääkinud, kuidas laskesuusatamises asjad kõvasti logisevad. Sain tolle inimesega kokku. Kirjutasin kaks lehte tihedalt taustainfot täis. Kuna enamik laskesuusatajaid lahkus piiri taha laagrisse, ei olnud võimalik looga siis põhjalikumalt tegelema hakata. Aga kui nad tagasi tulid, sain oma taustaallikaga veel kord kokku; ta rääkis mulle, mis vahepeal uut oli juhtunud. Põhjaliku taustainfoga varustatud, asusin otsesele reporteritööle. See, mis välja koorus, on siin.
*
Veel enne, kui laskesuusatajad kogunesid suve hakul tänavuseks hooajaks plaane seadma, haaras koondise liider Eveli Saue initsiatiivi ja koostas alajuhtidele viie lehekülje pikkuse kirja, mis algab nii: «Ma arvan, et ma ei pea kedagi veenma, kui ma ütlen, et samamoodi enam edasi minna ei saa.» Saue hoiatab, et kui asjad ei parane, jääb Eesti igavesti ilma stabiilselt headest laskesuusatajatest ja korralikust teatevõistkonnast, järelkasvust rääkimata.

Ent Saue ega ka ükski teine koondislane ei osanud tollal aimata, milline õnn see olnuks, kui saanuks samamoodi jätkata. Sest tänavuseks, äsja alanud hooajaks tuli neil valmistuda mullusest veelgi kitsamates oludes. Selle põhjuse, nagu kinnitavad sportlased, on perfektselt saanud selgeks ka Lätist palgatud peatreener Maris Cakars, kes oli ühe esimese eestikeelse lausena õppinud ütlema: «Raha ei ole.»

Ja seda ei ole kohe kõvasti. Kui Eesti Olümpiakomitee eraldas laskesuusatajaile eelmise, olümpiahooaja ettevalmistuseks pisut üle pooleteise miljoni krooni, siis tänavu on see summa Eesti spordi olümpiajärgsest rahastamispõhimõttest tulenevalt ligi kolm korda väiksem. Laskesuusatamise föderatsioon pole suutnud puudujääki korvata. Hullem veel: Vancouveri olümpiaga lõppes leping peasponsori, küttesüsteemide tootja Viessmanniga, kellele on seniajani asendaja leidmata. Siit tuleb omakorda veel vähemalt pool miljonit krooni miinust.

Föderatsiooni peasekretär Kristjan Oja tunnistab, et nii rasket aega nagu tänavu pole viimase kümnendi jooksul kunagi olnud. «Loodame, et midagi muutub veel positiivsemaks,» lausub ta. Ometi möönab, et ilmselt jääbki peasponsor talveks leidmata. Kaks kuud tagasi sai Oja rahanappust väga vahetult tunda: juhatus otsustas koondada büroo juhi koha, mida täitis tema abikaasa Raguell.

Seda, et asjalood kisuvad varasemaga võrreldes keerukamaks ja närviliseks, hakkasid sportlased tajuma juba suvel. Lisaks Sauele koostas oma kirja ka aasta tagasi Pokljuka MK-etapi 2. kohaga meeste esinumbriks kerkinud Roland Lessing, kes muu hulgas päris, miks on bürookulud kordi suuremad kui koondisel. Enda sõnul esitas ta tolle küsimuse selleks, et alaliitu aktiivsemale ja sportlaste kesksemale tegutsemisele raputada. Oja kinnitab, et Lessingu küsimus «ei olnud põhjendatud».

EOK saavutusspordi juht Martti Raju aga mäletab, et suvel uuris Lessing temalt, mis moodi liigub ikkagi raha olümpiakomitee kaukast alaliidu arvele ning kuidas peaks see liikuma sealt edasi sportlastele. Saanud ülevaate, milline on rahaline seis, oli Lessing Rajule kostnud, et seis on jube nutune.

Pinged alaliidu juhtide ja sportlaste vahel on löönud nad mitmes küsimuses kahte leeri. Selle ilmekaks näiteks on aprilli lõpus enamiku koondislaste allkirjastatud kiri, kus nad avaldasid soovi, et peatreeneriks saaks soomlane Asko Nuutinen, mitte Cakars. Rahalistel kaalutlustel otsustas alaliit siiski Cakarsi kasuks. Föderatsiooni president Aivar Nigol väitis aga Õhtulehele, et mingit protestikirja Cakarsi vastu ei ole sportlased üldse esitanudki. «Kui president väidab, et seda kirja pole olnud – ei ole ilus valetada,» ütleb sel sügisel laskesuusatamisega lõpparve teinud Martten Kaldvee.

Seesugused mööda- ja vasturääkivused, samuti oluliste probleemide rääkimata jätmised ongi viinud olukorrani, mida Saue määratleb oma viieleheküljelise kirja lõpus alajuhtide ja sportlaste vahelise usalduse madalseisuna. «Meil on silmad-kõrvad ja mõistus peas,» kirjutab ta sportlaste nimel, «kui me näeme ja kuuleme [midagi], siis me teeme omad järeldused, mis isegi minul kui naiivsel noorel tütarlapsel ei ole just väga ilusad, vanematest elu näinud meestest rääkimata. Siin on kõik suured inimesed, me saame jutust üldiselt aru, eeldusel muidugi, et me seda usume...»

Sellegipoolest on sportlased jätkanud treenimist. Vaid Martten Kaldvee, kes üllatas aasta algul Oberhofi MK-etapil 7. kohaga, otsustas suve lõpus alaga lõpparve teha. Selleks, et maksimaalset tulemust jahtida, vajanuks ta enda arvestuste järgi hooajaks ligi miljonit krooni. Alaliit, tunnistab Oja, oli sunnitud tõstma käed – seda summat poleks kusagilt võtta.

Kaldvee oli kahel möödunud hooajal niigi sportinud ja esindanud Eestit suuresti enda ja lähedaste rahakoti toel. «Mina ei ole aru saanud, mida ala juhtkond teeb,» lausub ta. «[President] Nigol on hea rääkija, võid teda kuulama jäädagi, aga kui asi läheb konkreetsemaks, siis ütleb, et mõtleme, vaatame edasi.»

Edasi sportimiseks on ülejäänud pidanud iseendale mänedžeriks hakkama ehk rahaotsinguile siirduma. Kadri Lehtla oli aprillini piirivalves palgal, aga raskete aegade tõttu läks ta koht koondamisele. Sestsaadik on ta pidanud lootma headele inimestele, kes oma tutvuste kaudu on aidanud värvata sponsoreid. Tervelt 95 protsenti Lehtla tänavusest ettevalmistusrahast tuleb tema isiklikelt toetajailt ja kõigest viis protsenti föderatsioonilt. Kuna Lehtlal sissetulekut pole, isegi stipendiumi mitte, puudub tal ka haigekassakaart. «Sisuliselt olen jälle ülalpeetav nagu koolilaps,» sõnab ta.

Varem oli tavaks, et need koondise sportlased, kes ei olnud kusagil palgal, said föderatsioonilt stipendiumit. Miks nüüd enam ei saa, seda pole Lehtla väitel keegi vaevunud seletama. «Kevadel ainult lubati, et stipendiumid tulevad,» meenutab ta. «Siiani olen vaid kannatlikult oodanud, aga tundub, et see teema on [alaliidul] sootuks ununenud.»

Selleks, et raha kokku hoida, on ta kahte Ramsau laagrisse sõitnud lennuki asemel oma autoga. «Minu väike Honda Civic oli pilgeni suuski, rulle ja reisikotte täis,» kirjeldab ta. «Alles jäid vaid juhikoht ja kaardilugeja. Juhi parema küünarnuki all olid samuti suusad.»

Ka Priit Viks, Eveli Saue elukaaslane, kes sai Vancouveris eestlaste parima, 20. koha, täiendab enda sõnul töötute ridu. Kahel korral Ramsaus, kus kahenädalane laager maksab minimaalselt 20 000 krooni, ja korra Vuokattis on ta saanud harjutamas käia ligi sajaprotsendiliselt enda leitud toetajate toel.

«Kellel võtad nööbist kinni, kellele lähened tutvuste kaudu, ja ka võhivõõrastel on külas käidud,» kirjeldab ta raha nuiamist. «Täpselt nii otsingi – nagu metsas seeni. Leiad sealt, kust kõige vähem loodad, ja sealt, kust kõige enam loodad, tuled õlapatsutusega tagasi, et ole lahe mees edasi.»

Oma tänevuse peasponsori leidsid Viks ja Saue suvel Hiiumaal. Seal puhates otsustasid nad suuremate ettevõtjate juurest läbi astuda. Neil on kahepeale oma süsteem: Saue valmistab sponsorikandidaadile materjalid ette, Viks tegeleb suulise müügitööga. «Mina ei ole eriti jutumees,» märgib Saue.

Viksi jutt mõjus: kiletootja Dagöplast otsustas neid aidata. «Eks see oli ikka Eveli teene – ta on hiidlane,» jagab Viks tunnustust. «Kui Dagöplasti poleks, oleks olukord katastroofiline. Siis ei oleks meil millestki rääkida.» Rohkem kui poole Saue ja Viksi ettevalmistusrahast laekub tollelt Käina firmalt.

Nii neid kui Lehtlat on selleks hooajaks valmistumisel aidanud Soome erusõjaväelasest lasketreener Asko Nuutinen, kelle palkamist föderatsioon suvel liiga kulukaks pidas. Kui näiteks EOK on Cakarsi palgaks eraldanud kokku 180 000 krooni, siis Nuutinen on seni tegutsenud kolme Eesti koondislasega hobikorras ehk tasuta. Kust tema panuse heastamiseks raha leida, seda kolmikust keegi ei tea. «Teoreetiliselt peame selle raha ise leidma,» avaldab Saue. «Aga meil on üks inimene, kes on öelnud, et «teie selle pärast ärge muretsege, ma leian selle raha».» Kes see heategija on, seda ta ei ütle.

Saue, nagu ka Lessing, Indrek Tobreluts, Kauri Kõiv ja Priit Narusk, saavad selle võrra pisut muretumalt hingata, et nad on kaitseväe palgal. Lisaks toetab kaitsevägi neid padrunitega ja aitab katta laagrikulusid. «Kui kaitsevägi tagant ära võtta, siis oleks Eesti biatlon hoobilt käpuli,» nendib Saue, auastmelt kapral, alaliidule läkitatud kirjas. Reamees Lessing lisab: «Ilma kaitseväeta oleks laskesuusatamine surnud. Isegi ei hingitseks.»

Lessing ütleb suure tänu selle eest, et «ma siin üldse liigun», oma isiklikule sponsorile, elektri-, soojuse ja kütusefirmale Fortum Tartu, kes katab vähemalt pooled tema ettevalmistuskuludest. Üksnes tänu sellele on ta saanud plaanitud laagrid läbi viia.

Mõned nädalad tagasi tekitas sportlastes furoori alaliidu leitud sponsor, meditsiinilabor Quattromed. Laskesuusatajate võistlusriietusele pidi tulema netiaadress testikodus.ee ning selle alla kiri «suguhaiguste diskreetne testimine». «See jätaks mulje, nagu oleks koondises suguhaiguste levik ja nüüd oleks see kontrolli alla saadud,» kommenteeris üks sportlane, kes palus teema sensitiivsust arvestades anonüümsust.

Tõsi see on, et nii mitmedki sportlased ja laskesuusatamisega seotud inimesed andsid Postimehele selgelt mõista, et nad ei saa kõigest, mis ala ümber ja selle sees tegelikult toimub, avameelselt ja lõpuni rääkida. «Kõik kardavad midagi,» söandab öelda Lehtla. «Kardavad sellest natukesestki ilma jääda. Paljud kardavad oma kohtade pärast kaitseväes, kui nad peaksid liiga palju suud paotama. Ma mõistan neid, sest kaitsevägi ongi neile ainuke, kes leiva lauale toob.» Ja lisab: «Võibki kirjutada, et mina ütlesin: «Sportlastel on suud kinni hirmutatud.»»

Peasekretär Oja möönab, et ega kõik need pretensioonid, mida sportlased on suvest saati esitanud, pole sugugi alusetud. Kuid pärast abikaasa koondamist, mis tõi talle tema hinnangul 40 protsenti tööd juurde, on Oja jäänud alaliidus ainsaks palgaliseks kontoritöötajaks, kelle töömahust vaid viiendik saab kuluda tippude heaks. Selleks, et töökoormust edaspidi paremini jaotada ja ala arendamiseks uusi võimalusi leida, värbas juhatus sügisel juurde kaks liiget Tallinnast, omaaegse seitsmekordse maailmameistri Kaija Helinurme ja Jaanus Beilmanni, Piletilevi juhataja.

Kuid võrreldes Eestis rahvusala staatust nautiva murdmaasuusatamisega on laskesuusatamine, mis mujal maailmas üha populaarsust kogub, siinmail ikkagi teisejärguline ala. Ometi võisid veel eelmise kümnendi keskel Eesti laskesuusatajad murdmaasõitjaile ülalt alla vaadata, nendib Raju EOKst. Ent seda, et siis ühel halval hetkel tegi laskesuusatamise föderatsioon vale otsuse, ei saa Oja väitel kuidagi öelda.

Raju ei usu, et ala juhtide väljavahetamine midagi parandaks. «Presidente on seal vahetunud nagu kirjusid koeri, aga raha pole seal kunagi olnud,» tõdeb ta. «Kõige lihtsam on inimesed spordi juurest eemale peletada, aga sinna kedagi juurde tuua on ilgelt raske. Jumala õnn, et leidub neid, kes viitsivad alaliitu juhtida ja selle eest sõimata saada. Mis siis saab, kui nemad ka ühel päeval kaabut kergitavad, et tehke ise?»

Aga vähemasti Lehtla on jõudnud aastatega äratundmisele – nagu Sauegi oma pikas kirjas –, et senise juhtimissüsteemiga leppides enam edasi minna ei saa. Mida siis muuta tuleks? «Ma arvan,» tunnistab Lehtla esimese hooga, «et mind lüüakse risti, kui ma seda ütleks, aga muuta tuleks palju. Esiteks tuleks teha tööd.» Paar päeva hiljem, asja üle järele mõelnud, pakub ta veelgi rohkemat: «Mina olen sellel meelel, et kogu Eesti laskesuusatamine peaks alustama puhtalt lehelt. Alustama nullist.» Sest eesmärk on tal ükskord tippu jõuda, olgugi et vahest lendab mõni kaigas kodarasse.
*
See kirjutis pälvis Postimehe toimetuste juhtide hinnangul nädala parima loo poole tuhande krooni suuruse preemia. Sellegipoolest võib siinseil lugejail tekkida lisaküsimusi, sest kõik, mida reporteritöö käigus välja selgitasin, lehte ju ei mahu. Olen nõus ja valmis vastama kõigile asjakohastele küsimustele, mille kommentaariumi jätate.
******Opatija, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Eveli Saue Vancouveri olümpial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 2: Eveli Saue Vancouveri olümpial. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Naisjälitussõitjad Vancouveri olümpial tulejoonel. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Fotod 4 ja 5: Martten Kaldvee Vancouveri olümpial. Fotode autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 6: Kadri Lehtla tänavuse hooaja eelsel pressikonverentsil. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Viks Vancouveri olümpial tulejoonel. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 8: Eveli Saue Vancouveri olümpial. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 9: Roland Lessing Vancouveri olümpial teatesõidus. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees/Scanpix
Foto 10: Miskit pulsikellafriikidele: mida näitab Kadri Lehtla kell pärast jälitussõidu lõppu Vancouveri olümpial? Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 11: Miksit kaunist: Kadri Lehtla Vancouveri olümpial päikselise looduse taustal. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix

23 Kommentaarid:

At 14:52, Blogger Jaagup said...

Hea lugu. Tubli!

 
At 15:19, Blogger Karmen Reinpõld said...

Välja on toodud küll palju puuduseid, aga peale umbmäärase "tehke tööd" ettepaneku, pole ühtegi konkreetset lahendust pakutud nende poolt, kes ise pole olukorraga rahul.

Aga võib-olla polnud neid lihtsalt artiklis kajastatud ja Saue kirjas olid need olemas?

See, et seis on halb ja sportlased rahulolematud, on ilmselge ja, et vaja olukorda üldsuse ees kajastada, sellega ka nõus, aga üksi näpuga näitamisest pole kasu.

Mis on lahendus? Kas rahulolematud ise teavad seda?

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

Go kaitsevägi!

 
At 16:19, Blogger Priit Pullerits said...

Jah, Saue viie lehekülje pikkuses kirjas on mitmeid ideid ja lahendusi. Seal on ka hulk muud, alaspetsiifilisemat kriitikat, mida ma oma loosse ei kaasanud, sest see, millise põhimõtte alusel võiks koostada MK- ja IBU-tiimi jms, vaevalt et enamikku lugejaid kõnetab. Põhiprobleem oli aga see, et ala rahastamine lonkab, ja enamik sportlasi peab selles peasüüdlaseks ala juhte, kes ei ole suutnud neile piisavat eelarvet tagada, et saaks hooajaks vähegi korralikult valmistuda.

 
At 16:25, Anonymous Anonüümne said...

Priit, milliste alaliitude kohta saaksid veel analoogilise pihuks ja põrmuks tegeva artikli toota?

 
At 16:28, Blogger Priit Pullerits said...

Kaitsevägi on viiele suureks toeks, aga eks kaitseväega ole ka omad probleemid. See on sõjaväeline struktuur ja seal ei ole kombeks, et alama pulga peal olijad (nagu on laskesuusatajad, kapralid ja reamehed, v.a Kõiv, nooremseersant, aga seegi pole teab mis auaste, sest isegi minusugune on vanemseersant, seda küll NL armeest, aga ega mult keegi auastet ära võtnud küll ole) võiks liiga lõugu lõksutada. Üks olukord, mida mulle kirjeldati, aga mida on raske tõestada, seepärast olgu see vaid markeeritud, on selles, et kaks H-eesnimelist meest olla suured sõbrad ning kui üks neist teisele midagi ette kannab, siis minevat teine, kel kupud õlal, kurjalt sportlaste juurde ning nood võtvat südame põksudes valvelseisaku ja lubavat suu kinni panna. Eks teadjamad või seda kinitada või ümber lükata. Ma otsustasin, et oma loos sellistesse võimumängudesse ei süüvi.

 
At 16:35, Blogger Priit Pullerits said...

16:25, ma ei tea, aga ma arvan, et see artikkel ei ole pihuks ja põrmuks tegev. Ma kirjutan vaid seda, mida välja uurisin. Annan sportlaste kriitikale vastamiseks sõna ka ala peasekretärile, kellega vestlesime Otepääl Oti Pubis kaks tundi, lasen olukorda hinnata kõrvalt EOK saavutusspordi juhil Martti Rajul. Rääkisin veel mitme inimesega, kes ala tunnevad ja on sellega seotud, aga ala olukorda teades ei tahtnud nad avalikult sõna võtta, küll aga soostusid nad mind aitama taustainfoga, kui palusin teatud asjade tagamaid avada või küsisin esitatud kahtlustele kinnitust/ümberlükkamist. Seega, ma ei asunud kedagi pihuks ega põrmuks tegema. Eesmärk oli probleem nähtavaks teha, sest kui see on nähtav, ei saa enam keegi ala sees ega selle ees teha nägu, et kõik on korras või mõtleme veel. Nüüd on paise lahti, kõik asjaomased teavad, et kõik seda olukorda teavad, ja nüüd tuleb tegutsema hakata.

 
At 16:52, Anonymous Anonüümne said...

jee priit, õige jutt, et alati on sohver süüdi?? kui aga oledki kõrbes ja ühtki tanklat ei ole siis aitavad välja ainult pornograafilise sisuga reklaamid suguhaiguste teemal, mis võimaldavad finantseerida seda mõttetut päästeoperatsiooni nende poolt keda lummavad treenitud atleetide kehalised võlud ja peavad otstarbekaks ala toetamist. milleks ajada mulli teemal , et dinosaurus sureb kui me elamegi dinosauruste surnuaial? parem tegelegem legendide elus hoidmisega ja knowhow säilitamisega, et kliima paranedes oleks võimalik kedagi reanimeerida. hädakisa ei aita. ainult nõrgad virisevad, tugevad saavad ka ilma abita hakkama!

 
At 17:00, Blogger Priit Pullerits said...

16:52 - teie kommentaari kohta öeldaks viis nüüdisaja moodsas noortekeeles, et see on diip. Te oskate veel keerukamalt väljendada kui enamik siinmaiseid sofistikeeritusele (ingl. sophisticated) pretendeerivaid kultuuriheeroseid. Ma ei mõista teie remargile midagi asjalikku vastata, vabandust küündimatuse pärast.

 
At 18:46, Anonymous Anonüümne said...

Väga vajalik lugu.Igal ühel on selles mosaiigis oma roll. Sportlane peab hästi trenni tegema ja võistlema. Alaliidu roll on tagada selleks võimalused ning spordiala arendamine. Ei ole õige nõuda sportlaselt, et kui Sulle ilma rahata ja haigekassa kaardita treenida ei meeldi ning julged viriseda, siis oled kohustatud selgitama, kuidas olukorda muuta. Kui arvatakse, et sportlane peab õpetama alaliidu funktsionäre, siis ma tahan teada, milleks seda alaliitu vaja - sel juhul võib sportlane ka selle ära teha. Seega tulen alguse juurde tagasi. Igaüks peab tegelema oma liistudega: sportlane võistlema, alaliit ala arendama ja looma võimalusi. Priit

 
At 19:26, Anonymous Anonüümne said...

Paljud tegevsportlased kardavad asjast rääkida, aga "ütleb sel sügisel laskesuusatamisega lõpparve teinud Martten Kaldvee."
Loogika ütleb, et salapärane taustainfo jagaja kellega Priit kohtus on Kaldvee.
Priit kas kinnitad või lükkad ümber?
T

 
At 21:28, Blogger Kristjan said...

Väga huvitav ja informatiivne sissekanne. Ka mulle meeldis.

 
At 21:35, Anonymous Anonüümne said...

Juba see, et varustus autosse ära ei mahu, näitab, et midagi on valesti. Nii kallist ala saavad endale täie rauaga lubada ainult NSVL taolised riigid. Aga õnnitlused töövõidu eest, Priit, nii või teisiti

 
At 23:19, Anonymous white said...

Priit sul oli allpool lugu, kus sa rääkisid hr. Kaljuveeriga sel teemal, et miks ülekandeid ei tehta. Kas laskesuusatajatega ka seda teemat puudutasid? Kas nad arvasid, et see võiks alale raha juurde tuua?

Siis selline küsimus ka, et kuidas üldse EOK oma raha saab, mida ta jagab? On see riigilt, sponsoritelt?

 
At 02:45, Anonymous Anonüümne said...

Üks allikas on Kultuurkapital. Kultuurkapitali veebilehel on kõik eraldatud toetused kergesti leitavad: http://www.kulka.ee/?mid=52&action=eraldatud Laskesuusatajad nt on 2010 saanud 90 000 kr. Aga see ilmselt on ainult jäämäe tipp. EOK veebileht rahaasjadest diskreetselt vaikib.

 
At 05:23, Anonymous white said...

Tänud eelmisele :)

Igatahes täiesti huvitav on vaadata, kellele ja mida on eraldatud


Kui ma arvasin, et Eesti suusakoondise psühooloogilise ettevalmistamis jaoks eraldatud 40k on palju, siis ma eksisisn.

Ratsutamise rahvuskoondise osalemine rahvusvahelistel võistlustel, koolitused ja treeninglaagrid jaoks on eraldatud ei rohkem ega vähem kui 0,5 miljonit Eesti Vabariigi krooni.

Ok..mul on ratsutajatest tuttavaid küll aga ma ei tea...kuldkaeru söövad või?

Küsija suupiha ei lööda! Kui suudadavad välja rääkida sellised rahad, siis au neile

 
At 12:10, Anonymous Anonüümne said...

Teine allikas on hasartmängumaksu seaduse alusel spordile, sh EOKle tehtavad eraldised. Vt http://hmn.kul.ee/index.php?id=1064 EOK on 2010 a ettevalmistuseks saanud 1,5 milj krooni. Aga ka need on nii nirud summad, et seegi on veel jäämäe tipp. Näed, uurivat ajakirjanikutööd teha ja tulemust lehes infograafikutena esitada oleks veel palju.

 
At 12:20, Anonymous Anonüümne said...

P.S. Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon on saanud "Eesti laskesuusatajate esinduskoondisele konkurentsivõimelise suusahoolduse tagamiseks" toetust 75 000 kr. Kas seda on vähe või palju? Ei oska öelda. Pigem vähe, sest suuski tuleb ju määrida võistlustel välismaal. Samas laskesuusatajate juunioride koondist Hasartmängumaksu Nõukogu ei toetanud. Ei toetatud ka Järvakandi Vibuklubi Ilves vibulaskurite talvist suusalaagrit. Aga ma kipun vist Priidu eest tööd ära tegema juba.

 
At 17:29, Blogger Priit Pullerits said...

19:26 - ei, taustaallikas ei olnud Martten Kaldvee. Seda taustaallikat mu loos ei esine.

23:19 (White) - ei, laskesuusatajatega ma teleülekannetest ei rääkinud. See oli täiesti kõrvaline teema, ajakirjanikuna tuleb keskenduda sellele, mis on loo fookuses.

 
At 22:52, Blogger Andres said...

Kas saite loo kirjutamise käigus aru, miks ikkagi ei ole õnnestunud laskesuusatamisele raha leida ? On olemas igas mõttes huvitavad ja tasemel sportlased Eveli Saue, Roland Lessing, Kadri Lehtla ja Indrek Tobreluts. Minu tunnetus ja kogemus ütleb, et kui teha väga heal tasemel müügitööd ja on piisavalt tutvusi ettevõtjate hulgas, ei tohiks olla eriline probleem raha kokku saada.

 
At 09:52, Blogger Priit Pullerits said...

...just, täpselt, teie viimases lauses väljendatu on eduka raha hankimise tingimuseks.

 
At 11:02, Anonymous Anonüümne said...

Kes see peaks olema, kes müügitööd peaks tegema, ega te ometi arva, et keegi väljastpoolt peaks seda tegema tulema?
Kui laskesuusatajad ei suuda seda teha ega kedagi palgata, siis saavad nad süüdistada ainult iseennast.
Võivad ju ajakirjanduses kõigile kuulutada kui saamatud nad on, aga selle tulemus on vastupidine soovitule.
Kõik taandub kõrvadevahele.

 
At 11:20, Anonymous Ants said...

Kuigi sellele on viidanud paljud s.h. Alaver ei liigu asi kuidagi selles suunas, et valdav spordi rahastamine läheks kaitseministeeriumi ja kaitseeelarve alla. Niimoodi on see paljudes riikides ja süsteem on hea ja toimib. 2% on ju vaja täis saada. See võiks olla Eesti spordi n.ö. uue mudeli aluseks.

 

Postita kommentaar

<< Esileht