Pullerits: Kuidas ma alistasin Eesti parima suusataja?

Ma ei saa aru, mis probleem mul selle Tehvandi suusastaadioniga on. Kui lõpetasin eilseks Tartu nn jooksumaratoniks soojendust ja pärast kolme rütmijooksu käigule üle läksin, tikkus veri taas peast kaduma ja silme eest mustaks tõmbama. Ometi olid nii soojendus kui lahtijooksud olnud üksjagu rahulikud. Olen aastatega saanud selgeks, et siis tuleb kohe endises tempos liikumist jätkata. Kuid nondest paarist sekundist piisab, et enesetunne veidi ebalevaks, segaseks ja pehmeks teha.

Stardi eel kohtasin mootorratturi tunkedes peakorraldajat Indrek Kelku. Ta pistis tervituseks käe pihku ja avaldas ilmselgelt Tartu suusamaratonile viidates arvamust, et täna on ka ikka hirmus külm. Ei, täna on just minu ilm, soe ja päikseline, vaidlesin vastu. Mul ei jagu nii palju nahaalust energiat, et kulutada seda veel külmas keha soojaks kütmisele.

Kui esimesse stardigruppi sisenesin, vaatasin kohe enda ümber ringi. Ja märkasin kaugemas servas triatleet Ain-Alar Juhansoni. Ta oli mulle nädal tagasi öelnud, et läheb jooksma nelja minutiga kilomeetri kohta. Teades, et tikun algul kiirusega üle pakkuma, sättisin end kohe Juhansoni kõrvale. Igaks juhuks uurisin üle, millist tempot on plaanis hoida. Jah, ikka 4 min/km. Olin sisimas plaaninud pisut aeglasemini alustada, aga kuna kedagi teist endale jäneseks ei leidnud, siis otsustasin Juhansoni õla taha hoida. Liiati on ta minust üksjagu kogukam, mistõttu lootsin esimesel kilomeetril saada tema selja taga ka tuulevarju.

Harry Lemberg oli mulle korduvalt rõhutanud, et tähtis on säilitada kergus ja värskus. Seda ma algul tundsingi. Tunne oli koguni selline, et võinuks veelgi kiiremini joosta. Käik või kaks olid selgelt varuks. Aga polnud mõtet tormata. Jälgisin teisi. Oma imestuseks märkasin, et tõusudel liigun paljudest koguni kiiremini ja kergemini. Äkki on põhjus mu pisut rohkem kui 70-kiloses kehakaalus, mõtlesin.

Kui umbes kolm ja pool kilomeetrit joostud, küsisin Juhansonilt, kui kiire tempo on. Ta vastas, et kaks viimast kilomeetrit on olnud keskmiselt 3.45ga. "Kurat, kiire ju!" hüüatasin selle peale. Mille peale keegi grupis märkis, et vähemalt kolmandik meie pundist kustub enne lõppu kindlasti ära.

Viimased kerged sammud tulid siis, kui maanteelt ära paremale mäkke keerasime. Keegi ergutas Pait Hirve, mis oli märk sellest, et algusosa olin läbinud hea hooga. Siis teatas keegi, et koht on umbes 75. Kas tõesti juba nii ees, imestasin.

Aga siis tuli raja kõige vastikum osa. Lahtine pinnas; pehme pinnas; tolmav põld; ebatasane pinnas, tõusud. Kui esimesse TPsse jõudsin, oli juba päris raske. Vähemasti oli toitumistaktika paigas: 500 meetrit enne iga TPd võtsin Dexali geeli (kolm neist olid teibiga pükste vahel, üks rinnanumbri all) ja TPs tops vett peale. Esimene geel kleepus suhu, ei tahtnud kuidagi alla minna, ajas isegi läkastama. Tundsin, et tempo on väga alla kukkunud. Juhanson oli selleks ajaks juba silmist kadunud. Kui pärast TPd tuli liivane laskumine, ei jäänud palju puudu, et mind oleks tagatipuks jalust joostud. Kellegi jalg läks minu selja taga vastu minu jalga, nii et lõi mu tagumise jala esimese taha ja vaid tagajooksja suur abivalmidus ning reageerimiskiirus, kui ta mul käest kinni haaras, hoidis ära näoli kukkumise.

Mäletasin juba eelmisest kevadest, et too metsavaheline lõik oma ebatasase maastiku ja pinnasega ei sobi mulle. Tundsin, et jalad on nõrgaks jäänud ning seetõttu lasin tempo nimme mõneks ajaks alla. Oli selge, et vajan taastumisperioodi. Ridamisi joosti mööda. Üks suvesärgis noormees küsis, kui mulle metsa vahel kõrvale jõudis, kas jooksen fartlekki. Ei jookse, vastasin. No jõudu siis, lausus ta ja läks oma teed.

Selleks ajaks olin aru saanud järgmisest, mida kinnitas ka edasine jooks. Vastupidavust on mul piisavalt, sest kui kuulasin, kuidas hingavad paljud need, kes minust mööda jooksid, siis meenutasid nii mitmedki neist auruvedurit. Endal püsis hingamine kogu aeg selline, et võiks või juttu rääkida. Seega, hingamise ja usutavasti ka vastupidavuse taha asi küll ei jäänud. Aga probleemiks ostutus see, mis on mu nn ahhilleuse kand olnud kogu elu: vähene jõud, üldkehaline nõrkus. Ühelt poolt on see füsioloogiline eripära, teisalt aga hilise spordiga alustamise (ülikooli esimesel kursusel) tagajärg - lapsepõlves jäi vajalik töö tegemata. Nüüd oli selgelt tunda, et jalgades pole lihtsalt piisavat jaksu, mis krossijooksus on aga eriti otsustav. Usun, et oleks tegu olnud puhtalt maanteejooksuga, oleks mul palju kergem minek olnud.

Pärast teist TPd, kui sai metsa vahelt ja viletsatelt külavaheteedelt paremale kruusale, läks samm kohe palju paremaks. Hakkas kergem: sile pinnas, sirgjooneline liikumine. Ajaloolane Pärtel Piirimäe jooksis küll mööda, aga kahe kilomeetri jooksul teisi möödujaid eriti polnud. Püsisin kenasti teiste tempos. Sirge kruusatee lõpus loeti mulle kohaks 117. Mis seal siis ikka, saja sekka pole ka seekord asja, võtsin teadmiseks.

Üllatas aga see, et rajal oli igasuguseid kummalisi sitkeid mehi. Nagu too suvesärgis noormees, kes oli kõige ebasportlikuma riietusega jooksja, keda nägin, aga liikus mõnuga. Siis noormees, kes selgelt liipas ühte jalga, aga läks samuti mööda. Vähemasti kaks meest kurtsid, et neil kõvasti pistab, kuid ega see takistanud neil minust kiiremini jooksmast. Samuti tunduvalt lühemad ja jässakamad tüübid, aga kulgesid puhkides nagu auruvedurid. Üks pikk noormees, kes mulle 10 km enne lõppu kõrvale võttis, pajatas pika loo, kuidas ta oli just eel-ERNAlt tulnud, üle 80 km läbinud, hommikul nõelaga villidest vett välja tõmmanud, ja nüüd võttis minust möödudes eesmärgiks, et saada saja sisse. Ja loomulikult Tartu kolmikõed Luiged, kellest Otepää piiril mööda jooksin, ja kellest üks minust peagi metsa vahel möödus - aga millal kaks ülejäänut mööda läksid, seda ma ei märganudki, kuid protokollis olid nad igal juhul pikalt eespool.

Umbes 8-9 km enne lõppu möödus mitmekülgne Sulev Lokk, kes kiitis, et tal on kõige kergem Tartu jooks. Vastasin, et mul ka. Ja ega ma valetanud. Sest eelmise aasta jooks oli ikka hirmus raske ja kurnav ning seekordne, kuigi jalgades puudus jõud, ei valmistanud vähemasti sisemisi piinu. Aga üle ponnistama ei hakanud, hoidsin tunnet, et oleks sisemist varu. Pealegi, isegi kui vastupidavus ja hingamine oleks lubanud kiirust tõsta, siis pidasin targemaks jalgu säästa, sest lõpp võib ju vägagi raskeks minna.

Meeldiv oli see, et rajal leidus nii palju inimesi, kes mind nimeliselt ergutasid. Suur aitäh neile kõigile! Näiteks prouale poolel distantsil ja suusakoondislasele Karel Tammjärvele Elva jõe ületamisele järgnenud tõusul. Avanenud sirgel paistis pikk rivi jooksjad. Üks pikk noormees sörkis vastu ja soovitas kiirust juurde panna, sest ees olla väga kustunud ilmega võistlejad. Enne oli aga vaja tõusust taastuda. Siis hakkasin tasapisi juurde panema. Vaatasin, et aegamööda jõuangi eesmistele lähemale. Aga vahemaa vähenes väga visalt. Kuid vähenes siiski. Mõne koha vist parandasin.

Ometi tuli tagantpoolt veelgi kiiremaid mehi. Tõepoolest, viimased poolteist kilomeetrit tikkusid jalad tuntavalt raskemaks minema. Aga siis tuli tsikli peal operaator, kes minu ja lähirivaalid objektiivi püüdis. Ei saanud ju kaamera ees kustuma hakata.

Kui ühtäkki, umbes 400 meetrit enne lõppu tuli selja tagant suusataja Vahur Teppan, kes möödus meeletu tempo ja kauni sammuga - põlved tõusid ja säär töötas pikalt. Ilus vaatepilt! Kolmsada meetrit enne lõppu läks mööda ka üks lokkispäine noormees. Teppanile polnud mul midagi vastu panna, aga too tundmatu nooruk ei teadnud ilmselt, milleks keegi Priit Pullerits lõpus, hoolimata kangetest ja pehmetest jalgadest, võimeline on. Eelmine aasta, kui olin läbi nagu Läti raha, ju näitasin seda, mida viimasel 200 meetril teha võin, kui tuiskasin mööda minust vähem kui kilomeeter enne lõppu möödunud solaariumitšikist ja veel kahest meesjooksjast.

Nüüd oli mul samasugune plaan. Kui lõpusirge eelsest mäest, mille kurvis oli 200 meetri märk, rahulikult üles sain, vajutasin kergel laskumisnõlvel maksimumkäigu sisse. Oi, kuidas mulle meeldisid need viimased 200 meetrit! Lokkispäine noormees oli vaat et 15 meetrit minust ees, aga ma ei kahelnud hetkekski, et ta kätte saan. Panin hambad risti ja muudkui vajutasin. Märkasin, et isegi tsiklimees pidi käiku vahetama ja gaasi kõvasti juurde keerama. Lokkispäine noormees proovis mu spurdile küll reageerida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tal polnud mingeid šansse.

Alles hiljem sain teada, et too lõpuspurt oli riiklik-rahvusliku tähtsusega. Lokkispäine noormees oli nimelt lätlane.

Aga see polnud veel kõik. Kui Teppanile võimsa lõpu puhul tunnustus avaldatud, märkasin 40 sekundit pärast enda finišeerimist, et üle lõpujoone jõudis ka Oslo MM-võistlustel suusasprindis kuuenda koha saanud Peeter Kümmel, möödunud hooaja tulemuste järgi Eesti parim suusataja. Pani lõpetamise järel käed kurnatusest põlvedele, siis ajas mõne aja pärast selja sirgeks, vaatas meetri-pooleteise kauguselt korraks minu suunas - ega öelnud sõnagi. Astus minema. Huvitav oleks teada saada, mida ta küll mõtles. Et kuidas küll võis ta minusugusele amatöörile kaotada? Ise mõtlesin järgmist: olen võitnud Andrus Veerpalu, Jaak Maed, Aivar Rehemaad, Raul Ollet, Priit Naruskit, Pavo Raudseppa - ja nüüd siis ka Peeter Kümmelit. Mida sa, hing, veel võid ihaldada? Lisaks sain jagu Barcelona olümpial jalgratturite grupisõidus 9. koha teeninud Raido Kodaniporgist.

Aeg muidugi hämmastas - 1:39.42 oli tervelt 56 sekundit aegalsem kui mullu - mullu, mil võistlus kujunes hirmus raskeks. Aga hiljem kuulsin, et Eesti üks paremaid harrastussportlasi Rait Pallo Swedbankist oli oma eelmise aasta ajale jäänud alla tervelt kolm minutit. Ja et saja sekka tulekuks piisas sedapuhku kaks minutit kehvemast ajast kui möödunud korral. Kas tõesti tugeva tuule süü? Ise ütelnuks küll esimese hooga, et aasta ja minut - ehk saad aasta vanemaks ja kaotad automaatselt minuti. Mis minu iga arvestades - vähem kui kolme kuu pärast täitub 46 - oleks igati loogiline. Aga kui paljud teised kaotasid mullusega võrreldes veelgi rohkem, kas see tähendab, et kõigest hoolimata, vanust trotsides, võib rääkida ikkagi mingist arengust? Koht oli igatahes parem kui eelmisel aastal - 143. Mullu olin 156. Omavanuste seas oli tänavu Eesti seitsmes.

Pidasin pärast võistlust külaliste telgi ees nõu Lembergiga. Tema arvas, et algus oli kiire. Jah, sellele on raske vastu vaielda, kuigi proovisin tagasi hoida. Samuti pakkus Lemberg, et oleksin pidanud terve võistluseelse nädala puhkama. Sellele vaidlesin vastu, sest tunne oli ju algul meeldivalt kerge. Fakt on aga see, et füüsilisest jõust jääb jalgades puudu. Vastupidavuse ja hea baasiga seda ei kompenseeri. Samuti jääb puudu krossijooksu oskustest ja kogemusest. Ja 23 km on minu jaoks ikka liiga pikk maa. Ei maksa unustada, et olin nooruses, ülikoolis, ikkagi keskmaajooksja, kes suutis vastu pidada 800 meetrit, kellele 1000 meetrit venis juba pisut pikaks, 1500 meetrit oli juba suur kannatus ning 3000 meetrit hoopis ülejõukäiv. Arvan, et kui võistlus oleks maanteel ja mitte pikem kui 10 km, oleks ma kindel esisaja kandidaat. Aga pühapäevane võistlus oli 23 km maastikul ja seetõttu oli tulemus selline, nagu ta oli.

Ent mitte kõige hullem. Kui pärast võistlust koos Art Soonetsiga, kes kaotas oma haiget põlve hoides mulle 20 minutit, pannkooke maasikamoosiga sõime ja - mis siin salata, varem või hiljem tuleks see nagunii välja - külma õlu peale jõime (janu oli suur ega tahtnud kuidagi kustuda), märkasin külaliste telgi ees Tartu Velo klubi mehi, kellest vähemalt kaks ei olnud seda jooksuvõistlust küll läbi teinud, aga said ikkagi korraldajate pakutavatest tasuta hüvedest osa. Miks, ei oska vastata. Kuid ütlesin Soonetsile, et lähen ja õrritan veidi Velo klubi mehi, rattaralli ju peagi tulemas.

Istusin Andres Kulbini kõrvale, kes kolmest ainsana oli nn jooksumaratoni läbi teinud, ja küsisin varjamatu enesekindlusega, et ega ma vist kaotanud mitte ühelegi Velo klubi mehele. Kulbin hakkas kohe raalima. Pakkus, et äkki plastpõlvega Arvi Suurpere oli siiski minust kiirem. Aga ta on ju suusataja, protesteerisin, mitte jalgrattur. Ei, ta on meie klubi liige, teatas Kulbin. Kuid ega see teda päästnud. Selgus, et Suurpere oli alles kolmandas sajas.

Küsisin siis Velo-klubilastelt, kas võin uuest nädalast hakata nendega koos trennis käima. Võib ikka, vastasid nad. Väljasõit on teisipäeviti ja neljapäeviti Tähtvere baasi eest kell veerand seitse. Aga hoia tahapoole, andsid nad igaks juhuks mulle nõu.
***
Vahva suusakonkurent Emeri Lepp tegi tubli analüüsi ja saatis sellised andmed mu jooksu kohta:
1. TP - 87., keskm km 3.48
2. TP - 113. (lõigul 153.), keskm km 4.12
3. TP - 124. (lõigul 160.), keskm km 4.25
4. TP - 135. (lõigul 188.), keskm km 4.33
5. TP - 138. (lõigul 185.), keskm km 4.43
F - 143. (lõigul 191.), keskm km 4.21

Aitäh, Emeri! Mida me siit nüüd näeme? Näeme siit selgelt, et pärast teist TPd algas jooks sellise tempoga, et seda on raske jooksuks nimetada. See oli sama hästi kui mugavustsoonis treeningjooks. Näeme seda, et kui ma algul oleks saanud tempomeistri, kes oleks hoidnud kiirust 4.05-4.10, oleks tulemus tulnud ilmselt hoopis teistsugune, kui see tegelikult tuli. Niisiis, ei ole vaja niivõrd rohkem trenni teha, kui targemini joosta. Sellise tempojaotusega nagu eile pole ime, et minusugune endine keskmaajooksja kaua ei kestnud. Ainus järeldus: kui seda võistlust veel kunagi kaasa teha, siis tuleb algul tempot palju paremini sättida. Oleksin sedapuhku pidanud hoidma Tarmo Mõttuse (4.05) taha (nagu hoidsin tema taha mullugi, aga siis oli ta hoopis teise kiirusega alustaja). Kui ma ükskord selle alguse ka korda saan, siis arvan, et teen jooksu, milleks võimeline olen. Seni, kui ei saa, kõrvetan iseennast.
******Barrio Historico, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Riho Lüüs. Tema pilte saan täna õhtust näha aadressil: http://gallery.me.com/rixratas
Foto 2: Kaks Etioopia jooksjat teevad Tartu jooksumaratonil eestlastele ülejõu käivat tempot. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 3: Jalgrattur Sigvard Kukk lõpetas Tartu jooksumaratoni 95. kohaga. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 4: Janek Leer (ees) ja Märt Küüt Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 5: Keio Kits, Tartu jooksumaratoni kolmas lõpetaja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jooksjad Tartu jooksumaratoni finišisirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits (esiplaanil) poseerimas pärast Tartu jooksumaratoni lõpetamist koos alguse tempomeistri Ain-Alar Juhansoniga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits pärast Tartu jooksumaratoni lõpetamist telekaamerate piiramisrõngas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix