Pullerits: Miks ühed suusad libisevad ja teised mitte?

Enne kui tänase peateema juurde läheme, vaadake seda linki. Miks on Rahvusvahelise Suusaliidu koduleheküljel Andrus Veerpalu nime juurde kirjutatud oranžis kastis, et ei ole võistlema lubatud? Kes teab? Eesti Suusaliidu telefonil keegi ei vasta...
***
Estoloppeti sarja esimesel, Viru maratonil sõitsin suure osa rajast koos inkassofirma Julianus Grupp ühe endise omaniku Jaanus Laidveega, kellega «neelasime alla» nii mitmedki konkurendid, kuni pärast viimast joogipunkti side meie vahel katkes. «7-8 km enne lõppu hakkas su suusk siiski vaikselt, aga kindlalt eest ära libisema ja see protsess oli pöördumatu,» tunnistas Laidvee pärast võistlust.

Nädal hiljem Tamsalu-Neeruti maratonil võttis ta aga revanši. Kui Laidvee sõidu ajal selja taha vaadanuks, võinuks ta nentida: «Juba 10 km järel hakkas su suusk vaikselt, aga kindlalt kehvemini libisema ja see protsess oli pöördumatu.»

Kummaline küll, et mõlemal jõuproovil olid mul all eliitsuusad, aga tulemus oli sellegipoolest totaalselt erinev. Viru maratonil sõitsin Tartu nobedaima suusasprinteri Kristjan Oolo n-ö ninaauguga Fischeritega, mille fantastilist lipet tunnistasid hiljem kõik rivaalid. Tamsalu maratonil läksin starti Eesti laskesuusakoondise endise liikme Margus Aderi omaaegsete võistlus-Fischeritega, kuid nende libisemisomadused jätsid tugevalt soovida. Ainus lohutus: suure tõenäosusega olid need ikkagi paremad kui minu 5000-kroonise letihinnaga Atomicud, mida Oolo nimetab kõhklematult pütilaudadeks.

Neist kahest erinevast juhtumist pealtnäha ühesuguste suuskadega hakkab kooruma vastus paljusid suusasõpru alatasa kummitavale küsimusele: miks samast hinnaklassist ja üldjoontes ühtemoodi määritud lumelauad erinevate sõitjate all nii erinevalt sõidavad?

Vastust sellele küsimusele tuleb otsida kolmest tegurist: suuskade paine, kasutatud määrded ja sõitja tehnilised oskused. Näiteks põhjus, miks Aderi Fischerid Tamsalus alt vedasid, tulenes tõsiasjast, et need olid sulailma suusad. Võistluspäeval oli aga väljas paar külmapügalat.

Eduka suusatamise nurgakiviks on siiski see, et suusapaar peab vastama sõitja kehakaalule. Kui suusad on teie kilode hulka arvestades liiga pehmed, siis nad ei libise. Ja kui klassikasuusad on liiga jäigad – ehk olete nende peal liiga kerge –, on suuski raske tõusul pidama saada: te ei jaksa pidamisala lihtsalt kinni vajutada.

Selleks, et leida enda kehakaalule ja sõiduoskustele sobivad suusad, soovitavad Tartu laululava ruumes Suusavendade nime all määrdeteenust osutavad Oolo ja Jaanus Kunts võtta poodi minnes kaasa asjatundja. Nad ei hakka nimesid nimetama, ent kinnitavad, et on näinud küll ja küll, kuidas kaupluste klienditeenindajad, kel murdmaasuusatamise kogemus puudub, määravad pidamisala valesti, ei oska leida suusasidemele ideaalset kohta ning müüvad üleüldse suuski, mis ostjale ei kõlba – peaasi, et temalt raha kätte saaks.

Fakt on see, et ükski asjatundja ei soovita kellelgi, kes vähegi suusatamisest rõõmu tahab tunda, osta vähem kui 2000 krooni maksvaid sõiduvahendeid. Sest odavad suusad on viletsamate libisemisomadustega, määre ei püsi neil kuigi kaua all ning lisaks on nad raskevõitu ja halvasti juhitavad.

Samas hoiatab Kunts, et ka need, kes otsustavad suusapaari eest laduda letti 6000-7000 krooni, ei pruugi saada kõrgetele ootustele ja meeletule hinnale vastavat kaupa. On ju tippsportlastel kümneid suusapaare, aga parima tulemuse toovad neist vaid mõned üksikud. Tavaline poekaup, sageli ülehinnatud – eriti Fischerid –, pole seesugune, mille hulgast Andrus Veerpalu sugune endale esikohatoojad leiaks.

Erinevus libisemises, nagu näitas mulle Tamsalu maraton, tekib ka sellest, kas sõidate külma või sooja ilma suuskadega. Oolo sõnul müüvad poed peamiselt just nn tahke ilma suuski, millel on suhteliselt madal kulp, jäik ninaosa ja pikk surveala. Aga kui väljas on plusskraadid ehk kliistriilm, lausub ta, tekivad selliste suuskadega paratamatult libisemisraskused.

Lisaks kasutatud määretele ja täpselt määratud pidamisalale mõjutavad suuskade libisemist ka nende põhjale kantud imepeened mustrid. Näiteks sulailmasuuskadel on need tõmmatud nii, et vett põhja alt välja juhtida. Külma ilmaga võib seesugune muster libisemisele aga takistavaks saada.

Tagatipuks teeb võrdsete suuskade puhul, eriti klassikalises tehnikas vahet see, kui tehniliselt hästi keegi neil sõita oskab. Need, kes suuskadega lihtsalt rajal nühivad ning tõukavad varba pealt, ei saa Kuntsi sõnul vastu noile, kes oskavad jalga puusast tõsta, libisedes keharaskust puusal kanda ja täistallaga tõugata.

Oolo väitel on vähemalt 90 protsendi harrastajate probleem, et nad ei lähe keharaskusega suusale peale, olgu klassikalises või uisutehnikas sõites. Just sinna sumbub paljude libisemine, mille saavutamiseks on nad kümnete eurode eest lasknud kalleid määrdeid suuskadele alla panna. Ja siis imestanud, miks küll tolku pole.
***
Saksa asjatundjad korraldasid testi, kus arvestasid suuskade seitset eri omadust. Pingerida:

Uisusuusad*

1. Fischer RCS 102
2. Rossignol X-ium 101
3. Atomic World Cup 80
4. Madshus Nanosonic 77
5. Salomon S-LAB 70

Klassikasuusad

1. Fischer RCS 99
2. Rossignol X-ium 97
3. Atomic World Cup 84
4. Madshus Nanosonic 74
Salomon S-LAB 74

* maksimaalne punktide arv – 105

Allikas: xc-ski.de
******
Dubrovnik, Horvaatia. 26. juuni 2010. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Suusavendade hooldetiimi liikmed Kristjan Oolo ja Jaanus Kunts uurivad Fischeri suuskade painet. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae Oslo MMil pärast 15 km klassikasõidu lõppu. Foto autor: Priit Simson, Postimees/Scanpix
Foto 3: Karel Tammjärv ja Algo Kärp Oslo MMil pärast 15 km klassikasõidu lõppu. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 4: Jaak Mae Oslo MMil pärast 15 km klassikasõidu lõppu ajakirjanike ees. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix
Foto 5: Jaak Mae võistlussuusad. Foto autor: Joosep Martinson, Õhtuleht/Scanpix