Pullerits: Kuidas ma peaministriga pealinnast Tartusse kihutasin?

Kindlasti on need, kes kätt elu pulsil hoiavad, lugenud juba mu laupäevast hittlugu "Rõõm Ansipi taandumisest" (näiteks vaid kaks mobiilile saabunud sõnumit: 1) "Tubli, tubli! Vahva rattalugu! Tore, et kirjutasid. Sädet ja väge!"; 2) "Väga äge reportaaž rattasõidust Ansipiga!" [Üks neist oli Mart Juurelt - eks arvake ise, kumb.]). Kuid see, mis lehes ilmus, ei ole täielik ega lõplik tõde. Iga lugu tuleb kirjutada lähtuvalt publikust ja nii jäid tollest reportaažist välja paljud sportlikud detailid, mis just siinseid lugejaid erutada võiksid. Niisiis, mis juhtus tegelikult 1. juulil, kui mööda Piibe maanteed toimus Tallinnast Stenbocki maja eest Tartusse Tamme puiesteele võidusõit peaministri Andrus Ansipi ja tema turvameeskonnaga?
***
Kui ma paar minutit enne kella kahte ratta seljas Stenbocki maja, valitsuse residentsi ette jõudsin, valitses seal vaikus ja tühjus. Tohoh, kas tõesti olen midagi sassi ajanud? Start pidi antama ju täpselt kell kaks. Aga selgus, et ma ei teadnud õigele nupule vajutada. Erik Pallase, Ansipi väimees, kes mõni minut pärast mind kohale jõudis, aga teadis - ja ennäe, imeväel avanesidki Stenbocki maja rasked raudväravad. Ohoo! Terve aed oli rahvast täis! Seinte ääres laudadel hea ja parem. Kas nii pidulik teele saatmine, imestasin.

Ilma pikema tseremooniata juhatasid turvamehed, et paneksin oma seljakoti asjadega peaministri läikivmusta Audisse. See on see auto, mida isegi ajakirjanduses liiga üksikasjalikult ei saanud näidata. Tegin, nagu kästud, ja laususin: "Pärast sellist sõitu tõuseb mu seljakoti väärtus vähemalt kolmekordseks." Keegi vastu küll ei vaielnud.

Ja siis algasid probleemid. Kett tuli üks kord maha. Panin peale. Siis tuli teine kord maha. Mõtlesin, et mida tonti - kas tehniline viperus muudab tõesti osaluse võimatuks. Olin keti peale saanud, kui Suunto kellal läks rihm katki (ei, olge rahulikud, pulssi see ei loe). Kell pudenes munakividele. Aga terveks jäi. Pistsin tasku. No nii, nüüd ei saa aega ka näha ega mõõta, kahjatsesin. Taskud olid nagunii kraami täis: telefon, kaks fooliumisse keeratud ja viiludeks lõigatud topeltvõileiba juustu ja vorstiga, pudelisse pigistatud viis Dexali geeli, lisaks kaks geeli pakendis, kaks batooni, ja nüüd käekell ka. Raamil kaks liitrist joogipudelit veega.

Aga söögipalad Stenbocki maja seinte ääres olid ahvatlevad. Pallase kasutas kohe juhust. Mina mitte. Ma ei saa ju valitsuselt tasuta eineid vastu võtta - huvide konflikt. Ainus, mida palusin, oli salvrätik, et võiksin sõrmed õlise keti hammasrattale aitamisest puhtaks kratsida.

Minek! Vanalinna munakividel ettevaatlikult. Toompealt laskudes juba voolujoonelisem asend sisse. Siis ring ümber Kaarli kiriku, ja et mitte valgusfooride taga aega raisata, siis lõikasime kasu just kehtima hakanud uuest liiklusseadusest, mis lubab rattaga ka kõnniteel sõita. Vabaduse väljaku veerest Edgar Savisaare akende alt lendasime juba ilusa hooga mööda, siis Islandi väljakul mõtteline tervitus välisminister Urmas Paetile, Postimehe toimetusest igaks juhuks veidi suurema kaarega mööda, Tartu maanteed pidi üles, raudteeviadukti alt pööre vasakule ja siis hakkas juba sõiduks minema.

Olin uustulnuk, seetõttu uurisin kogenud tegijatelt reegleid. Kuna tuul puhus vastu, otsustati sõita hanereas, mitte paaris nagu mullu. Paarissõit oleks vastutuulega energia liigne kulutamine, kõlas põhjendus. Kui pikalt korraga vedada tuleb? Kolm-neli kilomeetrit, sain vastuse. Nii palju! Võib vähem ka, kui nii palju ei jõua, kõlas lohutuseks.

Algus oli lihtne. Ilm oli päikseline, tempo paras, pisut üle 30 km/h. Ainult tuul - see puhus kogu aeg vastu või küljelt vastu. Ja ei olnud sugugi nõrguke, päris tugev.

Kuna võtsin koha tagasihoidlikult sisse rivi lõpus, pääsesin esimest korda vedama umbes 30-40 km järel. Minu ees sõitis peaministri ihukaitse ülem Alar Ridamäe, tema ees peaminister Ansip, minu järel Alari vend Aivar, meie kümnese seltskonna eeldatavalt kõige tugevam sõitja. Pean tunnistama, et kui oma 3 km ees ära pedaalisin, tundsin end üpris tühjaks pigistatuna. Kogu aeg pidi ju jälgima spidomeetrit, et kiirus mingil juhul alla 32-33 km/h ei kukuks.

Kuigi juba 40 km järel mõtlesin, et läbi on alles viiendik distantsist, läksid esimesed kaks tundi ehk umbes 60 km siiski kergelt. Üksvahe tuli liikuda lahtise paksu killustikuga pinnatud teel ja seal jäi vedamine just minu hooleks. Kõigest hoolimata suutsin hoida seal tempot stabiilselt 31 km/h peal. Jõin ja sõin hoolega, et mingil juhul nälga ja janu ei tekiks.

Vaatasin, et umbes kahe tunni järel olime jäänud kaheksakesi. Hiljem sain teada, et üks mees oli kukkunud ja katkestanud. Millal see juhtus, seda ei pannud tähelegi - tõestus sellest, et meie väikses grupis tehti ikka tõsist, mitte lõbusõitu. Aga kuhu veel üks mees vahepeal jäi, ei tea. Ilmselt, oletan, käis saateauto tuules taastumas.

Kui Järva-Jaanisse ehk poolele teele jõudsime, anti teada, et peagi tuleb metsapeatus. See on ka ainus peatus, mis distantsil ette nähtud. Kui mul joogipudelid 80.-85. km kandis tühjaks said, oli süsteem selline, et tuli grupist taanduda ning ulatada oma pudel musta BMW maasturisse, saateautosse, kus see vastavalt soovile täideti - kas lahjema või kangema spordijoogiga, vajadusel sai ka jääd hulka. Pudel täidetud, spurtisid grupile järele.

Peatus Tamme bussipeatuses venis plaanitust pikemaks, vähemalt kümneminutiliseks. Milles oli põhjus, sellest kirjutasin Postimehe Arteris ilmunud ja eespool viidatud loos. Huvitav oli aga see, et põie tühjendamine ei tahtnud sugugi edukalt minna. Joodud oli küll palju, aga küllap oli enamik vedelikku nahapinna kaudu aurustunud.

Pallase, Ansipi väimees, aga ei mallanud bussipeatuses passida, vaid jätkas sõitu üksinda. Pärast, kui ta ligi 30 km järel kätte saime, tunnistas Ansip mulle, et see polnud Erikult tark otsus, sest rattasõidus peab oskama viilida, aga tema rabas selle asemel tund aega üksinda tööd.

Kui distantsi esimesel poolel ei ütelnud läbitavate asulate nimed mulle suurt midagi, siis teisel poolel hakkas juba tuttavaid kante siltidelt vastu vaatama. Ootasin ja ootasin, millal ükskord ometi Jõgevale hakkame jõudma, aga Jõgeva ei tahtnud ega tahtnud lähemale tulla. Tegin oma vahetused ausalt ära, tempot alla ei lasknud, aga ega üle 2-3 km keegi ees ei vändanud. Välja arvatud Aivar Ridamäe. Tema oli grupi tõeline kangelane.

Sõit kulges üldjoontes nii. Enamik hoidis kiirust 32-33 km/h. Kui Ansip ette läks, tõstis ta selle kohe 35-37 km/h-ni. Kuna olin tema järel rivis kolmas, tuli üksjagu rohkem pingutada. Siis, pärast Ansipi vedamiskorda, taastas Alar Ridamäe mõistliku tempo, 32-33 km/h, mida tema järel samuti hoidsin. Seejärel läks vedama Aivar Ridamäe ja tegi seda ühtlaselt ligi 10 km järjest. Kuna olin tema vedamise ajal kõige lõpus, oli mul eriti mõnus taga taastuda. Hoolitsema pidi vaid selle eest, et liiga tee äärde ei satuks. Kuna tuul puhus küljelt vastu, sõitis tuulemurdja keskjoone lähedal ning saba hoidis sama hästi kui teepervele.

Kui lõpuks Jõgevale jõudsime, oli finiš umbes 55 km kaugusel sama hästi kui käega katsuda. Aga samas hakati tempot tõstma. Jõgevale lähenedes näitas spidomeeter juba 38 km/h. Kui linna vahel ette läksin, hoidsin kiirust 34 km/h peal, aga sain enda taha haakinud Pallase käest pragada, et lasen kiiruse alla. Ta läks ette ja tõmbas selle uuesti 36-37 km/h peale. Selleks ajaks olid mul reielihased üksjagu tuimad. Säärelihastele tegin regulaarselt venitusharjutusi: tõusin sadulas püsti ning pingutasin alumise pedaali külge kinnitatud jala kanda asfaldi suunas.

Enne Kaarepere raudteeületuskohta aga ootas veel üks ebameeldivus: asfalt oli üles võetud ning tuli sõita aukliku kruusa peal. "Kuradi valitsus!" kirus Pallase. Lisasin omalt poolt: "Oleks Savisaar valitsuse eesotsas, oleks see lõik selliseks sõiduks juba ammu asfalteeritud olnud."

Pärast Kaareperet hakkas grupp aga silmnähtavalt tõsiselt tööle. Nüüd olid ka vahepeal kadunud mehed - üksvahe vaatasin, et rivis oli vaid seitse meest - , peale ühe, kukkunu, kõik grupiga liitunud. 30 km enne finišit, kui tulid tõusud, hakkas Pallase neil spurtima. Õnneks keegi tema kiirendustega kaasa ei läinud.

Viimane kord pääsesin vedama enne Lähte langusi ja tõuse. Kuid kauaks ma ette ei jäänud. Ühel lamedapoolsel künkal, sealkandis, kus vanasti elas Äksi nõid, lõi vastu nii tugev tuuleiil, et kiirus kukkus 28 km/h peale, misjärel tõusin sadulast, tegin paar jõulisemat vändapööret ja keerasin paremale kõrvale. Ei saa ju grupi tempot alla lasta.

Kuna vahetuste rütmi järgi oli selge, et enam mul ette asja ei tule, sain tagapool rahulikumalt sõitu nautida. Naudingust oli asi tegelikult siiski kaugel. Ütlen ühte, ja liialdamata: Tartu rattaralli on selle sõidu kõrval ikka köki-möki, skautide pühapäevane jalutuskäik. Jah, keskmine kiirus oli Tartu rattarallil palju suurem, aga seal on suures grupis peaaegu alati tuulevari. Sel sõidul tuli aga pidevalt trajektoori jälgida, et täpselt tuulevarjus püsida. Korra sõitsingi Alar Ridamäele esirattaga küljelt tagarattasse nii tugevalt sisse, et kukkumisest ei jäänud palju puudu. Haljaavat, nagu ratturid ütlevad, ei saanud sel sõidul peaaegu üldse lasta, ka grupi sabas mitte.

Tartus olime sunnitud jälgima valgusfoore, mis meile millegipärast igal pool punast tuld näitasid. See tõmbas lõpus tempo alla. Riia mäel, kus on rattaralli avatõus, hoidsin rahulikult rivi lõppu, sest paremal jalal oli põlve kohale tekkinud juba Tabivere kandis valu, ja see läks pingutusega üha teravamaks. Sellegipoolest olin kindel, et ega grupp eest kiirenda, ja igaks juhuks oli vähemalt üks käik varuks ka.

Paraku ei teadnud ma finišimarsruuti, mis on muidugi minu enda viga, kuid seetõttu ei saanud ma enne lõpujoont grupi eesotsas teravamat positsiooni jahtida, sest mul polnud täpset aimu, kus Ansip elab - ehk kus võidusõit lõpeb. Finišijoon, nagu ikka, saabus aga ootamatult - ja nii tuligi leppida kohaga grupi keskel. 195 km läbimiseks kulus kaks-kolm minutit üle kuue tunni.

Aga kindlasti huvitab lugejaid kõige rohkem see, mis sai edasi. Edasi sai sedasi, et võtsin peaministri Audist oma vähemalt kolm korda hinnalisemaks muutunud seljakoti ja tahtsin hakata kodu poole pedaalima, kui peaminister esitas kutse, et tuleksin ikka sauna ka. Katsusin leida ettekäänet, et mul pole käterätikut kaasas, aga ei läinud läbi: Ansip teatas, et käterätikuid on tal majapidamises küllaga. Mis, olgu etterutates öeldud, osutus ka tõeks.

Enamik sõiduseltskonda, peale minu ja peremehe, viskas Ansipi maja taga suurele muruplatsile. Paistis ilus ja suur ja hoolitsetud aed - nagu polekski linnas, vaid kusagil maal. Laua peal oli vähemalt kuus pitsat, kui mitte rohkemgi, ent imelikul kombel isu polnud. Küll aga tegin seda pattu, et võtsin pudeli õlut, ja sel korral, erinevalt mõnedest eelmistest, ei käinudki selle tühjendamine üle jõu. Tasapisi läks ka kaks pitsatükki sisse. Aga mulle meeldib alati pigem maotäis magedat kui suutäis soolast, nii et kui Ansipi hambatohtrist tütar tõi lauale maasikakoogi, siis suutis ainult tema tütar mulle selle söömises konkurentsi pakkuda. Kuna kook oli Ansipi tütre tehtud, siis oli välistatud igasugune võimalus süüdistusteks, et söön peaministri peost.

Kuid see ei olnud veel kõik.

Kui kõht kinnitatud ja janu kustutatud ning saunas käidud, saabusid kaks noormeest raskete kokku-lahti käivate laudadega. Need olid massöörid. Seega, nagu näete, polnud teenindus sugugi kehvem kui Tour de France'i sõitvatel proffidel. Aga igaks juhuks otsustasin siis asjad kokku pakkida. Sest kes teab, äkki saabuvad kõige lõpuks veel dopingukontrollid kah. Teistele ütlesin lahkumise põhjenduseks oma keemikust isalt kuuldud lause: "Ega pidu muidu parane, kui külalised ei vähene." Enamik maaslamajaist oli sellega mõminal päri.

Kui Ansipile tema koduväravas lahkudes ütlesin, et tema oli grupis see, kes kogu aeg gaasi põhja vajutas, ütles ta rahulikult käega lüües, et ei vajutanud ta midagi, et oleks võinud palju rohkem juurde panna.

Küll on hea, et Ansip Tartu rattarallil ei osale.
******Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Peaminister Andrus Ansipi (vasakult kolmas) rattasõidumeeskonna ühispilt Stenbocki maja ees enne starti Tartu suunas. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 2: Peaminister Andrus Ansip stardib Stenbocki maja ees rattal Tartu suunas. Paremal Priit Pullerits. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 3: Peaminister Andrus Ansipi väimees Erik Pallase pedaalimas peaministri ees. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 4: Sõidu alguses on peaminister Andrus Ansipil mahti veel fotograafile lehvitada. Tema taga Priit Pullerits ja Alar Ridamäe. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: Jalgratturite rivi veab Aivar Ridamäe, kes tegi distantsil kõige rohkem musta tööd. Fotode autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 7: Peaminister Andrus Ansip (paremal) hoidmas väimehe Erik Pallase tuulde. Foto autor: Laura Oks, Postimees/Scanpix
Foto 8: Sõidu finiš Tartus Tamme puiesteel. Vasakul Andrus Ansip, keskel Priit Pullerits, paremalt teine Aivar Ridamäe. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 9: Pärast grupifiniši lõppu Tartu Tamme puiesteel. Vasakul esimene Andrus Ansip. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Priit Pullerits (esiplaanil) pärast Tallinna-Tartu grupisõidu finišit. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix