esmaspäev, mai 09, 2011

Pullerits: Kuidas ma alistasin Eesti parima suusataja?

Ma ei saa aru, mis probleem mul selle Tehvandi suusastaadioniga on. Kui lõpetasin eilseks Tartu nn jooksumaratoniks soojendust ja pärast kolme rütmijooksu käigule üle läksin, tikkus veri taas peast kaduma ja silme eest mustaks tõmbama. Ometi olid nii soojendus kui lahtijooksud olnud üksjagu rahulikud. Olen aastatega saanud selgeks, et siis tuleb kohe endises tempos liikumist jätkata. Kuid nondest paarist sekundist piisab, et enesetunne veidi ebalevaks, segaseks ja pehmeks teha.

Stardi eel kohtasin mootorratturi tunkedes peakorraldajat Indrek Kelku. Ta pistis tervituseks käe pihku ja avaldas ilmselgelt Tartu suusamaratonile viidates arvamust, et täna on ka ikka hirmus külm. Ei, täna on just minu ilm, soe ja päikseline, vaidlesin vastu. Mul ei jagu nii palju nahaalust energiat, et kulutada seda veel külmas keha soojaks kütmisele.

Kui esimesse stardigruppi sisenesin, vaatasin kohe enda ümber ringi. Ja märkasin kaugemas servas triatleet Ain-Alar Juhansoni. Ta oli mulle nädal tagasi öelnud, et läheb jooksma nelja minutiga kilomeetri kohta. Teades, et tikun algul kiirusega üle pakkuma, sättisin end kohe Juhansoni kõrvale. Igaks juhuks uurisin üle, millist tempot on plaanis hoida. Jah, ikka 4 min/km. Olin sisimas plaaninud pisut aeglasemini alustada, aga kuna kedagi teist endale jäneseks ei leidnud, siis otsustasin Juhansoni õla taha hoida. Liiati on ta minust üksjagu kogukam, mistõttu lootsin esimesel kilomeetril saada tema selja taga ka tuulevarju.

Harry Lemberg oli mulle korduvalt rõhutanud, et tähtis on säilitada kergus ja värskus. Seda ma algul tundsingi. Tunne oli koguni selline, et võinuks veelgi kiiremini joosta. Käik või kaks olid selgelt varuks. Aga polnud mõtet tormata. Jälgisin teisi. Oma imestuseks märkasin, et tõusudel liigun paljudest koguni kiiremini ja kergemini. Äkki on põhjus mu pisut rohkem kui 70-kiloses kehakaalus, mõtlesin.

Kui umbes kolm ja pool kilomeetrit joostud, küsisin Juhansonilt, kui kiire tempo on. Ta vastas, et kaks viimast kilomeetrit on olnud keskmiselt 3.45ga. "Kurat, kiire ju!" hüüatasin selle peale. Mille peale keegi grupis märkis, et vähemalt kolmandik meie pundist kustub enne lõppu kindlasti ära.

Viimased kerged sammud tulid siis, kui maanteelt ära paremale mäkke keerasime. Keegi ergutas Pait Hirve, mis oli märk sellest, et algusosa olin läbinud hea hooga. Siis teatas keegi, et koht on umbes 75. Kas tõesti juba nii ees, imestasin.

Aga siis tuli raja kõige vastikum osa. Lahtine pinnas; pehme pinnas; tolmav põld; ebatasane pinnas, tõusud. Kui esimesse TPsse jõudsin, oli juba päris raske. Vähemasti oli toitumistaktika paigas: 500 meetrit enne iga TPd võtsin Dexali geeli (kolm neist olid teibiga pükste vahel, üks rinnanumbri all) ja TPs tops vett peale. Esimene geel kleepus suhu, ei tahtnud kuidagi alla minna, ajas isegi läkastama. Tundsin, et tempo on väga alla kukkunud. Juhanson oli selleks ajaks juba silmist kadunud. Kui pärast TPd tuli liivane laskumine, ei jäänud palju puudu, et mind oleks tagatipuks jalust joostud. Kellegi jalg läks minu selja taga vastu minu jalga, nii et lõi mu tagumise jala esimese taha ja vaid tagajooksja suur abivalmidus ning reageerimiskiirus, kui ta mul käest kinni haaras, hoidis ära näoli kukkumise.

Mäletasin juba eelmisest kevadest, et too metsavaheline lõik oma ebatasase maastiku ja pinnasega ei sobi mulle. Tundsin, et jalad on nõrgaks jäänud ning seetõttu lasin tempo nimme mõneks ajaks alla. Oli selge, et vajan taastumisperioodi. Ridamisi joosti mööda. Üks suvesärgis noormees küsis, kui mulle metsa vahel kõrvale jõudis, kas jooksen fartlekki. Ei jookse, vastasin. No jõudu siis, lausus ta ja läks oma teed.

Selleks ajaks olin aru saanud järgmisest, mida kinnitas ka edasine jooks. Vastupidavust on mul piisavalt, sest kui kuulasin, kuidas hingavad paljud need, kes minust mööda jooksid, siis meenutasid nii mitmedki neist auruvedurit. Endal püsis hingamine kogu aeg selline, et võiks või juttu rääkida. Seega, hingamise ja usutavasti ka vastupidavuse taha asi küll ei jäänud. Aga probleemiks ostutus see, mis on mu nn ahhilleuse kand olnud kogu elu: vähene jõud, üldkehaline nõrkus. Ühelt poolt on see füsioloogiline eripära, teisalt aga hilise spordiga alustamise (ülikooli esimesel kursusel) tagajärg - lapsepõlves jäi vajalik töö tegemata. Nüüd oli selgelt tunda, et jalgades pole lihtsalt piisavat jaksu, mis krossijooksus on aga eriti otsustav. Usun, et oleks tegu olnud puhtalt maanteejooksuga, oleks mul palju kergem minek olnud.

Pärast teist TPd, kui sai metsa vahelt ja viletsatelt külavaheteedelt paremale kruusale, läks samm kohe palju paremaks. Hakkas kergem: sile pinnas, sirgjooneline liikumine. Ajaloolane Pärtel Piirimäe jooksis küll mööda, aga kahe kilomeetri jooksul teisi möödujaid eriti polnud. Püsisin kenasti teiste tempos. Sirge kruusatee lõpus loeti mulle kohaks 117. Mis seal siis ikka, saja sekka pole ka seekord asja, võtsin teadmiseks.

Üllatas aga see, et rajal oli igasuguseid kummalisi sitkeid mehi. Nagu too suvesärgis noormees, kes oli kõige ebasportlikuma riietusega jooksja, keda nägin, aga liikus mõnuga. Siis noormees, kes selgelt liipas ühte jalga, aga läks samuti mööda. Vähemasti kaks meest kurtsid, et neil kõvasti pistab, kuid ega see takistanud neil minust kiiremini jooksmast. Samuti tunduvalt lühemad ja jässakamad tüübid, aga kulgesid puhkides nagu auruvedurid. Üks pikk noormees, kes mulle 10 km enne lõppu kõrvale võttis, pajatas pika loo, kuidas ta oli just eel-ERNAlt tulnud, üle 80 km läbinud, hommikul nõelaga villidest vett välja tõmmanud, ja nüüd võttis minust möödudes eesmärgiks, et saada saja sisse. Ja loomulikult Tartu kolmikõed Luiged, kellest Otepää piiril mööda jooksin, ja kellest üks minust peagi metsa vahel möödus - aga millal kaks ülejäänut mööda läksid, seda ma ei märganudki, kuid protokollis olid nad igal juhul pikalt eespool.

Umbes 8-9 km enne lõppu möödus mitmekülgne Sulev Lokk, kes kiitis, et tal on kõige kergem Tartu jooks. Vastasin, et mul ka. Ja ega ma valetanud. Sest eelmise aasta jooks oli ikka hirmus raske ja kurnav ning seekordne, kuigi jalgades puudus jõud, ei valmistanud vähemasti sisemisi piinu. Aga üle ponnistama ei hakanud, hoidsin tunnet, et oleks sisemist varu. Pealegi, isegi kui vastupidavus ja hingamine oleks lubanud kiirust tõsta, siis pidasin targemaks jalgu säästa, sest lõpp võib ju vägagi raskeks minna.

Meeldiv oli see, et rajal leidus nii palju inimesi, kes mind nimeliselt ergutasid. Suur aitäh neile kõigile! Näiteks prouale poolel distantsil ja suusakoondislasele Karel Tammjärvele Elva jõe ületamisele järgnenud tõusul. Avanenud sirgel paistis pikk rivi jooksjad. Üks pikk noormees sörkis vastu ja soovitas kiirust juurde panna, sest ees olla väga kustunud ilmega võistlejad. Enne oli aga vaja tõusust taastuda. Siis hakkasin tasapisi juurde panema. Vaatasin, et aegamööda jõuangi eesmistele lähemale. Aga vahemaa vähenes väga visalt. Kuid vähenes siiski. Mõne koha vist parandasin.

Ometi tuli tagantpoolt veelgi kiiremaid mehi. Tõepoolest, viimased poolteist kilomeetrit tikkusid jalad tuntavalt raskemaks minema. Aga siis tuli tsikli peal operaator, kes minu ja lähirivaalid objektiivi püüdis. Ei saanud ju kaamera ees kustuma hakata.

Kui ühtäkki, umbes 400 meetrit enne lõppu tuli selja tagant suusataja Vahur Teppan, kes möödus meeletu tempo ja kauni sammuga - põlved tõusid ja säär töötas pikalt. Ilus vaatepilt! Kolmsada meetrit enne lõppu läks mööda ka üks lokkispäine noormees. Teppanile polnud mul midagi vastu panna, aga too tundmatu nooruk ei teadnud ilmselt, milleks keegi Priit Pullerits lõpus, hoolimata kangetest ja pehmetest jalgadest, võimeline on. Eelmine aasta, kui olin läbi nagu Läti raha, ju näitasin seda, mida viimasel 200 meetril teha võin, kui tuiskasin mööda minust vähem kui kilomeeter enne lõppu möödunud solaariumitšikist ja veel kahest meesjooksjast.

Nüüd oli mul samasugune plaan. Kui lõpusirge eelsest mäest, mille kurvis oli 200 meetri märk, rahulikult üles sain, vajutasin kergel laskumisnõlvel maksimumkäigu sisse. Oi, kuidas mulle meeldisid need viimased 200 meetrit! Lokkispäine noormees oli vaat et 15 meetrit minust ees, aga ma ei kahelnud hetkekski, et ta kätte saan. Panin hambad risti ja muudkui vajutasin. Märkasin, et isegi tsiklimees pidi käiku vahetama ja gaasi kõvasti juurde keerama. Lokkispäine noormees proovis mu spurdile küll reageerida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tal polnud mingeid šansse.

Alles hiljem sain teada, et too lõpuspurt oli riiklik-rahvusliku tähtsusega. Lokkispäine noormees oli nimelt lätlane.

Aga see polnud veel kõik. Kui Teppanile võimsa lõpu puhul tunnustus avaldatud, märkasin 40 sekundit pärast enda finišeerimist, et üle lõpujoone jõudis ka Oslo MM-võistlustel suusasprindis kuuenda koha saanud Peeter Kümmel, möödunud hooaja tulemuste järgi Eesti parim suusataja. Pani lõpetamise järel käed kurnatusest põlvedele, siis ajas mõne aja pärast selja sirgeks, vaatas meetri-pooleteise kauguselt korraks minu suunas - ega öelnud sõnagi. Astus minema. Huvitav oleks teada saada, mida ta küll mõtles. Et kuidas küll võis ta minusugusele amatöörile kaotada? Ise mõtlesin järgmist: olen võitnud Andrus Veerpalu, Jaak Maed, Aivar Rehemaad, Raul Ollet, Priit Naruskit, Pavo Raudseppa - ja nüüd siis ka Peeter Kümmelit. Mida sa, hing, veel võid ihaldada? Lisaks sain jagu Barcelona olümpial jalgratturite grupisõidus 9. koha teeninud Raido Kodaniporgist.

Aeg muidugi hämmastas - 1:39.42 oli tervelt 56 sekundit aegalsem kui mullu - mullu, mil võistlus kujunes hirmus raskeks. Aga hiljem kuulsin, et Eesti üks paremaid harrastussportlasi Rait Pallo Swedbankist oli oma eelmise aasta ajale jäänud alla tervelt kolm minutit. Ja et saja sekka tulekuks piisas sedapuhku kaks minutit kehvemast ajast kui möödunud korral. Kas tõesti tugeva tuule süü? Ise ütelnuks küll esimese hooga, et aasta ja minut - ehk saad aasta vanemaks ja kaotad automaatselt minuti. Mis minu iga arvestades - vähem kui kolme kuu pärast täitub 46 - oleks igati loogiline. Aga kui paljud teised kaotasid mullusega võrreldes veelgi rohkem, kas see tähendab, et kõigest hoolimata, vanust trotsides, võib rääkida ikkagi mingist arengust? Koht oli igatahes parem kui eelmisel aastal - 143. Mullu olin 156. Omavanuste seas oli tänavu Eesti seitsmes.

Pidasin pärast võistlust külaliste telgi ees nõu Lembergiga. Tema arvas, et algus oli kiire. Jah, sellele on raske vastu vaielda, kuigi proovisin tagasi hoida. Samuti pakkus Lemberg, et oleksin pidanud terve võistluseelse nädala puhkama. Sellele vaidlesin vastu, sest tunne oli ju algul meeldivalt kerge. Fakt on aga see, et füüsilisest jõust jääb jalgades puudu. Vastupidavuse ja hea baasiga seda ei kompenseeri. Samuti jääb puudu krossijooksu oskustest ja kogemusest. Ja 23 km on minu jaoks ikka liiga pikk maa. Ei maksa unustada, et olin nooruses, ülikoolis, ikkagi keskmaajooksja, kes suutis vastu pidada 800 meetrit, kellele 1000 meetrit venis juba pisut pikaks, 1500 meetrit oli juba suur kannatus ning 3000 meetrit hoopis ülejõukäiv. Arvan, et kui võistlus oleks maanteel ja mitte pikem kui 10 km, oleks ma kindel esisaja kandidaat. Aga pühapäevane võistlus oli 23 km maastikul ja seetõttu oli tulemus selline, nagu ta oli.

Ent mitte kõige hullem. Kui pärast võistlust koos Art Soonetsiga, kes kaotas oma haiget põlve hoides mulle 20 minutit, pannkooke maasikamoosiga sõime ja - mis siin salata, varem või hiljem tuleks see nagunii välja - külma õlu peale jõime (janu oli suur ega tahtnud kuidagi kustuda), märkasin külaliste telgi ees Tartu Velo klubi mehi, kellest vähemalt kaks ei olnud seda jooksuvõistlust küll läbi teinud, aga said ikkagi korraldajate pakutavatest tasuta hüvedest osa. Miks, ei oska vastata. Kuid ütlesin Soonetsile, et lähen ja õrritan veidi Velo klubi mehi, rattaralli ju peagi tulemas.

Istusin Andres Kulbini kõrvale, kes kolmest ainsana oli nn jooksumaratoni läbi teinud, ja küsisin varjamatu enesekindlusega, et ega ma vist kaotanud mitte ühelegi Velo klubi mehele. Kulbin hakkas kohe raalima. Pakkus, et äkki plastpõlvega Arvi Suurpere oli siiski minust kiirem. Aga ta on ju suusataja, protesteerisin, mitte jalgrattur. Ei, ta on meie klubi liige, teatas Kulbin. Kuid ega see teda päästnud. Selgus, et Suurpere oli alles kolmandas sajas.

Küsisin siis Velo-klubilastelt, kas võin uuest nädalast hakata nendega koos trennis käima. Võib ikka, vastasid nad. Väljasõit on teisipäeviti ja neljapäeviti Tähtvere baasi eest kell veerand seitse. Aga hoia tahapoole, andsid nad igaks juhuks mulle nõu.
***
Vahva suusakonkurent Emeri Lepp tegi tubli analüüsi ja saatis sellised andmed mu jooksu kohta:
1. TP - 87., keskm km 3.48
2. TP - 113. (lõigul 153.), keskm km 4.12
3. TP - 124. (lõigul 160.), keskm km 4.25
4. TP - 135. (lõigul 188.), keskm km 4.33
5. TP - 138. (lõigul 185.), keskm km 4.43
F - 143. (lõigul 191.), keskm km 4.21

Aitäh, Emeri! Mida me siit nüüd näeme? Näeme siit selgelt, et pärast teist TPd algas jooks sellise tempoga, et seda on raske jooksuks nimetada. See oli sama hästi kui mugavustsoonis treeningjooks. Näeme seda, et kui ma algul oleks saanud tempomeistri, kes oleks hoidnud kiirust 4.05-4.10, oleks tulemus tulnud ilmselt hoopis teistsugune, kui see tegelikult tuli. Niisiis, ei ole vaja niivõrd rohkem trenni teha, kui targemini joosta. Sellise tempojaotusega nagu eile pole ime, et minusugune endine keskmaajooksja kaua ei kestnud. Ainus järeldus: kui seda võistlust veel kunagi kaasa teha, siis tuleb algul tempot palju paremini sättida. Oleksin sedapuhku pidanud hoidma Tarmo Mõttuse (4.05) taha (nagu hoidsin tema taha mullugi, aga siis oli ta hoopis teise kiirusega alustaja). Kui ma ükskord selle alguse ka korda saan, siis arvan, et teen jooksu, milleks võimeline olen. Seni, kui ei saa, kõrvetan iseennast.
******LinkBarrio Historico, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.

Foto 1: Priit Pullerits Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Riho Lüüs. Tema pilte saan täna õhtust näha aadressil: http://gallery.me.com/rixratas
Foto 2: Kaks Etioopia jooksjat teevad Tartu jooksumaratonil eestlastele ülejõu käivat tempot. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 3: Jalgrattur Sigvard Kukk lõpetas Tartu jooksumaratoni 95. kohaga. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 4: Janek Leer (ees) ja Märt Küüt Tartu jooksumaratonil. Foto autor: Riho Lüüs
Foto 5: Keio Kits, Tartu jooksumaratoni kolmas lõpetaja. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Jooksjad Tartu jooksumaratoni finišisirgel. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 7: Priit Pullerits (esiplaanil) poseerimas pärast Tartu jooksumaratoni lõpetamist koos alguse tempomeistri Ain-Alar Juhansoniga. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 8: Priit Pullerits pärast Tartu jooksumaratoni lõpetamist telekaamerate piiramisrõngas. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix

60 Kommentaarid:

At 11:57, Anonymous Anonüümne said...

Velo mehed sõitsid ratastega jooksu liidrite ees nn. pilooti.
terv
Peip

 
At 12:01, Anonymous Anonüümne said...

Excelit vaadates selgus, et Kümmel ja Teppan jooksid koos ja otsustasid peale poolmaratoni märki selgitada parima suusataja, viimase 2,3 km lõigu koht oli Teppanil 5-6 koht, seega pani ta lõpus praktiliselt kõikidele Eesti pikamaajooksjatele ära ja ega kümmelgi viimast lõiku aeglaselt ei võtnud 36 koht lõigul.
Emeri
PS Priit võta see pulsikell ikka kapist välja.

 
At 12:05, Anonymous Anonüümne said...

Kas Sa ise ei oska tempot valida?

 
At 12:08, Blogger Unknown said...

Hämmastav, et jooksmine on vist igati loogiline spordiala. Võiksin oma jooksust teha ``kopipeist`` kokkuvõtte Priidu omast. Välja tuleks lõigata endine keskmaajooksude taust ja suhtlemine erinevate tuttavatega, kuna eile sai põhiliselt üksi/kaksi joostud. Lisada tuleks enneolematu ``haamer`` 2-3 km enne lõppu. Halastamatu päikesepaiste ja viimane tõsisem tõus olid oma töö teinud :) Kiire algus on siiski kõrgete sihtide puhul vältimatu, kuna esisaja keskmikele enam teise poolega järgi ei jookse.

 
At 12:12, Anonymous Anonüümne said...

Kas vaheaegadega ja lõigukohtadega excelit kusagilt piiluda ka saab?

 
At 12:24, Anonymous Anonüümne said...

http://share.ee/files/3274/jooks.xlsx.html

saab ike

 
At 12:29, Anonymous Anonüümne said...

No et kõigile kolmele Luigele alla jääd, seda poleks küll uskunud..

 
At 12:29, Anonymous Anonüümne said...

kummaline on kuulda kiunumist, et ebatasasel pinnasel ei suuda joosta. trass oli teada, võinuks siis harjutada ka vastavalt, mitte mõnuleda maanteel.

 
At 12:29, Anonymous Anonüümne said...

Viimast pilti vaadates soovitan keha süvalihastega midagi ette võtta.

Tubli jooks muidu. Mina ootasin sult aeglasemat tulemust.

 
At 13:10, Anonymous Anonüümne said...

Täiesti õige märkus kerelihaste kohta. Kui trunk stabiilne ei ole, siis kaotad jõuülekandes palju. Väsimuse saabudes on kere fikseerimine suureks abiks, nii tehnika kooshoidmise kui efektiivsuse mõttes. Nii et osta jõusaalipilet, Priit, ja hakka endale six-pack'i ehitama.
Aga sinna juurde ka jooksuspetsiifilise nõtkuse arendamist. Piltide pealt on raske öelda kui nõtkelt jooksed. Nõtkus + jõud.
Kümmel jookseb ju puhta jõuga. Sellepärast sa talle ära panidki. Saarepuu, Tammjärv, Kärp kõik nooremad mehed sõidavad jõuga - kui MA on nii hea treener, miks siis kusagil pole näha, et ta meestele tehnikat õpetaks?

 
At 13:24, Anonymous Anonüümne said...

Pean silmas jnust süvalihaseid, mida jõusaalis treenida ei saa.
Nende jaoks on spets harjutused olemas, tuleb lihtsalt õigete inimeste käest küsida.

 
At 13:32, Anonymous Anonüümne said...

Tänud tabeli eest, tulemused said kohe sai palju kõnekamaks.

 
At 13:50, Anonymous Anonüümne said...

Soovin kõigile õnne ebameldivaima nelikürituse osavõistluse möödumise puhul! :D

 
At 14:18, Anonymous Anonüümne said...

Priit, millisel spordivõistlusel sa pühapäeval käisid? Sinu tööandja sporditoimetus küll pole seda märkimisväärseks sündmuseks pidanud.

ain

 
At 14:23, Blogger Priit Pullerits said...

Ain, mis on seal märkimisväärset, kui Eesti parim kaotab võitjale ligi viie minutiga? Vähemasti Tartu PMis on võistlusest tagumine külg.

Aga jalad hakkavad üha kangemaks jääma. Eile oli kõik veel ilus, aga täna töölaua taga kangus muudkui kasvab... Mis aitab, arst Ain?

 
At 14:37, Anonymous Anonüümne said...

milliseid vahendeid eile peale finishit kasutasid lihaskanguse vältimiseks? lõdvestus, veeprotseduurid, farmaatsia? kui midagi ei teinud siis tuleb olukorraga leppida.

 
At 15:10, Anonymous Anonüümne said...

Oleks Priit 1:30 jooksnud, siis oleks selge, et Ain-Alari pulbri sisse oli midagi kangemat segatud. Aga nüüd - aus mäng, ei mingit kahtlust. Põhimõtteliselt pakuks siiski huvi palju harrastaja, nt sellises eas, oma tulemust saaks parandada kui "täisrauaga" pulbreid, ka neid keelatud, tarvitaks.

 
At 15:42, Anonymous Anonüümne said...

Arengut ikka 2 kuuga ei tekki! Järeldus, jooksed treeningutel kiiremini, kui võistlustel ja nappi kilometraažiga pole mõttet ikka mingeid lõike või fartlekit joosta. Ikka tasa ja targu!
Terv Ain V.

 
At 16:28, Anonymous Anonüümne said...

Rikkalt elame, kõigil on välismaa asjad seljas.
A kas need kaks võitjat leidsid ikka kodutee üles või hakkas juba siin meeldima?

 
At 16:31, Blogger Priit Pullerits said...

Täiesti nõus, kahe kuuga ei ole tõesti võimalik areneda. Vähemasti mul mitte, ja kindlasti ka enamikul teistel. Seetõttu tekitas minus väikest imestust, kui muidu asjalikud ja sporditargad mehed pakkusid oma prognoosides mulle aega 1:30-1:35 vahele. Kust nad küll need ideed võtsid?? Mulle oli selge, et mingit megahüpet ei tule. Siiski lootsin, ja paljus ka uskusin, et suudan oma rajarekordi, mis on 1:37 ja umbes veerand minutit peale, üle joosta, seda enam, et olin teadlikult planeerinud, et alustan rahulikult. Ja treeningud süstisid ka optimismi, et üldseisund ja võimekus peaksid olema paremad kui varasematel aastatel. Igatahes 1:36 piiri kompamine oli mulle ka kõige uljamates unistustes ülejõu käiv, andsin endale aru. Siiski, nagu Emeri tabelist näha, läksin ilmselgelt liiga kiire alguse ohvriks. Aga veel kord: imearenguid ei maksa minuvanuses, kui juba aastaid on niigi võimete ja võimaluste piires trenni tehtud, küll loota. Unistada ju võib... aga unistuseks need unistused jäävadki. Siiski ei ole ma kaotanud usku, et õnnestunuma jooksutaktika korral peaks 1:37 barjäär olema veel murtav.

 
At 16:46, Anonymous Anonüümne said...

Siiski - Teie treeningutel näidatud tempo ei ole saavutatud tulemusega korrelatsioonis. Midagi on valesti, olgu see siis Tehvandi std sündroom, arulage algus või hoopis liigne intensiivsus trennides.

 
At 17:10, Anonymous Anonüümne said...

Etioopia mehed ei saa selle rahanatukesega, mis TM JMil esikohtade eest pakutakse (200 eurot rajarekordi eest) küll koduteed veel ette võtta. Tõenäoliselt teenitakse Soomes, Rootsis vm ELis veel lisa, niikaua kuni Schengeni viisa võimaldab. Osavõtutasud on TMl maratonidel maailmatasemel. Kas ka auhinnafond?

 
At 18:25, Anonymous Anonüümne said...

Kust võiks selle salapärase exceli leida?

 
At 19:23, Anonymous Anonüümne said...

Kas MA on juba õndsaks kuulutatud?
AV dopingutarvitamise skandaali ERRi poolseid meediakajastusi jälgides tundub, et sinnapoole asi liikumas on.
Sirvisin R-kioskis ajakirja "Jooksja" värsket numbrit. "Ööjooks hullutab masse", on pandud kaanelooks. Selles väljaandes on ikka reklaam ja muu content totaalselt segi. Õigemini, viimast praktiliselt polegi. Andres Keba blogis on ka rohkem lugeda! Eesti ajakirjanduse allakäik ja lõpp paistab väga selgelt.
Kõige selle taustal on Pulleritsu spordiblogi ikka igati väärt lugemine. Ja kirjutistes ei esine Priidul üldse ärakukkumisi nagu vahel jooksurajal. Iga lugu on lõpuni huvitav.

 
At 21:22, Anonymous Raido said...

Tubli jooks Priit.
3 km enne lõppu sain vahe juba nii 20-25 meetri peale, aga see oli ka kõik. Sealt lõpuni tulin puhtalt tahtejõu pealt:)
Sain juba päev varem Rõuge Rattamaratonil lõpuspurti proovida, mis muidugi ei õnnestunud kõige paremini. Samas, viimased 200 meetrit kõrvuti spurti alustada, kindlasti oleks põnevaks läinud...

 
At 22:08, Blogger Madis said...

Priit, Sul on pildid vales järjekorras, kui lõpus olevaid allkirju lugeda! Detailid, detailid!
Kas tõesti on väsimus mehe murdnud, et tähelepanu lännud.

 
At 23:21, Anonymous Anonüümne said...

Kust võiks selle salapärase exceli leida?

 
At 23:22, Anonymous Anonüümne said...

Tegelt palju neid oligi, kes võisid uhkustada seekord kõigi 3 õe Luige edestamisega. Lemberg on ikka 1,5 aastaga mil neid treenib uskumatut head tööd teinud.....veel aasta tagasi jooksid nad siin ligi 10 minutit kehvemaid aegu. Algus oli Priidul jah selgelt liiga kiire. Sain ka see aasta täpselt sama tõusunukil 8km peal, nagu eelmine aastagi kätte.

L.

 
At 23:43, Anonymous Anonüümne said...

Tundsid hästi sellel pinnasel kus olid harjutanud. Pehmel, ebatasasel ja mägisemal pinnal harjutanud ei olnud ja seal läks kohe ka raskeks. Spets harjutusi on tüütu teha ja seda Sa ka ei viitsi, aga nädalas korra Vooremäel 10-12km joosta on alates lume sulamisest täitsa arendav.

 
At 00:36, Anonymous Anonüümne said...

Miks eelmise aasta sama ajaga oleks nüüd parema koha saanud? Millega seda lahti seletada, vastutuul, üldine nõrgem tase, kuumem ilm?

 
At 09:54, Anonymous Anonüümne said...

Kahe kuuga ON võimalik areneda, kohe kindlasti. Priit, kui oled veendunud et arengut ei ole selle ajaga võimalik näidata, siis ei jää üle muud järeldada, kui et keenia-treeningsüsteemi järgi treenides ei toimunud mitte karva võrdkiarengut ja kahe kuu eest oleksid teinud sama tugeva/nõrga jooksu kui nüüd 8.mail? Tõepoolest - milline raiskamine. Olin üks kes ennustas 100%-lise realiseerimise korral ajaks 1:29, seda lähtuvalt Sinu treeningtempodest. Ehe näide kui treeningutel näidatud tempod ei kuku viljakasse mulda, ja polnud ilmselt ka päris adekvaatsed. Toodud vabandusena et nooruspõlves olid keskmaajooksja, vasta palun ausalt, kas ka ise usud seda et tegu on pigem Sinu tulemust pärssiva teguriga? Ja kas pead ka ise seda adekvaatseks väljavabanduseks?

 
At 10:13, Anonymous Anonüümne said...

Seletama sellega, et:
1. Eelmine päev Rõuge Elion
1.1 paljud ei tulnud jooksma voi tulid vasinult
2. Kruusateel enamasti värske hooveldus, mis oli teinud raja pehmemaks ja lahtiste kivide rohkeks. Osati ka pehme liiv põlluteedel mis muidu on kovem olnud.
3. Enne esimest TP-d on alati olnud metsavahejupp, mille kova tee oli nüüd polluks kuntud.
4. V-o ka tuul, kuid see ei tohiks ikka nii palju mõjutada.
Ja muidugi- Etioopia mehi ei mõjutanud miskit.... Need tegurid. Ma enne ennustasin, et need mehed viilivad parimate ajast 5 minutit maha - olin enam-vahem täpne.

 
At 10:34, Anonymous Anonüümne said...

Lisan punkti 5.Palavus( mida õnneks tuul paljugi leevendas)-ehk nagu võitja ütles-ilm nagu Etioopias. Poolteist tundi enne starti oli päikese käes juba +30 , ideaalseks loetakse ca +16 .

UV 5.5

 
At 10:40, Anonymous Anonüümne said...

Hea jooksuspetsiifiline harjutus jalgade jõu arendamiseks:
http://www.maxwellsc.com/blog.cfm?blogID=60
Võid alustada juba täna, Priit, ja kui selle püstoli tegemiseni jõuad, siis ei saa põllumaa ega künkad sulle enam takistuseks.

 
At 10:56, Anonymous Anonüümne said...

Kas keegi huviline ka teinud kõikidest jooksjatest sellise exceli tabeli, kus erinevate punktide läbimiste ajad ja kohad teada.

L.V

 
At 11:03, Anonymous Anonüümne said...

Kas sina ajakirjanikuna ei saaks teha ajaloolist otsust ja küsida otse Harry Lembergi käest (mikrofon nina alla), miks ta neegreid siia tassib? OK, me kõik oleme harjunud sellega, aga tänapäeval on see juba ohtlik. Öeldakse ju - jumal magas, kui sportlastele ajusid jagati.

 
At 11:16, Anonymous Anonüümne said...

Link sellel tabelile on kommentaarides olemas!

 
At 11:37, Anonymous Maamees said...

Päevast! Pöhjus nörgemate tulemuste osas on pigem laiahaardelisem - pikemaks veninud suusatalv, hiljem sulama hakanud lumi, seega ka vast PP on tavaharrastajate seas kilometraazilt top-10. Kevadise jooksma hakkamisega on iga nädal mingil määral tähtis.
Mis aga PP tulemusse puutub, siis ütlesin peaaegu sekundiga öieti, et napilt alistub 1.40 piir ja ega seda kohvipaksult ennustanudki. Kes vähegi paremaid tulemusi soovib tulevikus, siis harjutama peab ikka vöistlustingimustele lähedastes oludes. Tartu lähiümbrusest on vötta Vooremägi ja Vapramägi, Elvas staadioni körval oli kunagi 2km ring, seda sai omal ajal joostud küll ja küll...Spetsiaalselt töusegi peab jooksma...Vöid joosta kasvöi tuhat maanteel-staadionil, murdmaal tulemus ikka pole see mida ootaks. Pehme pinnas, isegi lauged töusud tahavad tugevamat jalatöuget tempo hoidmisel, oskus laugeid laskumisi lisakiiruse saamiseks jne, jne...Kui PP leiaks tahtmist ja aega järgmisel kevadel aprillikuus harjutada teistes tingimustes, alistuks ka 1.30 piir, sisu nagu on, leia see ülesse ja kasuta maksimaalselt ära...viidata oma peatselt täituvale 4.. pole kah öige suhtumine. Inimene on täpselt nii noor vöi vana ,nagu ta end tunneb. Päikest

 
At 11:50, Anonymous Anonüümne said...

11:03
Miks sa ei küsi miks eesti sportlased karjadena Keeniasse sõidavad? Harri Lemberg on neid sinna kümnete kaupa "tassinud". Loe Tiidrek Nurme, Rainis Venta, Tõnis Juuliku blogides kuidas seal lausa kuude kaupa laagerdatakse ja "valge mehe" aupaistet nauditakse. Ja ära tule rääkima, et sellega tuuakse Kenyasse valuutat sisse, mille eest peaks kuidagi eriliselt tänulik olema. Eestlaste jalad on aafrika savanne tuhat korda rohkem kulutanud kui aafriklaste omad eesti metsaalust.

 
At 13:26, Anonymous Anonüümne said...

11:50
nõrk, nõrk,
mitte keegi ei pea minema suniviisiliselt Keeniasse. Immigratsioon toimub siiskki vastupidises suunas, Aafrikast siiapoole. Huvitav, et sina mustade pärast enam muretsed kui eestlaste pärast. Hetkel on Keenia veel lubatud dopinguainete nimekirjas.

 
At 13:43, Anonymous Anonüümne said...

11:50

Väga head viited blogidele. Siinsele keskkonnale väga asjalik vaheldus.

Lugesin neid ülevaateid Keeniast ja sain aru, et tegelikult toimub Keenias treening ka lebotamise käigus tänu sealsele palavale kliimale. Eelkõige toimub areng nahaaluses veresoonkonnas ja paraneb kehasoojuse kiirgus ümbruskonda. Kõval tempol on kehasisetemperatuuri kasv oluliseks piiravaks teguriks kiire jooksutempo hoidmisel poolmaratoni distantsil.

 
At 13:47, Anonymous Anonüümne said...

Immigratsioon toimub jah Aafrikast siiapoole, toimus juba 30 000 a. tagasi, kui tänapäeva inimene (Homo Sapiens - tarkinimene) Vahemere ületas ja enne seda Euroopa mannert asustanud neanderthali inimese välja tõrjus. Aga sina paistad nende neandertaallaste säilinud eksemplar olevat. Olid sellised eriti madalalaubalised ja jässakad, väheintelligentsed tüübid.
"Jässakamad tüübid, aga kulgesid puhkides nagu auruvedurid", kirjutab muide ka Pullerits. Näe, ma ei teadnudki, et neandertali inimene veel Euroopa ühes kolkas säilinud on.

 
At 13:59, Anonymous Anonüümne said...

Täna hommikul tööle sõites nägin haruldast pilti, mis varsti muutub tavapäraseks. Annelinna ühes bussipeatuses olid külili maas kolm mustanahalist, kes ennast imelikult väänutasid. Kahtlustan, et need olid TJM esimese kahe hulgas lõpetajad.
Tuleb vist harjuda, et on kaugelt tulijaid, kes ei häbene juba vara hommikul trenni teha.

 
At 14:03, Anonymous Anonüümne said...

Priit, selleks, et kiiremini joosta, tuleb trennis rohkem joosta, mitte kiiremini joosta. Sinu ettevalmistus oli selgelt liiga intensiivne ja liiga kõval ja tasasel pinnasel.
Ja igasugused Keenia süsteemid unusta ära, need ei ole sinusugustele vanameestele.

 
At 14:09, Blogger Priit Pullerits said...

to 09:54 - keskmaajooksu taust siiski on mõneti vabandavaks teguriks. Sest ma ei ole kunagi seedinud ega suutnud pikki maid joosta. 23 km on minu jaoks üüratult pikk. Ega Seb Coe ka suutnud, muide, 5000 m joosta - liiga pikk. Sellest, miks ta ei suutnud, on puhtfüsioloogiliselt rääkinud mulle ka Mati Alaver.

to 11:03 - see, mida soovitate, on juba tehtud. Lembergilt see küsimus küsitud, seletus saadud, peagi panen selle ka siia blogisse üles, siis arutame edasi. Kannatust! Ennam päevakajalisemad teemad.

 
At 14:11, Anonymous Anonüümne said...

Selleks, et meie jooksjate taset tõsta, ei piisa siin omavahel kohalikus konnatiigis solberdamisest. Vaja on osaleda rahvusvahelises konkurentsis, seda nii välismaal kui ka tasemel välismaalasi siia kutsudes. Ainult nii tõuseb meie jooksu tase. Nii teevad ka suusatajad (või peaks Otepää MK ära jätma jne).
Ei saa aru Pulleritsust, kellel on midagi mustanahaliste jooksjate siia kutsumise vastu. Sõnaga, kellel on midagi meie jooksutaseme tõstmise vastu.
Võibolla tal polegi selle vastu midagi, aga oma rumaluses ei anna ta endale aru, miks ta millegi vastu on ja mis on selle tagajärjed.
Kahetsusväärne igatahes.
Arengut soovides!

 
At 14:14, Anonymous Anonüümne said...

Mida näitab Priidul seljasolev särk, mida saab piltidel näha?


Õige vastus on: Edevust

 
At 14:41, Anonymous Anonüümne said...

Priit,
Selle Seb Coe-ga panid küll puusse. Coe ja Steve Owen olid suutelised kuni 20 km krossi ligi 3:00 tempoga jooksma. Ja jooksid ka. Vajadusel võin viiteid otsida ka. Sind vabandab vaid see, et MA puhus sulle iba vist.

 
At 14:42, Blogger Priit Pullerits said...

14:14 - ja mida näitab selline küsimus ja veel selline vastus?

Õige vastus: rumalust!

 
At 14:46, Blogger Priit Pullerits said...

14:41 - taas üks rumal jutt ja väide. Mis on Coe rekordid 3000 ja 5000 meetri jooksus? Aga palun väga:

3000 m 7:54.32 (1979)
5000 m 14:06.2 (1980)

Need on temasugusele maailma tippkeskmaamehele enam kui tagasihoidlikud tulemused. Samas, pange tähele - tulemused on joostud aastail, kui Coe oli oma kuulsuse tipus.

 
At 14:46, Blogger Priit Pullerits said...

Ja veel, 14:41, mitte Steve Owen (ma ei tea, kellest te räägite...), vaid ikka Steve Ovett.

 
At 15:44, Anonymous Anonüümne said...

13:47
sul paistab, et on lausa neegrinaine vist kodus, et nii silda viskad.
http://www.ohtuleht.ee/426222

 
At 16:49, Blogger Peeter said...

Tere!

Kas blogis leiduval pildilingil olevaid pilte ka enda tarbeks kasutada tohib? Ei suutnud sealt fotograafi kontakte leida. Tänud

 
At 16:57, Anonymous Anonüümne said...

Kui Schengeni süsteem kokku kukub, siis kukub ta muide väga tõenäoliselt ka Sinu jaoks kokku. Adjöö, tulusad tööotsad Norras! Ega sa ometi pahaks pane, et inimesed mujalt vabadusel, turvalisusel ja õiglusel põhinevasse alasse soovivad siseneda? Kindlasti ei pane Sa seda pahaks. Neil on selleks isegi õigus.
13:47

 
At 21:32, Anonymous Anonüümne said...

Priit,
palun ära seda Lembergi seletust kaua peeta, läheb veel hapuks. Variant A: tõi endale boyfriend'i, sõbrale veel teise (midagi ei saa välistada, eks ju?). B: iga sissetoodud aafriklase pealt makstakse talle X eurot. Aga kes maksab ja palju - seda tahabki rahvas teada.

 
At 23:29, Anonymous Anonüümne said...

->16:57

Mida sa pead silmas tulusate tööotsade all Norras, ega ometi mitte midagi sellist, millistele tegevustele toetus see norrakate politseinike ametiühingu kiri?

Üldiselt, Schengeni olemasolu ei koti ausat ja nõutud töötajat üldse.
Kui ikka kõva töölemineja oled, siis saab seda teha kas või Hiinasse või USAsse, millel ei ole Schengeni tsooniga mingitki pistmist.

 
At 00:00, Anonymous Anonüümne said...

Üldiselt leiab siit päris lahedaid harjutusi iseseisvaks eluks.

http://www.youtube.com/watch?v=pfsTKfUT-RQ

 
At 09:50, Anonymous Anonüümne said...

Olgu-olgu Priit, sul on õigus nagu alati siin plogis. See et sul keskmaajooksja taust on nooruspõlvest, selle võid ka edaspidi julgelt vabanduseks tuua, kui see selgitus Sulle vabanduseks sobib. aga ka pärast sinu vastukommentaari ja toodud näiteid ei muutu see põhjendus endiselt adekvaatseks. Aga jäta palun alles teistele õigus pisut teistmoodi mõelda selles ja paljudes teistes küsimustes. See on kohe päris huvitav, kuidas sportlaste suhtes ülikriitline ajakirjanik enda puhul minetab suures osas sellesama kriitilise meele ning tõlgendab ja esitab oma altminekuid üsna vähe vettpidavate ja mitte asjakohaste põhjendustega - asi mille suhtes ta teiste puhul ülitundlikkust üles näitab. Meenub vanasõna pinnust ja palgist. Jõudu edaspidistes tegemistes!

 
At 09:50, Anonymous Anonüümne said...

"Milline küll on läheneva Tartu nn jooksumaratoni eel minu jooksuvorm?" - kirjutas Priit eelmises postituses.
Inglise keeles tähendab form hoopis tehnikat, nt good form tähendab, et harjutust sooritatakse õige tehnikaga.
Nii ongi, et eesti keeles räägivad paljud, ka Priit vormist (või selle puudumisest), inglise keeles räägitakse enam tehnikast (mõni ütleb ka I'm in good shape - siis mõeldakse seda, mida eestlane vormi all silmas peab).
Eks keelte arengutase näitabki kuidas asjadest aru saadakse. Ma ei imestaks kui keenia-masai keeles ainuüksi sääretõste tehnika iseloomustamiseks 30 sõna oleks..

 
At 10:26, Blogger Priit Pullerits said...

Peeter, igati korrektne küsimus teil. Palun võtke fotograafiga ühendust aadressil riho.lyys@mail.ee.

 

Postita kommentaar

<< Esileht