Pullerits: Kuidas ma grupil eest sõitsin?

Lugejate tungival nõudmisel jätkub Tartu rattarallil vastassuunas sõitmisega võistluseeskirju rikkunud ratturite piltide avaldamine. Sõitjate paremaks tuvastamiseks klikkida pildile!

Eile sai mul Tartu Velo klubi trennis mugavusspordist villand. Ei, mitte et nad liiga aeglaselt oleks pedaalinud. Vastutuules püsis kiirus ilusasti 35-36 km/h kandis. Nii ma siis kulutasingi sõidu esimese osa, et uurida Eesti suusaringkondade telgitaguseid tundvalt kaassõitjalt, kelle nime ma siin mõistagi välja ei ütle, kuidas on faktiliselt õige käsitleda ja näha Andrus Veerpalu juhtumit. Ja ma valetaksin, kui ütleksin, et ma ei olnud mõnevõrra üllatunud, kui kuulsin, et need mõttekäigud, mis on aegade jooksul käinud läbi mu peast - ja on leidnud probleemide vältimiseks mõningase looriga kaetuna väljenduse ka siin blogis -, on insaideri vaatepunktist liikunud ainult õiget vagu pidi. "Puhast tippsporti pole olemas," kõlas näiteks üks süütu lause. Kurb on kogu asja juures see, nagu insaideriga vesteldes ilmnes, et kümned tuhanded lihtsameelsed on lasknud end pimedast usust kaetada ning on minetanud igasuguse reaalsustaju, rääkimata kriitilisest mõtlemisest. Aga nagu sai ühiselt tõdetud, siis usk on väga tugev, lausa vääramatu jõud (ja omalt poolt lisaks, et usu avalik kuulutamine teeb seda usku vaid tugevamaks), mistõttu pole neid usklikke ilmselt võimalik kõigutada isegi siis, kui 5. juuni ülekuulamiste järel tuleb otsus, mis usklikke sugugi ei rõõmustaks.

Selles osati rattasõidu võlu ongi, et sundimatus õhkkonnas saab avameelset vestlust arendada ja uut teavet hankida. Sest vestluspartneril pole võimalik minema jalutada ega väita, et aega pole; kui grupisõit toimub paaridena, pole tal võimalik isegi sinu kõrvalt ära minna - mis aga ei tähenda põrmugi, nagu ma oma vestluskaaslasi kuritarvitaks. Konfidentsiaalsus ennekõike!

Aga Puhjast mööda Viljandi maanteed tagasiteel Tartusse grupisõit mulle ammendus. Pärast Kavilda ürgoru läbimist, kui järgneb pikem kerge kallakuga laskumine, hakkasid veloklubilised meeskonnasõitu tegema. Aga mitte kõik. Kui mulle tundus, et kõik soovijad olid oma kiirendusega teele läinud, võtsin vasakule, jälgides, et ma mingil juhul vastassuunavööndisse ei satuks, ja kerisin oma kiiruse 60 km/h peale. Minna tuleb ju hooga, eks? Läksin meeskondadele järele.

Aga see polnud niisama minek. Mul oli plaan ka. Ja plaan oli, et sõidan üksinda grupil eest ära. Ja jõuan kahe imaginaarse finišini enne kõiki teisi. Et kui ma lõpuspurdiga kuidagi ette ei pääse, siis katsetan teistmoodi - tempoga. Lõpuni jäi 17-18 km.

Hoidsin kiirust 41-43 km/h vahel. Kui meeskonnasõitjad jala sirgu lasid, vajutasin ise aga muudkui edasi. Mõnel lõigul, kui tuli vastu väikest kallet pressida ja tuul pisut ebasobivasse suunda keeras, langes kiirus 33-35 km/h-ni, ent oletasin, et kui muist ajal suudan hoida spidomeetri näitu üle 40 km/h, peaks mul grupi vastu siiski šanssi olema.

Ega ma üle õla vaadanud. Sel pole ju mõtet. Mis see annab, kui saan teada, et grupp on peagi kannul või kui gruppi pole nähagi? Mõlemal juhul võib tekkida mõte, et laseks tempo alla. Aga selleks, et ennast tagant sundida ehk tõeliselt tugevasti treenida, tuleb teadmatus ju üksnes kasuks.

Kuid, ausõna, ega ma seda ka soovinud, et grupp minust liiga kaugele maha jääb. See poleks ju huvitav! Põnev oleks ikkagi siis, kui grupp hakkab mulle tagant liginema - vaat siis on närvikõdi.

Esimest korda vaatasin tahapoole, kui keerasin Viljandi maantee ringteelt finišisirgele. Vähemalt ringteel gruppi ei paistnud. Sellest oli isegi kahju. Järelikult ei teki võistlusmomenti, kas lõpusirgel võidakse mind alla neelata või mitte. Sellest hoolimata pressisin ebameeldivas külgtuules edasi.

Kui Ilmatsalu ringteel üle õla vaatasin, siis nägin oma imestuseks, et grupp oli just üle kujuteldava lõpujoone veerenud. Järelikult olid nad ikka head sõitu teinud, kui mulle, kes ma püüdsin vändata vähemalt 40 km/h, nii lähedale said. Vahe oli kõige rohkem 300 meetrit. Nüüd läks juba põnevaks, sest 3,5 km pärast ootas Tallinna maanteel järgmine finiš.

Egas midagi, püüdsin uuesti tempot üles võtta. Küljetuul seda eriti ei soodustanud. Aga kui metsa vahele pääsesin, läks pisut kergemaks. Ent üle 36-38 km/h ma siiski kätte ei saanud. Nüüd oli küsimus selles, kui suure edumaa suudan säilitada.

Kui pöörasin Tallinna maanteele, kust lõpuni jääb veel kilomeeter, nägin suurt gruppi samuti ristmikule lähenemas. Arvan, et vahe polnud 200 meetritki. See on nibin-nabin vahe, kalkuleerisin. Oletasin, et grupp kohe lõpusirgele keeramise järel spurtima ei hakka, mistõttu keerasin kohe tempo peale. Uskusin, et kui suudan kiirust hoida 43-45 km/h peal, siis mulle järele ei jõuta, isegi juhul, kui grupp tõmbab lõpus tempo üle 60 km/h. Olin veendunud, et pikk lõpp on tulusam kui kiire äkkspurt.

Nii oligi. Kui üle imaginaarse lõpujoone jõudsin, vaatasin üle õla - vahe oli selgelt rohkem kui 100 meetrit. Seega olin elus esimest korda jõudnud Velo klubi trennis esimesena üle lõpujoone. Lausa kaks korda järjest.

Muidugi, Velo klubi meestele võis see minu eestsõit olla ükskamakõik. Ilmselt oligi. Las pressib, kui tahab, mõtlesid nad ilmselt - kui nad üldse mõtlesid. Vaevalt. Aga mis tähtsust sellest mulle. Korraldasin ise endale eksperimentvõistluse, ja kui oma eesmärgi täitsin, siis ainult see ju ongi oluline, sest ega eilses trennis ju kohti jagatud ega protokolle täidetud. Loodan, et ma oma eestminekuga trennis segadust ei külvanud ja teiste plaane ei häirinud. Juhul, kui seda siiski tegin, palun mulle sellest lahkesti ja avalikult teada anda, sest annan aru, kus olen ja kus on minu koht: olen teiste meeste trennis külaline ja minust pole põrmugi viisakas seal segadust tekitada.

Kuid just see, et rattasõidus saab ka minusugune endale midagi meeliülendavat korraldada, teebki rattasõidu huvitavaks. Hakka või seda ala armastama.
******Catalina Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Fotod: Tartu rattarallil osalejad sõitmas vastassuunavööndis. Tähelepanu: 7. pildil esiplaanil olev ning 9. pildil kaks esiplaanil olevat sõitjat ei sõida vastassuunavööndis ega riku antud fotol võistluseeskirju! Fotode autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix