Pullerits: Kuidas ma minutiga tulemust parandasin?

Vanal kamraadil Art Soonetsil, tänu kelle lahkusele saan siin täiesti legitiimselt Scanpixi pilte avaldada, on selline ütlemine: "Pidamisega probleemi ei olnud. Pidamist lihtsalt ei olnud." See ütelus kehtis eile täiega.

Kui ma Tartu suusatalve traditsioonilise sarja avaetapiks, 5 km klassikat Tähtvere dendropargis, stardijoonele tulin, tikkusid suusad tagurpidi alt ära sõitma. Olin soojendusringil pidamist proovinud, aga see oli lootusetu. Mis siis, et määrdemees Jaanus Kunts oli mu elu esimese euromäärimise teinud nii, et kõigepealt tegi suuskadele klistiiri (mõned nimetavad seda millegipärast kliistriks) ja siis vedela tahkega katnud. Aga õhkõrn värske lume kiht alt jäisel rajal nullise temperatuuriga on midagi sellist, millest minu jõud ja oskused üle ei käinud. Mõnel teisel aga käisid küll: nägin mitutki ilusa sammuga mäest üles sõitjat.

Aga mul ei tulnud isegi kõige laugemal tõusul kõne alla ühesammulise paaristõuke variantki. Sedasi läksin stardist vastumäge minema paaristõugetega. Keegi, ilmselt Jaak Teppan, hüüdis kõrvalt, et "ära end kohe kinni tõmba!". Väärt hoiatus: mäletan, kuidas aasta tagasi tegin samal võistlusel sama ja kogu järgnev sõit kujunes vägagi valusaks. Andsin kohe tempos targu järele.

Teine tõus, see kõige pikem, oli puhas jooks. Nii palju kui sain, sõitsin paaristõugetega üles, aga seejärel hüppasin raja kõrvale ja tippisin kerge kääriga täitsa tippu välja. Muud varianti lihtsalt polnud.

Kuid ega tasane maa ja laskumised suurt paremad olnud. Klassikajälg käis nii lippadi-lappadi, et kuigi ma kelgu ega bobiga jäärennis sõitnud pole, siis see, kuidas suusad sinna-tänna loperdasid, meenutas kelgu- või bobisõitu ühest renni servast kolksuga teise. Libises küll hästi ja pikalt, selle üle kurta ei saanud.

Alles viimase pika tõusu rajakõrvaline jooks väsitas päris ära. Muidu polnud häda miskit. Lõpuaeg tuli minuti ja 20 sekundi jagu kiirem kui aasta tagasi ning minuti jagu nobedam kui Tour de Suusahullude teisel etapil samal rajal peetud kaheringilise võistluse esimene ring. Kuid 13.40 ei andnud siiski mu vanuseklassis M45 esimest kohta. Kunagine koolivend ja endine Eesti tasemel viievõistleja Aivar Veri oli kolmveerand minutit nobedam - 12.54. Niisiis olin tema järel teine. Igati normaalne tulemus, kui arvestada, et kaotasin endast 19 aastat nooremale Jaak Teppanile ringiga tsipa üle kahe minuti nagu Tour de Suusahullude sõidul vana aasta lõpuski.

Muide, kui keegi väidab, et ma treenin liiga suure tempoga, siis te peaksite nägema Veri treeninguid. Minu arust sõidab ta kogu aeg anaeroobsel lävel ja üle selle. Aga näete, tema tulemused on jõudsalt paranenud. Äkki peaks ka selle aeglase solberdamise ära lõpetama ja korralikult tööle hakkama, enne kui hilja pole?

Neli-viis minutit pärast lõpetamist otsustasin, et lähen veel ühele ringile - et teen teise sõidu vanuseklassi M40 arvestuses. See tekitas korraldajates väikest segadust ja küsimusi. Olin enne juhendist uurinud, aga seal polnud selle kohta sõnagi, et teises klassis sõita ei tohi. Lõpuks jõudsime kokkuleppele, et saan rajale küll, aga väljaspool arvestust.

Üllatavalt kombel ei kujunenudki aeg teab mis viletsaks. Kuigi ma enam täie jõuga sõitma läinud, vaid mõõduka kergusega, et kuus päeva enne Eesti meistrivõistlusi endale mitte liiga teha, sain ajaks ikkagi 14.48. Usun, et heaks ettevalmistuseks enne Mammaste 15 km klassikasõitu olid need kaks 5 km (õigemini küll 4,6 km) lõiku küll.
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Küsimus kõigeteadjaile: kes see on? Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Tour de Ski 20 km ühisstardist klassikasõit. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 3: Suusatamine, nagu näha, käib naistele üle jõu. Foto autor: Scanpix Sweden
Foto 4: Tähtvere tänav, mis viib Tähtvere spordiparki. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix