kolmapäev, veebruar 02, 2011

Pullerits: Kes on tõeliselt sitke spordimees?

Ärge nüüd enam küll igal õhtul suusatage. Aeg on koormused alla lasta. Ka vaimu puhata. Iga õige spordimees - jah, see film on just meile! - peaks vaatama närvekõditavat filmi «127 tundi», kus umbes poole peal vilksab ekraanil stseen, mida enamik ei pane tähelegi, ent mis asjasse pühendatuile ütleb kõik. Enne, kui peategelane Aron Ralston (James Franco) töölt lahkub, et siiruda nädalavahetusel järjekordsele seiklusele, lööb ta hetkeks lahti matkaraamatu, et teha plaanitava rännaku marsruudist koopia.

Too raamat, autoriks paadunud kanjonirott Michael Kelsey, on iga kanjonihullu piibel. Mulgi lebab mitu tema teost voodikapil, et õhtuti enne magamajäämist käia nende abil paikades, millest saladuslikemaid ja värvikamaid annab maailmast otsida. Colorado platoo, eriti selle osa, mis jääb Utah' osariigi lõunaserva, on maailmas minu lemmikkant.

Kuid Kelsey matkaraamatutega, mis juhatavad Metsiku Lääne rahvusparkide kaugetesse ja üksildastesse soppidesse, on üks probleem. Rahvusparkide kauplused neid ei müü. Kui küsida, miks, kuuleb vastuseks: «Sest Kelsey saadab inimesi õnnetustesse.»

Täpselt nii juhtubki Ralstoniga, kes suundub Kelsey raamatu juhiste järgi Utah’ osariigi kagunurgas Bluejohni kanjonisse. Kuivõrd kaugel asub see igasugusest inimasustusest, annavad aimu filmi ühed kaunimad kaadrid, kus Ralston kihutab mägirattal üle lõputu punase-oranžika liivakivimaastiku.

Olen sõitnud filmis nähtavat teed mööda (fotol vasakul) mis viib üle inimtühja lõputuna näiva platoo 100 km kaugusele The Maze'i, kanjonite labürinti. Ligi kahepäevase seikluse jooksul aastaid tagasi ei kohanud ma ainsatki hingelist. See on tsivilisatsioonist eraldatumaid piirkondi, mida Ameerikas (v.a Alaska) leida võib.

Nagu poolteist tundi vältav «127 tundi» selgelt näitab, olid vaikus, rahu ja omaette olek just nendeks väärtusteks, mida Ralston sealkandis otsis. See ekstaas, millega ta filmis läbi pilkase öö autoroolis matkahommikule vastu sõidab, on mõistetav igaühele, kes tundnud, kuidas vaba loodus lubab sul olla tõeliselt sina ise, mitte see võltsisik, kellena peab end näitama päevast päeva inimühiskonna rüpes.

Kui seiklusfilmi, ent mõne allika hinnangul ka põneviku alla liigituv «127 tundi» ei tugineks tõsielusündmustele, ütleks, et stsenaristid on välja mõelnud täiesti lapsiku ja ajuvaba loo. Uskumatu, aga enamik kuuele Oscarile kandideerivas fimis näidatust on siiski tõsi. Ent mitte kõik. (Kuidas filmi tehti, sellest on hea videolõik siin - ärge unustage taustamuusikat kuulamast, see lisab poole elamusest.)

Aspen, kus Ralston tollal elas ja töötas, on väike, 6000 elanikuga mägikuurort, mitte mitmetasandiliste kiirteedega metropol, kust ta filmi algul põgeneb. Sellist pilukanjonit, mille põhjas laiub türkiissinise veega koopajärv, kuhu Ralston matkal kohatud kahe naisega korduvalt hüppab, ei näita Bluejohni kanjonist kümnete kilomeetrite raadiuses ükski kaart. Isegi mitte Kelsey raamatud, mis pidavat seesugustes paikades inimesi õnnetustesse saatma. (Äkki siinse blogi vilunud jäljekütid teevad kindlaks, kus see paik ikkagi asub, ja ütlevad teistele ka?) Saatuslik stseen, kus Ralston paremat kätt pidi rahnu ja kanjoni seina vahele kinni jääb, on samuti liialdatud: ta ei sadanud koos kivimürakaga sugugi meetrite kõrguselt alla – vaevalt ta sel juhul vigastusteta oleks pääsenud –, vaid kivi liikus kõigest mõnikümmend sentimeetrit, kui ta selle külge mööda ennast alla libistas.

Ainuüksi sünopsise põhjal ei tundu «127 tundi» paljutõotav. Sisuldasa mõjub film nagu mingi art-house-linateos, mis pühendab enamiku ekraaniaega kitsas poolpimedas käigus selle näitamisele, kuidas inimene peaaegu midagi teha ei saa. Ometi püsib pinge kogu aeg üleval. Mis te ise teeksite, kui oleksite samas olukorras?

Appi karjuda pole mõtet. Enne, kui Ralstoni epopöa 2003. aasta aprillis Bluejohni kanjoni uljaste seiklejate polügooniks muutis, juhtus sinna aastas vaid mõni üksik adrenaliinikütt. Taskunoaga kivi toksimine ei too tulemust: kümne tunniga suutis Ralston lahti lüüa vaid väikse peopesa jagu puru. Liiati muutub nuga toksimise tõttu nii nüriks, et katse sellega kätt otsast lõigata ei anna vähimatki tulemust – tera ei lõika isegi nahast läbi. Jõuvarude taastamiseks on vaid kaks energiabatooni ja liitri jagu vett. Sealkandis on aga soovitav arvestada vähemalt nelja liitriga ööpäevas. Ja äiksepilv, mis ühel ööl äkki üle kanjoni sööstab – veel üks stsenaristide väljamõeldis võrreldes tegelikkusega –, pole pilukanjonis mingi õnnistus, vaid enam-vähem kindel surmatooja. Liivakivisel pinnasel pole vihmaveel võimalik maapinda imbuda, mistõttu see jookseb kokku kanjonite suunas, kus tekitab tapva jõuga üleujutusi. Just sellised veevood nihutavad ka rahne, nagu toosuguseid, mis Ralstoni kätt kinni hoidis.

Lahendus, kuidas lootusetust olukorrast välja murda, saabub Ralstonile filmis unenäolise ilmutusena. Tundub taas stsenaristide abitu katsena peategelasele eluvaimu sisse puhuda. Ometi on see tõsi. Ralston on pihtinud, et nägi tõepoolest vaimusilmas päiksepaistel väikest poissi, kes tundus talle tulevase pojana. Seejärel oli ta mõistnud, et kui ta nüüdsama enda päästmiseks midagi radikaalset ette ei võta, jääb poeg ju tulevikus sündimata.

Mida Ralston siis lõpuks enda päästmiseks ette võtab? Ärgu seda lõiku siin lugegu nood, kes filmi veel näinud pole, ent tahavad seda vaatama minna, olgugi et tõsielusündmustel põhinevast loost on juba nii palju räägitud ja kirjutatud. Ent kummalisel kombel jääb mulje, et pooled neist rääkijaist ja kirjutajaist pole asjaga tegelikult üldse kursis. Ralston haarab vasaku käega rahnu ülaservast, surub jalad vastu rahnu ning murrab ühe küünarluu katki. Seejärel surub end keharaskusega alla ja murrab teise luu. Siis võtab noa ja hakkab kätt murtud kohast katki lõikama. Õnneks, kui ta arteriteni jõuab, tuleb tal viimasel hetkel meelde, et peab ju veresooned kinni tõmbama. Kõige raskem, nagu Ralston on tunnistanud, oli tal läbi lõigata igasuguseid kõhresid ja liigeseid (ma ei ole arst, mistõttu võin mõnes terminis eksida, aga you get the point anyway). Ometi polnud see veel kõige hullem. Lõpuks jäi tal üks lõige - läbi lõigata närvid. Ta on rääkinud, et kui ta noaga ainuüksi närvi vastu puutus, lõi tal õlani meeletu valu. Seda on filmis näidatud valguse sähvatusena. Igatahes võttis ta end viimaks nii palju kokku, et sai ka närvid läbi lõigatud, ning see, mida ta siis enda sõnul tundis, on äärmiselt paradoksaalne: ta tundis, et siis, kui oli käe otsast saanud, oli see tema elu kõige õnnelikum hetk.

Ameerikas on nii mõnigi kinokülastaja noid kaadreid vaadates minestanud. Trööstiks võib öelda, et protseduur, mille Ralston ette võttis, kestis päriselt tunni, kuid saab kinolinal ühele poole napi kahe minutiga.

Paljud on küsinud, mis tema käest hiljem sai. Siin on USA suure telekanali videolõik sellest, kui Ralston külastab esimest korda õnnetuse paika. Tema käe kättesaamine ei läinud lihtsalt. Olen selle kohta kohanud erisuguseid andmeid, mis kokkuvõtlikult räägivad, et kümmekonnal mehel kulus rahnu nihutamiseks mitu tundi. Kättesaadud käsi oli hiljem tuhastatud ning Ralston puistas tuha Bluejohni kanjonisse.

Peamine kurb tagajärg, mille «127 tundi» kogu maailmas kaasa võib tuua, on see, et Utah’ imekaunis, inimtühi ja seni avastamata kanjonimaa muutub turistide mekaks. See ei meeldiks Ralstonile ega tema hingesugulastele, kelle hulka kuulujana end teiste seas tunnetan. Mis eriti hull – kui nood pahaaimamatud turistid hangivad endale internetist ka Kelsey matkaraamatud, mis neid õnnetustesse saadavad.
******Plitvice järvede rahvuspark, Horvaatia. 25. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: James Franco Aron Ralstonina filmis "127 tundi". Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 2: Michael Kelsey matkaraamat, mis juhatab Colorado platoo kanjonitesse. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Priit Pullerits sõitmas Jeep Grand Cherokeega Canyonlandsi rahvusparki The Maze'i piirkonda. Foto: Priit Pulleritsu erakogu
Foto 4: Michael Kelsey raamat Colorado platoo matkadest: avatud peatükk, mida näeb ka filmis "127 tundi", juhatab Bluejohni kanjonisse. (Bluejohni kanjon kirjutatakse kokku, mitte lahku, nagu Kelsey raamatus.) Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Pliiats osutab Michael Kelsey matkaraamatus Bluejohni kanjon kaardil kohale, kus juhtus õnnetus Aron Ralstoniga. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Aron Ralston abikaasa Jessicaga pärast "127 tunni" esilinastust Beverly Hillsis. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Flint Trail Canyonlandsi rahvuspargi Thre Maze'i piirkonnas. Järsul liivasel laskumisel turritavad Jeep Grand Cherokee teel teravad kivimürakad. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Michael Kelsey matkaraamatu pildid Bluejohni kanjonist. Ülal paremal rahn, mille vahele Ralstoni käsi kini jäi. Foto autor: Priit Pullerits

21 Kommentaarid:

At 09:58, Anonymous Anonüümne said...

Esmaspäeval juba räägiti sulle kus see sinise veega täidetud kraater Utahis asub. Jah Utahis aga mitte Texases nagu sa ise ekslikult pakkusid.

 
At 10:00, Blogger Priit Pullerits said...

Paraku oli too kahetsusväärselt segane seletus.

 
At 10:35, Anonymous Anonüümne said...

Mis nüüd jälle viga oli? Kirjutasin lingi aga kustutasid ära. Kas see on parem link Homestead Crater?

 
At 10:53, Blogger Priit Pullerits said...

Nii see ongi, et Homestead Crater asub Wasatchi mägedes, Ralstoni matkapiirkonnast umbes 300 km põhja pool. Ma ju ütlesin, et see koht ei asu Colorado platool.

 
At 11:57, Anonymous Anonüümne said...

Tore, et üles leidsid ja lõpuks ka türkiissinise järve matkapildi Horvaatiast alla lisasid.

 
At 12:04, Blogger Andres said...

Sellel teemal on viimasel ajal päris mitmetes kohtades kirjutatud. Minu emotsioonid 127 tunnile: http://jookseme.blogspot.com/2011/01/127-tundi-ja-koik-tundub-palju-lihtsam.html

 
At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

Priit,
tõelisele spordimehele ei ole selles sissekandes küll mitte midagi.

 
At 13:42, Anonymous Anonüümne said...

poju sa ei ole õige spordimehu kui selles sinule midagi ei ole.

 
At 14:37, Anonymous Anonüümne said...

"Pullerits: Kes on tõeliselt sitke spordimees? " see, kes end vigaseks spordib ja siis veel edasi spordib. teised pole õiged spordimehed.

 
At 15:30, Anonymous Anonüümne said...

to 13:42
Džiipidega rahvuspargis ringi sõita - loodusel tallata - come on, see pole ju sport. Ärahellitatud ameeriklasele on võib-olla tõesti adventure ja super-väljakutse, kui veepudel maha ununeb ja peab 6 tundi ilma soodiumi-joogita läbi ajama! Ei saa üldse aru

 
At 15:41, Blogger Priit Pullerits said...

15:30 - kui te ei tea, millest räägite, siis parem olge vait. Rahvusparkides on väga selgelt ära märgitud, millised on jeep roads ja millised on rajad, kuhu ei tohi ühegi sõidukiga minna. (Need, kes neist reeglitest sageli kinni ei pea, on ATV-sõitjad; ma ei tea, kas Eestis on ka nii.) Seal on täpselt reguleeritud isegi see, kuhu sa tohid koeraga minna. Ja kui lähed sinna, kuhu ei tohi, saad 50 vms dollarit trahvi. Jeepidega sõitmine on sealkandis üks täiesti ametlikke sportlikke meelelahutusi. Juhin ühtlasi tähelepanu, et need kaks pilti, mis ma oma rännakuilt olen siia postitanud, on samuti tehtud igati legitiimsetel jeep roadidel.

 
At 15:52, Anonymous Anonüümne said...

miks need raamatud nii halvad on?
hindrek

 
At 17:24, Anonymous Anonüümne said...

1) Isegi olümpiamängudel on täpselt reguleeritud, kuhu ajakirjanikud tohivad sportlaskülas minna ja kuhu mitte. Nagu elu on näidanud, siis regulatsioonid on lollidele. Õigeid spordimehi ja õigeid ajakirjanikke need ei peata.

2) "Jeepidega sõitmine on sealkandis üks täiesti ametlikke sportlikke meelelahutusi." Paluks viidet, kus on kirjas osariigi ametlike sportlike meelelahutuste nimekiri. See lause on täielik tase mõlemal juhul - ükskõik, kas ta vastab tõele või mitte.

 
At 17:45, Anonymous Anonüümne said...

Kahtlust ei ole, et džiipidega sõitmine on USA-s reguleeritud. Mis loom aga see "sportlik meelelahutus" on? Selles blogis on ju ikka räägitud tõelisest spordimehelikkusest (vt ka käesoleva artikli pealkirja!). Mitte meelelahutusest ega sportlikkusest. Sport-LIK võib olla riietus, elustiil, KIA linnamaastur on ka sportlik. Rohkem sporti, vähem sportlikkust!

 
At 18:59, Anonymous Anonüümne said...

Võtame asja kokku. Film oli nagu film ikka. Tühi kõrb kahjuks ei paku miskit pinget. Jah kui oled korra filmis näidatud teed sõitnud siis võib-olla tulvad mõned eredad kohad meelde aga film nüüd seda kanti külastusväärsena ei suutnud promoda. Kui vaikust soovid astu nädalas korra kirikust läbi ja saad oma kaifi kätte ilma kõrbe eksimata.

 
At 19:27, Anonymous Anonüümne said...

Selle filmi kohta on ka teistsuguseid arvamusi: http://spordilinn.blogspot.com/2010/12/poff-riskantne-vark.html

 
At 20:00, Blogger Priit Pullerits said...

Hindrek, raamatud on iseenesest head, aga probleem on selles, et kui harilik inimene need soetab, siis tal on raamatust lihtne lugeda, et näe, lähed seda teed pidi ja jõuad sinna, ning inimestel tekib ettekujutus, et kõik on imelihtne. Tegelikult ei ole. Tegelikult on vaja osata kaarti ja kompassi lugeda, matkarada orientiiride järgi leida, ohtlikest kohtadest laskuda ja tõusta, omada tehnilist varustust ja vallata teatud võtteid, jne, jne. Kelsey raamatutes on tugevalt 2/3, kui mitte 3/4 matku isegi minu jaoks sellised, kuhu mul pole mõistlik jalga tõsta, sest mul puudub erivarustus ja eriettevalmistus. Kuigi kirjasõnas lugedes tundub, et mis need kõik ka ära ei ole. Sama oli laskumisega mööda Flint Traili The Maze'i. Igasuguste raamatute järgi on see veidi raske, aga ei tundu sugugi ületamatu. Aga kui jõudsin sinna, mida näitab postituse juures teine maasturipilt, oli selge, et edasisõit on väga suur risk, võib lõhkuda auto ja pole kindel, et sealt üldse üles saan ja tont teab, mis veel ees ootab. Nii et selles punktis keerasin ringi.

 
At 06:59, Anonymous kuratMidas nüt said...

Midas nüt--- mõtlesin ,et ammutan teadmisi spordimeestelt ,et maratonile minna,aga siin hoopis filmikriitikud ja matkasellid koos.

 
At 10:02, Anonymous Anonüümne said...

Priit tahab meile mõista anda, et ka tema kuulub kartmatute, riskialtide kõrbehuntide ridadesse. Iga tema Ameerikas käik on nagu kõiel kõndimine. Samm paremale või samm vasakule ja sa võid saada 50 $ trahvi või jääd kätt pidi kalju vahele kinni!
Jah, mida saab pakkuda rulluisutamine mehele, kes on Utahi kõrbe katsumused üle elanud?

 
At 11:39, Blogger Priit Pullerits said...

Vau, nii naelapea pihta, nagu lajatab 10:02 viimases lausus, ei ole veel keegi tabanud. Kiitus ja tunnustus!

 
At 17:13, Anonymous Urmas said...

Priit, see äikesevihm ei pruukinud üldse filmitegijate väljamõeldis olla. Sealkandis on kaks sademeteperioodi aastas, talvel tuleb vihma/lund ning suve lõpupoole on samuti äikesevihma ja -torme. Viimati jäin Canyonlandsis korraliku äikesevihma ja flash floodi kätte eelmise aasta 22. septembril (kui muidu 25-kraadine mõnus suveilm äkki muutus), aga olen ka augustis seal vihma saanud. Samas tunnistan, et ma ei tea, mis ajal filmi tegevus täpselt toimub.

10:02 kommentaatorile: kui kunagi sinnakanti rändama peaksid sattuma, siis osta omale kaart, mis on pisaratekindel. :) Korralikele topograafilistele kaartidele on see peale märgitud.

 

Postita kommentaar

<< Esileht