Pullerits: Mis õudus ootab Eesti meistrivõistlustel?

Käisin eile Mammastes Eesti meistrivõistluste eelluurel. Lühidalt öeldes: see ei ole mingi Tartu dendropark. See ei ole ka Haanja. See ei ole isegi mitte Tehvandi. See on tont teab mis. Kui Andrus Veerpalu seal starti ei tule, nagu mu hea sõber ja eilne autojuht Art Soonets, Scanpixi fotoagentuuri juht Baltimaades, oli kuulnud, siis ma ei imesta, et ta ei tule. Ma ka tema asemel ei tuleks.

Algul sõitsime matkajate 5 km ringi. Umbes 11 külmakraadi. Täitsa mõnus. Ausalt öeldes arvasin, et nii kerget rada sportlastele ei tohigi pakkuda. Ja ega pakutagi.

Kui saime teada, kust läheb Eesti meistrivõistluste 5 km pikkune rada, muutus pilt kardinaalselt. Lausa kriminaalselt. Lausikut jäi järele minimaalselt. Sõidutõuse on minu arust ainult üks. Aga eriline maiuspala on too tõus, mis ootab 5 km raja keskel – see meenutab pisut Haanja maratoni seinatõusu 5 km enne lõppu, aga erinevalt Haanja maratoni seinatõusust oli keegi sinna jälje ka sisse lõiganud. Tahaks näha, kes sealt üles sõidab.

Meil oli igaks juhuks kaasas ka Leho Rips, traumatoloog-ortopeed, kõva rattasõitja nagu Soonetski. Ta proovis, mis tunne on toda tõusu maksimaalse hooga võtta. Käärsammuga ikka, mitte jäljes. (Meie Soonetsiga astusime kääri.) Kui ta üles jõudis, siis tunnistas, et pilt tahtis silme eest kaduda. Ent see polnud veel kõik.

Kui üles saadud, tuleb ka alla saada. Ja see on hoopis hirmsam. Ühel eelmisel laskumisel, kus on paremkurv, olin juba ettevaatuse mõttes sabapidurit kasutanud. Aga see laskumine tundus veelgi kohutavam. Sõitsime kõik sahka alla. Sellegipoolest läks hoog nii suureks, et kohe andis tunda minu füsioloogiline eripära: hoolimata prillidest täitusid silmad veega, nii et raske oli midagi näha. Suurivaevu õnnestus valli sissesõitu vältida.

Ja siis tuli kohe uus tõus. Ikka käärtõus minusugustele. Seejärel väike pööre ja laskumine. Oi, kuidas ma ponnistasin, et järjekordses paremkurvis taas püsti jääda. Kuidagi ikka õnnestus. Pärast sain aru, et viga oli kurvi sahaga sisenemine. Oleks pidanud suusad paralleelselt hoidma ja pidurdama-pöörama nagu mäesuusataja.

Siis mõnisada meetrit tasasemat maad ning enne staadionile jõudmist veel üks käärtõus. Ja staadionile laskudes terav pööre paremale, õnneks talutava hoo pealt.

Kui olime ühe võistlusringi ära sõitnud, sain Soonetsist ja Ripsist aru, et ega see neile ka meeldinud. Nad vaatasid mind muigvel näoga ja nentisid, et võistlusel tuleb seda õudust kolm korda läbi teha. Muidu ei saa 15 km täis. Siis pärisid, kas tahan veel ühe ringi teha. Ega eriti tahtnuks, aga peab. Pean ju enne teisipäevast võistlust rajaga tuttavaks saama. Niisiis läksime uuele ringile.

Siis ilmnes, et pidamismääre hakkas teralis-jäisel lumel alt ära kuluma. Kurvidega sain küll paremini tuttavaks, aga ma ei kavatsegi salata, et see kõige järsem laskumine ajab hirmujudinad nahka. Kui veel võistluse ajal jalad pehmed ja hing niidiga kaelas ka on, siis on ettearvamatu, mis seal juhtuda võib. Igatahes teeks korraldajad suure vea, kui nad minusuguse enne starti laseks, kui kõik litsenseeritud sõitjad lõpetanud on.

Ma saan aru, et telepilt on enamasti petlik, aga nii keerulist ja ohtlikku rada nagu Mammastes ees ootamas ei ole ma küll üheski teleülekandes nägema juhtunud. Võib ju olla, et kaamerad kõige kohutavamatesse kohtadesse piiluma ei küüni või oskavad ässad oma hea suusavalitsemise ja sõidumeisterlikkusega vaatajad lihtsalt ära petta – aga see pole minutaolistele harrastajatele mingi lohutus.

Tänahommikused ilmaolud – jää, vihm ja jää –, kui need radikaalselt ei muutu, muudavad homse võistluse košmaarseks. Libisemine saab olema pidurdamatu ning pidamine olematu. Kui ilmastik ei normaliseeru, oleks minu arvates korraldajaist vastutustundetu vähemasti harrastajate võistlusele too ohtlik laskumine sisse jätta. Litsenseeritud sõitjate eest ei oska kosta.

Vaatasin just ka osalejate nimekirja - jeerum, ma olen seal pikalt kõige vanem. Vanuselt järgmised on sel hooajal meeletu arenguhüppe teinud harrastaja Arvi Suurpere (-5 a), kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu (-6 a) ja MM-hõbe Jaak Mae (-7 a).

Niisiis, resümee. Vähemasti neli tõusu on sellised, mida tuleb käärsammuga võtta, neist üks eriti pikk ja järsk. Peaasi on mitte rabelema ja jooksma hakata, vaid säilitada rahu ja väärikus. Laskumistel, eriti sel pikal, on sahk hädavajalik abimees. Aga ei pruugi suurt päästa, kui rada on jäine. Igatahes ei ole laskumised kohad, kus aega võita; need on kohad, kus end ja varustust säästa. Isiklikult kardan toda ohtlikku laskumist rohkem kui tõuse – üles ikka kuidagi saab, aga allatulek ajab südame saapasäärde. Esimene ring tuleb kindlasti tagasi hoida, muidu inimliku enesetundega lõpuni ei jõua (ehkki pole kindel, et selgi juhul jõuab). Aga kui tuleb tõesti sula ja kui rada läheb jäiseks – sel juhul, kardan, et mu kujutlusvõime tikub küll jänni jääma, et mis siis saab.

Lühidalt: minu arvates on Mammaste 5 km võistlusrada harrastajaile mõrvarlik. Soonets ja Rips ütlesid, et nemad küll mingil juhul starti ei läheks.
*
Ja nädala tsitaat tuleb kolumnist Vello Vikerkaarelt laupäevase Postimehe arvamusrubriigist:
«Loomulikult ei riietu mitte kõik Eesti ajakirjanikud hooletult. Kui kohal peaks viibima Priit Pullerits, Priit Hõbemägi või Sirje Rank, on nad kindlasti riides professionaalselt nagu nende välismaised kolleegid, keda C-SPAN näitab härra Obamat küsimustega pommitamas.»
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod 1-4: Eesti noorte meistrivõistlused Holstre Pollis. Fotode autor: Joosep martinson, Õhtuleht/Scanpix