Pullerits: Mida arvata Eesti vastupidavusalade ajakirjast?
Ajakirja Jooksja ikka olete vaadanud ja lugenud? Heal läikepaberil, viimane number sada lehekülge. Jah, see on produkti väline külg. Aga sisu?Viimasele numbrile kulus mul tublisti alla tunni. Seda on vähe. Aga ega midagi kahe silma vahele ka jäänud.
1997.-1998. aastal olin Fulbrighti stipendiaat Marylandi ülikooli (College Park) ajakirjanduskolledžis USA pealinna Washingtoni lähistel, tudeerisin spetsiaalselt erialaajakirju. Mõningad seal omandatud tõed tulid meelde, kui viimase Jooksja sisusse süüvisin.
Ma ei hakka siin kogu know-howd tasuta laiali laotama, aga paar remarki siiski.
Esiteks, ajakirjal puudub oma hääl. (Hääle tähtsuse kohta kirjutas, muide, väga sisukalt eelviimases Vanity Fairis Christopher Hitchens - süüvige sellesse, saate palju targemaks, kuigi see ei ole väga kerge tekst, aga iga vähegi haritud inimene käib sellest võrdlemisi mängeldes üle.) Spetsialiseeritud ehk erialaajakiri, mis on sisuldasa fa fänniajakiri, peab olema nagu tark ja heasoovlik semu, sa pead teda sellisena tunnetama - siis ta täidab oma eesmärki, st on hästi tehtud. Milline on Jooksja hääl? Kas tal on üldse häält?
Panen siin kirja vaid ühe lause omaaegsetest konspektidest: "Äärmiselt oluline on ajakirjal tunnetada oma lugejate mentaliteeti, hingelaadi ja huve, et nende põhjal kujundada ise enda isiksus ja toon."
Teiseks, eelnevaga haakub selline otsustav mõiste nagu entusiasm.
Kindlasti on Donatas Narmont ja Andrus Nilk Jooksja tegemisel entusiastlikud - vaadake kas või seda, kui palju on reklaamikülgi -, aga sellest on vähe kasu, kui see välja ei paista. Kui ajakirjas on nii palju tuima tekstiga külgi (paljud just need, mille autoriks on märgitud anonüümne [sic!] Jooksja), siis see tapab lugejate silmis igasuguse energia ja vitaalsuse.Emotsiooni tundsin Meelis Atoneni mina-loos oma kolmest tänavusest maratonist ja pisut ka Meelis Koskaru loos jooksust läbi Atacama kõrbe, ehkki kirjutamise koha pealt saanuks ja tulnuks seal kõvasti asjale kaasa aidata.
Kolmandaks, kui vaatame klassikaliste spetsialiseeritud ajakirjade ülesehitust, siis see, mis Jooksjast ilmselgelt puudub, on see, mida vastavas erialaliteratuuris nimetatakse columns. Ka teine oluline koostisosa, mida vastavas literatuuris nimetatakse departments, on nõrgalt esindatud. (Mida need täpsemalt tähendavad ja millised peavad olema, see teave jääb siinkohal juba pay-walli taha.) Kõige rohkem on esindatud kolmas komponent, features, aga siiski on need lood vähemalt minu arvates too generic.
Neljandaks jäi silma, et nii mõnelgi lool kippus fookus kaduma. Liiga palju eripalgelist materjali oli ühe pealkirja a
lla koondatud, nii et pärast lugemise lõpetamist jäi õhku küsimus, et oot-oot, mis see tuum nüüd oli.Viiendaks, mida seesugustest erialaajakirjadest otsitakse, on targad ja autoriteetsed nõuanded. Neid oli samuti napilt. Esile toomist väärivad Jaanus Ritsoni rulluisuõpetused, Harry Lembergi lugu treeningute ja võistluste sidumisest ning Lauri Rannama harjutused vigastuste vältimiseks.
Kuuendaks, alati tekitavad küsimusi nn spondeeritud küljed. Pean silmas Eesti Kergejõustikuliidu kaheksat külge - need mõjuvad kui võõrkeha, langevad ansamblist välja. Ja ega need sisult ka suuremad asjad ole- vaadake näiteks külgi 45-49.
Detailidesse ma seekord ei lasku, aga et neid märkasin, siis olgu vaid nenditud, et rohelised tekstid esikaane rohelisel taustal on raskesti eristatavad ja loetavad, et veeruses tekstis pole ilus toppida kahte rida teisele veerule pildi alla (lk 5), hea ei ole jätta sisukorra külgedel 6-7 märkimata, mis pilt millise loo juurde kuulub, rääkimata osa teksti hoopis ärakaotamisest (Grete Šadeiko tekst lk 44).
Nagu sellistel puhkudel öeldakse, et tubli töö, aga arenguruumi on veel palju.
Mida teie Jooksjast arvate? Kui oma arvamuse välja ütlete, siis loodetavasti saavad tegijad siit pidepunkte, mida edaspidi arvestada, et lugejaile veelgi meelepärasemat toodet pakkuda.
******
Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)Fotod 1 ja 2: Rein Taaramäe. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Nii käib Tartu GP-l kõhu kinnitamine. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 12:12
kommentaare: 32
32 Kommentaarid:
Üldiselt nõus aga vähemalt osaliselt kehtivad samad puudused ka teiste eesti ajakirjade puhul. Väga palju ülevaate-infot ja vähe sisulist ja harivat infot. Näiteks ka Basketi puhul olen ma samu puudusi märganud, aga siiski leidus Basketis ka asjalikku ja harivat.
Ilmselt üks suurim häda on eesti väiksus ja sellest tulenevalt kogenud ja oma teema osas sügavalt pädevate ajakirjanike puudus. Pole lihtsalt piisavalt inimesi, kes oskaks teemat sügavuti käsitleda. Ja ma ei räägi üldse käsitlemisest. Kõik algab juba teemapüsitustest. Pinnapealsel inimesel jäävad ka teemaüpüstitused pinnapelseks.
Ehk siis erialaajakirjade toimetustesse oleks vaja oma kitsa ala fanaatikuid, siis on loota ka et need fanaatikud ajavad välja infot ja teemasid, mis ka neid endidki arendavad ja huvitavad. Siis on lootust et ka lugejatele saab ajakiri palju huvitavat pakkuma. Paraku aga on nii nagu on.
Jooksja puhul torkab see kitsaskoht imselt eriti silma seetõttu, et sinna on kokku kogutud väga lai spordialade valik. Neil on vaja toimetusse kokku koguda inimesed, kes kirjutavad jooksmisest, suusatamisest, rattaspordist, sõudmisest, orienteerumisest jne. jne. Pole just lihtne mis?
OK ärme liiga nüüd ka materda. Ajuti ikka leiab ja Jooksjast huvitavat materjali, aga võiks tihedamini. Mul näiteks on viimasel ajal jäänud juba mitmed numbrid ostmata ja mitte rahapuudusest.....
Ja üldiselt. Mulle näib ingliskeelsete väljendite eestikeelsesse teksti pistmine sama kummaline nagu näteks 19. sajandi prantsue keele vaimustus. Lugege või "Sõda ja rahu" ja saate aru, mida ma mõtlen.
1) Minu arust on läikepaber jama, matt paberilt on palju parem lugeda.
2) Kas PP õppejõuna annab kolmandas punktis toodud mõisted üliõpilastele edasi inglise keelsetena või esitab need eestikeelsete vastetena ja utsitab üliõpilasi neid ka eestikeelsetena kasutama?
P
Narmont püüab iga hinna eest tulubaasi suurendada läbi ajakirjas avaldatavate reklaamide ja reklaamtekstide. Tulemuseks on pettunud lugeja, kelle jaoks soovitud content kaob jama sisse ära. Tuleb tegutseda nutikamalt ja leida vajalik raha nii, et ei solgi ajakirja sisu ära.
Kas see kolmas pilt on ikka Rein ?
Time rattaga ja sellises ülikonnas ?
Jooksja jah läheb Sporditäheks kätte ära, st kommetsteksti ülekaal algupärasete lugude suhtes on läinud liiga suureks. Seda enam, et need kommertstekstid tihtipeale ei suuda mingit mõistliku "uba" ka edasi anda oma "puukeeles".
Ma loeks Jooksjast heameelega ka näiteks tõlkelugusid analoogsetest välismaa ajakirjadest. Näiteks mõned head persoonilood.
mp
Ma sirvisin esimest "Jooksja" ajakirja. Arvamus sellest ajakirjast on siinse Priidu sissekande valguses jäänud samaks: lõpetatagu paberi ja lugejate aja raiskamine.
Sama peab kahjuks ka teiste Eestis ilmuvate tehnika ja muude ajakirjade kohta mainima.
See on minu arvamus.
ma küll nii karmilt ei ütleks.
mp
Nagu öeldud, minu arvamus ja minu harjumused ei pruugi enamuse omadega samad olla. 95% infot saan internetist. Kes otsib (ja teab mida otsida), see ka leiab. Sellest ka selline arvamus.
Aitäh hea küsimuse eest, P 14:20. Mulle ei meeldi eestikeelses tekstis ega kõnes ingliskeelsete väljendite ja sõnade ega ka anglitsismide ega üldse ilmselgete võõrlaenude kasutamine. Ülikoolis eelistan alati eestikeelseid sõnu. Sedapuhku jätsin need nimme ingliskeelseks, sest eesti keelde tõlgituna tuleks need lahti seletada ning siis läheks asi juba kogutud (=akumuleeritud) oskusteabe (=know-how) tasuta (=free) levitamiseks (=distributsiooniks).
Eks see kipub kõikide eesti spordiajakirjadega nii olema, et mingil hetkel enam ei leia endale huvitavat lugemisvara. Kõik hea ja kasuliku oled juba enda jaoks sealt välja noppinud ja kipuvad numbrist numbrisse ennast kordama.
"Olen ajudeta beib, ostsin Jooksjas reklaamitud LunarGlide+ jooksujalanõud ning hakkasin jooksmas käima. Jooks on super ja fun, tahan veel rohkem joosta!"
-- umbes selline tundub "Jooksja" kannepilte ja materjale vaadates selle väljaande "hääl" (ehk сверхзадача, kui Stanislavski poolt teatriteooriasse toodud sisuliselt sama tähendusega terminit kasutada). Naisteajakirjades tehakse neid asju palju rafineeritumalt, seal on ka need columnid ja departmentid kõik olemas ning tase kohati väga hea. Nt Evelin Samuel Tervisplussis.
Priit on asjale pihta saanud, et peksta tuleb spordist kirjutavaid ajakirjanikke aga mitte sportlasi. Tubli! See on pisike samm ajakirjanikule, kuid suur samm kontsernile. Loodetavasti hakkab nüüd enam nägema teravate pliiatsitega relvastatud ajakirjanikest gladiaatorite heitlust omasugustega ning jäädavalt on ümber ajad, kus matadoorist ajakirjanik lõbustab lumpenit tõsisportlaste ohverdamisega areenil. Sellest seisukohast lähtuvalt ei hakka ma etteheitma Priidule tema pedagoogiliselt kõrki hoiakut konkurendi suhtes, kuna siin zanris on see piisavalt asjakohane.
Samas minu arvates jäi Priidu kriitika lahjaks, see ei kutsu veel asjaga tuvuma ning arvamust pakutud subjekti kohta avaldama.
"Jooksja" sõsarväljaanne "Tennis" väidab oma tiraaziks ligi 8000, millest "enamik jaotub ajakirja tellijate vahel". http://www.bestpress.ee/tennis/ajakirja-jooksja-tutvustus/
Tundub ülikõva saavutus.
Samas on ka reklaamihinnad: 1 lk on 800 eurot. Sajaleheküljeline neli korda aastas ilmuv ajakiri, millest 50% reklaam, annab reklaamitulu 160 000 eurot aastas. Ostjatelt kuni 100 000 eurot. See teeb käibeks hinnanguliselt 250 000 eurot ehk ligi 4 milj krooni. Sellest peaks juba päris head honorari saama maksta. Tiidrek Nurme võiks oma kaanepildi eest kopsaka summa küsida näiteks. Priidu märkused asjakohased, kvaliteedile allahindlust teha ei tohiks.
22.24 - ajakirja Tennis 8000sest tiraazhist: mind, kui vana ajakirjandustöötajat paneb see muigama. ütleks taaskord - kui valetad, siis valeta usutavalt. Aga postiivsust hoides - arenguruumi meil siin jagub!
Mina jälle ootan igalt poolt võistluskirjeldusi, mis tekitaksid ka mingit emotsiooni. Võib-olla ma ei oska õigest kohast otsida, aga mitte kuskilt ei leia. Ainult tulemused, paar lauset ja meeletult igasugust taustainfot. Olümpiaraamatud on muutunud nii kohutavalt igavateks, praktiliselt pole mitte midagi võistlusest endast. Seesama blogi on üks väheseid kohti, kust saab mingi emotsiooni võistlusest, sellepärast seda blogi üldse loengi. Võimalik, et olen Eestis ainuke, kes sellist emotsiooni taga ajab ja minu pärast üksinda polegi ju mõtet midagi sellist kirjutada.
TA
Ega pole jah päriselt see, mida taolisest ajakirjast leida tahaks. Puudub veel see slogan, mis Sporditähe ajast meeles - oma ala parim ! No selline asi kuulub Narmonti stiili juurde kui vaadata, kuidas tema välja antud ajakirjas ta enda pildid vahel laiutavad
Eks ole tahetud teha midagi taolist, nagu soomlaste Juoksija või kunagine Valmennus ja Kunto. Aga kui toonaseid ajakirju vaatad, siis on ka seal reklaami, aga enamuses just temaatikaga seostuvat. Meil oli isegi alkoholireklaam ühes numbris sees. Selgelt on hoomatav teatud alade ja klubide kohustuslike lehekülgede osa, mis rikubki kogu mängu. Taibukas harrastaja leiab endale treenigvarustuse ilma ajakirja soovituseta.
Omaette lugu on autoritega. Ütleme otse - Nilgi võimekusel on piirid juba ammu kätte jõudnud, aga head välisautorit lihtsalt kirjutamisrõõm ei toida. Kui tahetaks tipplugu, peaks olema ka vääriline honorar, sama lugu ka piltidega. Praegu pidi ses osas küll sandikopikaid makstama või hoopis heategevust harrastatama
Ja nii pannaksegi kokku selline materjalide variant, ilma selge oma jooneta ja rõhuasetusteta. Ei aita siin klantsima paberi või mõne efektsema nipi kasutamine. Aga selle valdkonna ajakiri võiks ju meie harrastajaväge arvestades olla selline, milles olevat lugu tahaks veelkord ja põhjalikult üle lugeda ja mille ilmumine oleks omaette sündmus. Kaastöö tegemine sinna oleks aga suur au.
Ei usu, et see ainult minu arvamus on, sest eks ole ka PP osundamine märgiks, et asju saaks sisukamalt ja läbimõeldumalt teha. Kui saaksid prioriteedid paika ja mammona nii palju ei painaks...
Toetan 9:12 arvamust, et välisautoritele pakutav honorar ei pane lillegi liigutama. Selle raha eest head juttu ei saa ja tuleb piirduda a'la PP soolostiilis lugudega.
Tere hommikust, spordimehed! Alustame vastamisega tagant otsast.
TA ütleb, et emotsiooni on spordist kirjutajail vähe. Täiesti nõus! Aga see pole veel täielik tõde. Emotsiooni on silmnähtavalt vajaka ka näiteks Eesti reisilugudes, mis on valdavalt igavad poolteaduslikud ümberjutustused, kus autori kohalolekut pole sageli tundagi. Ent hullem veel (21:49 nõudis, et tahab näha võitlust ajakirjanike vahel - palun väga)! Võtke enamik ajalehetekste ja te näete, et need on ka kuivad, tuimad. Ma küsin otse: võtke suvaline leht ja lugege seal lugudest kaks esimest lõiku ning küsige endalt, kui paljud lood kaasa tõmbasid ning kas tahaksite edasi lugeda. Tehke see katse ja teatage, kui palju selliseid lugusid te päeva jooksul leidsite! Tunnistan, et võin siin näida erapoolik, aga kõige rohkem paistavad igavate algustega silma Eesti Päevaleht ja Äripäev.
Aitäh TA-le heade sõnade eest siin blogis kirjutatu aadressil.
Aga kui me siin ajakirjandusteemadega edasi läheks, siis juhtub varsti see, et blogi muutub rohkem meediablogiks - ja see on ka põhjus, miks ma ei saa vastu vaielda 21:49-le, et kriitika Jooksja pihta kippus lahjaks jääma. Ausõna, peapõhjus on selles, et ma ei pidanud kohaseks meedia süvaanalüüsiga oma lugejaskonda tüüdata, seetõttu markeerisin vaid need aspektid, kus on ilmselgeid puudusi.
22:34 - ka mul pole Jooksja finantsnäitajaid nagu ilmselt teilgi, kuid arvan, et teie esitatud kalkulatsioonid on liiga roosilised. Me näiteks ju ei tea, mis tingimustel ja kui kallilt tegelikult ühte või teist reklaami on müüdud. Lisaks on teil arvestamata paljud kululiigid, nagu levi, palgad, toimetuse ruumid (kui neid eraldi on), tehniliste vahendite amortisatsioon jne.
Tennise tiraaž 8000? Kahjuks pole Eesti ajakirjabisnises seda organit nagu lehtedel on lehtede liit, kes võtab trükikojast andmed ja arvutab nende põhjal keskmised kuutiraažid. Eilsest Postimehest saime teada, et näiteks Vikerkaare trükiarv on 1500. Ei taha uskuda, et Tennisel on see üle viie korra rohkem. Aga kes teab, ei tunne Eesti tenniseelu, ja liiati jätab see mind täiesti ükskõikseks, ka kõige kõrgemal tasandil. Ainult nii palju olen jälginud, et Kanepil on kannakõõluse põletik, ja isiklikest kogemustest tean, et see on väga halb asi, mis nõuab väga pikka ravi ja ei pruugi ka siis tulemust anda. Üldiselt on selle häda põhjuseks ebaprofessionaalsus - ju ei ole ta vaevunud piisavalt venitama ja muid spetsiaalharjutusi tegema. Ja vaadakem tõene näkku: sellise häda üks võimalikke põhjusi on ka liiga suur kehakaal.
18:13 - sellised sõnavõtjad nagu teie tekitavad ainult suurt rõõmu. Mõelda vaid, siin blogis on mehi, kes oskavad keskustelu rikastada viidetega Stanislavskile ja tema pealisülesandele. Vaat sellises intellektuaalselt rikastavas keskkonnas on lausa lust toimetada! Aitäh!
09:12 - aitäh, väga hea arvamus, igati sisukas ja põhipuudusi selgelt tabav, raske on teile vastu vaielda.
Ka minu arvates kollitab sama puudus (pinnapealsus, reklaami üleküllus) ka paljusid teisi eriala-ajakirju.
Ajakirja Jooksjat pole sirvinud ja selle kohta ei hakka midagi ütlema, aga näiteks Basketballile ja Jalkale ma küll midagi ette ei heidaks: on nii erialaseid asju, rohujuuretasandit ja päris tipptegijatest, see on midagi, mida näiteks päevalehtede spordikülgedelt ei leia.
Lugeja, kes läbib pay-wall'i või tutvub mõnes kohvikus eilse PMga, leiab Vikerkaare peatoimetaja Märt Väljataga intervjuust ka eestikeelse vaste department'ile. Nii et ei olw õiglane süüdistada nagu PM eestikeelset terminoloogiat ei kasutaks. Eks need department'id ole tähtsad küll. Kuhu näiteks panna Andres Keba blogis ilmunud asjalik (niipalju, kui mina oskan hinnata) Gea Toomemägi kirjutis sportrinnahoidja valikust?. Mina ei leidnud "Jooksjast" osakonda nimega "Kaif". Selliseid asju võib teha mitmeti: nt kaifi erinumber. Miks mitte ka ajakirja pealkirjana "Kaif"? Praegune Jooksja on ju eksitav.
Persoone kirjeldavad lood Jooksjas jäävad üheplaanilisteks. Kas inimene saavutas selle, mida ta tahtis? Juba Hašek kirjutas "Vahvas sõduris Švejkis", et kui inimene on endale mingi eesmärgi seadnud, siis ta tavaliselt püüdleb kõigi vahenditega selle poole. Jooksja kirjutab kuidas Meelis Koskaru jookseb Põhjanabal ja Acapulcos. Aga mis Maksu- ja Tolliameti Spordiklubi esindav Koskaru kaugetesse eksootilistesse paikadesse tõmbab või sunnib? Üks Ameerika kirjanik töötas praktikandina paar aastat IRS-is (Internal Revenue Service) ja sai sealt sellise elamuse, mille põhjal kirjutas paar anti-utopistlikku romaani (mis said hea vastuvõtu osaliseks) ning seejärel tegi oma elule lõpu. Inimesed taotlevad erinevaid eesmärke; või õigemini, nad taotlevad samu eesmärke, aga erinevaid teid pidi. Kaugeltki mitte kõik ei õnnestu.
Mis loom on pay-wall?
Pay-wall on üks selline vidin, et saa ei pääse ajaleheartiklile veebist enne ligi, kui ei ole artikli eest tasunud. Näiteks Wall Street Journal on täiesti pay-walli taga. Mäletan, kuidas 2003. a palaval suvel ühes projektis Tallinnas töötades sai iga päev käidud Olümpia hotelli ajalehekioskist WSJ-i ostmast. Maksis 36 kr ja Olümpia ning Viru olid vist ainsad kohad, kus seda osta võis. Wall Street J. on rikaste - ja rikkaks-saada-tahtjate - ning selle nimel ka töötavate ajaleht. Rikastel on vähe aega ja mula peale nad väärtuslikku aega raisata ei taha. Seetõttu on teave WSJs väga valitud ja kontsentreeritud - ning kvaliteet, kvaliteet, kvaliteet.. See on nagu HF pulber tõenäoliselt - kui ei ole kordagi proovinud, siis ei kujuta ette, mis tunne on.. Tõsi küll, praegune Rupert Murdoch'i "Jounal" võib olla oma positsioone kaotanud.
See pole siis mitte mingisugune vidin vaid kõige tavalisem teenustasu. Ka eesti ajalehtede veebiportaalides on osad artiklid tasulised.
Ja saab seda kõike oma emakeeles väljendada küll.
Tänud 14:47 WSJ juttude lugemise mõtestamise eest.
Seni on see sait tundunud mulle kui ääretult kuiv ning külm koht olevat kuhu oma nina lõbu pärast pista ei soovi.
Nüüd sain selle lugemiseks aga hoopis uue perspektiivi - "loen WSJ-i sest olen rikas!". Mõelge selle peale. Nii ja seejärel vutt, vutt WSJ-i lugema. Tunnete nüüd WSJ-i lugedes ennast paremini, kohe tekib seda lugedes sinus võimeka inimese dimensioon. Tänu sellele teadmisele on isegi igava jutu lugemine WSJ-s alati põhjendatud ja kokkuvõttes on see oluliselt targem tegevus kui enesesse sisendamine, et olen rikas, olen rikas, olen rikas, ...
Selg muutub sirgemaks, õlad liiguvad taha, lõug tõuseb üles, no mida veel soovida. Käesolevat suusk.blogspot.com blogi lugedes ja kommenteerides säärast tunnet ei teki. Samas kulutab hea hoiak rohkem kaloreid ning hoiab sportlikus mõttes keha rohkem trimmis kui sportlastele äraäsamise blogi jälgides. Seega 2:0 WSJ kasuks. No tegelikult oleme ausad. Eks kaalukategooriad on ka erinevad elevandikaal vs äädikakärbeskaal. Ega siinkohal enam suurt miskit lisada ei olegi.
Ainuke mida võib lisada, et suusk.blogspot.com blogi paneb oma kommentaaride osaga WSJ-le pika puuga ära. Tänu nutikatele avara maailmavaatega kommenteerijatele kuhu ka blogi autor aegajalt midagi head kribab. Seega kuivalt see blogi õnneks pähe ei saanud. Lõplik seis 2:1 WSJ kasuks.
Veebiväljaande ja paberil lugemisel on see oluline vahe, et orginaal WSJ paned klubipintsaku taskusse (serv jääb välja), hoiad ühistranspordis liikudes käes, asetad hooletult kohvikulauale või baariletile. Sina loed WSJi ja inimesed sinu ümber samuti loevad - sinu lugemist. Kõik see jääb veebiväljaande puhul varju. Vikerkaar hakkas end e-väljaandena müüma. Minu arvates vägagi küsitav otsust. Nad teevad seda läbi vahendajate, kes võtavad loomulikult matti; ja kopeerivad trükiväljaande sisu. Suur oht trükitiraazi levikusse sisse sõita. Selja sirgu ajamise osas on 15:23-l täielik õigus.
Olen kõiki Jooksjad lugenud ja seda blogi ka täitsa algusest peale ja ütlen ausalt, siit on võimalik paljuski tänu kommentaaridele rohkem kõrva taha panna kui ajakirjast. Pean silma treeninguid, taastumist, võistlusteks ettevalmistumist. Nüüd tagantjärgi on terasid tänu suurele mahule ja balastile vaevaline otsida, aga need on siin kõik olemas.
Ainult 1:2 WSJ-le kaotada - einooh, pole paha!
Ostsin kah Jooksja, mida reklaamitakse mitte ainult jooksuajakirja vaid vastupidavusalade ajakirja. minu jaoks oli seekord suurim pettumus, et seekordse ühe Euroopa, kui kitte maailma suurima spordispektaakli künnisel (mis ilmselt liigitub kah vastupidavusala hulka), ei ole ajakirjas selle ürituse ega kaasmaalasest osaleja kohta sõnakestki. Seda enam, et ega ootused pole ka kõige nigelamate killast.
Kas seks on ka vastupidamisala?
Sellise rõhuasetusega sisu aitaks Jooksja levikut suurendada.
Postita kommentaar
<< Esileht