Pullerits: Kuidas mul lõpuks võita õnnestus?
Tiidrek Nurme, Eesti parim kesk- ja pikamaajooksja, üllatas mind mullu sügisel ootamatu küsimusega. Tegime novembri alguse ühel laupäeval ühistrenni, jooksime parajasti Emajõe ääres Jänese matkarajal, kui ta päris, kas olen Tartu Ülikoolis ka populaarne õppejõud.
Ma ei osanud midagi kosta, sest vastavad andmed puudusid. Kui arvestada, et kevadsemestril paneb mu raskele uudise sissejuhatavale kursusele ennast kirja üle saja noore, siis võiks ju uskuda, et vast kõige ebapopulaarsem pole. Aga arvestades, et tudengitel tuleb roppu moodi vaeva näha, et aine edukalt sooritada, siis võiks arvata, et ega ma kõige populaarsemate hulka kuulu.
Möödunud reedel sai Nurme küsimus faktidele tugineva vastuse.
Kuna vähestele on üllatus, et seltskondlikud massiüritused pole minu maitse, sain reedel vihje, et mul on tungivalt soovitav tulla õhtul kell üheks Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi üliõpilaste ja õppejõudude kevadgrillile Saksa kultuuri instituudi hoonesse. See, nagu aru sain, on selline vabamas õhkkonnas üritus. Vestlesin just Vanemuise teatrijuhi Paavo Nõgenega (õpib avatud ülikoolis) loomingulise kollektiivi juhtimise keerdkäikudest - ega te ometi arva, et ma ainult spordist huvitun? -, kui kõik paluti suurde saali. Seal, nagu selgus, hakati mõningaid auhindu jagama.
Tõepoolest, meenus, et olin minagi vastanud küsimusele, kes on olnud mu kursuse tublimad tudengid. Aga mida ma ei teadnud, oli see, et tudengitegi seas oli läbi viidud küsitlus, kes on sel õppeaastal olnud kõige vingem õppejõud. Ja tulemuste välja kuulutamisel selgus, et bakalaureuseastme tudengid olid kõige rohkem hääli andnud mulle.
Kas teist tõesti üritab mõni nüüd väita, et ma peaks varjama, kui hea meel mul selle üle oli? Loomulikult oli, ehkki pisut oli ka ebamugav, sest, nagu spordimehed teavad, pole ma võitmisega harjunud. Et kuidas siis olla ja mida öelda. Ja ausalt öeldes ei saanud ma aru, miks valik oli langenud just mulle. Olen ju iga neljapäeva hommikul punkt kell 8.15 kostitanud oma tudengeid kontrolltööga selle kohta, mida andsin neile eelmisel nädalal lugeda ja läbi töötada (rohkem kui pooled neist materjalidest on ingliskeelsed), lisaks olen nõudnud neilt iga nädal iseseisvaid kodutöid, mis pole sugugi kergete killast, ja hinnanud neid äärmise nõudlikkuse ja rangusega. Seetõttu, kui paari sõna ütlemiseks mikrofon ulatati, küsisin, et ega siin mingi eksitusega tegemist ole. Tudengitel on huumorimeel täitsa olemas - lähtudes nende reaktsioonist said nad minu naljast ja selle tagamõttest suurepäraselt aru.
Auhinnaks sain karika, millele oli isegi mu nimi peale graveeritud. Sellest saab rändkarikas. Uus traditsioon oli alguse saanud.
Tunnistan ausalt, et olin sellest võidust äärmiselt liigutatud. Ütlesin oma väikses tänukõnes, et ilmselt on see mu elu suurim võit. See pole liialdus. Jah, ma võisin küll võita aastaid tagasi Postimehe kevadpäeval Tartu raekoja platsil rohkem kui 5000-pealise publiku ees munakivisuusatamise võistluse Jaak Mae ja Raul Olle ja Andrus Veerpalu ees, aga too oli ikkagi šõuvõistlus, kus esmatähtis oli rahvale etendust pakkuda. (Olin ainus, kes munakivikattele kõhuli plärtsatas.) Seekordne auhind tuli aga ausa ja tõsise töö eest - ja see ei tulnud selle eest, nagu spordivõistlusel, kus iga võit on oma ego rahuldamine, vaid selle eest, et oled suutnud ka teistele oma tegemistega midagi anda. See, kui suudad teistele midagi pakkuda, toobki tegelikult elus suurima heameele.
Pärast, kui ametlik osa läbi, tulid mõned tudengid isiklikult kättpidi tänama. Üks, kellel, mäletan, oli mu aines üksjagu rabelemist, ütles otse, et hoidku ma samasugust nõudlikku joont edaspidigi, sest ega ülikool pea olema koht, kust kergelt läbi libisetakse.
Tuli meelde, et veel korra on suutnud tudengid oma toetusega mind üllatada. See oli aastaid tagasi, kui üks väliseesti tudeng hakkas minult saadud hinde peale protestima. Siis moodustati tema järeleksamiks uus hindamiskomisjon, mille üks liige, Eesti parima ajakirjandusõpiku autor, kirjutas oma hinnangus tolle järeleksami töö kohta, et see on okse. Ka ülejäänud kahelt hindajalt sai ta Fi. Aga too tudeng protestis ikka edasi, võttis isegi Tartu Ülikooli rektoril peahoone ees nööbist kinni, nii et kogu juhtum paisus pööraselt suureks, mille peale tollane teaduskonna dekaan ka pahaseks sai ning tudengi koostatud 17-leheküljelise protestikirja peale ütles, et tema arvates peaks üliõpilane selle koostamise asemel tegelema pigem õppimisega. Ja siis, nagu öeldakse, out of blue, koostasid minu juures vastava kursuse läbinud kuus eesti keelt mitteemakeelena kõnelevat tudengit, kes olid omal ajal näinud samuti hirmsalt vatti, aga asjadega siiski ilusasti hakkama saanud, omaalgatuslikult mulle pooleteise lehekülje pikkuse toetuskirja. "Olles selle kursuse läbinud, tunneme erilist uhkust ja mõistame, et see kursus on eriti väärtuslik nimelt sellel samal kujul, nagu ta on," kirjutasid nad kokkuvõttes. "Leiame, et just nimelt niisugused rasked, aga vajalikud kursused tagavad Tartu Ülikooli ajakirjandushariduse säilimise tõeliselt kõrgetasemelisena."
Mul on too kiri, mis psühholoogiliselt raskel ajal oli hindamatu väärtusega, siiani ilusasti alles. Reedel võidetud karika sättisin kodus teleri kõrvale.
Nii too kiri kui nüüdne karikas läksid sügavalt hinge. Ikka heas mõttes. Ja mitte üksnes seepärast, et spordis ei võida ma nagunii mitte midagi.
******Pima County Courthouse, Tucson, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits.
Foto 1: Tiidrek Nurme veebruaris Tallinnas kergejõustiku kuldliiga etapil pärast Eesti rekordi uuendamist. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 2: Priit Pullerits (vasakul) intervjueerimas Tallinna Ülikooli teadurit Indrek Rannamad. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Priit Pullerits Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
18 Kommentaarid:
Mis muud kui õnnitlused ja hoia ka edaspidi taset kõrgel, Priit!
Muidu on jutt enamvähem, aga Nurme pole pikamaajooksja.
Olen ja kaasüliõpilastelt su tundide kohta palju kuulnud! Laisemad laimavad, usinamad kiidavad! Aga igal juhul, palju õnne!
Ja kodulugemine on põhiliselt ajakirjast "Vanity Fair" ("Edevuse laat")? See seletab hästi, miks meil on nii palju ajakirjanikke, kes arvavad, et Eesti on maailma naba.
äärmiselt armas. Kindlasti teeb südame soojaks. Kindlasti on õige, et keegi peab tudengitega tõsiselt tegelema ka - en masse kõrgharidusele vaatamata.
"See, kui suudad teistele midagi pakkuda, toobki tegelikult elus suurima heameele." - kahju, et autor selle oma lehelugude kirjutamisel aegajalt unustab ja halvimas mõttes ameerikalikkusse libiseb.
Kas lisaks inglise keelsetele metrjalidele annad ka teistes keeltes materjale läbi töötada?
Ma arvan, et kui keskenduda vaid eesti- ja ingliskeelsetele jääb tudengi silmaring veits väikseks, või on näiteks saksakeelsete ja inglisekeelsete materjalide sisu (ja stiili või mis iganes ajakirjanikuhakatiste jaoks veel oluline on) erinevus nii väike, et sellel ei ole mõtet?
P
Loen juttu ja mulle jääb mulje nagu poleks autorit ajakirjandusliku töö eest piisavalt esiletõstetud, sest kuidas muidu seletada antud loo pealkirja? Praegu võrreldakse tudengitelt saadud karikat ma ei tea mis põhitöö eest saadud tunnustustega. Millegipärast tundub mulle, et Priidu tõeline kutsumus ongi sellisel juhul hoopis ülikoolis tudengite juures ning artiklite kirjutamine on vaid ebameeldiv töö mille eest saab vorsti ja leiba.
Aitäh heade sõnade eest!
13:08, te ei ole vist kunagi Vanity Fairis esikaanelt kaugemale jõudnud. Esiteks, kodulugemine ei ole põhiliselt sealt, ja isegi kui oleks, ei oleks selles midagi halba. Seletan, miks olen andnud sealt artikleid lugeda. 1) seal ilmub vähemalt iga kahe kuu tagant põhjalikke kirjutisi, mis näitavad, kuidas tehakse maailmas suurt ajakirjandust - nende lugude lugemine on väga õpetlik. 2) oma põhjalikkusega on need eeskuju väärivad lood ning loodetavasti inspireerivad tudengeid, kui nad tahavad ka tulevikus teha suurt ja head ajakirjandust. Teie arusaamine VFst, nagu te oma kommentaariga paljastate, on pealiskaudne ja vale ja väärakas ega tugine põrmugi selle väljaande tundmisele; te lihtsalt lahmite.
13:26 - ei, annan lugeda vaid eesti- ja ingliskeelseid materjale. Ma ei oska saksa ega prantsuse keelt, küll aga usun, et ei eksi, kui väidan, et mis puudutab ajakirjandusteemalisi harivaid materjale, siis ingliskeelne keeleruum on nende väljastamisel maailmas liider, ja õppida tasub alati parimailt. Ma ei väida sellega, et saksa või prantsuse keeles ei ilmu midagi head. Aga inglise keele oskamine on nüüdismaailmas esmatähtis, muud Euroopa keeled on lisalõbu - see on minu isiklik arvamus.
14:44 - ei, ärge muretsege, ajakirjanikutöö eest on mind veelgi rohkem esile tõstetud kui õpetamistöö eest. Olen kahel korral võitnud Eesti ajakirjandusauhinna arvamuslugude ja kahel korral olemuslugude kategoorias. Kokku seega neli auhinda, millega peaksin usutavasti Eesti ajakirjanike arvestuses kindlalt esikolmikusse kuuluma. Lisaks mitmed auhinnad spordiajakirjanduse konkurssidelt, kus ma peaks ka vist üldstatistika järgi olema esikolmikus, ehkki spordiajakirjanikutöö pole minu leib, vaid hobi. Te teete vale järelduse, kui väidate, et õpetamine on mu kutsumus ja ajakirjanikutöö tüütu kohustus. Õpetamist teen ma missioonitundest, sest kui Tartu Ülikool on mulle nii palju võimaldanud ja andnud (sh õppimised New Yorgis, töötamised ja stažeerimised Washingtonis), siis tuleb midagi tagasi anda. See, leian, on iga inimese kohus - anda oma alma materile tagasi. Jah, muidugi on õpetamine tüütu, sest nagu professor Juhan Peegel olla öelnud - see on nagu sõelaga vee kandmine. Pole midagi tüütumat kui kontroll- ja kodutööde parandamine tundide kaupa, aga samas on rõõm näha, kui noored inimesed arenevad ja õpivad. Samas on rõõm nendega iga nädal kohtuda ja nendega suhelda. Ajakirjanikutöö on aga suisa rõõm - iga päev on uus ja erinev eelmisest, pidevalt õpid midagi uut. Ja lisaks näed alati oma töö tulemust, ja see pole anonüümne masstoodang, vaid nimeline. Vähe on töid, kus tulemusel on nimi juures.
Ja 10:54 - Nurme on pikamaajooksja. Tema põhidistants on 5000 m, ja 5000 m on pikamaajooks.
Too protestija oleks pidanud asja võtma nagu juuratudeng. Alustuseks: mis õigusega korraldad hommikul 8:15 kontrolltööd? Nii vara ei tehta ühtegi eksamit ega tööd. Ajakirjanik ei ole sellel kellaajal veel oma hommikukohvi või -konjakit veel alustanudki. Jne.
Aga spordist - kas Olerexi Paadimaratonile minna kava ei ole? Oleks hea vaheldus. Mina tegin täna sõudeergomeetril tunniga 13 100 m. Seejuures jäi veel aega stepperitel naisi vaadata.
No sel juhul ongi pealkiri ju bluff, nagu ma oma arvamuses vihjamisi oletasin.
Sõelaga vett kandes oma võlga alma materile tasudes näitab, et inimesel on süümekad ja ta on saanud rohkem kui oleks pidanud. Kui sa poleksuskmatu siis saaksid kindlasti lihtsamini oma süümekatest priiks. Vihjeks on siin nt annetused korjanduskarpidesse...
Teine tubli eestlane, Kristjan Port, on öelnud, et "Kehv tulemus pole ande puudumine, vaid personaalses vaates vähene pingutamine ja riigi vaates raiskav hoolimatus", mis sobib minu arvates väga hästi Priidu ja tema tegemiste iseloomustamiseks. Kuna ma pole meedia spetsialist, vaid pigem selle keskmisest suurem huviline, siis ma ei oska öelda, kas Priidul on ajakirjanduslikku annet aga tööd oskab ta see-eest teha, ning reaalset mõtlemist on samuti piisavalt. Loen Priidu kirjutisi alati suurima huviga (nagu teiste heade ajakirjanike omi), kuna need on kirjutatud läbimõeldult, kriitiliselt, tabavalt, mõnusa keerukusega. Ma tunnen ennast kuidagi petetuna, kui ajakirjanik on nö üle lasknud. Näiteks kui on palju kirjavigu, pole fakte mitmest allikast kontrollinud, lauseehitus on google translate tasemel, pealkiri on vaid klikkide/ostma meelitamiseks ja sisu pole ollagi. Ning seda kõike kohtab täna online meedias. Peab üsna hea filter olema, et, seda sõna otseses mõttes paska, kuidagi reguleerida. Mõni võib siin väita, et ka Priit on teinud vigu, aga kes meist poleks eks. See eristabki meid masinatest, sest meie, erinevalt neist, pole programmeeritud.
Palju õnne Priit ja tõesti, jätka samas vaimus!
Mulle meeldis see lause ja selle komade kontsentratsioon :D
Üks, kellel, mäletan, oli mu aines üksjagu rabelemist, ütles otse, et hoidku ma samasugust nõudlikku joont edaspidigi, sest ega ülikool pea olema koht, kust kergelt läbi libisetakse.
Kõige paremini jäävadki meelde just need õppejõud, kes panevad pingutama ja vaeva nägema. Lihtsad läbilaskjad on igavad ja nende ainetest suurt midagi ei saagi.
Olen ise kuulnud statsidelt kui rasked on ikka Priidu ained. See on minus huvi äratanud ja sisimas olen ka soovinud nendes osaleda, aga avatud ülikoolile aineid ei anna ning nagunii olen valinud kommunikatsiooni eriala.
Tegelikkuses on see aga nagu spordiski - rahvamaratoni stardis alati vannun endale, et see on viimane kord ja rohkem ma nendes ei osale. Nii kui finiši joon ületatud on enesetunne super ja hakkan ootama järgmist. Ehk siis pingutuse ajal virisetakse, kurdetakse ja antakse endale igasuguseid lubadusi, pärast lõppu aga hakatakse hindama sellest saadud kasu. Hinne ei pruugigi nii tähtis olla kui see, mida sa selle jooksul õppisid. Ilmselt seda tudengid just kõige rohkem hindavadki.
No ega siis ajakirjaniku töö ole ainult nagu rattasõit, et võtad kirjutamisasendi sisse (käsivarred tagumikust 5-6 cm allpool) ja hakkad väntama. Töö allikatega, üldse allikate leidmine jpm jpm.
VF lugemine on kahtlemata tudengitele eelkõige keeletaju ja väheke ka silmaringi avardav ning kui on andekas õpilane siis võib-olla saab ta ka aru, et mida sellise artikli sündimiseks on vaja teha.
Praktikas on palju olulisem kõigepealt tudengid saata kärbsepesi tegema ja seejärel alles kärbsepesadest ka lugu tegema ja teiste omasuguste lugusid lugema. Nõnda saadakse aru, et kuidas sünnib kehv ja kuidas hea lugu ning nõnda hkaavad ajakirjanikuhakatised saama ka aimu, et miks lugejad nende rutiinsete juttude peale pidevalt hambaid ihuvad. Vot nii, võtke või jätke! Igaljuhul paraneks lugude kvaliteet oluliselt.
Vanity Fair'i asemel võiks lugeda The New Yorker'it, Rolling Stone Magazine'i, Esquire't. Või siis skaala teisest otsast Briti tabloide nagu The Sun (asendusena sobiks ka Iltalehti jt Soome väljaanded). Vanity Fair'il puudub üldse selge fookus ja suunitlus. Huvitav, kuidas selline väljaanne üldse elus on suutnud püsida. Aga ju siis on sihtrühm välismaal olemas. Eestis aga puudub Vanity Fair laadi väljaandel sotsiaalne sihtrühm ja turg täiesti.
Nii, George Hincapie otsustas ka nüüd tõe päevavalgele tuua. Muuhulgas teame nüüd ka, et Armstrongi positiivse proovi eliminieerimine läks $25,000 maksma. Ega Eestigi Floyd Landised ja Hincapied tulemata jää.. Seni aga pakub ERR järjekordset (juna n-ndat!) raadiointervjuud APga - "Veerpalu dokumendid saadeti teele".
Ülikoolis oli paar õppejõudu, kelle ainest oli keeruline läbi saada. Seda aga peamiselt seetõttu, et õppejõu vastuste soovid polnud üheselt arusaadavad. Läbi saamiseks tuli huupi tulistada ja kõik kirja panna, mida teadsid. Paljud auhinnad ei pruugi näidata auhinnasaaja tugevust, vaid üldise taseme nõrkust.
zzzzz2018.5.14
jordan shoes
ray ban eyeglasses
giuseppe zanotti
ultra boost
jordan 4
coach outlet
nike outlet store
jordan 8
louboutin shoes
oakley sunglasses wholesale
Postita kommentaar
<< Esileht