Pullerits: Mida arvata rattaralli tulemusest?
Kõigepealt tahan südamest tänada neid, kes Tartu rattarallil minu grupis mulle tuult pakkusid, kes mulle ohtlikke olukordi ei tekitanud, kes minu manöövrid ära seedisid, kes mind üleüldse seal grupis tolereerisid - ja eriti seda meest, kes pärast Otepää mäefinišit ei pidanud paljuks mind sadulast lükata. Aga paraku ei alanud kõik sugugi nii hästi, nagu lõppes.Stardikoridoris kuulsin lugu, et esimene suurem kukkumine juhtus juba Turu tänaval soojendusel. Keegi oli kellelegi tagant sisse sõitnud, ja kohe nii uhkelt, et oli lennanud üle (sic!) rajapiirde. Samuti jäi kõrva arvamus, et laupäevase Postimehe lugu "Rattarallil ootab asfalt oma ohvreid" päev enne võistlust oli hirmus karm artikkel. See oligi mõeldud šokiteraapiana, ütles seepeale minu kõrval stardipauku oodanud Art Soonets, kes siin ju tutvustamist ei vaja, ega ju?
Hoidsingi algul Soonet
si laiade õlgade taha ja võtsin Riia mäe tõusu mõningase varuga. Ka edaspidi ei julgenud gaasi päris põhja vajutada, sest pelgasin hinge kinni tõmmata. Sellegipoolest tundsin raudteeviadukti ületades, et alguse kiirendus on kõri veidi õrritanud. Aga selleks ajaks olid õnneks positsioonid sisse võetud ja esialgsed jõuvahekorrad paika pandud, nii et grupis aimdus mõningast rahunemist.Ma ei julgenud selja taha vaadata, sest Võru maantee alguse asfalt on kohutav: teeparandused pidevalt hüpitavad. Aga teistelt kuulsin, et grupp pidi olema kohutavalt suur, hinnanguliselt kõlas pakkumine, et 300 sõitjat. See oli signaal, et tuleb ettepoole hoida, sest nii suures grupis ei või eales teada, kus vahe sisse lastakse.
Põlva maanteel üritasingi vasakust äärest kohta parandada. Kerge see polnud, sest tuul puhus paremalt ja kõik hoidsid vastassõidusuunda. Meenus lause igale osalejale jagatud infolehelt: "Sõitmine vastassuunavööndis on rangelt keelatud!" Vähemasti minu grupis ei pidanud keegi seda nõuet millekski. Huvitav, kas see on piisav alus, et kõik minu grupis sõitnud diskvalifitseerida?
Rattarallil peab pea kogu aeg raalima. Esiteks tuleb arvestada tuule suunda. Kui tahad möödumiseks vaba ruumi saada, pead sõitma tuulele valla küljel. Teiseks tuleb arvestada, millise iseloomuga rada on ees ootamas ja vastavalt sellele koht sisse võtta. Enne Liiva TPd liikusingi grupi peale üsna lähedale, sest teada ju oli, et edasi läheb tee kitsaks, teekatte kvaliteet
halveneb ning tulevad laskumised ja tõusud ja kurvid, millega kaasneb automaatselt oht halva õnne korral maha jääda.Aga imelik on see, kui kiiresti ja lausa märkamatult võib grupi eesotsast selle keskele või koguni taha pudeneda. See pärast Liiva TPd juhtuski. Ühtäkki nägin laskumistel, et grupi pea on rohkem kui saja meetri kaugusel. See sundis uuesti pingutama, et ettepoole saada, kuid keeruline oli kuskilt läbi pääseda. Vaatasin, et mõni mees võttis spurdi koguni kruusasel teepervel ette. Mina seda ei söandanud - vastav kogemus puudub ja eks see tekita minu arust teistele ohtu ka.
Väikse hirmuga ootasin laskumist Tilleorgu. Mäletasin varasemast seal suurt kiirust, lahtist liiva ja järske kurve. Kui seal pidurdama peaksid, võid olla võrdlemisi kindel, et tõusul jääd maha. Aga sain paremalt päris hea ja vaba trajektoori ning pääsesin hooga tõusu ründama. Esimene ohtlik koht rattarallil sai edukalt läbitud.
Kuni Kanepini ei ei toimunud minu arust suurt midagi. Üllatas vaid see, et need, kes grupis eespool väntasid, lasid tõusudel hoo liiga maha. Huvitav, millepärast, mõtlesin. Mis iganes too põhjus oli, andis see mulle enesekindlust, et küllap ma kõige vedelam jalg ka selles pundis siiski pole.
Aga Kanepisse sisse sõites käis minu selja taga paremal kõva pauk. Kas keegi teab, mis seal juhtus? Ent rattasõit on karm ala: ega keegi üle õla vaata, vaid pigem vastupidi -
mulle tundus, et eesotsas anti hoogu üksnes juurde. Justkui tahaks kõik tollest tragöödiast võimalikult kiiresti võimalikult kaugele pääseda.Pärast Kanepit hoidsin grupi vasakpoolsesse serva. See oli küll tuulele rohkem avatud, aga samas tähendas see, et seal oli rohkem vaba ruumi. Ees oli ju ootamas Otepää oma tõusude, kitsa rolleritee ja teravate kurvidega. Eelmine aasta juba sain seal õppetunni, kui pudenesin suure grupi viimasesse kolmandikku. Et seda enam ei juhtuks, tuli tingimata grupis ette nihkuda. Mida ma ka tegin. Nii et mõned kilomeetrid enne Otepääd leidsin end umbes kümnendalt positsioonilt. Ees sõideti hanereas, aga ma ei kurda, et tuulevarju poleks olnud. Minu meelest oli piisavalt.
Ometi juhtus Otepääl uuesti see, mis pärast Liivatki - taas vajusin tahapoole. Oma arust liigagi taha. Ainus, mis rahustas, oli see, et Soonetsi selg oli vaid mõned meetrid minust eespool. Aga Soonets, uskusin, oma kogemustega grupi esiotsa juba minema ei lase.
Minu arust oli meil kokkuvõttes mõistlik grupp. Pidevalt anti käega tee äärde pargitud autodest märku ja hüüti "Auto vasakul!". Kui keegi tõmblema hakkas, siis rahustati, et "rahu, rahu!". Eks sai ise ka häält tehtud, sest ilmselt olin grupis üks arglikemate killast. Aga kui enne Otep
ääd kaks meest vene keeles liiga pikalt rääkima hakkasid, mis minu arvates võib tihedas grupis tähelepanu väga kergesti eksitada, siis ütlesin neile otse: "Ne govorite! Eto opasno! Sledite dorogu!" Ja teate, mis üks neist mulle vastas? Vastas: "Izvini!" See oli vist kogu sõidu südantsoojendavamaid hetki, mis näitab, et kui inimestega viisakalt rääkida, annab see enamasti alati soovitud tulemuse. Aga kui ma oleks neile öelnud, et "ne bizdite!", siis, arvan, poleks midagi imestada, kui mulle oleks vastatud, et "sam ne bizdi!" vms.Pühajärve äärsel teel ja Otepääle lähenedes oli selgelt näha, et eesotsas prooviti gruppi lammutada. Mulle tundus, et kõige raskemale tõusule lähenedes olin vajunud positsioonile, kus minu taga ähvardas lõhe tekkida. Hoidsin grupist pingutades kinni, sisendasin endale, et kui olen siiamaani ilusasti ära sõitnud, siis nüüd oleks küll lollus alla anda. Tõusul sain isegi mõnest mehest mööda - eks ma ole kerge ka, vaid 70-71 kilo. Aga teadsin, et pärast tõusu ei ole aega puhata, sest läbi linna sõites võetakse haneritta ja tõmmatakse tempo üles.
Ütlen ausalt, et mu hingamine oli ikka hirmus tihe, eks sellepärast üks kaasvõistleja võttiski vist nõuks mind sadulast tõugata - veel kord aitäh, see oli igal juhul teine südantsoojendav hetk rattarallil. Aga kas polegi nii, et peabki kõvasti hingeldama, et hapnikku ikka peale saada?
Otepäält laskudes nägin, et just minu eest hakkas taas vahe tekkima. Silmaga hinnates võis see laskumise lõpuks olla 20-30 meetrit. Õnneks tuli selja tagant üks kogukam mustas-punases vormis sõitja, kellele haakisin tuulde, ja kui tundus, et tal hakkab jaks lõppema, siis tõmbasin ise ette - ja nii me spontaanse ühistööga grupi suurema paanikata kätte saimegi. Eks grupp
lasi ka ajapikku tempo alla. Heitsin pilgu üle õla - seal haigutas tühimik. Pedaalisin end grupis ettepoole, turvalisemale positsioonile.Kuigi lõpuni jäi umbes 40 km, võis nentida, et selleks korraks on rattaralli lõppenud. Edasine, kui keegi õnnetust ei korralda, on vormistamise küsimus. Aga Nõunis muutusin grupi keskel Peip Reedi kõrval sedavõrd rahutuks, et otsustasin veelgi oma kohta parandada. Kermo Tsäro Haanja rattaklubist ütles, et aega on, sõita on veel palju - aga kuulge, mis lõbu see loksumine niiviisi pakub? Tasapisi manööverdasin end grupi vasakusse serva, kus oli rohkem vaba ruumi, ning hakkasin ettepoole liikuma.
Enne Pangodit olin taas umbes seal, kus enne Otepääd - esikümne piiril. Aga siis hakkasid ka teised mehed tasapisi elavnema. Mõned proovisid vasakust servast koguni kiirendusi. Lauged tõusud sai võetud üllatavalt kergelt.
Aga nn karjalauda laskumine ajas kergelt hirmu nahka. Kiirus polnud teab mis suur, mul näitas spidomeeter 63 km/h, aga tunnistan, et pidin keskenduma tugevalt leistangi kindlale hoidmisele. Mõelda vaid, kui keegi peaks vääratama - milline katastroof sellele järgneks.
Tatra orgu keerates oli mul plaan, et hoian grupis taas vasakule, sest siis saaks tõusul aktiivsemalt rünnata. Kahjuks läks plaan vett vedama. Jäin grupi keskele lõksu. Jätkutõusuks sain aga soovitud positsiooni kätte, võtsin lausikul kerge hoo üles ja siis läksin. No muidugi, nagu peagi selgus, oli see lollus. Sain küll grupi peale peaaegu kõrvale, aga see oli
ka kõik. Tõusu pikkus ja tuul tegid minu kallal oma töö. Ja kuna olin koha rivis maha mänginud, siis jäingi tuule kätte ning pudenesin päris lõppu. Tipus pidin veidi aega tõsiselt tööd rassima, et grupi sabast taas kinni saada.Grupp liikus väga hea kiirusega. Reola kandis oli tempo 55 km/h, ja ausõna, see tundus pundis sõites jalutamisena. Kuid organismil oli mulle väike üllatus varuks. Tundsin, et parema reie välisküljel hakkaks justkui kramp tekkima. Küll ma püüdsin jalga sirutada ja venitada ja pingutada ja lõdvestada, miski ei aidanud. Mõtlesin, et peaks numbri küljest haaknõela võtma ja reit torkima, aga sain aru, et vaevalt ma haaknõela kätte saan. Sõitsin siis Soonetsi kõrvale ja küsisin, kas tal on head nõu anda. Soonets ütles: "Vedelikupuudus, mis muud!" Ahjaa, pagan, kuidas ma küll selle ära unustasin, et mul on ju rattal kaks veepudelit pea
l. Võtsin paar lonksu ja kae imet - juba mõne sekundi pärast oli probleem kadunud.Võru maantee Tartule läheneval vastikult põrutaval lõigul sai selgeks, et olgugi ma sõidu jooksul korduvalt grupi etteotsa tõmmanud, siis sedapuhku tuleb paremal juhul leppida finišiga grupi keskel. Sellel tobedalt killadi-kolladi teelõigul polnud üksinda vasakult kusagile minna, raudtee ületuse järel aga vajutati gaasi juurde, nii et, nagu nägin, siis ega keegi sealtpeale oma positsiooni suurt enam parandanud. Turu tänav on suurele grupile liiga kitsas, ja alalhoidlikuna, nagu ma olen, ei tahtnud ma võtta riske ja parema koha nimel iga hinna eest võitlema minna.
Poolteist kilomeetrit enne lõppu hüüdsin igaks juhuks teistele, et hoidkem nüüd sirget trajektoori ja ärme manööverdame. Aga ega
siis mõned mehed ei taha minusugust ju kuulata. Nii siis juhtuski, et umbes 200 meetrit enne lõppu korraldas keegi minust mõned meetrid eespool kukkumise. Pidin hoo peaaegu kinni pidurdama. Õnneks ei tulnud keegi selga. Jõudsin märgata, et üks kukkunuist oli Tartu Velo klubi rattur. Pärast seda ei olnud enam vähimatki isu finišeerimisliigutusi teha. Lasin enne lõppu paar meest endast mööda ja kaotasin paarikümne meetriga ka Soonetsile. Tühja sest, peaasi, et elu ja täie tervisega lõpuni sain.Diplomile trükiti aeg 3:22.54 ja koht 276. M45 klassis oli koht 14. Ma ei tea, ise ei oska selle kohta midagi arvata. Äkki mõni targem oskab?
Kuna ise ei kukkunud, võib öelda, et oli tore üritus. Ära ei väsitanud ega kurnanud. Sai võistluse ajal ka n-ö mängida, mida suusatamises ja jooksus näiteks mitte kunagi ei saa. Vähemasti minu suutlikkuse juures küll mitte.
******
Pima County Courthouse, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit PulleritsFoto 1: Tartu rattaralli algus Tartus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 2: Juhtgrupp Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 3: Tartu rattarallijad Lõuna-Eesti maastikul Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 4: Art Soonets esiplaanil on jõudnud Kanepisse, fotol paremal paistab tema kannul Priit Pullerits. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 5: Rattarallijad jõuavad Kanepisse. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 6: Tartu rattarallijad Lõuna-Eesti maastikul Foto autor: Karli Saul, Scanpix
Foto 7: Rattur 10 km enne finišit Ülenurmel. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 8: Tartu rattaralli finiš Tartus. Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Foto 9: Eriti kõva finišispurt Tartu rattarallil - ratturi käes ja keha ona eraldunud jalgadest! Foto autor: Aldo Luud, Õhtuleht/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 15:34
kommentaare: 39
39 Kommentaarid:
Oleks neid spontaanseid koostöötegijaid meil vaid rohkem olnud, siis oleks vabalt selle peagrupi sõidu alguses kätte saanud.
Finishi kukkumine toimus kohe minu ees, õnneks sain pidama, aga kuhu enam jõuda kui omal on hoog sisuliselt nullis ning teised 50km/h mööda panevad. Nii sain ka mina sellel korral Pulleritsult rattasõidus pähe, nagu s*ttuvast kassist panid mööda :) . Muus osas oli väga hea sõit ja ilm.
PP või?
http://www.snap.ee/user/kulberg/album/30__tartu_rattarralli?oid=932817#IMG_4003
Tulemus on kõva, eriti arvestades, et suutsid ärakukkumist vältida ja jõudu jäi isegi kasutamata. Võib-olla on üks põhjus selles, et Hispaanias ja Arizonas tehtud kerged treeningud osutusid efektiivsemaks mõnede teiste lõunalaagritest.
Teeb kadedaks see tulemus. Mis siis veel saaks, kui Sa treeniksid ka selleks võistluseks. No umbes nii nagu TM-iks, laod põhja jne.
Täiesti uskumatu, kuidas lühikese maa stardis trügiti massiliselt suuremate numbritega esimesse gruppi. Korraldajad ei saanud nende sigatsejatega kuidagi hakkama. Tõsteti ratas üle aia välja ja kui selg keerati tõsteti sisse tagasi. Mis toimub?
19:19 - Barcelonas tegin tõesti kaks jooksutrenni, aga Arizonas mitte ühtegi. Kui lugesite mu blogiloost välja, et käisin seal rattaga sõitmas, siis lugege veel - ma ei kirjuta seal seda kordagi, et ise sõitsin. Rattatrenni tegin enne rattarallit kaks ja pool nädalat, selle ajaga kokku umbes 550-570 km. Kogu lugu. Aga jõudu jäi täna tõesti üle - võrreldes suusatamise ja eriti jooksuga, ärge nüüd pahaks pange, on rattasõit tõepoolest mugavusala.
Aga ei, lingitud pildil ei ole mina.
Sõitsin samas grupis ja enne Otepääd õnnestus endalgi Priitu tuult kasutada, kuid finishiks suutsin kukkumistest ees olla, jube ragin käis selja taga, olin priidu vanusegrupis 11. Ise pean enda sõitu heaks, arvan Priidu puhul sama. Ise ei ole Kaspar.
Niisama küsin, et kas suusataja litsentsiga pääses ka eliitgruppi startima? Lihtsalt vaatan, et mõned suusakoondistest tuntud inimesed, kellel ei ole varem kas erilisi tulemusi rattarallil olnud või siis ei ole seal sootuks startinud on võimaldataud startida eliitgrpist. Samas kui lihtsurelikud, kes eelmistel aastatel on kindlalt 200 sees lõpetanud, on alati (ka selleks aastaks) gruppi 200-300 kupatatud.
Oolo ja Kokk ei oleks kuidagi tohtinud startida eliitgrupist. Muidu suht ranget joont ajav Kelk, on nüüd nii libedat teed läinud.
Jah, nii kui vaba hetk tekib, lasen Kelgul seda asja seletada. Rattaralli juhendis on selline punkt eliitgrupi kohta:
135 km eliitgrupis startimist võivad taotleda vaid kehtivat ME, NE või MU jalgratturi litsentsi (välja antud UCI-sse kuuluva rahvusliku jalgrattaföderatsiooni poolt) omavatel ratturitel ja 2010. aasta Tartu Rattarallil 1.-100. koha saavutanutel.
Koka stardinumber oli 143 ja Oolol 133. KTM arhiivis on Koka viimase seitsme aasta ainus tulemus 2010. a jooksumaratoni 114. koht. Oolol on 2009. a rattarallilt kirjas 1099. koht.
Äkki neil oli siis litsents?
Marss, mehed, kõik litsentsi hankima!
Priit, kui teed järjepidevalt ja õigesti trenni, suusatad, jooksed jne, siis on 570 km täiesti paras. Tean seda omast kogemusest, tegin kunagi oma parima tulemuse, kui olin läbinud enne rallit umbes 800 km,(olin 200 parema seas). Paljud lõunalaagrites käinud harrastajad laiutasid vaid seepeale käsi. Nii et Priit, väga hea tulemus, tubli oled.
PS! Nagu sa nägid, siis tegelikult tuleb ka grupis päris palju tööd teha, et positsioonil püsida. Aga see ongi huvitav, igav oleks ju niisama grupis loksuda, positsiooni nimel tuleb ikka vaeva näha.
UCI Jalgrattaspordi üldmäärustes (http://www.ejl.ee/shared/File/UCI%20rattaspordi%20yldmaarused.pdf) on kirjas (säte 1.1.036), et "ME: Mehed Eliit [..] kategooria hõlmab kõiki sõitjaid, kes on 23 või vanemad." Eespool (säte) öeldakse, et "Litsents on isikut tõendav dokument, mis kinnitab, et selle omanik lubab lugu pidada seadustest ja määrustest, ja see annab õiguse osaleda jalgratta võistlustel." -- Ei midagi rohkemat, ega vähemat. Tartu Rattaralli juhendis on juttu taotlemise õigusest, kuid ei ole sõnagi mainitud, et korraldajatel on kohustus taotlus rahuldada. Stardigruppidesse paigutamise algoritm ei ole juhendis piisava täpsusega spetsifitseeritud. Kui täpne algoritm ei ole mõistlik, siis peaksid olema nimetatud vähemalt võistlejate võrdse kohtlemise kriteerium. Jurist leiaks siit palju, millest kinni hakata. Kui paigutus on osavõtjatele tähtis, nagu selgub, siis tuleks süsteemi selgemaks teha ja täiustada.
Priit, mis sa arvad, millal võiks mõni Eesti telekanal hakata ka rattasõite näitama? Reede-laupäev olid suured nimed stardis, aga ETV lagi oli paar minutit uudistesaates. Kas on liiga kallis? Vaatajaid oleks vast piisavalt. Ma pidin leppima ühe täitsa hea rattaportaali tekstipõhise ülekandega.
to 03:53 - ilmselt mitte kunagi. Sest huvi ei ole piisavalt suur (hinnanguliselt heal juhul 20-30 tuhat, kui otsustada raja-äärse suhteliselt väikse pealtvaatajate arvu põhjal), eriti arvestades, et rattavõistlused kestavad üüratult kaua, tunde. Nii palju eetriaega on raske ühele alale ära anda.
Vaatasin EJL lehelt, ja neil ongi litsensid, teema maas.
Siis tuleb kulutusi suurendada, et võistlusel osaleksid veelgi kõvemad nimed ja meeskonnad kui sellel aastal ning tekitada telepildihuvi ka välismaal. Selle läbi kasvaks ka sponsorite huvi sõitu toetada sh välissponsorite huvi. Näiteks kui vedada siia pro tuuri tasemel kollektiiv kohale, siis oleks tegu juba väga atraktiivse võistlusega.
Aga see kõik on teooria ning ei tagaks oodatavat tulemust esimestel aastatel ja kui arvestada, et Eestis kehtib kiire kasu ootus, siis jääb see vist ära.
Aga äkki ikka...
:D eiei, miks siia vedada välismaa sportlasi, eesti meestelt auhinnalisi kohti ära võtma :D
Mina olen rahul. Esimest korda ja kohe pikale. Ja ei olnud üldse raske!
Ühel jah Eliit litsents, aga teisel sportlitsents, samas kui mitu samasuguse litsentsiga sõitjat, kes varasematel aastatel lõdvalt 200 sees olnud pidid startima 200-300 grupist.
Nad võib-olla ei taodelnud esimesse gruppi paigutamist.
See oli vana hea Pulleritsu lugu..kirjeldus, milles ta on parim. Priit peakski rohkem võsitlema.
poleee paha! mis nüüd edasi priit, kas suveks jalad seinale?
Sulev, aga mida mul veel tõestada on? Ja kus ja kellele?
10:23-le - Indrek Kelk just rääkis teleintervjuus pärast võistlust, et raha pole, et nii suurt cycling weekendi edaspidi korraldada...
Nojah, ega midagi pole siis teha. Paraku on elu selline, et kui tahad silma paista ja seeläbi ka sponsoreid saada, peab väikse turu korral välismaale kiikama. Välissponsorid tulevad vaid siis kui nende sihtturule miski siin huvi pakuks. Nende sihtturgudele huvipkkumiseks on tarvis raha kulutada, kokkuvõttes lõputu ring. Eesti suguses riigis, kus ka rikkad ettevõtted on Euroopaga võrrelduna ikka väga vaesed, on vast vaid riigil raha mingit sellist suuremat ettevõtmist käima lükata, aga noh unistada ju võib.
PP on tõestad küll ja selle lõpuks ka teoks teha. Joosta üks maraton ära. Mulgi maraton näiteks!
Mida arvab Spordi Politsei PP sellest, et Rattaralli loosiauhindadega sai 1994 aastal sündinud Ragnar Puhk A.LeCoq õllekohveri. Kas see on väärt reklaami ja tunnustust. Minu meelest oleks õlletehase sortimendis ka ilma alkohoolita jooke, mida võiks spordisündmuste puhul väga edukalt jagada ja veel nii noortele.
http://www.tartumaraton.ee/?sisu=uudis_edasi&lang=est&id=1234&mid=10&www=Y49SeGlaudOyUuM0kJH9XKZbIS7
Nagu järjekordselt loositulemustest näha tegi põhisõitude fortuuna jälle tartlast - eelistas eelkõige omasid. 48% auhindadest kukkus nagu ikka Tartusse kuigi osalejaid oli sealt 40%. Huvitav, et kunagi ei saa tartlased oma kvoodist vähem loosiauhindu :D Ilmselt olid kohalikud õllemeistrid fortuuna kätt kindlamaks mudinud :)
See Tartu loosimiste teema meenutab mulle salakaubavedajatega seotud vaatust Bizet ooperist "Carmen", kus ärimehed võtsid mustlannad appi prantslastest ja hispaanlastest tollimeestele oma kehakumeruste abil kontrabandi kanalit tekitama. Igivana teema ja ikka sarnased trikid.
Olin PP-ga samas grupis aga jupp maad tagapool. Nädal enne rallit põetud haigus ei jätnud võimalust korralikult valmistuda ja seepärast ei suutnud oma panust anda.
Enne Kanepi TP-d toimus kukkumine seeõttu, et kõige kitsamal kohal otse surnuaia kõrval oli paremale poole pargitud punane auto. See oli ka vist ainus auto mis paremal pool seisis, kõik teised autod mis maanteel olid seisid ikka vasakul. Sellest tekkis ka pudelikael ja pidurdamisega paanika. Nii palju kui mina nägin siis ainult üks härra viskas seal pikali.
Kui siin juba probleemide tõstatamiseks läks siis küsiks ka:
1. Miks on vaja avaldada stardiprotokolle kui see ei vasta isegi stardigrupi osas hiljem antud numbrile. Mina langesin ca 100 kohta võrreldes stardiprotokolli ja lõpliku stardinumbriga.
2. Palun tehke keegi TÜASK noortele ja Jüri Kalmusele selgeks, et õhupalle ei ole viisakas siduda grupisõidus ratta külge. See puudutab küll laupäeval toimunud minirallit aga juba maast madalast võiks selgeks teha, et õhupallidega grupisõidule ei roni. Ka selle punkti osas ootaks korraldajatelt järgmiseks aastaks muudatusi. Jagage neid palle siis kui sõidud läbi vms.
Muidu aga igati tore võistlus ja tänud ilusa nädalavahetuse eest.
Õllekohveri kohta ei saa PP midagi arvata, sest vabas ajakirjanduses on reklaamiandja püha. Rahvusvahelistes meediakorporatsioonides on selle kohta väga ranged reeglid. Aga aasta tagasi kirjutas Pullerits, et andis Saku poolt talle saadetud kolm pudelit kellelegi ära ja ise tarvitab - kui tarvitab - harva hoopis veini. Eks siis, siinkohal on asjakohane öelda - käi minu tegude, mitte sõnade järgi.
Vaadake ka õllekohvri saaja vanust.
Pole paha! võib tulemuse kohta öelda ja siit on kuhu edasi minna.
Kas grupi sees telefoniga rääkimine on lubatav? Seda leidis aset - numbri all 1040 sõitnud kodanik otsustas kõnele vastata kohaks vana Võru maantee, kurvilised kohad. Ei oska muud arvata kui et rattasõit on igav ja vahepeal tuleb maailma asju korraldada...
"Õnneks" tuli igavust peletavat ette 5 km enne Otepääle jõudmist suurema külakuhja näol, millega õnneks see jube suur grupp puruks aeti. Loodetavasti kukkujad suuremaid vigastusi ei saanud.
Tõelised mehed lähevad Mulgi maratonile.
Kukkumine 5 km enne Otepääd läks suhteliselt hästi, arstiabi keegi ei vajanud, küll aga rattaabi.
PP 20:45 - "... Sulev, aga mida mul veel tõestada on? Ja kus ja kellele?..."
No seda minagi mõtlen, et miks sa Priit kogu aeg protokollis näpuga järge ajad. Talvel ju pidasid siinsamas blogis arvestust et kellest ja millal möödusid.
Äkki seletad, miks seda arvestust nii kõvasti vaja oli?
Mart
...Mart, sest milleks muidu tühja lahmida? Ja sport ju selleks ongi, et võita - kui mitte kogu võistlust, siis võimalikult paljusid teisi osalejaid. Vastasel juhul pole üldse mõtet pingutada - siis võid seda 135 km ka 5 või 6 tundi sõita. Mind huvitab võistlemine. On alati huvitanud. Ja imelikku selles pole küll mitte midagi. Kui miskit imelikku on, siis miks need, kes võistelda ei taha (räägin ikka esimese 20 protsendi meestest), üldse pingutama trügivad - ja rattasõiduvõistlustel veel teisi segama ka sellega.
Oled defineerinud end rahvasportlaseks. See on ikka seinast seina kategooria. Ei saa võrrelda 14-aastast ja 60-aastast rahvasportlast. Väita, et kõik 2000 või 4000 või 10 000 korraga startinud üksteisega võistlevad, on nonsenss ja ega keegi seda tõsiselt väidagi. Järelikult võistled varjudega.
Vale järeldus! Mõelge veel. Võistlen absoluutselt kõigiga, keda on võimalik võita ja kes on võimelised mind võitma. Kordaläinud võistlus on selline, kus võimalikult palju neid, kes mind võita võiks, minu selja taha jäävad. Ja öelda, et need inimesed on pelgalt varjud, on nende inimeste sügav solvamine. I think you own them an apology.
"Lasin juba stardis nö jala sirgu." -- Ain-Alar aka dr Holden
"Lõppu tegema ei läinud [..]. Kiire jalatsi vahetus ja jooks peale." Priit Ailt
Need on ainult kahe mehe ütlused TRR 2011 kohta nende blogides. Ain-Alarile panid ära, Ailt oli Sinust eespool. Aga nagu näed, motivatsioonid ja asjaolud on suurel rahvaüritusel väga erinevad. Mingi protsent - 30%? - tahab ainult distantsi läbida, ükskkõik, mis hinnaga; teised tahavad läbida nii, et pärast poolsurnud pole - 30%; kolmandad püüdlevad isiklikku rekordit või muidu head (nende jaoks head!) aega - 30%; ja vast ainult 10% on neid, kes lähevad võidu panema. Mis kokkuvõttes teeb selle 10% tuhandepealises massis raskesti lokaliseeritavaks ja kohanumbrid - suht mõttetuks.
dr. Holden on siiski Ain-Ivar. Ain-Alar on meil Juhanson.
Seniks, kuni Priit uue loo üles paneb tsekkasin, et ERR on üllitanud uudise "Veerpalu kaitsepaketi kokkupanekul kasutati välisasjatundjate abi". Formaat: videointervjuu AP-ga. ERR täidab hästi oma põhikirjalist ülesannet - toota uudiseid, mis muidu ühiskonnas mingit tähelepanu ega diskussiooni ei tekitaks.
Postita kommentaar
<< Esileht