Pullerits: Mis otsustab selle, kes võidab?

Kas te pole mõnikord mõelnud, miks kõigil spordialadel, kus on kümneid, sadu enam-vähem võrdseid tipptegijaid, tikuvad võitma ikka ühed ja samad? Kui mõned üksikud erandid välja jätta - nagu Usain Bolt jooksusprindis -, siis enamasti ei ole ju nii, et võitjad on n-ö teiselt planeedilt. Ja ega need, kes enamasti võidavad - jätame siin taas Bolti-sugused arvestusest välja -, tee seda ju mäekõrguse ülekaaluga. Samuti ei nihuta nad inimvõimete piire teistele kättesaamatusse kaugusse: enamikule tuleb sein ikka enam-vähem ühes kohas ette. Aga ometi ühed tavaliselt võidavad ja teised mitte. Miks? Kas seepärast, et nad on need otsustavad 0,05 protsenti andekamad, töökamad, võimekamad? Ei ole. Võidu võti peitub hoopis milleski muus.

Paar nädalat tagasi sain teada, kus.

Las ma räägin teile alustuseks loo endisest Ameerika tennisistist Andre Agassist, kelle kohta tollest targast kirjutisest, mis mulle võidu saladuse avas, puhkuse ajal lugesin. Pärast tõusu maailma tippu jooksis ta karjäär tupikusse: 1990. aastate algul polnud ta enam eriline võidumees. Siis nõustus ta kohtuma endise tennisisti Brad Gilbertiga, kes oli mõni aega tagasi avaldanud raamatu "Winning Ugly" ("Kuidas inetult võita"), ning küsis temalt, miks küll kaotab ta endast kehvematele mängijatele.

Gilbert oli Agassit noominud, et pole vaja mängida perfektset tennist, ning soovitas tal selle asemel, et efektse löögiga pallivahetustele punkt panna, hoida palli pigem rohkem mängus ning oodata, kuni vastane eksib. "Asi on sinu peas kinni," tsiteerib Agassi Gilbertit oma raamatus "Open" (ei oska sellele sobivat eestikeelset vastet leida; sõnasõnalt oleks "Lahtised" - mis on tobe). "Arvetades sinu andekust, siis kui sa oled mänguks kehaliselt 50 protsenti valmis, aga vaimselt 95 protsenti valmis, sa võidad. Aga kui oled kehaliselt 95 protsenti valmis ja vaimselt 50 protsenti valmis, siis sa kaotad, kaotad ja kaotad."

Agassi palkas Gilberti kohe oma nõuandjaks ning taastas mõne aja pärast oma võitude rea.

Selliselt algas ühe juulikuise Newsweeki teadusrubriigis lugu "Why Winners Win at..." ("Miks võitjad võidavad..."), mis ühtlasi aitas mul aru saada enda sportlikest kordaminekutest - ja ka ebaõnnestumistest. Ja küllap aitab ka teil, head lugejad, mõista, miks te sageli mulle kaotate - aga mõnikord mind ka võidate. (Peast rääkides: mis see IQ-skoor mul nüüd oligi? 138?... OK, see oli nali [mitte IQ-skoor...].)

Newsweeki artikkel lahkabki, mis eristab võitjaid kaotajatest. Ja järeldab, et asi pole sugugi üksnes sportlikus vormis ja võimekuses (fitness), sest võimetelt on suurepäraseid sportlasi palju rohkem kui võitjaid. Asi on lühidalt selles, et võitjad võidavad ennekõike sisemise võitluse oma enda hirmudega, kahtlustega, ebakindlusega. Lihtne? Aga nii see on.

Meenutame tänavust Tartu rattarallit. Eelmine aasta, tunnistan, ma ju kogemuste nappuse tõttu tegelikult kartsin seda. Tulemuseks oli kesine 368. koht. Sel kevadel tundsin end märksa kindlamini: teadsin, kuidas tuleb grupis sõita, teadsin, mida tuleb jälgida, kus tuleb millistel hetkedel valmis olla; liiati, erinevalt mullusest, mil pearõhk kulus sellele, et n-ö ellu jääda, olin tänavu valmis võitluseks, initsiatiiviks. Lühidalt: tundsin end palju enesekindlamini, olin peas võistluseks palju paremini valmis. Ja tulemus tuli palju parem, 277. koht.

Või meenutame mullust Tartu rattamaratoni. Kõik kulges suhteliselt hästi, sõitsin ses mõttes tõusvas joones, et pidevalt parandasin oma kohta, kuni lõpuks umbes 38. km kandis märgadele põldudele ja libedatele metsavahedele jõudes kukkusin. Sellest piisas, et motivatsioon alla lüüa: maastikusõit, mis mulle on niigi vastukarva, muutus veelgi vastumeelsemaks. Mäletan selgelt, eriti pärast teist ja kolmandat kukkumist, kuidas tollane võistlus muutus mulle tragikoomiliseks katsumuseks, mida oli raske edasi tõsiselt võtta. Tänu Art Soonetsi ja arst Leho Ripsi seltskonnale jõudsin siiski üle lõpujoone, aga mitte võisteldes, vaid lihtsalt lõpuni sõites. Koht tuli alles 712.

Järeldus: ärge ületähtsustage oma teaduslikke ja suurejoonelisi treeningplaane (vt selle kohta ka eelmine postitus), vaid tegelge pigem vaimujõu tugevdamisega. Kas pole nii, et vaimujõudu aitavad kontsentreerida pigem need vähem kui tunnised 90-protsendilise suutlikkusega tehtud nn rattasutsakad, kui kahe ja kolme tunni pikkused sadulas uimerdamised?
******Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Jalgratturid USAs minu lemmikosariigi, Utah' velotuuril neljandal etapil. Fotode autor: AP/Scanpix
Fotod 2-4: Jalgratturid USAs minu lemmikosariigi, Utah' velotuuril. Fotode autor: AFP/Scanpix