Pullerits: Kuidas ma tähtsasse turvatiimi pääsesin?
Kes on Eesti harrastusspordis sitkeimad kaksikvennad? Kas mitte Alar ja Aivar Ridamäe? Aga kui sitked nad ikkagi on? Seda tuleb omal nahal hinnata, ja selleks munsterdasin end homseks riiklikult tähtsaks salaürituseks nende sekka. Katsumus tõotab tulla väga pikk, nii et Tartu suusamaraton või rattamaraton enam kui kahvatuvad selle kõrval. Nii pikka pingutust pole ma elu sees teinudki. Aga ma ei saa sellest praegu kõva häälega rääkida - tuleb probleem. Ja kes teab, äkki öeldakse, et rääkisid välja - näe, nüüd pingutad üksi meist eraldi. Seda küll ei tahaks - siis kukuks kogu mu efektne konstruktsioon kokku.Eelmises sissekandes arvustasin Jooksja ajakirja. Panen siin teile arvustamiseks oma loo vendadest Ridamäedest. On see parem või halvem kui Jooksja lood? (Et miks peab alati ja kõike võrdlema? Aga seepärast, et kas teie ei proovi oma tööd tehes teha seda paremini kui enamik teisi, vähemalt oma võimete lae lähedal?)
***
Aprillis kuus aastat tagasi, kui Andrus Ansipist sai esimest korda peaminister, pidi Alar Ridamäe end senisest ühtäkki palju tõsisemalt kätte võtma. Ja kiiresti. Sest Tartu rattarallini jäi k
õigest kuu, ja Ansip oli ennast sinna kirja pannud. See tähendas, et tema ihukaitsjana tuleb Ridamäel, maksku mis maksab, Ansipi tuules püsida.Ansip polnud sadulas aga mingi papist poiss. 1997. ja 1998. aasta Tartu rattaralli protokollist leiab ta nime vastavalt 33. ja 30. kohalt. Tõsi, ega rattasõit Ridamäelegi võõras olnud. Koos kaksikvenna Aivariga olid nad Karksi-Nuial üheksanda klassi poistena, kui pikamaajooksust mõlemal pikapeale villand sai, läinud just rattatrenni. Liiati oli rattatrenn ahvatlevam kui jooksmine, sest seal sai endale Štart-Šossee, vene aja ihaldusväärse võiduka. Selle sadulas tegid nad Viljandi maakonnas sageli rohkem kui sajakilomeetriseid ringe, paaril korral isegi 200-kilomeetriseid. Erinevalt jooksust, kus kaksikvendade tase ei küündinud omaealiste hulgas maakonna piirest suuremail võistlustel auhindu noolima, näitasid nad ratta seljas, olgu eraldistardist või paarissõidus, märksa paljulubavamaid tulemusi. Enamgi veel: nad said ratast pedaalides sedavõrd sitkeks, et suutsid maanteel tehtud treeningtöö arvelt näidata lennukat minekut ka suusarajal.
Aga need saavutused jäid kõik kaugesse möödanikku, rohkem kui pooleteise kümnendi taha. Ansipi turvamiseks rattarallil polnud noist erilist abi.
Läkski nii, nagu karta võis. Alar Ridamäel tekkisid tõsised raskused, et rattarallil peaministriga samas grupis püsida. Niipalju oli kunagisest spordikogemusest siiski kasu, et kannatada ta jaksas. Aga enamat küll mitte. Pundis oli ta üks nn viilijatest.
Lõpuks sai ta ülesandega siiski hakkama: lõpetas täpselt Ansipi kannul, vaid kümnendiku jagu hiljem, 314. kohaga.
Sestsaadik, mõneti tänu Ansipile, on kaksikvennad Alar ja Aivar Ridamäe (41) saanud tuntud-teatud tegijaiks paljudel Eesti rahvaspordiüritustel. Alar peab peaministri kaitsetalituse juhina hoolitsema ennekõike selle eest, et spordilembene valitsusjuht suusa- ja rulluisumaratonidel elusa ja tervena üle lõpujoone jõuaks (rattavõistlustel pole Ansip osalt nende ohtlikkuse tõttu pärast 2007. aastat enam osalenud). Aivar, kes vastutab Eestis riigi tähtsamate objektide ja samuti välissaatkondade valve eest, on aga just rattaüritustel, ent ka suusamaratonidel näidanud viimastel aastatel tulemusi, mis teevad kadedaks enamiku tõsiuskseid harrastajaid. Kus iganes ta starti ei tule, pea kõigil jõuproovidel on ta raudne esisaja, sageli isegi esimese poolsaja mees. Möödunud suve lõpus pani ta Tallinna rattarallil viieses, Jaan Kirsipuu initsiatiivil tekkinud jooksikute pundis koguni peagrupi eest plagama. Lõpuks sai ta viienda koha. Peagrupp kaotas ligi minutiga.
Kui Ansip otsustas viis aastat tagasi peaministrina Vasaloppeti maratoni läbi sõita, läksid aga mõlemad kak
sikvennad temaga kaasa. Põhjus peitus selles, et varem polnud kumbki neist nii pikka suusadistantsi ette võtnud, mistõttu kahekesi oli kindlam, et kui ühega midagi juhtub, saab teine kaitsealusega ikka lõpuni sõita.Tõsi, Aivaril oli selleks ajaks selja taga mitu veelgi rängemat katsumust, ehkki mitte suusatajana. Pärast Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetamist 1993 oli ta läinud Tallinna politseisse tööle, sealt siirdus kaks aastat hiljem presidendi ihukaitsesse ning sportis mõnda aega rahulikult, kuni aastal 2000, kolmekümneseks saanuna, astus Kaitseliitu, läbis reservohvitseride kursused ja hakkas käima Erna retkedel.
«Erna oli ränk,» meenutab Aivar. Esmalt tosin tundi rännakut, mille kestel anti ühe ülesandena meestele elus kana – lööge maha, küpsetage ja sööge ära: aeg läks! (Aivar tiimil kulus selleks 50 minutit) –, siis paar tundi uinakut ja veel 15 tundi rännakut. «Me kõndisime inimvõimete piiril, peaaegu pildituks,» mäletab ta. «Kui lõpuni jäi 15 km, sai meil vesi otsa. Vaatasime, et talu. Talu õuel kaev. Sinna oli tee otsast sada meetrit. Tükk aega lamasime maas pikali, keegi ei jõudnud kaevuni minna.»
Lõpuks võttis keegi ikka jalad alla. Aivar sai julgestuspolitsei võistkonnaga kahel aastal järjest 10. koha (teisel korral oli tiimis ka vend Alar, kes asendas üht väljalangenut), 2002. aastal tuli aga koguni neljas koht. Eesti võistkondadest olid nad tollal lausa teised.
Kuna Alar kirjandi hinde tõttu Tartu Ülikooli õppima ei pääsenud, tuli tal minna 1988. aasta sügisel viimaste Eesti noormeeste seas Vene sõjaväkke. Juhuslikult sattus ta Tapale inseneriväeossa, ja kuna tähtsad ohvitserid eelistasid autojuhina kohalikke poisse, õnnestus tal jääda pärast väljaõppe läbimist sinnasamma alampolkovniku sohvriks. Pärast armeeteenistust ei leidnud ta harrastaja tasemel enam tahtmist rattasõidu ja suusatamisega tegelda, vaid hakkas palli mängima. Korvpallis lõi ta tagamängijana kaasa koguni Eesti meistrivõistluste teises liigas, hiljem proovis jalgpalli. Pärast sisekaitseakadeemia lõpetamist siirdus temagi venna eeskujul pealinna, julgestuspolitseisse. Ja kuna üle tüki aja sattus ta jälle koos vennaga lähestikku elama, hakkasid nad üheskoos uuesti tegelema vanade aladega – jooksu, rattasõidu ja suusatamisega.
Sedasi läksid nad kahekesi koos ka Vasaloppetile Ansipit turvama. Ega see rahvamurrus kerge ülesanne ole. Alar ei salga, et isegi Tartu maratonil on kaitsealune paaril korral silmist kadunud. Selleks, et teda massis kiiresti üles leida, tuleb jälgida erilisi tunnuseid, k
as või mütsi, mille abil kaitstava asukoht välja peilida. Põhiülesanne, nagu Alar seletab, seisneb selles: «Tuleb kaitsta, et peaministri ümber poleks kedagi sellist, kes võiks tekitada probleeme, nagu näiteks kukkumine. Oleme kukkumistele lähedal olnud, treeningutel oleme ka kukkunud, aga võistlustel peab selle ohu miinimumini viima.»Vasaloppetil õnneks probleeme ei tekkinud. Mõlemad ihukaitsjad lõpetasid otse peaministri järel, Alar sai 3635. ja tollane presidendi ihukaitseülem Aivar 3636. kohaga. Aeg oli kõigil kolmel sama – 7:03.49. Ainult 13 minutit jäi medalist puudu. Vasal saab medali see, kes ei kaota võitjale rohkem kui 50 protsenti.
Eelmise kümnendi algul proovis Aivar kahel korral maratonijooksu, aga erilise eduta. Rakveres eksis ta rajalt, Lõuna-Norras osutus maastik liiga mägiseks ning aeg tuli kõigest 3:45. Siis soovitas üks töökaaslane, et ostku ta endale parem ratas. Eelmine ratas oli läinud tudengipõlves jäljetult kaduma, kui kursusekaaslane sellega trenni sõitis, kus keegi selle hoone fuajeest pihta pani.
Kuigi mõte rattasõidust Aivarit esiotsa ei vaimustanud, jäi ta viimaks nõusse. Ja nägi peagi, kuidas tulemused hakkasid paranema. 2003. aastast on ta löönud kaasa maastikurattasarjas, paar hooaega hiljem soetas ka maanteeratta. «Nüüd on rattasõit muutunud elustiiliks,» tunnistab ta. «Rütm on paigas.» Kuigi spetsiifilist ja teadlikku trenni ta enda väitel ei tee, on ta siiski käinud juba kuuel kevadel jutti Hispaanias ja Itaalias kolmenädalases lõunalaagris ning talve hakul kaheksa aastat järjest Põhja-Soomes suusalaagris. «Eelkõige on see puhkus igapäevatööst,» kinnitab ta. «Kindlasti ei ole sel saavutusspordiga midagi pistmist.»
Alari sportimisi on dikteerinud peaministri harrastused. Kui Ansip avastas endale rulluisutamise, tuli temalgi selle alaga t
egelema hakata. «Aasta-aastalt on uisusaapad madalamaks, rullid suuremaks ja riided liibuvamaks muutunud,» kirjeldab ta oma arengut. Siiani pole ta Tartu rulluisumaratonil koos Ansipiga saja esimese seast välja jäänud.Vähemasti korra aastas võib kaksikvendi Ridamäesid näha taas korraga peaministri pundis temal silma peal hoidmas. See juhtub siis, kui Ansip korraldab Tallinnast Stenbocki majast mööda Piibe maanteed rattasõidu oma koju Tartusse Tamme puiesteele. Viimati kulus 195 km läbimiseks 5:47, kusjuures ilm polnud kuigi soosiv. Tol korral läks kümnemeheline punt pooleks. Grupi pooleks tõmbaja polnud keegi muu kui Ansip.
Tema võib teha, mida tahab. Aga vennad Ridamäed – nemad iga kord mitte. Kui nad turvavad valitsusjuhti, tuleb neil teha nii, nagu valitsusjuht tahab. Erinevalt aastate tagusest ajast neil igatahes võhma jätkub, ja jääb ülegi, et peaministri spurtidega kaasa minna.
******
General Hitchcock Highway, Santa Catalina Mountains, Arizona. 2. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Foto paremaks vaatamiseks klikkida pildile.)Foto 1: Aivar Ridamäe eraldistardist sõidus. Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu
Foto 2: Alar (vasakul) ja Aivar Ridamäe Tallinnas Stenbocki majas peaministri kaitsetalituses. Taamal paistev jalgratas on seotud tööülesannete täitmisega. Foto autor: Liis Treimann, Postimees/Scanpix
Foto 3: Aivar Ridamäe (vasakul) mäest üles väntamas. Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu
Foto 4: Alar Ridamäe Austrias suusatamist treenimas. Foto päritolu: Alar Ridamäe erakogu
Foto 5: Aivar Ridamäe (n5 65) pedaalimas mullu suvel Otepää kandis. Kas nr 141 on Art Soonets? Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu
Foto 6: Alar Ridamäe (kõige paremal) hoidmas Tartu rulluisumaratoni stardis Andrus Ansipi (temast vasakul) selja taha. Foto päritolu: Alar Ridamäe erakogu
Foto 7: Peaminister Andrus Ansipi (ees paremal) meeskond sõitmas Tallinnast Tartusse. Foto päritolu: Aivar Ridamäe erakogu
Postitas: Priit Pullerits @ 09:47
kommentaare: 26
26 Kommentaarid:
Ka-ka-ka-ka-ka..po võttis Ka-ka-ka-kaa-siku vahele!!
Meenutame teenekat tippadvokaati, kelle nimi ka selles blogis kommentaaridest läbi jooksnud.
+ +
Priit, ega see artikkel ei ole veidi iroonilises võtmes kirjutatud?
Huvitav kokkusattumus. Alles oli 22.42 poolt mainitud tegelasest siin juttu ja juba võetigi mees rajalt maha. Hämmastav operatiivsus. Usun, et tegu on siiski huvitava kokkusattumusega ja ei midagi enamat.
Nüüd loen siin eriosakonna meeste tööst korduslugu. Hmm, huvitav kus ma küll seda lugesin ja juba jupp aega tagasi ning kas täna selle loo kordamine on kah huvitav kokkusattumus ja ei midagi enamat? Loomulikult.
Pean tunnistama, et teist korda seda juttu ma lugeda ei viitsi. Ajast hakkas kahju. Osaliselt on see nagu hinnang tehtud loole. Samas ei ole see aus hinnang. Milliseid saateid või filme me viitsime teist korda vaadata? Ainult väga huvitavaid. Seega aus hinnang oli, et jutu tegelased olid huvitavad ja ajakirjanik on ainult messenger. Milline sõnum siis loetust välja tuli. Eriosakonna mehed suudavad tegutseda kui tahavad. Küsimuseks jääb, et miks teinekord nii pikalt hoogu võetakse, kas meeste ressurssi raisatakse liiga ohtralt mõttetustele?
Sellised mõtted tekkisid.
Lisaks tekkis küsimus, et kuidas siis seda autori juttu nii ootamatult jälle saab avaldada siin blogis, kuigi ta on oma jutu avaldamise õigustest honorari vastuvõttes ilma jäänud? Kas tegu pole mitte alatu vargusega. Seda peaks uurima. On veel võimalus, et juristid kelle juttudele Priit tugineb ning kellega ta kommenteerijaid järjekindlalt on ähvardanud - ei valdagi teemat või mis veel hullem - ajakirjanik ei saanud juristide keerulisest loogikaterminitest kubisevast tekstist boheemlasena lihtsalt aru.
Vot nõnda. Ja kuidas sa võrdled ühte artiklit terve Jooksja numbriga, kas siit ei ole märgata varjatud reklaami kõrvu?
Palju küsimusi ja nagu ikka, tuleb siia vähe vastuseid. Küsimusi on aga käesolevast blogiartiklist tulenevalt mul veel. Olen ilmselt loll. 1 loll pidavat oskama rohkem küsida kui targad vastata.
Tõenäoliselt on avaldatud pedagoogilistel eesmärkidel. Ainult ma ei saa aru, kas Pullerits tahtis näidata kuidas peab persoonilugu kirjutama, või kuidas ei peaks? Kes õigesti ära arvab, saab kontrolltöös ühe punkti.
1) loe läbi Pulleritsu lugu.
2) loe läbi Pulleritsu etteheited Jooksja artiklitele.
3) küsimus: mitut Pulleritsu etteheidet saab rakendada tema viimase loo kohta?
kahju, väga kahju. korraks tekkis juba lootus.
VK vahelevõtmine tundub märgina, et äri- ja võimumaailmas on toimumas tektoonilised muutused. Mingid piirid ja suhted mängitakse ringi. Näis, kuidas päevalehed homme seda kajastavad.
141 ei ole Soonets. Soonets on 44.
Väga huvitav juttustus, selliseid võiks rohkem olla!
ain v
pakun, et see riiklikult tähtis salaüritus on taas kord seotud ratastel kulgemisega Tallinnast-Tartusse? Edu!
kõik piibe maantee äärde ja prilli ergutama!
«Tuleb kaitsta, et [..] ümber poleks kedagi sellist, kes võiks tekitada probleeme, nagu näiteks kukkumine. [..] võistlustel peab selle ohu miinimumini viima.»
Tegu on ilmselge ühele võistlejale tahtliku ja süstemaatilise eeliste loomisega, seda kaasvõistleja poolt. Dzjuba on samamoodi Tserepannokovi "turvamas" (kaitse tuule eest on kiirjooksus oi-oi-oi kui tähtis). Kas võistlustulemusi nüüd tagantjärele annulleerima peaks, on küsitav - keegi seni protesti esitanud ei ole ja tegu on enam-vähem harrastusspordiga. Mõtteainet aga kindlasti on.
Juristil on õigus. Ühele mehele antakse võistluse käigus kaasvõistleja poolt kõrvalist abi.
Loomulikult ei hakka korraldajad nii taga liikuvale harrastajale paragrahvi abil käru keerama aga mõtlemisainet on tõesti kasvõi juhendisse klausli lisamisega, et juhendis toodud reeglid kehtivad ainult esimese 100-200 võistleja puhul. Ülejäänud harrastajatele on juhend soovitusliku iseloomuga. Siis oleks selgus majas ja harrastajate võrdne kohtlemine tagatud vähemalt kohtunike vaatevinklist.
Mõni tund tagasi tundus, et PP oli oma Postimehe vormis tuhisemas jalgrattaga Tallinna kesklinnas :) tegi soendust vast. Muidugi julge mees, et Estonia Puiesteel seal seina ja mõne bussivahele ei karda jääda vms. Enam kitsamat kohta oleks raskem leida linnas :) Edu igatahes.
Mobiilne reklaam jalgratastega? Neid on viimasel ajal tõesti Tallinna kesklinnas näha.
Nii, tehtud. Aga mis asi, sellest teatamise esmaau läheb tööandjale mõne aja pärast, mis siis, et tegin seda, mis sai tehtud, oma puhkuse ajast ja isikliku varustusega, mis omakorda juhatab mind 23:22 pika sissekandeni, kus on palju küsimusi, ja millele ta saab seekord ka vastuseid, kusjuures küsimus, millest alustan, puudutab seda, et kuidas sai see kaksikvendadest Ridamäedest Postimehe lisas ilmunud lugu siin uuesti ilmuda, kuigi mõni aeg tagasi olin tõepoolest rääkinud, et Postimehes ilmunud lugude autoriõigused kuuluvad Postimehele, millele sedapuhku on aga lihtne vastus, mis selgus Postimehe juristidega konsulteerides, ja nimelt tolles lisas ilmunud lugude taasavaldamise õiguste koha pealt ei kuulu sõnaõigus Postimehe toimetusele ehk peatoimetajale, vaid lisa toimetajale, kellelt mul on olemas taasavaldamise luba, nagu see on mul olemas ka tolle lisa väljaandmise eest vastutava reklaamiosakonna vastava projekti juhi luba, mis tähendab, et juriidiliselt on kõik korrektne, ja ühtlasi kinnitab, et juristidest on ikka palju kasu, kui vaja nendega seljatagust kindlustada, ja samuti näitab seda, et juristide abiga võib leida väljapääsu peaaegu igast olukorrast.
Aga jätkates 23:22-le vastamisega, et mitte saada jälle etteheiteid, et küsimusi palju ja vastuseid vähe, siis antud loo taasilmumine oli seotud reedese üritusega, kus vennad Ridamäed, ja nagu ürituse käigus selgus, siis eriti Aivar, olid vägagi otsustavad tegijad, nii et ma mõtlesin, et miks mitte reedest üritust nende taastutvustamisega sisse juhatada.
Tõepoolest, 23:22, ei maksa ajakirjaniku rolli ületähtsustada, mis tähendab, et kui loo tegelased on huvitavad, siis hea lugu kirjutab end ise, milles peegeldubki teie tõdemus, et antud juhul on ajakirjanik olnud messenger. Kuid mitte ainult. Teeme teoreetilise katse: laske vendadest Ridamäedest teha mitmel eri ajakirjanikul lugu ja te näete, et need ei tule ühesugused - järelikult on ajakirjaniku töös ka midagi muud kui pelgalt tõsiasjade vahendamist.
Aga 23:22 vihjest reklaamile ei saa ma küll kuidagi aru. Liiati, te ei pea võrdlema ühte artiklit terve Jooksjaga - nagu teie kommentaarist näha, olete te kogu Maratoni eriväljaandega (kust Ridamäede lugu pärineb) tuttav, ja kuigi see on neli korda õhem kui Jooksja, siis saate ju võrrelda tolle keskmist taset Jooksja keskmise tasemega või kui palju lugemisväärset ja huvitavat te protsentuaalselt kummagi väljaande lehekülgede arvust leidsite või kui palju ühe või teise väljaande kasulik ja huvitav lehekülg arvestades väljaande kogumaksumust kroonides/eurodes tuli.
Aga teistel on ka küsimusi, näiteks kõrvalise abi kohta. See on valus küsimus, sest rattarallil kasutavad küll kõik kõrvalist abi ehk tuules sõitu, samuti tunnistas näiteks naiste parim, et teda oli paaril korral sadulast lükatud, mis on ilmselge kõrvalise abi kaustamine ja eeliste loomine. Ka mind lükkas üks mees Otepää karmima tõusu tipu järel korra sadulast - mis teha? Ma isegi ei tundnud teda. Ma ei palunud abi. Kas nüüd peaks järgnema diskvalifitseerimine? Abi andja või selle saaja dikvalifitseerimiine?
All-litsentsi andmise õigus ei teki iseenesest, see peab olema kokku lepitud autorilepingus. See, et lisa toimetajal on volitus, on igati tore, aga autor peab ise ka nõus olema. Kas Sa, Priit, ise ka nõus oled, kui sinu Eesti suurimas päevalehes avaldatud tööd taasavaldatakse (sic! ilma mingi viiteta PM-le), mingis nurgataguse blogis? Tõsi küll, kui loed oma PMga sõlmitud koostöölepingut, siis võib-olla leiad, et juriidiselt naiivse inimesena oledki loobunud all-litsentsimise õigusest. Siin blogis mainitud "Vikerkaare" autorilepingutes all-litsentsimise õigust sees ei ole. Seetõttu ei ole "Vikerkaare" e-väljaande müüümisel kindlat juriidilist alust. (Mis ei ole grafomaanide puhul aga ka probleemiks). Kindlasti ütled nüüd, et see on Sinu blogi ja ise tead mis teed. Aga kas on? Andsid poole ju Scanpixile ära.
Ma muidugi tänan Priitu, et seekormmd on vastatud ainult minu küsimustele. Kuigi üks küsimus kattus kaaskommenteeria omaga, tunnen suurt au mulle omistatud tähelepanu eest.
Jättes kõrvale juriidilised nüansid, mis alati on liiga keerukad ja sõltuvad sobivast vaatenurgast tuleks hoopis Jooksja ja Maratoni võrdluse juurde. Nimelt tõesti Maratonis lugesingi ainult nimetatud artiklit. Seega ainult ühte artiklit tervest kladest. Kindlasti võib loo autor selle üle uhke olla.
Jooksjat pole ma aga lugenudki. Seega tulles Priidu küsimuse juurde kasu kohta tehtud kulutuste suhtes, siis tuleb võrrelda matemaatiliselt kahte avaldist 1/0 ja 0/0. Nimelt ei ole ma teinud kummagi ajakirja soetamiseks sentigi kulutust. Seega mõlema väljaande tulemus on sama ehk määramatu vaatamata heale loetud jutule.
Moraal- ära avakda oma juttu tasuta levitatavas väljaandes kui soovid seda võrrelda konkurendi omadega.
Jõudu, juristid ja matemaatikud ja moralistid (kas mõni spordimees ka veel alles on jäänud?)! 11:36 jutt on hirmus keeruline, ja just seepärast, et juura ongi keeruline, olen usaldanud neis küsimustes PMi juriste, kes on autoriõiguste jms vallas äärmiselt pädevad (ilus eestikeelne sõna, eks ole, mitte mingi võõrapärane kompetentsed), ja nemad ütlesid, et ma ei pea antud juhul PMi peatoimetajalt mingit luba küsima, mis minu jaoks oli piisav ja selge ja ammendav vastus. Igasugune muu juriidiline hookus-pookus seejuures mind ei huvita, sest see ei lähe lihtsalt korda, nagu PM juristid oma vastusega teada andsid.
Õnneks 11:53 (alias 23:22?) seekord midagi ei küsi, nii et pääsen kergelt ja kiirelt... oma elu peale.
"Anne Stiil" äsja müügile tulnud numbbris on Koit Toome kaanefotol. Super foto, tõesti professionaalselt tehtud. (Full disclosure: ei ole ei Toome ega Anne fänn). Jooksja kaanefotod on ikka üha mannetumad. Ja asi pole üldsegi selles, valitud modellid poleks fotogeenilised vms. Aga hea kaanefoto maksab raha. Annie Leibovitze Eestist võib-olla ei leia, kuid on siiski väga häid fotograafe. Tuleks ainult neid kasutada.
Spordimehe keelde üritades panna: Kaanefoto on esimene löök, see peab igal juhul kaitsest läbi ja uimaseks lööma. Numbri ajaluuletus on kohe teine löök, see peab olema maksimaalse jõuga. Kahe esimese löögiga pannakse asi tegelikult paika. Numbri materjalide jada, mis pärast neid tuleb, raamatuarvustusteni ja kirjanduselu uudisteni välja, ainult vormistavad tulemust. Muidugi mitte tuimalt tagudes, ikka seeriatesse - rubriigid! pandult - nii on efektiivsem. Vähemalt Vikerkaare formaadi puhul on see nii. Ei usu, et Väljataga ja Pruul poksis just kõvad käed on, aga samad printsiibid on neil kasutusel.
miks need paljukiidetud juristid avaliku sõna nõukogus lolliks jäävad koos Teiega???
Ükski jurist ei võida kõiki protsesse. Eriti kui otsustajateks on inimesed, kes ei lähtu juurast, vaid millestki muust, sageli väga ebamäärasest ja subjektiivsest.
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.
Tõeliselt hea lugu. Tänud Pulleritsule.
01:34 - sellised kommentaarid (teine lõik!) siin läbi ei lähe. Just õnnestus vahepealsete pitsitavate jõuvõtetega õhkkond ussitajatest puhtaks lüüa, kui jälle peab keegi seesugune pead tõsta ja siinset keskkonda mürgitama. Võtan kohe pea jagu lühemaks (=saadan teie kommentaari prügikasti), nagu näete.
Olen kindel, et kommentaaride kustutamine muudab blogipidaja paremaks inimeseks. Soovitan ussitajaid edasi pitsitada. Täiest jõust.
aivar ridamäe peale 2018.a. Inglise saatkonna juures toimunud korraldamist piketeerijatega , läks pakku KaPo -sse.
Postita kommentaar
<< Esileht