Pullerits: Oi-oi-oi, mis see nüüd eile oli?!

Mis see siis nüüd on?!

Mingi petekas või?

Suusad sõitsid peaaegu et ise.

Midagi sellist polnud ma elus veel kunagi kogenud.

Olin need just hiljuti saanud. Ja eile õhtul otsustasin esimest korda alla panna. Lund oli juba piisavalt, et veatuid põhjasid ära ei kriibiks.

Endine sprinter Kristjan Oolo, Suusavendade tiimi liige, lükkas kaitseparafiini maha ja pani kiiruga, nelja-viie minutiga, uue kihi alla. Siis läksime koos rajale. Palusin, et ta mu logisevat vabatehnikat normaalsemaks timmiks.

Võtsin talle sappa ega jõudnud ära imestada, kuidas mustad Fischer RCSid ise sõitsid. Olin nende eest andnud sügisel 320 eurot. Vastu sain tollal vaid lubaduse, et talve alguseks saan Euroopast tuliuued Fischerid. Saingi. Hiljuti vaatasin Hawaii Expressis, et seal küsib kauplus samasuguste eest 500 eurot ehk ligi 7900 krooni.

Kui Oolo mind ette lasi, et vaatab mu tehnikat, kuulsin teda varsti hüüdmas, et ta ei jõua mulle eriti järele. Kuidas ei jõua, olin hämmelduses, sest ma ei pingutanud ju üldse.

Läksime sprindiringi künkale. Oolo tõmbas selle alumise nõlva lähedale juti maha ja ütles, et nüüd laseme siit kõrvuti alla. Libisesin mööda ja kaugemale. Mis sest, et mul on kaalu 7-8 kilo vähem.

Siis vahetasime suusad ära.

Mis see siis nüüd on?!

Mul oli tunne, et keegi on Oolo suusad liivapaberiga karedaks kratsinud. Ometi olid need samad suusad, millega olin mullusel Viru maratonil tundnud erakordset lennutunnet ja lõpus nii mitmelgi mehel, sealhulgas Jaanus Laidveel, lihtsalt eest libisenud.

Mõni minut hiljem olin juba mina see, kes tagant hüüdis: "Võta hoogu vähemaks, ma ei jõua kuidagi järele!"

Sain oma uued suusad tagasi.

Vvuuhhhhh! Ššaahhhh!

Juba häälest on kuulda, kuidas mu suusad mõnuga libisevad, kiitis Oolo.

"Raketid," mäletan ühte ta kasutatud sõna.

Aga siis asusime tööle.

Kõigepealt, kuidas kanda keharaskust puusale ja jalale. Milline peab olema jala- ja puusahoid. Kuidas tuleb justkui ettepoole langeda. Kuidas tuled keppidega lüüa: mis faasis kui tugevalt, kui pikalt, kui kaugel kehast, millise käteasendiga.

Lisaks mitmed eriharjutused.

Ma polnud kunagi saanud suusatamise kohta korraga nii palju uut ja kasulikku informatsiooni.

Indrek Kelk, Klubi Tartu Maraton juht, sõitis klassikat ja uuris, kas mul on uus treener. Et kas eelmised on lahti lastud? Et nüüd ta näeb, et treener on tulnud ikka hoolealusega ise rajale.

Ja siis takkaotsa sain õpetust klassikatehnika paaristõuke nõksude kohta tõusudel. Kuidas panna seejuures jalad tööle, õigemini - reied. Kui pikalt keppidega tõugata ja muud sellised trikid.

Õhtu lõpuks tekkis tunne, justkui hakkaksin suuskadel ümber sündima. Ja üldse mitte üksnes tänu suuskadele. Aga nonde rolli ei maksa ka alahinnata.
***
Üle-eelmise postituse kommentaaride seast leidsin vahva luuletuse - see väärib siin taastrükki:

Mõnel mehel suusk ei libise.
Sellist tunned särgist higisest.
Kuid mees sõidab, ei vigise.
Mõni ütleb: panin määrde alla!
... enam ei mäleta millise.
Mõnel mehel suusk ei pea.
Mõni on määrimisel teinud vea.
Mõnedel suusk ei libise ega pea.
Mõned on üldse kaotanud pea.

Mõne suusal on määre kulunud.
Viimasest määrimisest aastaid kulunud.
Mõnel on elus vale määre.
Mõni tunneb - on alaväärne.
******Imperial Highway, Anza-Borrego Desert, California. 5. aprill 2011. Pildistanud Priit Pullerits. (Suuremalt vaatamiseks klikkida pildile.)

Fotod 1, 3 ja 4: Priit Pulleritsu uued Fischeri uisutehnikasuusad. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 2: Jaanus Kunts Tähtvere spordipargi külje all Suusavendade hoolderuumis kundesid teenindamas. Foto autor: Priit Pullerits