esmaspäev, juuli 18, 2011

Pullerits: Kuidas konkurendid mind saboteerida üritavad?

Tartu Velo klubi liige Paul Lõiv, igati lahe ja sõbralik ja abivalmis ja heatahtlik kamraad, esitas mulle eelmise sissekande kommentaariumis väljakutse, et treeniksin temaga ligi 500 km nädalas ja tuleks siis rattaspordi koha pealt sõna võtma. Tõepoolest, mis on minusugusel, kellel üle-eelmine nädal küündis 211 rattakilomeetriga selle hooaja üheks mahukamaks (ja kellel lõppenud nädalal kogunes kilometraaži vaid 155,5), temasugustele ja teistele tublidele rattasõitjatele vastu panna?

Aga vaat mida. Avame Tartu rattaralli tulemuste protokolli:

277. Priit Pullerits 3:22.54
1100. Paul Lõiv 4:05.57

Või tuletame meelde mullust 102 km pikkust Võru rattarallit, kus lõpetasin Lõiviga samas grupis, aga kust sõidu ajalt mäletan selgelt, et kui mõned mehed üritasid grupis tempot tõsta ja eest ära sõita, siis oli Lõiv see, kes üle kõige hüüdis, et "ei lähe järele, ei lähe järele!". Jäin teda kuulama ja tulemuseks oli see, et pidin lõpukilomeetril talle alla vanduma - tal on lühispurdiks lihtsalt võimsust rohkem.

Ma ei saa aru, miks ma pean treenima kaks ja pool kuni kolm korda rohkem, et saavutada põhimõtteliselt sama tulemust? Minu eesmärk on saavutada võimalikult väikse aja- ja energiakuluga võimalikult hea tulemus. Ma ei võistle ega kavatsegi hakata kellegagi võistlema selles, et kes suudab nädalast nädalasse rohkem trenni teha. Neid treenimise suurmeistreid, eriti rattaspordis, on terve Eesti täis. Ja mis on sellest kasu? Tulevad Tartu rattaralli starti -- ja Tartu rattaralli on tähenduslik ja kõige tähtsam rattaüritus, sest kui olete lugenud Rein Taaramäe sissekannnet pärast eilset Tour de France'i etappi, siis ei saanud teile märkamatuks jääda, et kui etappidel jääb lõpuni 130 km, siis ta lohutab end tõdemusega, et see on ju kõigest Tartu rattaralli (sic!) jagu maad veel - talle ei tule isegi Tour de France'il võrdluseks pähe mitte ühtegi teist rattavõistlust! -- ja lõpetavad selle minuga samas grupis või mõned paremal juhul kõigest grupi jagu eespool, aga muist minust tagapoolgi. Kusjuures, olgu lisatud, läheb mul maanteeratta seljas alles teine suvi (jah, ma sõidan maanteeratast ainult suvel; ma ei käi lõunalaagreis), mul ei ole mingit plaani ja mul ei ole isegi meeskonda, nagu on Tartu Velo klubi, kellele loota, vaid, nagu grupil eest ära sõites näitasin, olen lahinguväljal ihuüksi - ainult endale on loota.

Ja siis tulevad mõned mehed ütlema, et ma treenin valesti.

Fakkjuu. Fakkevribodi.

Kõlab ülbelt? Jah, kõlab küll. Aga miks ei peaks? Miks mõtlevad mõned mehed, et nemad teavad, mis on mulle parim? Miks mõtlevad mõned mehed, et ainult nii, nagu nemad teevad, ainult nende eesmärkide nimel, mille nemad on seadnud, on õige treenida? Olen raudpolt-kindel, et tean ise, mis on mulle vajalik ja parim. Milleks kulutada ratta seljas tühja tuult tallates kümneid tunde, kui selle asemel saab oma ellu tuua palju sisukamat vaheldust, et elu oleks mitmekesisem ega keskenduks ainult pedaalimisele.

Olen juba küllaga kuulanud igasugu tarku ja ei mingit tolku. Võtame jooksu. Mitmed mehed on aastaid leierdanud, et jooksen liiga kiiresti. Olgu, kuulan siis neid, ja otsustasin mulluseks Tartu nn jooksumaratoniks treeningtempot võrreldes varasemaga aeglustada. Ja mis oli tulemus?

2008. aastal sain aja 1:37.13. Eelmisel aastal (üle-eelmine aasta jäi võistlus kannakõõluse trauma tõttu vahele), pärast treeningtempo alandamist, alanes ka võistluskiirus: aeg 1:38.46. Ikka rääkisid mitmed mehed, et harjutan liiga kiiresti. Võtsin siis tänavu kevadel treeningtempot veelgi vähemaks. Ja tulemus? 1:39.42.

Järeldus on ühene: mulle treeningul uimerdamine ja soigumine ei sobi. Seni, kui jooksin oma tarkusest ja kiiresti, läksid ka tulemused paremaks. Aga niipea, kui hakkasin kuulama neid nõuandeid, mis jutlustavad rahulikust lonkimisest, hakkasid tulemused alla käima. Siin on kogu Eesti valitsev treeningsüsteem, alates suusakoondise viljeldavast Mati Alaveri stiilist, ilmselt omadega ummikus. Ometi pole sellest õppust võetud, kuigi Alaver rääkis juba aastaid tagasi, kui Saksa suusatajad kuulusid maailma tippu, et sakslased treenivad hämmastavalt kiiresti. Meil on aga aastaid ja aastaid treenitud aeglaselt ja aeglaselt ning tulemuste arengut ei mingisugust - ei Aivar Rehemaal ega Algo Kärbil, teistest rääkimata.

Miks ma tegin tänavu Tartu rattarallil, oma maanteesõidu-"karjääri" teise aasta algul, ettevalmistusega, mis oli vaid pisut suurem kui Lõivi nädalamaht, oma elu parima tulemuse? Aga seepärast, et ma ei ole rattasõidus õppinud veel eksitavaid nõuandeid kuulda võtma. Sõidan nii, kuidas tahan ja kuidas meeldib. Teen spurte, kiirendan, hoian maksimumilähedast tempot - nii kuidas tuju ja enesetunnet on. Targad treeningplaanid? Gõufakkjorself nendega. Ainult mina tean, mis on mulle parim, mitte keegi teine.

Paul Lõiv sai minu süsteemi(tust) kahtluse alla seades vähemalt nüüd kuulsaks, aga teised, kes oma suurt süsteemi taga ajavad ja seda kiidavad, aga pikalt-pikalt eest ei sõida - mida nemad oma süsteemist (?) küll saavad?
******
Saguaro kaktus, Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Priit Pullerits muigab, kui Tartu GP ajal üritavad rattatargad talle taas seletada, mis moodi õigesti treenima peab. Foto autor: Viljar Kannimäe, Scanpix
Foto 2: Paul Lõiv käib rattakilomeetreid kogumas isegi talvel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Isegi Paul Lõiv vahetab mõnikord rattasadula mugava tugitooli vastu. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 4: Priit Pullerits jätab endale rattasõidu kõrvalt piisavalt aega, et tegelda ka muude vajalike asjadega, nagu näiteks Tartu Ülikoolis tudengite õpetamine. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

62 Kommentaarid:

At 12:24, Blogger Heiki said...

Priit, teinekord kui keegi soovitab treeninguid muuta, küsi hästi lihtne küsimus - MIKS?
Vabandan, et pole kõiki kommentaare siin lugenud ja kõiki neid etteheiteid, et treenid liiga kiiresti või muudmoodi valesti, seega ei tea, kas sellist küsimust oled küsinud "tarkade" käest või mitte aga teema peale mõeldes tekkis endal küsimus, et miks nad soovitavad sul treeninguid muuta? Mis see peaks andma?

Ainus põhjendus, mis ise leian, miks võiks rahulikult treenida on tervis, mida idee poolest võiksid kiiresti treenides rohkem koormata ja kuigi täna ja homme on hea, siis ülehomme võib asi jamaks minna.

 
At 12:34, Anonymous Anonüümne said...

Ohoh, kuulsaks sai Paul juba 2 aastat tagasi ja ikka Priidu abil.

Mulle meeldib Priidu vihane loba. Jah õige on, et aeglase treeninguga käib kaasa oluline mahu tõus. Eelduseks on siin, et aega on. Aeglase treeninguga laotud vundamendile ehitatakse sellise hulga intensiivsete intervallidega, mida PP pole uneski kogenud, sihuke tipp otsa, et anna aga olla. Priit võhikuna ei saa sellest kahjuks aru. Pealegi Priidu tulemuste paranemine on tulnud puhtalt parema tehnilise varustuse soetamisest. Ja ärme unusta, et igal rattarallil on nõrkenud Priitu tagumikust mäest üles aidatud puksida. No pole seda üksi lahinguväljal olevat meest siin kuskil näha. On ainult suured sõnad ja kaasvõistlejate poolne arm, kuulsusest säravale jutupaunikule, sõbraliku abikäega tagumikul.

Pealegi ärme unusta, et just nende üleinimlike pingutuste pärast tekkisid Priidul jalavigastused! Kuidas üks inimene võib nii valikulise mäluga olla? Seega vähene treenitus Priit, oleks ilma kõrvalise abita päädinud korraliku rebestusega rattaralli ajal.

 
At 13:04, Anonymous Anonüümne said...

Priit, aga kirjuta sellest raamat! Aeg paistab küps olevat.
Midagi nagu "Pulleritsu meetod" (Kuidas vähem treenides konkurentidele kandu näidata).

Muide, Sinu kolleegidele toimetuse naisteosakonnast võiks huvi pakkuda USAs hetkel bestselleriks olev (ja samal ajal etableerunud spordi- ning toitumisteadlastes kõva nördimust tekitav) Timothy Ferriss'i raamat The 4-Hour Body. Lisaks ohtratele kolme-kuuga-maratonile jm imeliste harjutuskavade kõrval pakub see meestele ka 15-minute female orgasm programmi (vihje: programmi märksõnadeks on right angle ja pressure).

 
At 13:07, Anonymous Anonüümne said...

Perearst on saatnud keskea ülemisele piirile jõudnud mehe närviarsti vastuvõtule.
"Mille üle te kurdate?" küsib arst üleolevalt.
"Mul on juba pikemat aega väga halb enesetunne," kurdab patsient.
Arst mõtleb natuke, siis võtab kapist klaasi ja lükkab selle patsiendi ette:
"Minge sinna kardina taha ja kusege see täis."
Patsient teeb mis arst käskinud ja viib kuseklaasi arsti lauale. Too uurib seda tükk aega vastu valgust ja peale seda veel nuusutab hoolikalt, mida patsient jälgib märgatavalt kasvava ärevusega, sest arsti kulm läheb järjest enam kortsu. Ootamatult tõstab arst klaasi suule ja rüüpab sellest punnsuutäie, mille ta hetke pärast patsiendile näkku puristab.
"Ää-öö-ää-öö-ää-uihhh!" hakkab ehmunud mees lõugama.
"Ja-jaa, papike – teil on suurepärane kusi, kuid teie närvid on nii läbi, et neid tuleb hakata meil ravima!" hõõrub arst võidurõõmsalt käsi.

 
At 13:08, Anonymous Anonüümne said...

Praegu Sa reageerisid küll Pauli kommentaari peale üle. Paul ei öelnud Sulle, et sa peaksid teist moodi treenima hakkama, vaid seda, et kui Sa treeniksid selliste koormustega, nagu Paul, siis Sa ei kurdaks, et grupi tempo on liiga madal.

 
At 13:09, Anonymous Anonüümne said...

"Priidu tulemuste paranemine on tulnud puhtalt parema tehnilise varustuse soetamisest."

Väga õige tähelepanek. Lisaks veel liikumine vähemtehnilistelt spordialadelt aladele, kus varuse kvaliteet, hind ja sellega ümberkäimise oskus suuremat rolli mängib.

 
At 13:12, Anonymous Anonüümne said...

Aeglased trennid tuleb teha omal ajal ning kiired ka omal ajal, kui kogu aeg tiksuda alaselt, siis kust see kiirus võistluseks peaks tulema? Ja kui kogu aeg teha kiirelt ja lühemalt, siis kust peaks vastupidavus tulema?

Rattaralli tulemuse mingiks etaloniks seadmine näitab, et jalgrattasõidust PP tõesti ei jaga eriti midagi, seda muidugi ise tunnistades. Rattaralli on sellise iseloomuga võistlus, et kui vaid jõuaks Riiamäel esimesele pundile sappa, jõuaks ka 400-500 kohal lõpetanud seal kaasas loksuda. See miks esimesest pundist Riiamäel maha jäädakse on aga sama põhjus, miks see 200-300 vahele teiste tuules jõudnud isik Rattamaratonil kõvasti 500-st tahapoole jääma kipub, lihtsalt jõudu ja läbisõitu ei ole.

P

 
At 13:28, Anonymous Anonüümne said...

Huvitav. Avastasin ennast mõttelt. Miskipärast on Priit Sinu kirjutised kirjutatud nii, et nendele saab ainult kahtemoodi reageerida. Kas tahaks kiita või tahaks vastu vaielda. Sellest tulenevalt tekib küsimus. Kas see on diktaatorlik stiil? Nagu poleks või mis? Samas kunagi vihastas mingi artikkel mind nii, et ma lubasin siia mitte tagasi tulla. Aga ikka tulin. Aga lugesin ainult neid lugusid mis ming huvitasid. Kui nägin loo alguses et asi on jama, siis ei lugenud.
No need on need mõtted peale seda, kui esimene emotsioon oli mööda läinud. Ja esimene emotsioon oli "Ai fakd maiself, vatt nekst"?

 
At 13:41, Blogger Priit Pullerits said...

Esiteks, 13:28, mulle meeldib, et oskate asja huumoriga võtta (teie viimane lause), sest eksivad järjekordselt kõik need, kes arvavad, et alustasin seda sissekannet vihast vahutades - ei, kirjutasin lõbuga, teades, et kindlasti siin kõva kuulsusprofiiti lõikav Paul Lõiv ei võta asja südamesse (selle tagamiseks iseloomustasin teda juba esimeses lauses nelja moodi). Lühidalt, ma olen küll ajanud justkui teraval moel püsti terava küsimuse, aga on vale seda kõike valuliselt võtta. Kaasamängimise oskus on oluline! Seda tuletan meelde ka 13:08-le, kellelt küsin, et miks ma pean nii palju treenima nagu Paul Lõiv, kui see tulemustele midagi juurde ei anna. Ja on hirmus vale väita, et mu tulemused on tulnud parema varustuse pealt. Sõitsin juba 2008 maanteerattaga, ehkki laenatuga, aga tulemus oli alles 435.

Ja grupisõitjaile ütlen vaat midagi - grupis sõidate te sellepärast, et seal saate viilida. See tuletab meelde mulle ühelt sportlikult, minust umbes poolteist kümnendit vanemalt sugulaselt kuuldud juttu, et talle meeldib viimasel ajal grupiseks üha rohkem. Kui sellest kuulnud talle ammulisui otsa jäid vahtima, et mida värki, täpsustas ta: aga sellepärast, et seal saab viilida.

 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Täiesti nõus Priiduga. Kui sa ei kavatse hakata tippsportlaseks, siis kehtivad teised reeglid. See Priidu püstatatud probleem on ju täiesti õige, mille järelduseni tuin ma ise juba ka hea 10 aastat tagasi:) Ma arvan, et Priit on rahvamaratonidel raudselt esikolmiku mees, kui arvestust peetakse nii, et kes on Priidust eespool ja kes on treeninud temast rohkem, siis nende tulemused tühistatakse. Rahvasportlastele ei kehti tippsportlaste reeglid! Aga tõesti kogu Eesti spordi probleem on madal intensiivsus. Ma usun, et meil on suht head korvpallurid, jalgpallurid, suusatajad jne jne. Kõikidele meeldib treenida mahtu nn (mugavustsoonis), keegi ei taha treenida intensiivsust, sest see on vastik. Seepärast ei ole meil keskmaajooksjaid, ka 10-võistlejad ei armasta 400m joosta jne jne. Korvpalluritega sama jama,muidu head poisid, aga füüsiliselt jäävad nõrgaks, sest teevad trennides pealeviskeid ja mingeid kombinatsioone loivates. Aga kui on vaja Soku juurde laagriss minna, siis kõik nutavad millegipärast. Kellel on paremad näitajad kui minul. Viimased 3 aastat ei ole spordiga eriti palju tegelenud, kui tegelesin, siis ei olnud ka tegu vastupidavusalaga. Selle aasta jooksukilometraaz on umbes 35 km ja 10 km aeg 43 min, mu kaal on 77 kg. Tahan öelda seda, et 43 minutit ei ole mitte mingisugune aeg, aga palju on neid mehi, kel ei ole vastupidavusala tausta ja kes treeninud sel aastal vähem kui 35 km jooksu ja jookseb 10 km alla 43 minuti. Kui ikka 700km aastas ei jookse, siis ei ole mõtet mahtu teha 120-se pulsiga:)

 
At 13:58, Anonymous Anonüümne said...

Priidul on jälle mälukas. 2008 on juba meelest läinud? Meenutame siis. Priit sõitis tol korral tossudega maanterattaga ja isegi ilma korvideta, ihihihahouhuhuhuhuhuhuhuuu!

Miks üritab Priit siin sihukest põhku kirjutada? Ilmselt teeb ta reklaami tapeedi alusmaterjalile. Nutikas mõte, saada oma kirjutised nt 10 aastaks seina peale, kuulsus missugune. Kes teab, võibolla tuleb siis juba Priidu jutud ettevaatlikult seinast maha kraapida, et oleks mida säilitada. Ikkagi miski kuulsus, äkki lausa president!

 
At 14:15, Anonymous Anonüümne said...

@13:58

Tavaliselt olen ma rõõmuga nõus Priitu bashima -- tegelikult ka praegu -- aga mängiks nii et kellegi varustuse osas väga ei ilgu.
Tähtis on endiselt osavõtt, mitte see millega osaletakse...

 
At 14:37, Blogger Priit Pullerits said...

Vabandust, 13:28, unustasin vastata teie väga heale remargile:

"Miskipärast on Priit Sinu kirjutised kirjutatud nii, et nendele saab ainult kahtemoodi reageerida. Kas tahaks kiita või tahaks vastu vaielda."

Hurraa! Siis olen saavutanud just parima võimalikest tulemustest! Kõige hullem oleks ju see, kui kirjutiste peale ei tekiks mingit emotsiooni, ei poolt ega vastu. Ja ega see ka hea oleks, kui emotsioonid on ainult ühelaadsed, kas ainult poolt või ainult vastu. Aitäh, 13:28, tegite mul (ilmselt ise seda taipamatagi) tuju väga heaks ja kinnitasite, et olengi saavutanud selle, mida olen püüdnud. Suur aitäh, et selle nii tabavalt ära tundsite!

Ja õige, 14:15, varustuse kallal nokkimine on küll madal tase. Ma olen ka näinud nn jooksumaratonil mehi, kellel on ikka väga imelik jooksuvarustus, aga minu imetlus nende vastu on vaid suurenenud, kui nad selles suvitaja varustuses minust lennukalt mööda on jooksnud ja ette jäänudki. Siis mõtled küll, et mida fakki... kuradi kõvad vennad!

 
At 14:55, Anonymous Anonüümne said...

Täitsa pees, minu 13.58 jutus nokkiti väga konkreetselt Priidu tänast demagoogiat ja lakkamatu hirnumine oli justnimelt tänase versus 2008 varustuse erinevuses, mida Priit väitis, et juba siis oli kõik nagu peab. Kui mees täna ei tee ikka vahet ratturi kingal ja klippidel ning tossul ja korvil ning ei saa aru, et ei nokita varustust vaid tema suhtumist varustusse : "ah üks pask kõik" siis on sihuke möla väärt ainult meelejahutaja rubriigis kribamiseks. Ja selles kontekstis tulebki vaadata homeerilist hirnumist, mitte mingis tossus. Rattasõitja teab, et korv on kõige odavam ja igale jumbule jõukohane kulu. Selle mittekasutamine on kinni peas, mitte varustuses enese väärtuses. Kahju, et neid komme loevad ka rattaspordis võhikud, no kellele ei jõua kõike puust ja punaseks igakord pikalt seletada. Kahjuks näeme, et Priit apelleerib just võhikute seisukohtadele.

 
At 15:04, Anonymous Anonüümne said...

Kuulasin saadet ja tegin resümee:

1. Priit ajab äri (ajakirjandus pole oluline - see on hobi).
2. Keep smiling - kogu ameerikalik tunnustus. wtf aga see pole mingi tunnustus, samas jah keep smiling on asjakohane suhtumine, millega olen nõus.
3. Kõik ajakirjanikud on patukotid.
4. Priit lubas enam mitte kellegile haiget teha oma jutuga - täna nägime, et ei Priit ei teegi enam haiget vaid nimetab seda kõike kuulsust toovaks naljaks. WTF!???

Sihuke pullikaka võtab sõnatuks. Parem kui ma poleks seda saadet kuulanud. Mille eest too arst Priitu tänas? Ainult õlleteema oli asi, kus arst võiks Priidu seisukohti jagada.

 
At 15:07, Anonymous Anonüümne said...

Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

 
At 15:16, Blogger barutoson said...

To 13:41

Hurra. Ma teadsin et Sa ei arva, et ma tean, et Sulle meeldib kui Sinust aru saadakse, miks Sa tegelikult kirjutad. Ja miks Sa just nii kirjutad. Inimest on vaja kiita härrased. Seda aga on palju keerulisem teha, kui "Delhvit" panna.

 
At 15:29, Anonymous Anonüümne said...

Priidul on sellised mahud taga, et keskmine rahvasportlane võib ainult unistada. Teine teema on oskus viimast võtta.

Anatoli rääkis kunagi Kikust ja Kakust, et tüdrukud tegid ühepalju trenni, aga Kiku suutis võistlustel 20% enam pingutada kui trennides, Kaku vaid 5%. Eks sealt ka tulemuste vahed.

 
At 16:39, Anonymous Anonüümne said...

"kogu Eesti spordi probleem on madal intensiivsus.", kirjutab 13:48.

Aga see ei ole ju ainult spordi probleem. Ühe Eesti väga-väga auväärse alma materi endine tudeng rääkis mulle kuidas ta läks eraülikooli üle, sest auväärse alma materi seminarides olid rühmad suured ja õppejõud ei leidnud eriti mahti tudengitega individuaalselt tegelda. Üllatuseks leidis ta (hoopis madalama renomeega) eraülikoolis õpetamas needsamad alma materi õppejõud - haltuurat tegemas. Õppetöö intensiivsus ülikoolides on paljudes kohtades madal. Rahmeldamist on küll palju, aga see pole sügavuti minev intensiivsus.

"muidu head poisid, aga [..] teevad trennides pealeviskeid [..] loivates."

Kõrvalt vaadates tundub loivamine noorte spordis Eestis tõesti valdav mood olema. Eriti palju näeb loivamist jalgpalliplatsidel ja nende ümber.
Ja veel - suvel on kogu Tallinn täis flip-floppides ja t-särkides ringiloivavaid noormehi. Mõni on veel särgi ka maha ajanud. Nagu oleksid torsod meheliku ilu musternäidised. Aga ei ole ju. Paljudel on küll häid eeldusi, kuid ripped look'i ei ole, sest tööd enda kallal ei ole tehtud.

 
At 17:54, Anonymous Anonüümne said...

Tere, Priit, kuigi sinu veidike ründav stiil mulle eriti ei istunud, siis üldjoontes olen sinuga nõus. Olen ise sõitnud ratast ja tunnen hästi mitmeid proffe, kohtusin juhuslikult enne Tour de France-i Taaramäega. Rääkisime rattajuttu nagu ikka. Ta oli teinud Eestis üksinda 210 km treeningu, küsisin, et ''miks kellegiga koos ei sõitnud?'' Tema vastas, et lihtsalt ei ole kellegiga koos sõita, kõik sõidavad liiga aeglaselt. Antud treeningu keskmine kiirus oli tal 38 km/h. (Ütlen kohe ära, et igakord ta nii kiiresti ei sõida, tavaliselt 33-35km/h.)Rein on seda ka varem maininud,et Eestis tikutakse liiga aeglaselt sõitma, ning seetõttu treenib ta kodus olles enamasti üksi. Sama asja on maininud ka Kangert, näiteks kui ta läks Otepääle õppima, siis treeniti küll mahult rohkem, kuid aeglasemalt kui Vändras. Pärast Prantsusmaale siirdudes hakkas jälle kõrgema tempoga treenima.

 
At 17:56, Anonymous Anonüümne said...

Tere, vabandan, et sinatasin, ise kirjutan anonüümsena ja kõnetan Teid kui vana sõpra.
Jõudu ja jaksu,
Anonüümne kell 17:54

 
At 18:02, Anonymous Anonüümne said...

Kulla blogipidaja ehk on Teie probleem selles, et te pole ikka veel aru saanud eesmärkidest millega Velokad end liigutamas käivad - nimelt sellepärast, et neile meeldib see (seltskond, kokkusaamisviis ja lõpuks veel ka lihtsalt rattaga sõitmine)! Vaata on terve kogukond inimesi kes on oma saavutusvajaduse ära rahuldanud (Velost tean mitmeid nimesid, kes rattasadulas ei pea enam kellegile midagi tõestama). Kes aga tunnevad end vääga sitasti kui pole saanud liigutada. Neil on vajadus liikuda, see on nagu mõni mees peab õhtul õllepudeli naha vahele saama.
See millisele kohale tullakse mingil rahva peol see pole sellejuures nii oluline - see oleks nagu hakataks nt Õllesummeril kohti jagama diplomitest ja mälestusmedalitest rääkimata.
Mina saan sellest Teie jaoks müstilisest käitumisest niiviisi aru võibolla sellepärast, et mulle endale tundub ka nii??
Muide Rootsis on üks rahvasõit ümber Vätterni järve pikkusega 300km ja seal, kujuta ette ei koostata finišiprotokolli. Ei saa teada enda kohta osalejate seas ei saa isegi enda aega, webist saad ainult stardi kellaaja ja finiši kellaaja. Naabritest ei tea mittemidagi. Mina mõtlesin miks kurat küll selline nõme süsteem?
Nüüd järsku taipasin - selleks ju, et osaleksid ainult need, kes jalgrattaga sõitmist armastavad, mitte aga need kes tulemusi taga ajavad. Ehk võtate asja ette, muide regamisega ei tohi mökutada, sest märts aprill on kõik 18000 osalejat harilikult juba kirjas ja see on limiit.
Niipalju siis üritamaks veelkord selgitada Teile arusaamatuid asju.
Terv Toomas

 
At 18:38, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, Toomas, 18:02, selgitamast, aga mind selline üritus küll ei paelu. Jalg joonele, kell käima ja läks! Vaadake, Toomas ja teised ka, on selliseid mehi, kellele on noorest peale meeldinud võistelda, ja kui kellegagi võistelda ei ole, siis kas või iseendaga, et kas saan grupil eest ära või mitte, mida iganes see grupp endast mõtleb, see polegi tähtis.

Aga 17:54 - teie kirjutatu peaks siin suurte - mis suurte? ülisuurte! tähtedega igale aeglaselt treenimise apologeedile otsa ette naelutama. Ma saan aru, et mind ei taheta uskuda. Okei. Aga mehed, mis te kostate Taaramäe ja Kangerti juttude peale, ah? Ja see, 17:54, et te tundsite süümekaid sina-stiili pärast - no kuulge, sellise olulise sõnumi siia postitamise juures ei ole sel pöördumisvormil mingit tähtsust. Nii olulise sõnumi edastamise korral viisakusfinessidesse ei takerduta. Aitäh, 17:54, nüüd näen, et see, mida ma instinktiivselt olen tundnud, ei olegi vale. Vaid suisa õige ju! You are my hero, 17:54! Nael kummi teile!

 
At 18:44, Anonymous Anonüümne said...

PP mõnitab noid kes rattasõidust mõnu tunnevad. Blogipidajad mõnitavad PP-d kes mölaajamisest mõnu tunneb. Viik 1:1.

 
At 18:52, Anonymous Anonüümne said...

Mulle meeldib Luhatsi jutt Vätternist.

Minu esimene kord rattavõistlusel oli samuti väga veider kogemus. Kõigepelat stardis hakkas pihta meeletu klipiklõbin, kuid mul olid jalas tavalised jooksutossud. Seejärel kadus kogu seltskond tuhatnelja eest. Kui jõudsin joogipunkti olin paras süsi. Mõtlesin, et mida pagan siin lennatakse. Rada oli ammutuntud metsatee ja ei midagi huvitavat. Pärast kõik võrdlesid tulemusi ja olid häpid. Mul oli tulemusest savi. Tulin otsima sõidurõõmu, kuid ausaltöelda seda ei saanud, sest ega varustus ei kannatanud kriitikat nende olude jaoks. Rada oli disainitud ikkagi kangemat kraami pillidele ja ikka selline, et rattamehaanikutel palju hooldustööd jätkuks.

Eestis kahjuks Vätterni sarnaseid sündmusi ei korraldata. Meil siin ju arvatakse, et on 2 rattasõidu võimalust, kas matk või võistlus. Sellist vahepealset formaati, kus pikemalt sõita saaks ei olegi. Ilma ajata sõidud on parajad lastele aga mitte täiskasvanud inimestele. Ilmselt on see nish veel vaba. Hea tahtmise korral võiks midagi ära teha.

 
At 20:15, Anonymous hd said...

Õige,Priit---arvan,et võiksid veel kõvemini tulistada,nii rajal,kui blogis.

 
At 20:28, Anonymous Anonüümne said...

päris asjalik jutt...sportlane peabki enesetunde järgi treenima,kui trennis minek hea ja puls kannab,siis miks mitte natuke ennast mõne kiirema lõiguga ergutada?
Ja see treeningmahu värk ka selline induviduaalne-mõnele sobib,mõnele jälle just sellised lühemad ja erksamad trennid istuvad.
usaldake rohkem oma enesetunnet ja teete asjad ainult paremaks,sest selliseid treeningu meistreid,kes plaanis iga trenni hingehinnaga ära teevad ja pärast rütmist väljas südamega lõpetavad on ennemgi nähtud!

 
At 20:52, Anonymous Anonüümne said...

Aasta 2006(? - enne toda kannakõõluste põntsu). Pullerits kirjutab, kuidas Loskutov oli tal soovitanud kõva tempoga trennis joosta, "sest organism unustab muidu kiire jooksu ära". See oli siis. Nüüd võrdleb Pullerits end Kangerti ja Taaramäega. Kas inimene ka kunagi õpib?

 
At 21:00, Anonymous Anonüümne said...

Priit ei õpi vaid õpetab. Ta on teoreetik kellel praktikas alati nihu veab.

 
At 22:27, Anonymous Anonüümne said...

PP: Fakkjuu. Fakkevribodi.

Piinlik.

 
At 22:30, Anonymous Anonüümne said...

Priit ajab suisa pada. Võiks arvata, et emeriitprofessor Ene-Margit Tiiduga suhtlemine, statistikateemalise artikli kokkukribamine ja selle kommentaaride lugemine paneb mehe ka statistiliselt mõtlema. Aga ei!

"2008. aastal sain aja 1:37.13. Eelmisel aastal [..] pärast treeningtempo alandamist, alanes ka võistluskiirus: aeg 1:38.46. [..] Võtsin siis tänavu kevadel treeningtempot veelgi vähemaks. Ja tulemus? 1:39.42.

Järeldus on ühene: mulle treeningul uimerdamine ja soigumine ei sobi."

Mille alusel seostab Pullerits aegade nõrgenemise treeningtempo alanemisega? Treeningus on ju miljon tegurit, mis kõik mängivad. Võistlusel samuti. Vanuse lisandumine üksi on väga tõenäoline põhjus. Kui teha andmetest graafik, siis on näha, et viimase aasta halvenemine oli üks minut, enne seda aga poolteist minutit. Millest see vahe? Äkki treeniks veel aeglasemalt - ja tulemused hüppaksid üles?

 
At 22:34, Anonymous Anonüümne said...

Kuulge, esiteks tollel Taaraka 38 km/h trennil oli keskmine kiirus sellepärast nii kõrge, et trennil oli ainult Räpina-Mehikoorma lõik vastutuules, enamus muud oli allatuult. Teiseks oli 1h 30' auto taga sõitu 55-60 kmh. Seega siit suhteliselt kõrge keskmine kiirus.
Kolmandaks oli see nädal enne tuuri, kus juba tulebki kiiremat liigutust teha.
Neljandaks tundub nii kõvade meeste ka suhteliselt aeglane põhjaladumine kehvematele maru kiirena.
Kui mälu lapsepõlveaegadest alt ei vea, siis meenub et meie ainus Tuuri etapivõitja oli öelnud et hooaja alguses peale puhkust on trenni keskmine kiirus ca 28 km/h, võistluste poole läheb see järjest kiiremaks.

See ,et keegi ütleb, et tuleb treenida ainult aeglaselt või ainult kiiresti ei saa olla absoluutne tõde, treenida tuleb vastavalt vajadusele.

P

 
At 23:07, Anonymous Gaspar said...

Priit, soovitan Tartu rattaralli(sic!) Pauli tulemuse hindamisel lugeda tema blogi sissekannet: http://kyljetuul.wordpress.com/2011/05/30/lars-kuljetuule-kokkuvotted-rattarallist/

 
At 00:10, Anonymous Anonüümne said...

"Alaver rääkis juba aastaid tagasi, kui Saksa suusatajad kuulusid maailma tippu, et sakslased treenivad hämmastavalt kiiresti."

Väga tubli PP, et seda jälle meelde tuletad. Meie kohalikud jooksu-suusa-ratta treenerid ja Suured nõuandajad on oma treening meetotitega aastaid maas.
See suurele ja aeglasele mahule rõhumine on ajast ja arust. Aga seda siin ei usuta. Vaadake mis mujal ilmas ka toimub.

"Võrreldes eestlaste treeningutega märkas ta olulisi erinevusi. Esiteks, norralased teevad väga intensiivseid, kuid lühikesi treeninguid. Ja teiseks, suure suusarahva põhilise trumbina tuli välja armastus jooksmise vastu. Võrreldes eestlastega on nende tase sel alal sootuks teine."

http://sport.postimees.ee/495728/mae-suusakooli-opilased-treenisid-koos-norra-tippudega/

 
At 00:19, Anonymous Lihtne poiss said...

Mr. Pullerits, üsna naljakas lugemine, aga siiski on mul natuke kahju!

 
At 00:20, Anonymous Anonüümne said...

Jalgrattasport. Tarmo Tiisler
http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1591641

 
At 00:28, Anonymous Anonüümne said...

Vaadates (mitteratturina) seda ärplemist-kemplemist, mis siin blogis juba tükk aega on käinud, tundub minule, et ratturitel ei ole võitlust, mis selgeks teeks kes on kes. Selline võistlus võiks olla nt 50 km eraldistardist sõit.

 
At 01:48, Anonymous Anonüümne said...

See blogi on ikka olnud tspia provotseeriv, aga nüüd on ikka eriti hulluks läinud.

Ei väga lõbus on :D

 
At 08:22, Anonymous Anonüümne said...

Priidul õige joon teema arendamisel. Tähtis on ikka kiiruslik vastupidavus, mitte baas, kellel on baas rattal laotud, kellel aga aastaringne. Eestis on neid nö baasi ladujaid liialt palju, kuid arendab ikka kiirusliku vastupidavuse arendamine

Ain V

 
At 10:05, Anonymous Anonüümne said...

Tuleb tunnistada, et isegi Priiduga nõus, mis puudutab treenimise aega. Olen arvutanud-arvestanud, et oluliselt oma tulemust parandada, peaksin ka oluliselt treeningmahtu tõstma. Aga kas mul on vaja rada 5 min kiiremini läbida ja olla 57 kohta kõrgemal? Ei ole... Kas mul on aega ja tahtmist teha nädalas trenni mitte 4 vaid 5 korda, kas mul on aega ja tahtmist teha 2 h trenni asemel, 2 h ja 30 min? Ei ole...

 
At 10:23, Anonymous Anonüümne said...

Kulla blogija ma ei üritanud Teile selgitada seda kuidas peaks trennis tegutsema vaid seda, et on olemas ka teistsuguse mõtlemisega ja eesmärkidega rattasadulas istujaid. Palun siis tolereerige neid. Mitte kõik ei soovi areneda 46 aastaselt.
Kui soovid siis sõida eest ära ja mine ning arene seal (üksinda) :)).
Terv.Toomas

 
At 10:28, Blogger Priit Pullerits said...

Teeme nüüd siis vahekokkuvõtte, kes eelmise öö jooksul asjale pihta on saanud:

20:28
00:10
08:22

Tõele au andes ilmneb ka mõnel teisel juba asja tabamise jooni, mis näitab, et olukord ei ole enam lootusetu. Ent paljud on ikka vanas ja läbipõruvas lähenemises kangekaelselt kinni.

Vaatame eile õhtut: tulin koju, sõin kella 19 ajal, aga ei tekkinud tunnet, et peaks trenni minema. Lugesin siis pisut, avardasin silmaringi, harisin end. Siis vaatasin kella 21 paiku, et tobedast kaarest puhunud tuul on nõrgenenud, temperatuur ka inimlikum ja äkki teeks ühe sutsaka. Aga mitte palju, lihtsalt organismi ergutamise nimel. Hüppasin siis ratta selga ja tegin 24 km pisut alla 45 minuti. Neist viimased 9 km olid ikkagi vastutuult. Mis oli mõte, küsite. Selline rahulikum tempotrenn, ütleme nii. Rohkem ei tahtnudki, aitas sellest küll. Milleks kogu aeg mingid 60 km ja 70 km ja 95 km?

 
At 10:39, Anonymous Anonüümne said...

Ehh Toomas, Priit saab su soovist väga hästi aru ja tegelikult saab ta ka kõigist rahumeelselt liigutajatest aru aga tal on vaja hoida siin intriigi üleval ja sellepärast ta käitub nii nagu rahva jutt ei jõuaks talle kohale. Mees hirnub praegu kõveras, et ERR-i telestaar läks tema intriigilõksu :) Maakeeli öeldes on Priit noor põrsas kes rõõmleb kamraade osavalt narrides.

 
At 10:56, Anonymous Anonüümne said...

Kahju, kuna Paul on kogu aeg trennis ei saa ta siin sõna sekka öelda. Kahju!

Priit, kas MTB on ka mugavussport? Kas see mida näeme Le Touril on mugavussport?

Keegi siin eespool arvas, et blogipidaja areng tuleneb varustuse paranemisest. Seda on küll ülekohtune Priiidule süüks panna, kui vaadata milline rattapedendus valitseb. Priidu ratas on kasvõi Pauli Pinarelloga võrreldes ikka täielik saan!

 
At 11:20, Anonymous Anonüümne said...

Priit on kirjutatud juttude järgi kõva mees. Sigakõva mees. Arvamusliider.

Pole härraga kahjuks vahetult kokku puutunud. Kas näost näkku suhtlemises on tegemist samasuguse ülbikuga? Või jääb siis kuraasi vähemaks?

Tänan.

 
At 11:24, Anonymous Anonüümne said...

Lugupeetud Priit Pullerits.

Teretulemast alla tunniste sutsatajate klubisse. Ma loen rõõmuga, kuidas te oskate väntamisest lihtsalt rahulolu saada. Samasugust rahulolu oskavad tunda kümned miljonid eurooplased. Seda on enam, kui ühegi teise ala harrastajaid.

Minul tekkis ainult üks küsimus, et kuidas on võimalik tuulevaikuses kindlaks teha, kas puhub päri- või vastutuul? Seda teades oskaks ma ka pedaalidele õigel ajal rohkem survet avaldada.

 
At 11:32, Anonymous Anonüümne said...

Aga mina sõitsin eile 25,7 km 43 minutiga!

 
At 11:41, Anonymous Anonüümne said...

Nüüd on kõik suured mahu ja baasi treenijad ja õpetajad kuidagi vaikseks jäänud? Ei saa olla kogu aeg vanades tõekspidamistes kinni, niimoodi liigub muu maailm liiga kaugele eest ära. Samas on keeruline nüüd endale ja teistele tunnistada, et need plaanid on oma aja nüüd ära elanud.

 
At 11:54, Anonymous Anonüümne said...

Ma sõitsin ükspäev Tartu Lõunakeskuse eest Tallinna lennuväljani 1h 45min. sõu vatt?

Kui sakslaste treeningmeetod, et intensiivselt ja lühidalt treenides tulevad esikohad, ka praktikas paika peaks, siis peaks nad ju esiteks ise pidevalt tipus olema ja teiseks oleks ülejäänud riikide koondistel alust seda treeningmeetodit kopeerida kuid paraku näitab reaalne elu siiski midagi muud. Seega sai tegemist olla ainult mingi hämaga ja vastastele puru silmaajamisega (üks meie suusasprinter olevat ka erakordselt heas hoos enne hooaja algust olnud, et lausa teiste riikide treenerid seda sooritust videole võtsid kuid kui asjaks läks ja medaleid jagama hakati, siis miskipärast ei olnud mainitud kodanikku poodiumil auhinda vastu võtmas)

PP kirjutis on ladus aga sisutühi.
Tanel

 
At 12:26, Blogger Priit Pullerits said...

Vastan:

10:23, Toomas - inimesed on erinevad ja ei saa olla, et mitmekümnekesi grupis sõitmine arendab ühtemoodi kõiki ja sobib ühtemoodi kõigile. Loogiline, kas pole?

10:39 - ütlen vaid üht: asju tuleb esitada huvitavalt, sest vaidluses pidi sündima tõde. Selleks tuleb inimesi vaidlema ärgitada.

10:56 - ei, Tour de France ei ole mugavussport. Aga ma ei tea küll ühtegi teist Eesti ratturit peale Taaramäe, kes seal kaasa lööb. Teistele jääb ikkagi päevakorrale küsimus: kas rattasõit on mugavussport?
Ei, MTB ei ole mugavussport, see on tüdimussport või tüütusport!
Kas mu Scott on siis tõesti nii halb??? No siis on veel arenguruumi - tehnika arvelt!

11:20 - ei; jah.

11:24 - ei taha end võrrelda miljonitega, eriti veel eurooplastega, kes on The Economisti välistoimetaja, Eesti sõbra Edward Lucase sõnul sõdimiseks liiga arad või nõrgad ning ameeriklaste sõjalisest vaatevinklist peaaegu kasutud. Europe is for sissies! Ja mõni suts on mul ikka üle tunni ka.

Tuule suunda aitab määrata kogemus. Ja kui sellest ei piisa, siis vaadake, mis suunas puhuvad lipud ja plagud ja pilt on kohe selge! (Neid lipukesi-ribakesi kasutatakse tuule suuna määramises ka kergejõustikus ja suusahüpetes, näiteks, muide.)

11:32 - kõva tulemus. Palju õnne. Kui see polnud kogu ulatuses allatuulesõit, vaid sõit ringil või edasi-tagasi, olete minust oluliselt kiirem.

11:41 - jah, kuhu nad jäid?

11:54 - me räägime ikka ratta-, mitte autosõidust.

 
At 12:27, Anonymous Anonüümne said...

-> 11:54
Suusasprinterite näide on päris hea näide. Huvitav, et esimesed ringid on kiirus olemas, aga siis mida ring edasi, lihtsalt enm ei jõuta?

P

 
At 13:48, Anonymous Anonüümne said...

Priit kirjutab, et temale meeldib lapsepõlvest peale võistelda. Jooksmas käies juhtub ikka, et mõni väike jõmpsikas hakkab sinuga "võidu jooksma", nii u 30 m peab vastu, siis on hing kinni. Sama ka suusarajal, kui mõnele lapsele järele jõuad.

 
At 14:29, Anonymous Anonüümne said...

"Jäin teda kuulama ja tulemuseks oli see, et pidin lõpukilomeetril talle alla vanduma - tal on lühispurdiks lihtsalt võimsust rohkem."

Lisaks sellele, et aeglaselt treenijad on lollid ja laisad, takistavad nad ka võistlusel Priidu võimetel avanemast!. Ja lõpuks panevad "laisad ja aeglased" veel Priidule lõpuspurdiga ära! Ei-noh, Pulleritsu tasemega peaks manipulatsiooni MM-il osalema.

 
At 15:23, Blogger Priit Pullerits said...

14:29, ise olete manipuleerija! Te ei taipa rattaspordist tuhkagi! Teile tuleb vist üllatusena, et maanteerattasõidus on olemas sprinterid-finišeerijad, on mägironijad, on temposõitjad, on isegi veekandjad, muide. Sama ka MTBs: Allar Oras vaatas Tallinna Sadama GP maastikurattakrossi rada, kus võitis Martin Loo, ja olles trassiga tutvunud, leidis, et see on ikka hoopis muu ala kui see, mida tema on maastikurattakrossina harrastanud.

Ma ei saa aru, miks mõned inimesed nii kõigutamatu enesekindlusega oma rumalust tahavad demonstreerida ja selle üle veel uhked ka on.

 
At 15:52, Anonymous Anonüümne said...

Ma ei saa aru, miks mõned inimesed nii kõigutamatu enesekindlusega oma rumalust tahavad demonstreerida ja selle üle veel uhked ka on.

Kas Te ise olete sellest patust prii?

 
At 16:23, Anonymous siim said...

Uhkustamine nüüd mõni patt. Torkige veel lugejaid ärimees Priit, küll te siis näete mis on patt.

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

Kas keegi oskab seletada, mis huvi on Priidul siin nende anonüümsete kommentaatoritega vaielda? Mis kasu sellest tõuseb?

Ma saaksin aru, kui sellest tekiks asjalik diskussioon, mis kuhugi ka välja viiks.

 
At 18:19, Anonymous Anonüümne said...

Lõiv on tuntud möliseja ja targutaja. Koguaeg võtab sõna ja õpetab.
Huvitav, kus nüüd on kui keegi midagi vastu ütles. Ilmselt pedaalib kuski...

Võiks vähemalt midagi vastu öelda.

 
At 04:16, Anonymous Anonüümne said...

Muhahaa, see oli üks saatanlikult hea lugu :)

Ei ole mõtet jah, Priit, neid maakatest uimerdisi kuulata, nad tahavad tõepoolest ainult saboteerida, kasvõi alateadlikult.

See tuleb neil kadedusest.

 
At 16:36, Anonymous Lars said...

Aga milles üldse küsimus - meil on tulemas veel päris mitu eraldistarti seal aastal (Tallinna Rattafestivali raames, Filter sarja viimane etapp, samuti Tartu Linna MV raames ja seenioride EMV).

Pullerits ja Lõiv joonele ja sotid selgeks. Priit, võtad väljakutse vastu?

Nagu siin korduvalt on mainitud, siis grupisõit on paljuski loterii-allegrii. Mind huvitaks jõudude vahekord päris siiralt, niiet kommentaar on täiesti iroonia-vaba. Kas ideel on veel toetajaid? :)

 
At 23:44, Anonymous Anonüümne said...

mina tahaks küll Pulleritsu TT-s näha! aga kui Paulil on kuskil kuuril temposõidu ratas, kiiver, kombe, siis pole nagu mõtet. ehedal kujul, MNT ratastega, isegi ilma eraldistardi lenksuta - mina küll ei tea kes võidab. Rattafestivali 9 km sutsaka osas pakuksin võitjaks siiski Pauli!

 
At 15:32, Anonymous Anonüümne said...

jätke nüüd. Pullerits ei julge üks ühe vastu võistelda.

 

Postita kommentaar

<< Esileht