Pullerits: Kuidas spordis pauguga lõpparve teha?
Jüri Jaanson, kahekordne olümpiahõbe, jäi lahkumisega veidi hiljaks. Mitte seepärast, et möödunud kuu lõpul, mil ta otsustas teatada 29 aasta pikkuse sõudjakarjääri lõpetamisest, oli ta juba 45.Tagantjärele tark olles pidanuks Jaanson tippspordiga lõpparve tegema juba kaks aastat tagasi. Pärast Pekingi olümpial koos Tõnu Endreksoniga teisena lõpujoone ületamist võinuks ta sadamasillal, kus jalad teda sugugi kanda ei tahtnud, öelda: «Kurat... mehed... nüüd küll aitab! ...Ei ühtki... aerutõmmet enam. Uhhh!» Milline efektne lahkumisetendus see olnuks! Emotsioonid olid laes. Rahvas härdus ja juubeldas. Paljud oleks nõudnud temalt lisa: Jüri, kuule, äkki mõtled ikka ümber, äkki proovid nelja aasta pärast Londonis veel?
Alati on kasulik jätta illusioon, mis kõik oleks võinud veel tulla. Seepärast ju öeldaksegi: sportlane peab lahkuma siis, kui ta on tipus. Siis jääb ta meelde särava kangelasena ja suure võitjana.
Novembri lõpus võttis Ja
anson – äraütlemata sitke mees, vist üks sitkemaid kogu Eesti spordi ajaloos – nõuks oma lahkumisest siiski mingigi etenduse teha. Ta kutsus meedia ja sõbrad Pärnu sõudeklubi kulunud hoonesse, sinnasamma, kust kõik alguse sai. Meedia polnud pseudosündmusele (just selliseks klassifitseerub Jaansoni korraldatud üritus Tiit Hennoste «Uudise käsiraamatu» sündmuste liigituse põhjal) eetriaja ja leheruumi eraldamisega kitsi. Jaanson vääris oma saavutustega kahtlemata iga trükirida ja telesekundit.Aga tegelikult, söandagem tunnistada, kipitas sisimas tunne, et seda uudist oli juba ammu oodata. Oli ju Jaanson pärast Pekingi olümpiat isegi vaaginud, kas jätkata või loobuda. Mullu tekkinud puusavalud ning tänavu kevadel avastatud südame rütmihäired andsid selgelt märku, et parim aeg on möödas. Rääkimata sellest, et kaks viimast hooaega ei lisanud ta saavutuste loetellu mitte midagi. Loobumisotsus oli sunnitud otsus ning sedasi, paratamatu iseenesestmõistetevusena, tuligi seda võtta. Rahulikult, isegi resigneerunult.
Novembri lõpus teatas ka triatleet Ain-Alar Juhanson, ainus sajakilone mees, kes suutnud võita Ironmani, et loobub suurest unistusest pürgida Hawaii Ironmanile, kus ta ihanuks võidelda
kõrge koha eest. Kuigi Juhanson kinnitas mulle, et miski tal hinge kripeldama ei jää, sest on nagunii võtnud spordis maksimumi, lisas ta: «Hawaii võit oleks olnud ilus punkt karjäärile.»Loomulikult olnuks. Ka Inglise ajalehe Daily Telegraph kirjandustoimetaja Tom Payne nendib äsjailmunud raamatus «Kuulsus» («Fame»), et publik eelistab, kui tuntud inimesed lahkuvad areenilt karjääri tipus. Mäletate, kuidas seda oskasid teha maailma kõigi aegade edukaim suusataja Björn Daehlie, pärast kahte MM-kulda 2003 Bente Skari ja pärast olümpiavõitu Salt Lake Citys Stefania Belmondo. Samuti mõelge, milline aura saadab siiamaani igavesti nooreks jäävat presidenti John F. Kennedyt, ja milliseks lihtsurelikuks on taandunud Bill Clinton. Või millise igavikulise seksisümbolina püsib varalahkunud Marilyn Monroe ja milliseks ekstsentriliseks ühiskonna nuhtluseks on muutunud kortsuline Brigitte Bardot.
Siit ei maksa järeldada, nagu oleks ka sportlasele parim lõppakord, kui ta lõpetaks võiduka võistluse surnuna. Aga selleks, et rahvale surematuna meelde süüvida – noore ja naer
atava, tervisest ja jaksust pakatavana –, ei ole mõtet venitada seni, kui vint ja vedru sisinal-visinal täiesti maha käivad.Suvel, pärast tippspordist loobumisotsuse teatamist, andis kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi Kroonikas mõista, et ta ei taha olla «nagu Jaan Kirsipuu, et number kogu aeg selja peal». Tegelikult jäi Šmigun-Vähi samuti lahkumisega pisut hiljaks. Ta pidanuks seda tegema Vancouveri olümpial pärast hõbedemedali võitmist. Kuid ta proovis veel, ja siis veel. Tulemuseks ühel juhul katkestamine ja üleüldine hämmeldus, teisel juhul üldrahvalik debatt tema lendulastud t-tähelise genitaalsõna üle.
Tuleva aasta veebruaris üritavad suusatamise MM-võistlustel Holmenkollenis lahkumisetendust Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Küll tahaks, et korduks see, mida nägime Salt Lake City olümpial 15 km sõidus. Kui seda ei juhtu, siis ei oska mina ka nõu anda, mida ette võtta, et nad võiks lahkuda ikkagi võitjatena. Naeratades. Igavesti löömatute noorte sangaritena. Elavate legendidena.
*
Nii palju vihjeks, ja lõpuni lugemise kontrollimiseks, et selle kirjutise tagamõte on soov teha kindlaks, kas teisiti arvajad suudavad oma arvamust väljendades jääda tsiviliseerituks. Kohe saame näha.
******
Rijeka, Horvaatia. 24. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.Foto 1: Tatjana Jaanson saadab suurest spordist ära abikaasa Jüri. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Jüri Jaanson teatab ajakirjanikele suurest spordist lahkumisest. Foto autor: Tairo Lutter, Õhtuleht/Scanpix
Foto 3: Brigitte Bardot' 1958. aastal ajakirjale Playboy poseeritud foto Christie'se oksjonil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Brigitte Bardot 2010. aasta mais. Foto autor: AP/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:39
kommentaare: 21
21 Kommentaarid:
Neljas pilt oleks võinud olemata olla. Purustasid mu illusiooni :(
Artikkel tekitas küsimuse, Priit millal sa lõpetad?
"Pikkus 187 cm Kaal 72 kg - seda on küll paljuvõitu, olin arvestanud 71ga, aga äkki jõutrenn on oma jälje jätnud;"
Ehk peaksid perearstiga konsulteerima-sümptomid viitavad anoreksiale. Tubli 10kg peaksid juurde võtma! Praegu on küll mõnus joosta ja suusatada aga vanemas eas võib see(nõrk lihaskond) kurjasti kättemaksta.
Niipalju võrdluseks et Jüri Jaanson 192cm kasvu juures kaalub 95 kg.
Lp 13:07 - ei, tegemist ei ole kindlasti anoreksiaga. Kehamassiindeks on 20,6 ja alakaaluni, mis algab allpool 18,5, on veel palju maad. Naine süüdistab, et söön liiga palju, aga mis teha, kui kõik ära kulub ja nähtavat jälge ei jää. Parem niipidi, kui et nähtav jälg jääks. Ei kujutagi ette nende inimeste elu, kes peavad kehakaalu langetamise nimel võitlema - see oleks vist hirmus piin ja vaev.
12:03 - aitäh küsimuse eest, olen isegi mõelnud, et kui kaua veel jaksan pingutada. Ehk lõpetan siis, kui enam taset hoida ei jaksa. Või kui selle hoidmine üleliia aja- ja energiakulukaks läheb. Aga küll ma annan teada, kui lõpetan. Ootate, et pääseks protokollis ettepoole?
Priit, minu kohta see protokollis ei muuda ja neil, kes on sinust tagapool, ei tohiks ka vahet olla kas nad on 187. või 188. kohal.
Loen artiklist ja sinu vastusest välja, et oledki praegu oma tulemustega tipus (enda tipus) ja lõpetad enne kui tipust kukkuma hakkad, mida ka Jaansonile ja teistele soovitad. Uba on selles, et teistel soovitad lõpetada, enne kui langus pihta hakkab, aga kuidas seda teada saada kui ei võistle. Nii Kristiina kui Jüri said seda teada siis kui järele proovisid. Esimene proovis Olümpial ja teine treeningul.
Või arvad jätkuvalt, et teed ringi Eesti suusaradadel ja tead kohe, kes mida teeb ja mis seisus on?
Jüri ja Kristiina ei ole kahjuks nii võimekad, kas seda on vaja neile etteheita? Võibolla on asi ka selles, et nemad, erinevalt sinust, kes armastab ennast spordis, armastavad sporti ennast.
selleks, et Priit oleks alakaaluline peaks ta kaaluma alla 65 kg.
Kehamassiindeksi leiad siit:
http://www.hot.ee/sporter/BMI.html
23kg/m2
Isesenesest on ju kena soovida, et edukas sportlane lahkuks spordist võitmatu iginoore sangarina. Aga kas sellise soovi soovijad on ka veid süüvinud selle soovi sügavamasse olemusse?
Sisuliselt ei ole sel soovil ju midagi pistmist sportlase endaga. Tähtis on vaid kuidas kodanik x saab sportlast mälestada. Ehk siis pealtvaataja/kaasaelaja soov et TALLE jääks meeldiv mälestus ja see on miskitpidi isegi isekas. Isekas selle mõttekonstruktsiooni pärast et soprtlane tegeleb oma alaga MINU, kaasaelaja pärast. See, et sporlane tegeleb oma alaga iseenda pärast, sellepärast, et alaga tegelemine poistiivseid elamusi ja kordaminekuid pakub, see oleks nagu kõrvaline ala. Või kas ikka peaks nii olema? Äkki ikkagi võiks lubada sportlasel oma alaga tegeleda niikaua kuini see TALLE positivset pakub? Ja see, mis kellegile positiivne on, ei peaks ehk kõrvalt kiibitsejate asi olema.
Muide mäletate veel üht sportlast nimega Michael Jordan? Tema kolmanda sporti tagasituleku kohta käisid ka igatsugu kiibitsemised, et kahjustab oma pärandit jms. bla-bla. See, et mees tuli tagasi sellepärast, et sport talle ENDALE endiselt rõõmu pakkus, nagu ei olnudki oluline. Ja nüüd täna asjale tagasi vaadates, kui palju siis Jordan oma pärandit selle viimase tagasitulekuga kahjustas? Kas üldse kahjustas?
Taunoga 100% nõus.
14:25
Priit,
Sul ei ole soojalt riietumise probleem ikka lahendatud, kui parima suusailmaga jõusaali kipud. Vaata spordipoodide rõivaosakonnis ringi, leiad endale kindlasti midagi sobivat.
Olen ise ka sõudergomeetril Sinu eeskujul 5000 m otsi teinud, ajaga küll 23 minuti siia ja sinnapoole. Päris mõnus. Aga ma alustan ikka aeglaselt. Sa paned tõenäoliselt kohe 2:00 tempoga.
Lõpetamisega on aga nii, et kui lõpetad, siis lõpeta lõpuni ja lõplikult - või ära lõpeta üldse.
Riigikogus kahjuks jääb Jüri Jaanson ikka sõudjaks, Jüri Tamm vasaraheitjaks, Erki Nool dekatlonistiks. Aga Jaanson tajugu, et Riigikogus ei liiguta selg ees; Erki Nool võiks tajuda, et riigijuhtimisel lähevad üleastutud katsed ka arvesse. Jüri Tamm võiks tajuda, et Riigikogus peaks ka planeerima kuhu ta "heidab".
Vastan siis:
14:50 - vahvalt öeldud kirja lõpus.
Aga jõusaal oligi mul kavas, ei saa kogu aeg suusatada, ettevalmistus peab olema mitmekesine.
Tauno - ilusasti ja argumenteeritult kirjutatud, olen igati päri.
14:25 ja Tauno - küllap olete asjale õigesti pihta saanud: see, mis ma kirjutan, ongi kõrvalolija ja tagantjärele targa vaatevinklist. Loomulikult võivad sportlased teha sporti, kui kaua aga tahavad. Aga kuna sport on ka pealtvaatajaile ja kaasaelajaile, jääb noile (sh mulle) alati võimalus "ninatark" olla ja hiljem õpetussõnu jagada. Seega, vaatepunkt, mida ma pakun, on tõepoolest ei enamat kui kõrvaltvaataja oma.
Priidul on võime ollakorraga sportlane ja kõrvaltvaataja, milles iseenesest ei ole midagi halba, peaasi, et need rollid segi ei lähe.
Lugeja paraku ei saa alati pihta, kellena ta parasjagu esineb(vahel ta isegi).
15:32 - see on teil tõesti terane tähelepanek. Midagi uut - keegi ei ole sellele tähelepanu veel juhtinud. Ka ma ise ei ole sellele küsimusele mõelnud. Aga nii see vist on...
Milleks piirduda vaid spordiga? Selle kirjutisega saab vastata ju ka üldisemale küsimusele: "Kuidas lõpparve teha?"
Ikka pauguga ning tipus olles. Siis jäävad teised sind sellisena ka mäletama. Selline käsitlus tekitab minus küll eksistentsialistlikke küsimusi. Mille nimel siis üldse pingutada? Selleks et kellelegi meelde jääda?
oma lõbuks ja terviseks võiks ikka surmani teha ning parem kukkuda jala pealt,kui aastaid vedeleda hooldekodus kuseloigus.
lõpetada tasub siis kui enam ei jaksa või elu saab otsa. me teame lendavat soomlast kes lõpetas õigel ajal kuid kes kogub kuulsust vägivallatustega. seega arutelu lõpetamise ajastuse üle on demagoogiline targutamine mis ei vii kuhugi. igav stoori palju leierdatud jutukestega!
Viimasega nõus, lõpetame me alles siis kui elu otsa saab, seni me teeme ikka midagi. See mida me teeme, on meie endi asi (meie elu), nagu seegi, kas ja kui kõvasti me vahepeal paugutame. See, mida teised sellest (paugutamisest) arvavad on nende probleem. Nii nagu siinne paugutamise jutt on Priidu probleem, olgu ta siis kõrvaltvaataja või kes iganes. (Mõnele meeldib teisi elama õpetada, et siis ise enda jaoks targem välja näha, kompleks sihuke)
Mina küll aru ei saa mis on selles halba kui Jass edasi sõidab ja enda jaoks huvitavaid maid avastab. Kes asjaga vähegi kursis on see teab, et Jass tuuritab peamiselt Aasias kuhu tippsportlase karjääri jooksul eriti asja ei olnud. See, et Kikul ei ole võimalik lume puudusel vms. põhjusel, sellist vaheldusrikast elu elada on juba tema isiklik probleem. Minu arust on Jassil kuldne põli kui reisida ja maailma avastada meeldib ning selle eest veel ka palka makstakse siis andku tuld.
Üldse ei saa ma aru miks sageli sportlaskarjääri lõpetanud isikud ei suuda hiljem asja rahvaspordiüritustel nautida. Kas võidu nälg on nii suur, et ei kõlba isegi massidele eeskujuks olla mis sest, et koht on kusagil teises tuhandes. Kui võita ei saa siis parem ei tulegi starti.
P.S. Jään huviga ootama kas Kiku paisub ka selliseks nagu Jelena V.
Just, Kirsipuule mitte-lopetamise ninapealeviskamist ei ole vabandada voimalik. Kui vend tahab ja jaksab - see piisav argument. Sama tobe oleks Smigunile ette heita laste sunnitamist, olles ise parimas suusavormis. Mis see minu asi on, kes mille valib.
M.
Wash your curly hair at the very least two days in a week.
Habits die hard and whatever your regime has been in the
past, you do need to have a good look around at what is on
offer for different hair types and textures. The product should be one that
is made for your type of hair, whether it be dry, oily,
curly or straight.
Here is my blog post; hair products
Next, blend the oils and massage into scalp for two to four minutes before sleep.
Identify your own hair trouble and go for a product which
mainly addresses your needs. It soothes scalp region
and make hair dark and lustrous. This is why many salon stylists always recommend a hot oil treatment for hair.
Indeed, nourishing and conditioning the scalp using aromatherapy oils is
one of the most basic and simplest ways to prevent further
hair loss and stimulate healthier hair regrowth.
Feel free to surf to my weblog - celebrity hairstyles
The newspapers help readers to get the hottest updated and happenings around the
world. As a matter of fact, there are some news
stories that have made such a strong impact on the society that some of them have even
won accolades. They also tend to endear themselves to populations
in times of severe duress and hardship by well funded relief efforts and other charitable initiatives, which make
them look incredibly social compared to corrupted governments.
But Punjabi news paper has the upper hand because almost population speaks Punjabi, the official language of Punjab.
Until I was five I lived with my mother's younger sister Dorothy and my grandmother, who told me before she died that my mother had received letters from my father for some years after bringing me to New York.
Also visit my website; click here
Postita kommentaar
<< Esileht