Pullerits: Kuidas ma grupil jälle (!) eest ära sõitsin?

Kõigepealt parandan ühe varasema vea. Täna helistas Jaak Mae ja ütles, et tema aastane töötasu murdmaasuusatamise Otepää MK-etapi korraldusmeeskonna juhina, mille asjus ta ei ole Eesti Suusaliiduga veel lepingut sõlminud, kuid teeb seda loodetavasti uuel nädalal, ei saa olema 50 000 eurot, nagu ma olen varem kirjutanud, vaid heal juhul pool sellest summast. Mae lisas, et see summa katab ka tema majanduskulud, nagu mobiiliarved ja autokütuse kulu. Vabandan eksliku info avaldamise pärast Mae ja lugejate ees.

Nüüd aga sellest, mis juhtus eile.
***
"Kas sinu jaoks on liiga aeglane või?" küsis Jaan Veeranna, kes Aavo Pikkuusi parimatel aastatel kuulus Eesti rattasporditippu, kui Tartu Velo klubi mehed olid oma eilsel treeningul jõudnud Tartu-Põlva maanteel tagasipöördepunkti, Liivale, kus Tartu rattarallirada metsa vahele Karilatsi ja Ihamaru poole pöörab.

"On küll," vastasin. Liiva suunas sõites olid veloklubilased Vana-Kuuste kandis paarikaupa ees karussellitades kiiruse mõnusalt 40 km/h ligi vedanud, aga siis, kui tuli pikem, ehkki äärmiselt lauge tõus, lasid jala kollektiivselt sirgu. "Huvitav, miks seisma jäädi? Hakkas just huvitavaks minema," küsisin enda taga sõitnud Art Soonetsilt, Scanpixi Baltimaade pealikult, kes ortopeed-traumatoloog Leho Ripsiga ohjeldamatult juttu ajas (Lobamokk on Soonetsi hüüdnimi). "Aga sa võid ju ise ees edasi panna," vastas Soonets. Vara veel, mõtlesin, ja loksusin grupis pöördetähiseni.

Sedasama, et võin ise ette minna, pakkus mulle tagasipöörde järel ka Veeranna. Igaks juhuks küsisin üle, kas ta mõtles seda ikka tõsiselt, sest tean, et tagasiteel armastavad veloklubilased spetsiifilisi sõiduharjutusi teha, kus ei ole soovitav jalgu jääda. Veeranna kinnitas, et mõtles küll tõsiselt.

"Olgu, ma siis lähen," ütlesin ja vajutasin tugevamini pedaalidele. Maanteeratas on ju kiiresti sõitmiseks, ja see on puhas nauding, kui saab kiiresti sõita. Oi, kuidas see mulle meeldib, kui saab võistlusmomendi juurde tekitada!

"Aga ära sa 32-ga mine!" hüüdis Peip Reedi, veloklubilaste kamandaja, mulle tagant järele. "Kui lähed, siis mine ikka 50-ga!" Jutt käis, mõistagi, kiirusest.

Aga ma ei kavatsenudki kohe pedaale jõuga põhja vajutada, vaid aegamööda kiirust koguda. Ajasin spidomeetri näitaja 38-39 km/h peale, Liivalt väljaviiva tõusu võtsin 32 km/h-ga ja seejärel pedaalisin nii, et kiirus oleks 40-41 km/h. Puhus küljetuul. Ega mul ausalt öeldes selget eesmärki olnud. Mõtlesin lihtsalt, eks näis, kui kaua üksinda ees vastu pean, enne kui grupp massiga tagant järele tuleb, sest vaevalt, et nad lasevad mul kogu tagasitee ees soleerida. Finišini oli 28 km.

Enne teist tõusu, mis rattaralli sõitjaile on tuttav umbes 20. km, raja teise pikema laskumisena, piilusin korraks selja taha. Üllatuseks gruppi ei silmanud. Võtsin tõusu 31 km/h-ga. Pressisin omajagu kõvasti, sest ühel hetkel tundsin, et parema sääremärja põlveõndla lähedane sisekülg tõmbas ühe vändapöörde ajal imelikult kokku. Ajasin kohe tagumiku sadulast püsti, et jalatöö amplituudi suurendada ja lihaseid venitada. Probleem kadus koheselt.

Kui olin sõitnud pisut rohkem kui 10 km, ilmusid vasakult selja tagant ootamatult sinivalges võistlusvormis veloklubilased. Ehmatasin, et kas tõesti sai grupp mu nii kiiresti kätte. "Kurat võtaks!" jõudsin juba vanduda. Siis aga nägin, et nad sõidavad hanereas - teevad meeskonnasõitu. See oli pikk rivi, tavalise nelja sõitja asemel kuus või seitse meest. Nad tulid nii hea hooga, et mul polnud lootustki neile sappa haakida. Ja nad muudkui kaugenesid.

Ent ega ma sellest moraali alla lasknud, ehkki endamisi nentisin, et ega see ilus küll ole - seitsmekesi ühe kallale tulla. Hoidsin oma kiirust edasi 41 km/h peal, kui 2-3 km pärast tuli sama ootamatult järjekordne rivi veloklubilasi. Aga sedapuhku tegutsesin otsustavamalt ning haakisin ilusasti viiese rivi viimase mehe tuulde.

Kauaks seda tuulessõitu ei jagunud, sest juba kilomeetri jagu hiljem, Vastse-Kuuste tõusu all - see on tõus, mida rattaralli sõitjad teavad esimese pika ja ka kiire laskumisena - lasid mu ees sõitjad jala sirgu. Nagu oli seda nende ees teinud ka esimene meeskond. Ent siis tuli mul meelde kusagilt kuuldud õpetus, et just sellal, kui teised järele annavad, on hea kontrasse minna. Ja seda tegingi. Ajasin jälle tagumiku sadulast püsti ning läksin tõusu ründama. Enne ei jätnud, kui tippu välja kangutasin. Tõusul hoidsin kiirust 31 km/h, tipus lasin veidi järele, aga siis hakkasin uuesti tempot üles kruvima. Pärast Võru-Tartu maanteele keeramist vaatasin üle õla - gruppi ei paistnud.

Ent nüüd ootas ees kõige raskem ja ebameeldivam lõik. Tee pööras sedasi, et tuul puhus rohkem vastu, lisaks on Tartust Võru suunas välja viiva maantee asfaldi murdekohad niimoodi silutud, et seal muudkui hüppab. Ent seda rohkem võtsin end kokku, et kiirust hoida. Kui nägin, et enne Ülenurmet sain kätte 36-37 km/h, siis hakkas tekkima juba lootus, et äkki õnnestubki ette jääda.

Linnaäärsele raudteeviaduktile lähenedes ei leidnud silmad endiselt selja tagant gruppi üles. Ronisin viaduktile 31 km/h-ga. Lõunakeskusele lähenedes hoidsin kiirust ligi 40 km/h, mille tõstsin pärast Riia maantee ringteelt maha sõitmist 45 km/h-ni. Taha enam ei vaadanud, aga vaist ütles, et selliste kiiruste korral grupist vastast ei tohiks olla. Viljandi maantee ringilt läksin lõpukilomeetrile samuti kiirusega 45 km/h ega lasknud jalga sirgeks enne, kui üle peatee lähenemise märgiga tähistatud kujuteldavast lõpujoonest üle olin.

Isegi kohaliku rattaspordi seisukohast oli minu eestsõit no-event, aga mis tähtsust sel on! Ise tuleb endale oma väiksed eesmärgid püstitada ja ise neid täita ja see, mis maksab, on enda rõõm nende eesmärkide elluviimisest.

Hakkasin grupile vastu sõitma ning veendusin, et sõitsin grupil üksinda eest kindlalt kaks, kui mitte lausa kolm kilomeetrit.

Pärast sain Veerannalt tunnustava sõna, et "tubli!". Tänasin ja küsisin, et ega ma oma seesuguse soolosõiduga Velo klubi trenne riku, sest lõppude lõpuks saan ju kaasa sõita vaid klubilaste vastutulelikkusest. Liiati, ega mina käi nendega trenni tegemas, vaid niisama rattasõitu nautimas. Veeranna kinnitas veel kord, et ei riku.

Sellegipoolest tean, et mu sõit läheb korraliku trenni ette. Aga mida tegid eile tund ja kolmveerand Soonets ja Rips, kellel isegi Tartusse jõudes polnud jutt veel otsa saanud, sellest ma küll aru ei saa.

Ei tea, kas must võib kunagi veel jalgrattur saada?
***
Kel aega, sisustage oma pühapäeva hommik kell 10.10 Vikerraadio "Jutusaatega", kus mind intervjueerib Tarmo Tiisler.
******
Wash ehk kuivanud jõesäng, mida mööda jooksevad pärast vihmasadu tulvaveed, Saguaro National Park, Rincon Mountain District, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Tour de France'i neljapäevane mägietapp. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 2: Jeremy Roy (vasakul) ja Geraint Thomas on Tour de France'i neljapäevasel mägietapil grupil eest sõitnud. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 3: Johnny Hoogerland Tour de France'i parima mägedesõitja särgis. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 4: Geraint Thomas Tour de France'i neljapäevasel mägietapil. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Selline preemia ootab Tour de France'il jalgratturit kiire sõidu eest. Foto autor: Reuters/Scanpix