Pullerits: Kes tegi Viru maratonil kõige kohutavama sõidu?

Viru maratonil osalenud saab jagada põhimõtteliselt kahte gruppi. Esiteks need, kes avaldasid südamest soovi, et ma ikka kohale tuleks ja osa võtaks ning konkurente alt ei veaks, ja teiseks need, kes ei vaevunud ega kavatsenudki abikätt ulatada, et mind transpordi jagamisega Mõedakule aidata, vaid mõtlesid pigem sellele, kuidas minusuguse puudumise tõttu ühe koha võrra ettepoole saada.

Aga leidus üks Elva mees, kelle nime ma siin targu ei maini (sest pahatahtlikud laiendavad oma kurjust ka neile, kes mind hätta ei jäta), kes mind hommikul Tartus oma Mercedese mahtuniversaali peale võttis. Mulle meeldivad suured autod, eriti spordivõistlusteks: oi, kui hea oli seal teises reas end riietada (ruumi kui palju!), vaat et isegi pea täies pikkuses sai püsti tõusta. Ja mis ma talle selle eest vastu andsin, küsite.

Sain anda parkimiskoha võistluspaiga ülemises, kõige stardilähedasemas parklas, kust jäi Suusavendade Kristjan Oolo ja Jaanus Kuntsi sedapuhku punaste Start-lippudega määrdetelgini viis meetrit, stardinumbrite väljastustelgini alla kümne meetri ja Saksamaal toodetavate väidetavalt e-ainete ja muu säärase keemia vaba Squeezy Energy Super Gelide ja batoonide müügitelgini kaks meetrit. Selle koha saamiseks ei tulnud mul teha muud kui kinnitada Mercedese mahtuniversaali esiklaasi alla Postimehe silt ja igalt poolt lehvitasid kollastes vestides parkimiskorraldajad meid sõbralikult läbi. (Selline oli peakorraldaja soovitus mulle ja korraldus parkijaile; ma ei küsinud kelleltki mitte midagi.) Sealt suurest soojast autost oli hea vaadata, kuidas saabusid konkurendid, kellest nii mõnigi oli võtnud külma tõttu iseeneslikult sisse zapoljarnaja stoika (kes on teeninud kaugpõhjas, see teab, millest räägin). Hea, kui saab headele inimestele, kes sind aitavad, midagi vastu anda. Ja loomulikult tänasin lahke vastutuleku eest ka peakorraldajat.

Oolo oli juba veelgi varem kohal, et oludega tutvuda. Ta oli valmistanud ette nii minu uued auguga Fischerid kui enda auguga veidi vanemad Fischerid - taas: tema enda initsiatiiv, mitte minu soov - ning ütles abivalmilt, et teeb ise minu eest suusatesti. Mul jäi ainult 25 minutit enne starti bussist välja astuda, võtta kuulda Oolot, et mul tuleb minna rajale tema suuskadega, võtta siis enda suusad, teha nendega väike soojendussõit, tõsta need seejärel Mercedesesse ja minna tema suuskadega stardikoridori.

Tuleb tunnistada, et abimeeste tase ületab minu võimekuse. Oolo ütles otse, et mingu ma julgelt teise ritta, sest kes tahab, eks see sõidab minust mööda, aga ei ole mõtet kohe alguses kohti ära anda. Ent esimesed viis rida olid juba võetud ja kuigi paremal ääres, kus Oolo soovitas platsi võtta, leidus ühe suusapaari jagu kitsast ruumi, ei söadanud oma taset aimates liiga julgeks minna. Liiati olid eespool kombinesoonide järgi otsustades enamikus sellised mehed, kes Eesti koondise uksest vähemalt korra sisse käinud. Ma oma Ameerika valges vormis olnuks nende seas tõeline valge vares (vt foto ülal paremal: pilte maratonilt näete Tarmo Haudi galeriis).

Oolo aitas muugagi. Vaatas üle mu kindad: kahed paarid hindas õhukeseks, ühe paari liiga paksuks. Ja andis siis enda omad. Need, olgu ette öeldud, olid ilmaolusid arvestades tõesti igati paslikud. Memmeräti otsustasin sedapuhku ise pähe panna, sest üle 15 külmakraadi ja lisaks avatud väljade tuul võivad kurgule ja kõrvadele liiga teha.

Stardi järel - stardipauk kõmatas pärast seda, kui mass liikvele läks - oleksin uhked prillid ka veel saanud, kui oleksin riskinud kummardada ja kellegi kaotatud udupeened kaitseprillid üles noppida. (Ilmselt sõitsid taganttulijad need tükkideks?)

Alguses mindi minu hinnangul päris hea hooga, kergelt üle selle piiri, mida pidasin mõistlikuks. Viie-kuue kilomeetri järel pandi esialgsed jõujooned paika ning sealkandis, kuhu sattusin, toimus mõningane rahunemine. Eks aitasin ise ka sellele kaasa, sest ei hakanud end üle kaine mõistuse piiri piitsutama ning lasin neil, kes tahtsid kiiremini sõita, minna oma teed. Mingisugune mõnu peab ju ka säilima, ei ole mõtet end, keel ripakil, hingetuks pongestada.

Sedasi sattusin vedama umbes 15 mehe pikkust rongi. Vaatasin, et enam-vähem kõik on tempoga rahul: hoiti kenasti üksteise sappa. Korraks tuli üks noorem mees ette oma arust vist tempot tõstma, aga andis mõnesaja meetri järel alla. "Nooh, ei ole vist kerge ees sõita?" küsisin talt taasmöödudes. Ta nõustus.

Indrek "Alati kohal" Pak hüüdis tagant, et esimesed 10 km on läbitud 30 ja poole minutiga. Ta ilmutas distantsil kadestamisväärset järjepidevust mu keppidele astudes, mille pärast ta vist ise ka enda peale lõpuks pahaseks sai. Aga eks mul olid ka sedapuhku pikemad kepid kui varasematel aastatel, nii et ilmselt oli siin minugi teatavat süüd. Aga suusad olid Pakil küll fenomenaalsed. Laskumistel kihutas ta minust ja ka kõigist teistest hooga ja pikalt mööda. Kui küsisin, kust ta endale niivõrd uskumatu libisemise sai, ütles, et tänu vene külmapulbrile. Ütles, et võib mulle ka müüa: purk maksab 70 eurot, jätkub 6-7 korraks. Peaksin Suusavendadele sellest rääkima - võtku katsetada. Oma silmaga nägin, millist imet see pulber eile tegi. Sulev Lokk (nr 99), kes umbes 10 km järel mööda tuiskas, hüüdis, kas mul on uued suusad sisse töötamata. Hõikasin vastu, et need pole minu suusad. Lokk läks oma teed.

Mõned üksikud, paistis, et hakkasid eespool liige kiire alguse eest lõivu maksma. Kuraditosina kilomeetri järel kitsale ja käänulisele metsarajale jõudes, kui eest tuli vastu Raido Notton (nr 98), sõitsin tema taga lauges vasakkurvis vasaku suusaga lumme, nii et keeras mul kohe külje ette - ja pikali ma prantsatasingi. Rong sõitis vuhinal mööda. Kui püsti ja uuesti liikuma sain, olin vähemalt tosin kohta tahapoole langenud. Üksjagu süütutes, laugetes ja laiades kohtades jäi mulle silma veel vähemalt kaks, kui mitte kolm kukkumist. Ei tea, kas see oli sellest, et paljudel on spetsiifiline suusaettevalmistus tänavu tagasihoidlikuks jäänud?

Kuid pole halba heata. Võrreldes sellega, kuidas ees tuli vaeva näha, valitses tagaotsas täielik kuurort. Mõtlesin isegi, et näe, küllap anti kõrgemalt poolt märku, et ei ole mõtet ees ennastsalgavalt rügada - ega keegi selle eest sulle aitäh tule ütlema. Nüüd sain üksjagu puhata.

Aga pärast teist toitlustuspunkti rebenes rong tükkideks. Numbri alla kleebitud Dexali geeli lahti kangutades rebenes see kusagil niiviisi, et mõlemad kindad said kleepuva plögaga kokku. Midagi jagus siiski ka suhu pigistada, osa geeli tuli kinnastelt limpsida. Olin grupi lõpus ja minu ees sõitjaga tuli 15-20-meetrine vahe sisse. Ei hakanud seda iga hinna eest kinni nõeluma, kuigi poolel maal ühed noored mehed ergutasid, et "Priit, ei lase vahet sisse!".

Pärast seda, kui olin kukkumise tõttu grupi eest selle sappa pudenenud, panin kaine mõistuse tööle ning otsustasin, et tuleb sõita targalt. Tuleb sõita peaga. Et vaagi rahulikult, kus tasub kiirendada, kus tasub vedada, kus tasub lasta teistel ees tööd teha. Pea kasutamine ei ole ju keelatud.

Sain pikkamisi taas rongile sappa, aga distantsi teise poole hakul hakkas see rong minu arust uuesti tempot tõstma, nii et pidin tagapool reel püsimiseks vaeva nägema. Kasutasin peaga mõtlemise taktikat tõusude all. Asi on selles, et eespool olijad jäid üksteise taha kinni. Tulin tagant hooga ja lükkasin end paaristõugetega vasakult poolt mitut puhku mitmest mehest mööda. Nii hakkasin taas ettepoole kerkima. Olen veendunud, et mingi trügimine see küll polnud, sest Oolo on mulle rääkinud, kuidas esiotsa mehed tegelikult sõites kehaga nügivad ja teineteist ära tõukavad. Ta on isegi öelnud, et kui minusugune kusagil eesotsas tegijaile ette jääks, siis tõugataks mind lihtsalt kraavi. Andke teada, kas tegin kellelegi jõhkra ja lubamatu manöövri, sest tegelikult meeldib mulle, et suusarajal valitseks siiski džentelmenlikkus!

Tegelikult, ega mu enda sõit mulle meeldinud. Sain kohe alguses aru, et tehnika, nii palju kui mul seda üldse on, lagunes totaalselt. Jalad vajusid laiali, käed samuti. Mul oli meeles küll, mis moodi Oolo mind sõitma oli õpetanud, aga kuidagi ei õnnestunud seda teadmist ellu viia. Mingil määral häiris lainetav rada, mis lõi tasakaalu paigast, nii et suur osa tähelepanust kulus balansis ja püsti püsimisele. Üldiselt oli aga rada suurepärane, rajameister oli tänavuse talve olusid arvestades teinud igati eeskujuliku töö. Suur aitäh!

Kolmanda toitlustuspunkti eel tajusin, et kui nüüd geeli ei võta, siis saab energia peagi otsa. Selle koukimine aga röövis aega, nii et taas pudenesin rongist maha. Ja minuga koos veel mitmed mehed. Seejärel tundus kilomeeter-kaks, et tasapisi saan ehk rongi sabast uuesti kinni, aga ei saanud. Ja sealtmaalt jäin uuesti üksi tempot tegema, Pak minu kannul. Laskumistel liugles ta mängeldes mööda, aga siis võttis rahulikult kõrvale ja lasi mind ette. Nii meeldis mulle ja nii meeldis talle. Sest mulle meeldib oma rütmis sõita, ja Pak jällegi ütles, et ta ei pruugi alati optimaalseimat tempot tunnetada.

Kui lõpuni jäi 7 km ja tulid metsavahelised kausjad kohad, hakkasime kahekesi oma kohta parandama. Pak läks ees jäljes laskumisele, mina tema järel, ja kui tõus tuli vastu, siis hüppasin tagant välja ja pead kasutades - et kuidas kiirust ja inertsi kõige kasulikumalt rakendada - kihutasin hooga tõusust üles. Saime nii mitmest mehest hõlpsalt mööda. Kuni 5 km enne lõppu tuli vastu lõputõusude esimene tõus. "Oi bljääd!" hüüdis Pak mu selja tagant. "Oi bljääd!" hüüdsin talle vastu.

Taktika oli järgmine: tuleb minna ees ja tuleb minna oma tempos, mitte lasta taganttulijail end kannustama hakata, ja mitte hakata ka eespool paistjaid taga ajama. Esimesest tõusust sain üllatavalt kergelt üles. Teine tõus aga valmistas üllatuse: see ei kulgenudki kõige tippu, nagu mitmel varasemal aastal, vaid keeras enne vasakule. See oli meeldiv sürpriis, kui olid aegsasti pannud end valmis palju vaevarikkamaks katsumuseks.

Järgnev pikk tõus umbes 2,5 km enne lõppu oli kõige vastikum. Tunne oli selline, et kuidagi ei lähe edasi, et suuski ei saa libisema, vaid pigem astud. Vaevaline. Jällegi oli retsept selles, et mitte üle piiri ponnistada. Õnneks andsid lühema raja sõitjad viisakalt teed.

Olime Pakiga juba mitu kilomeetrit varem otsustanud, et lõpetame kõrvuti, sest oleme enamiku distantsist koos sõitnud. Seetõttu ei lasknud me end häirida ka Meelis Paumetsast (nr 107), kes kõige viimase tõusu tipu eel meist jõuliselt mööda kihutas. Pak ees ja mina järel läksime viimasele laskumisele. Pak ootas mind lõpusirgel ilusasti järele, võtsime kõrvuti ja libisesime külg külje kõrval üle finišijoone. Siiski suutis finišikaamera või mis/kes iganes tuvastada, et Pak oli minust tervelt 1,8 sekundit eespool! Loodan, et mu koht, 84., vastab siiski tõele. Ajaga 2:14.59,7-ga on teine lugu.

Imelik oli see, et lõpetamise järel ei olnud sellist tunnet, et olen hirmsasti pingutanud. Näiteks neljandana lõpetanud, nüüdne sõna otseses mõttes pühapäevasuusataja Vahur Teppan oli pärast finišeerimist oksendanud. (Tõe huvides: asi oli mingis vedelikus, mis oli tal sees loksunud ja mitte imendunud.) Ja ei tulnud mingit väsimust ega rammestust peale ka terve ülejäänud õhtupooliku jooksul. Ei tea, kas ei suutnud esimesel võistlusel endast veel maksimumi kätte saada?

Aga Oolo, nii palju kui ma tema ilmest välja lugesin, oli mu tulemuses pettunud. Ja ega mul midagi enda õigustuseks öelda pole. See pole ju mingi vabandus, et minu arust ei olnud ta suusad tänavu nii teravad kui aasta tagasi. Jah, rajal oli näha libedamaid suuski, nagu Pakil ja Lokil (milline riim!), aga ei saa öelda, et mul enamikust teistest viletsamalt oleks lipanud. Liiati olid Suusavennad Kunts ja Oolo valmistanud ette esimese, teise ja neljanda koha mehe suusad.

Ühes oli Oolol ja Kuntsil tõenäoliselt veel õigus. Nad ütlesid, et nii kohutava tehnikaga sõitjat nagu mina nad esimese saja hulgas küll ei näinud. Kõik oli täiesti paigast ära: käte töö, jalgade töö, kehaasend. Kui need ka kunagi ükskord paika saaks, siis...?
******Sweeny Pass Road, Anza-Borrego Desert State Park, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Foto 1: Viru maratoni start. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 2: Priit Pullerits Viru maratonil. Foto autor: Tarmo Haud (vt galerii!)
Foto 3: Suusahullude esindaja vedamas Viru maratonil konkurente. Foto autor: Tarmo Haud
Foto 4: Even Toomas on võitnud Viru maratoni. Foto autor: Tarmo Haud